22 juuni, guiaana mitteametlik autokatastroofi päev

ma ei saa üle ega ümber meie valgest pirukast. Ta on lihtsalt nii rotikas ja nii ära väsitatud, ja ikka veel saab paari päeva kohta paarsada kilomeetrit.
Lisaks eelnevatele põnevatele ebanormaalhäältele, mida auto juba eelnevalt kuuldavale on lasnud, tegi ta täna ka pesuehtsat generaatiririhma vilinat. Ma tunnen generaatoririhma ära, kui seda kuulen. Kuulasime D-ga seda nõutult ja vaatasime sõidu ajal üksteisele otsa. Mõttes ütlesin veel saatuslikult, et K selle autoga oma aja lõpuni tõenäoselt ei sõida.

Matoury suure mäe juures pidime Tapiria-t koguma. Seal on phmst kaitseala küll, aga vahetult teisel pool märki ju tohib.. F käskis. Seal oli seda esimest korda tõesti nii palju, et kohaleminek ja kogumine ennast õigustavat tundusid. Esimeste kotitäitega kulus näppudele ümber pandud teip auklikuks ja edasi närisid puu lehed mu sõrmi ja eelmisest kogumisest tekkinud ville.

Samas, puude langetamine on endiselt imehea võimalus elukaid näha. Siinsed röövikud on nagu tulnukafilmist. Igal pool on ogad ja punnid ja karvad ja täiesti ennustatamatud värvitoonid koos. Imeliusad.

Langetasme seal puid ja kui oli aeg autot edasi nihutada, ei läinud see enam käima. Süüte võttis sisse, aga võtit edasi keerates kostus ainult klõps.
Et sel korral siis starter.
Helistasime F-ile kes B meid vaatama saatis. Mehed loksutasid autot mulle arusaamatul põhjusel, et mootori õlitaset kontrollid ja ühendasid autod jäigalt üksteisele taha, et me pirukas ära viia. Istusin siis piruka rooli ja keerasin võtit. Auto läks käima.
B õpetas siis meile autohooldust – selleks et auto heas töökorras oleks, peab temaga käituma nagu naisega – teda palju silitama ja talle ilusaid asju ütlema. Mees teab, mida räägib.

Igatahes, pärast kuivatusruumis eelmiste, veel niiskete, lehtede kotti toppimist ja järgmiste välja laotamist läksime ära koju. Tegelikult tahtis F et veel üht asja koguksime, aga selleks polnud varustust kaasas Kui raske on oma soove eelmisel õhtul välja mõelda?

No ja 10 minutit enne koju jõudmist kuumenes auto üle. See juhtus paari minutiga ja täiesti siledal teel. Pidasime auto kinni, valasin talle kõik kaasas olnud 7 hädaabiliitrit vett sisse, ja need enne haihtumist lihtsalt keesid natuke aega radiaatoripaagis. Üks tore auto pakkus meiel veel mingit sinist vedelikku. Ega see ka midagi ei muutnud. Vähemalt jahtus mootor natuke maha ja julgesin ette võtta ohtliku sõidu koju. Lasin autol veereda nii madalatel pööretel, et mootor napilt vedas. Kohale me igatahes saime.
Sel korral auto alla vaadates oli juba selgelt näha, kuidas pärast vee lisamist autoalune tilkuma hakkas.

Järele mõeldes oleks võinud B kohe Matourys auto ära viia, nüüd peab ta sellele siia järele tulema.
Igatahes. F-I hullumeelsetel taimekogumisplaanidel on nüüd vähemalt mõneks ajaks kriips peal. Saab rahulikult istanduses jännata.
(mulle tõestimeeldib istanduses jännata)

D küsib mult iga päev, kui kahekesi tööd teem,e kas olen liiga väsinud. Et me ei pea rohkem tegema. Pärast ainult kolme-neljatnnist ‘tööpäeva’ on seda küsimust äärmiselt veider kuulata. Ta peaks ju praeguseks pisavalt tuttav olema eestlaste töökultuuriga ‘tee nii kaua, kuni käed küljest ära kukuvad ja süda seisma jääb’.