25 juuni, reede, Kuldarisaabumispäev

päikese tõusmine ja loojumine käivad siin kähku. Mitu korda on juhtunud, et teen hommikul kella peale silmad lahti ja mõtlen unepatused mõtted: ‘pime on veel, pimedas ei saa jalutama minna, ma magan veel natu..’
noh, 5 minutit hiljem on õues juba suur valge ja ma põõnan hommikujalutuse asemel.
Sel korral ajas hoopis O seda patujuttu, aga õnneks jõudis selle ajal juba valgeks minna.

Ei sadanud ja eemalt, aga sugugi mitte kaugelt, kostusid möiraahvid. Nende hääle kõla on natuke nagu puud ja meri hästi tormise ilmaga.
Loodetud laisikut siiski uuesti näha ei õnnestunud. Tõenäoselt on ta juba kaugel-kaugel. Ikkagi tore, kui ka ainult vedamise peale teda nägime. Kodumäel!
Küll aga nägime tuukanit ja teisi linde. Hommikuti nad vahel lihtsalt istuvad keset teed. Ja tagasiteel nägin madu. Sain aru küll, et madu on mu ees, aga unine pea ei suutnud jalgadele infot piisavalt kiriesti edasi anda ja tegin ikkagi peale mao märkamist veel ühe pika sammu. Järgmiseks tegin hüppe ja surusin küüned, nii palju kui neid on, O õlavarde. Loom roomas minema ja jalutuskäik jätkus. Kahju, et pilti ei saanud, siis oleks saanud liiki määrata.

Pärast puhkepäeva läksime innukalt metsa tuld tegema. Ennelõunal ei läinud tuled põlema – öösel ja hommikul sadas ja tehnika oli ka vale. Pärastlõunal olime aga seda võrra tublimad. Nüüd on esmaspäeval kust alustada.
Kui iga päev sama tööd teha, hakkab see alati varem või hiljem tüütama. Rääkimata päris metsatööst, mis lisaks ka lootusetult ära väsitab, nii et õhtud ja nädalavahetused kuluvad kõige pesuehtsamaks puhkamiseks. Aga niimoodi, kui nädal istutad ja tassid mulda, teise korjad taimi ja siis vahele tassid puunottisid, on kõik hästi tore. Igal asjal on omad eelised ja miinused, ilm millega on hea ja millega paha tegutseda, kohad mis jäävad valusaks. Segiläbi doseeritult täiuslik kooslus.

Need jalgpallilipud on omamoodi toredad. Täna on portugali-brasiilia mäng ja R-il on oma maja küljes täismõõtudes brasiilia lipp. Teatas veel enne, kui köögis kookisin, rõõmsalt, et tema vaatab täna jalkat.

Kui F tuli, rääkis ta igasugu korralduslikest asjadest. Minu ja Riga korraga. Ma saan ju valge nimese prantsuse keelest aru küll, aga tema räägib minuga ikka ja alati inglist. Nii ta siis kordamööda kahes keeles rääkiski. Vahepeal läksid asjad sassi ja ta rääkis Rile pika inglisekeelse jutu, mille peale see teatas, et vale keel, kallis mees.

Õhtupoolikul meisterdasin bambuselülidest pildiraami. Oli plaan teha a4 mõõdule bambusümbris. Saagisin lülid katki kuuri alt leitud asjaga, mis meenutas vineerisae ja peakokanoa hübriidi, päeval kuvatasin neid natuke päikese käes. Siis võtsin ette supecolle ja hakkasin erinevaid asju üksteise külge liimima. Kõigepealt üritasin liimida bambuselülisid. Liim jooksis mööda neid ka alla köögilauale. Seega liimisin bambust ja köögilauda. Et seda heastada, surusin sinna vahele oma küünekäärid ja liimisin käärid iseendaga kokku, nii et sain neid hiljem tükk aega lahti kangutada. Ja kõige eelneva käigus liimisin omajagu juukseid kõige ettejuhtuva külge – nad lihtsalt juhtusid liimimiseaegselt lahti olema. Ja nüüd seda kirjutades liimisin just oma vasaku põidla hetkeks tühiku külge.
Superliimide pakendi peal peaks olema minu pilt ja hoiatus, et ärge seda inimest selle toote lähedusse jätke. (kas kõik ikka teavad, et kunagi oma hambad superattackiga kokku liitsin?)

O läks just Kle lennujaama järele. Natuke selline tunne on, nagu jõuluvana oodates.