natuke veel, ja olen üsna lootusetu.
pilt konnast, kes oma kulleseid seljas kannab.
ja meeleolumuusika
http://www.youtube.com/watch?v=cAe1lVDbLf0&feature=fvst
Saturday, May 29, 2010
ma lõpp juba läes..
olen juba 4 kuud prantsuse riigi truu alam olnud. omandanud baguettide ja foie gras'i söömise põhimõtted ning ilma siestata enam ei mängi.
natuke veel, ja olen üsna lootusetu.
pilt konnast, kes oma kulleseid seljas kannab.
ja meeleolumuusika
http://www.youtube.com/watch?v=cAe1lVDbLf0&feature=fvst
natuke veel, ja olen üsna lootusetu.
pilt konnast, kes oma kulleseid seljas kannab.
ja meeleolumuusika
http://www.youtube.com/watch?v=cAe1lVDbLf0&feature=fvst
28 mai, reede (juba on mai lõpp!)
hommik algas siinse laisa elu kohta üsna vara – ärkasin juba pärast viit, et tööpäeva alguseks pealinna jõuda. Siin ei ole ka enne koitu seda jahedat värskust. Lihtsalt et kõigepealt on pime, uduneniiske ja soe, ja siis läheb valgeks nng edasi on valge, uduneniiske ja soe. ei mingit värskendavat tuuleiili või varahommikusi külmavärinaid.
F-l oli vaja tööle, C-l kooli ja Haitilastel koju jõuda. Et nende siinviibimine on üle keskmise illegaalne ja kohalikud võimuesindajad selliste tegelaste vastu teel esinevate lauskontrollidega võitlevad, oli plaan selline, et F ja C sõidavad oma autos ees ja meie 5 minutit taga pool. Nii et kui teel kontrollitakse dokumetne, on meil võimalus ümber pöörata.
Mingit kontrolli siiski ei olnud ja Matouryni läks kõik sujuvalt (välja arvatud vahejuhtum sääsega – kui autos on 2 haitilast, 1 brasiilllanna ja 1 boreaalneeger, siis miks peab sääsk hammustama mind!? Nii rassistlik temast!)
Kuid kohe pärast matouryt, umbes 10 km enne Cayenne’I algas ummik. Selleks ajaks oli kell natuke enne 7-t. selleks ajaks, kui cayenne jõudsime oli kell 8 läbi.
Istud seal seisvas autorivis, raadiost tuleb olude kiuste muusika asemel reklaame ja oled miskipärast eelmisel päeval salongist juturaamatu välja visanud. Õues kallab vihma, nii et pole võimalik aknaid värske(ma) õhu saamiseks lahti teha. Ja ikkagi on kade vaadata, kuidas ratastes ja rollerites märjad tegelased sinust mööda kihutavad ja juba 10 minuti pärast oma sihtpaigas saavad olla. Ja siis tagatipuks pole sinu ees seisval autol töökorras piduritulesid. Üks koht, kus ilma pidurituledeta olla ei tohi, on ummik. Kui kohutavalt närvesööv on roomata 3km/h poolemeetriste vahedega ja mitte teada, kas sinu ees olev juht parasjagu sügab kubet või vajutab pirudit (või, noh, esimest ma tegelt ei tahagi teada). Nii et üritasin meie ja eesseisja vahele kümnemeetrise augu saavutada ja ahvatleda kedagi sinna vahele tulema. Läks õnneks, ja edasi oli palju rahulikum seista ja roomata.
Panin kõik soovijad kodupeatuses maha ja läksin tagasi Matourysse (seda pidi öpolnud teel mingit ummikut ning sain ikka veel sama pikast ja seisvast 10km autokolonnist uhkelt mööda sõita).
Et C oli oma kontorivõtmed kuhugi ära kaotanud, pidin need hommikul talle andma. Nii et istusin kontori ukse taga ja tegin omamoodi wardrive’i. Probleem ei olnud selles, et ma ei saanud laua taha istuda, ega selles, et ei saanud arvutijuhet seina panna – selleks ju akud ongi!- probleem oli selles, et mul oli hirmus pissihäda….
Sellegipoolest sain asjad aetud ja sõitsin koju tagasi. Minu ülesanded olid selleks päevaks juba 10ks hommikul läbi!
Täna oleme laagris tõenäoselt kahekesi. R käskis meil sel puhul suure kräu teha. Alkoholilembuse puuduse tõttu tegin hoopis šokolaadikooki. Ja ma ausõna peremehetsesin nii palju, et sel ajal, kui kook ahjus oli, vaatasin mis on pererahva külmkapis. Meie külmiku sisu on huvitavam! Ha!
Kirjutasin kirju ja postkaarte ja käisin jalutamas. Järjekordselt õnnestus jalutuskäik pressida kahe vihma vahele. Lindistasin tinamu-laulu, aga latvadest vee tilkumine vist oli valjem. Ehk saan varsti jälle proovida.
Eile nägin raiesmikul konna, kes kandis oma kulleseid seljal. Algul vaatasin, et keegi on ta naha katki rebinud ja siseorganid pasitavad välja, või et tal ongi kogemata soolestik kehaväline, aga kui ta endale natuke lähemale lasi, nägin et tegu on hoopis kullestega (Algul hüppas teine tükk aega eest ära, pidin ta päris nurka ajama, et lähemalt näha saaks). Kui armas! Tegin tast paar pilti ja siis hüppas konn edasi porilompi, et oma lapsi vannitada.
Igapäevane vahepala:
Limonaad on terve ööpäeva sügavkülmas veetnud, seega üsna jääs. Üritame sellest nii ja naa pidi mingitki osa klaasi saada või seda kuidagi sulatada, kui A-l tuleb mõte külm limonaad B-le vastu lega suruda. Nii naljakas ju!
B juhib kavala nipiga tähelepanu limonaadilt eemale ja tal õnnestub see enda kätte saada. Kui ta hakkab seda A-le otsapidi püksi torkama, kostab viimane “kui sa nii teed, siis ma löön sind haamriga!”.
Tekkinud (mõtte)pausi ajal lisades “kui ei tee, siis võibolla ei löö”
Täiskuu ja nelja kuu aastapäev.
Veider, et siia alati täiskuu ajal boreaalneegreid tuuakse.
hommik algas siinse laisa elu kohta üsna vara – ärkasin juba pärast viit, et tööpäeva alguseks pealinna jõuda. Siin ei ole ka enne koitu seda jahedat värskust. Lihtsalt et kõigepealt on pime, uduneniiske ja soe, ja siis läheb valgeks nng edasi on valge, uduneniiske ja soe. ei mingit värskendavat tuuleiili või varahommikusi külmavärinaid.
F-l oli vaja tööle, C-l kooli ja Haitilastel koju jõuda. Et nende siinviibimine on üle keskmise illegaalne ja kohalikud võimuesindajad selliste tegelaste vastu teel esinevate lauskontrollidega võitlevad, oli plaan selline, et F ja C sõidavad oma autos ees ja meie 5 minutit taga pool. Nii et kui teel kontrollitakse dokumetne, on meil võimalus ümber pöörata.
Mingit kontrolli siiski ei olnud ja Matouryni läks kõik sujuvalt (välja arvatud vahejuhtum sääsega – kui autos on 2 haitilast, 1 brasiilllanna ja 1 boreaalneeger, siis miks peab sääsk hammustama mind!? Nii rassistlik temast!)
Kuid kohe pärast matouryt, umbes 10 km enne Cayenne’I algas ummik. Selleks ajaks oli kell natuke enne 7-t. selleks ajaks, kui cayenne jõudsime oli kell 8 läbi.
Istud seal seisvas autorivis, raadiost tuleb olude kiuste muusika asemel reklaame ja oled miskipärast eelmisel päeval salongist juturaamatu välja visanud. Õues kallab vihma, nii et pole võimalik aknaid värske(ma) õhu saamiseks lahti teha. Ja ikkagi on kade vaadata, kuidas ratastes ja rollerites märjad tegelased sinust mööda kihutavad ja juba 10 minuti pärast oma sihtpaigas saavad olla. Ja siis tagatipuks pole sinu ees seisval autol töökorras piduritulesid. Üks koht, kus ilma pidurituledeta olla ei tohi, on ummik. Kui kohutavalt närvesööv on roomata 3km/h poolemeetriste vahedega ja mitte teada, kas sinu ees olev juht parasjagu sügab kubet või vajutab pirudit (või, noh, esimest ma tegelt ei tahagi teada). Nii et üritasin meie ja eesseisja vahele kümnemeetrise augu saavutada ja ahvatleda kedagi sinna vahele tulema. Läks õnneks, ja edasi oli palju rahulikum seista ja roomata.
Panin kõik soovijad kodupeatuses maha ja läksin tagasi Matourysse (seda pidi öpolnud teel mingit ummikut ning sain ikka veel sama pikast ja seisvast 10km autokolonnist uhkelt mööda sõita).
Et C oli oma kontorivõtmed kuhugi ära kaotanud, pidin need hommikul talle andma. Nii et istusin kontori ukse taga ja tegin omamoodi wardrive’i. Probleem ei olnud selles, et ma ei saanud laua taha istuda, ega selles, et ei saanud arvutijuhet seina panna – selleks ju akud ongi!- probleem oli selles, et mul oli hirmus pissihäda….
Sellegipoolest sain asjad aetud ja sõitsin koju tagasi. Minu ülesanded olid selleks päevaks juba 10ks hommikul läbi!
Täna oleme laagris tõenäoselt kahekesi. R käskis meil sel puhul suure kräu teha. Alkoholilembuse puuduse tõttu tegin hoopis šokolaadikooki. Ja ma ausõna peremehetsesin nii palju, et sel ajal, kui kook ahjus oli, vaatasin mis on pererahva külmkapis. Meie külmiku sisu on huvitavam! Ha!
Kirjutasin kirju ja postkaarte ja käisin jalutamas. Järjekordselt õnnestus jalutuskäik pressida kahe vihma vahele. Lindistasin tinamu-laulu, aga latvadest vee tilkumine vist oli valjem. Ehk saan varsti jälle proovida.
Eile nägin raiesmikul konna, kes kandis oma kulleseid seljal. Algul vaatasin, et keegi on ta naha katki rebinud ja siseorganid pasitavad välja, või et tal ongi kogemata soolestik kehaväline, aga kui ta endale natuke lähemale lasi, nägin et tegu on hoopis kullestega (Algul hüppas teine tükk aega eest ära, pidin ta päris nurka ajama, et lähemalt näha saaks). Kui armas! Tegin tast paar pilti ja siis hüppas konn edasi porilompi, et oma lapsi vannitada.
Igapäevane vahepala:
Limonaad on terve ööpäeva sügavkülmas veetnud, seega üsna jääs. Üritame sellest nii ja naa pidi mingitki osa klaasi saada või seda kuidagi sulatada, kui A-l tuleb mõte külm limonaad B-le vastu lega suruda. Nii naljakas ju!
B juhib kavala nipiga tähelepanu limonaadilt eemale ja tal õnnestub see enda kätte saada. Kui ta hakkab seda A-le otsapidi püksi torkama, kostab viimane “kui sa nii teed, siis ma löön sind haamriga!”.
Tekkinud (mõtte)pausi ajal lisades “kui ei tee, siis võibolla ei löö”
Täiskuu ja nelja kuu aastapäev.
Veider, et siia alati täiskuu ajal boreaalneegreid tuuakse.
26 mai, kolmapäev
viimasel ajal on spontaanne vastapandamatus eesti saatkonnas kaduma kippunud – O mängib päevade kaupa GTAd (mis pole enam üldse sama mäng kui siis, kui me väikesed olime) ja ma loen teoreetilise ökoloogia matemaatilisi mudeleid (mis üle pika aja siiralt huvitavad tunduvad)
et rutiinist võitu saada üritasin eile pina coladat kokku segada, aga rannast korjatud pähkel ei olnud see õige (tundub juba täiesti uskumatu, et sel esimesel korral kui natuke purjus ja pilves olevatena tõusuaegsel kitsal rannaribal just selle ühe ja ilusa pähkli otsa komistasime..). ja kookospiima konserv sisaldas tõepoolest kookosPIIMA. Mingi veider segu veidratest elementidest. Igatahes, kokteil ei tulnud õige maitsega. Järgmine kord ostan kohe valmis pina colada mahla.
Sellegipoolest sai mõnusalt ebakainesse olekusse et mängida seltskonnamänge.
Ma ei salli inimeste naiivset ja ülbet enesekindlust. Seda, mis tuleb sellest, et nad lihtsalt ei kujutagi ette, et kõik ei pruugi olla sama võimekad kui nemad, sama tausta või teadmisetega, sama arvamusega. Tore ju on, kui kellelgi on läinud elus nii hästi, et kõik tuleb õigesti välja juba esimesel katsel ja mõtted on alati algusest peale õigel rajal.. aga kui mina, keskmiselt saamatu, aga sellegipoolest järjekindel ja usin inimene, pole nii äge, kas see tähendab, et ma ei tohigi mitut katset saada? Nüüd oleksin justkui süüdi, et olen viitsinud kõiki asju, mis kohe algul välja ei tule 25/8 harjutada, kuni kõik õigesti läheb. sest sellega olen loonud endast illusiooni kui võimekast inimesest.
Olen seni avanud, et ka järjekindlus käib mingitki moodi võimekuse alla.
Igatsen värskust. Füüsilist värskust. Isegi kui sajab vihma ja on tuuline ja külm on olla ei ole siin kunagi värske.
Hommikul vaatidest bensiini kanistritesse ümber imedes üritasin arvutada, kui suures umma eest siin iga päev elektrit ja veesurvet toodetakse. Seda on ikka omajagu.
Taas kui horisont kumab, siis kaagid
Ära lähevad, päev koidab uus
Lähen minagi, tühjad on paagid
Läbi udu, bensiinimaik suus
Liblikapüünised hakkasid lõpuks ometi tööle. Ju siis peavad banaanid ikka tõeliselt aromaatsed olema, et sobida. Ehk oleks tõesti õigem mõne raipega proovida.
(ei, ma ei tapa kõiki neid liblikaid ära, kes lõksu lähevad. Enamused püüan kinni, vaatan natuke ja lasen välja tagasi. See on lihtsalt töötav meetod elukate nägemiseks)
õhtul juhtus nii, et sain üle tunnise ilusa jalutuskäigu teha ja selle aja jooksul ei hakanudki sadama (külla ga avanesid kraanid niipea, kui koju olin jõudnud).
Läksin jalutama vaid selleks, et peas riiulitel asju natuke korrastada, aga siis kuulsin puu otsas kraaklevaid tamariine ja hakkasin asju lindistma.a tamariinide tüli kõrgpunkti kahjuks salvesatada ei saanud, küll aga lõugavaid kotkaid ja kriuksuva häälega lindu. Udu ja saabuv pimedust ei toonud värskendust, nagu alati, ilus ja tore oli sellegipoolest.
Praegu on tuvidel pesades pojad või munad. Olivier isegi näitas üht pesa enne äraminekut. Kui vaikselt teel jalutada, ehmatavad tuvid viimasel hetkel põõsaste seest lendu.
Meil on uus noor Geku. Võtab asju hästi entusiastlikult ja tõsiselt. Paar päeva tagasi, kui parasjagu Liinale kirja kirjutasin, lasi ta mule pähe ja ühtlasi ka poolelioleva kirja peale. Ja just hetk tagasi hüppas ta valju lartsatusega laest põrandale.
Kuigi ma pole enam haige, valutab pea. Juba teist nädalat järjest. Ootan nädala veel ja hakkan siis muretsema.
viimasel ajal on spontaanne vastapandamatus eesti saatkonnas kaduma kippunud – O mängib päevade kaupa GTAd (mis pole enam üldse sama mäng kui siis, kui me väikesed olime) ja ma loen teoreetilise ökoloogia matemaatilisi mudeleid (mis üle pika aja siiralt huvitavad tunduvad)
et rutiinist võitu saada üritasin eile pina coladat kokku segada, aga rannast korjatud pähkel ei olnud see õige (tundub juba täiesti uskumatu, et sel esimesel korral kui natuke purjus ja pilves olevatena tõusuaegsel kitsal rannaribal just selle ühe ja ilusa pähkli otsa komistasime..). ja kookospiima konserv sisaldas tõepoolest kookosPIIMA. Mingi veider segu veidratest elementidest. Igatahes, kokteil ei tulnud õige maitsega. Järgmine kord ostan kohe valmis pina colada mahla.
Sellegipoolest sai mõnusalt ebakainesse olekusse et mängida seltskonnamänge.
Ma ei salli inimeste naiivset ja ülbet enesekindlust. Seda, mis tuleb sellest, et nad lihtsalt ei kujutagi ette, et kõik ei pruugi olla sama võimekad kui nemad, sama tausta või teadmisetega, sama arvamusega. Tore ju on, kui kellelgi on läinud elus nii hästi, et kõik tuleb õigesti välja juba esimesel katsel ja mõtted on alati algusest peale õigel rajal.. aga kui mina, keskmiselt saamatu, aga sellegipoolest järjekindel ja usin inimene, pole nii äge, kas see tähendab, et ma ei tohigi mitut katset saada? Nüüd oleksin justkui süüdi, et olen viitsinud kõiki asju, mis kohe algul välja ei tule 25/8 harjutada, kuni kõik õigesti läheb. sest sellega olen loonud endast illusiooni kui võimekast inimesest.
Olen seni avanud, et ka järjekindlus käib mingitki moodi võimekuse alla.
Igatsen värskust. Füüsilist värskust. Isegi kui sajab vihma ja on tuuline ja külm on olla ei ole siin kunagi värske.
Hommikul vaatidest bensiini kanistritesse ümber imedes üritasin arvutada, kui suures umma eest siin iga päev elektrit ja veesurvet toodetakse. Seda on ikka omajagu.
Taas kui horisont kumab, siis kaagid
Ära lähevad, päev koidab uus
Lähen minagi, tühjad on paagid
Läbi udu, bensiinimaik suus
Liblikapüünised hakkasid lõpuks ometi tööle. Ju siis peavad banaanid ikka tõeliselt aromaatsed olema, et sobida. Ehk oleks tõesti õigem mõne raipega proovida.
(ei, ma ei tapa kõiki neid liblikaid ära, kes lõksu lähevad. Enamused püüan kinni, vaatan natuke ja lasen välja tagasi. See on lihtsalt töötav meetod elukate nägemiseks)
õhtul juhtus nii, et sain üle tunnise ilusa jalutuskäigu teha ja selle aja jooksul ei hakanudki sadama (külla ga avanesid kraanid niipea, kui koju olin jõudnud).
Läksin jalutama vaid selleks, et peas riiulitel asju natuke korrastada, aga siis kuulsin puu otsas kraaklevaid tamariine ja hakkasin asju lindistma.a tamariinide tüli kõrgpunkti kahjuks salvesatada ei saanud, küll aga lõugavaid kotkaid ja kriuksuva häälega lindu. Udu ja saabuv pimedust ei toonud värskendust, nagu alati, ilus ja tore oli sellegipoolest.
Praegu on tuvidel pesades pojad või munad. Olivier isegi näitas üht pesa enne äraminekut. Kui vaikselt teel jalutada, ehmatavad tuvid viimasel hetkel põõsaste seest lendu.
Meil on uus noor Geku. Võtab asju hästi entusiastlikult ja tõsiselt. Paar päeva tagasi, kui parasjagu Liinale kirja kirjutasin, lasi ta mule pähe ja ühtlasi ka poolelioleva kirja peale. Ja just hetk tagasi hüppas ta valju lartsatusega laest põrandale.
Kuigi ma pole enam haige, valutab pea. Juba teist nädalat järjest. Ootan nädala veel ja hakkan siis muretsema.
25
liblikapüünised on liiga tühjad. Isegi seal lähedal pole liblikaid. Hoolimata sellest, et need banaanid haisevad üsna ausalt, liblikaid ei ole. Kas vihm siis tõesti viimase kui liblika eemale peletab?
Kui need banaanid otsa saavad on aeg kullakaevandusse järgmiste järele minna.
Linna sõites olid teel kaks surnud looma – aguuti ja laisik. Saan aru, et aguuti alla ajamine on õnnetus. Puud olid ose käänulise tee ääres ning loom jooksis ette. No mis sa teed.
Aga laisikust üle sõitmine ei saa ju olla õnnetus! See loom ei saa keset teed ootamatult ja märkamatult.
Miks siinsed inimesed ometi nii nõmedad ja laisad ja hoolimatud peavad olema!? Veel hullemad, kui päris prantslased.
Tagasi sõitsime lapsevanemakolonnis - autode reas, kus reeglina istusid roolis ennast täis ülekaalulisusele kalduvad tüsedamad mustad mehed. Vahele ka mõned naised. Neil olid kallimat sorti keskklassi autod ja nad olid uhkedd, et läksid oma lastele ise kooli järele, mitte ei lasnud koolibussil sama tööd teha. Nad üritasid igal võimalusel näidata sulle, et nende auto on ägedam ja kiirem. Ning kõige tähtsam oli teha hullumeelseid möödasõite koolibussist.
Sest nad on lihtsalt nii ägedad ja endast lugupidavad, et see kui bussitäis lapsi õnnetusse satub ongi õigem. Nende vanemad ju ei saanud oma autoga lapsele kooli järele minna.
Veel oli teel üllatavalt palju tervisejooksjaid. Enamasti oli tegemist suurte tagumikega naistega (vbolla olid just sell epärast koolis järel mehed – naised tegid trenni parasjagu).
Erinevus ratturitest – nemad on enamsti relatiivselt heas vormis mehed.
Iga päevaga tunnen üha valulisemalt, et ma ei saa nende inimestega koos lõpetamise puhul metsas mtu päeva sauna teha, kellega koos olen aastaid loengutes magamas ja praksides pannkooke tegemas käinud.
Siiatulekuga keerasin kõik isiklikud suhted pahupidi ja mul on kahju hoopis kursusekaaslaste kaotamisest.
Hõissa.
Veel jälle üks päev korraga tunne. Samasugune nagu oli detsembris ja jaanuaris. Et kohe saab muinasjutt läbi. Ei teagi kas see kord tasub kaugmuinasjutust iluusioone tekitada.
Papillon on hoolimata näilisest sündmustest tulvil olemisest üks venivamaid ja ebaõiglaselt paksematest raamatutest üldse
Blondie periood on asendunyd bitlite perioodiga. Või siis täpsemalt across the universi soundtrackiga.
Ilus muusika on lihtsalt… liiga ilus.
Peaaegu sama ilus nagu elu.
Peaaegu.
liblikapüünised on liiga tühjad. Isegi seal lähedal pole liblikaid. Hoolimata sellest, et need banaanid haisevad üsna ausalt, liblikaid ei ole. Kas vihm siis tõesti viimase kui liblika eemale peletab?
Kui need banaanid otsa saavad on aeg kullakaevandusse järgmiste järele minna.
Linna sõites olid teel kaks surnud looma – aguuti ja laisik. Saan aru, et aguuti alla ajamine on õnnetus. Puud olid ose käänulise tee ääres ning loom jooksis ette. No mis sa teed.
Aga laisikust üle sõitmine ei saa ju olla õnnetus! See loom ei saa keset teed ootamatult ja märkamatult.
Miks siinsed inimesed ometi nii nõmedad ja laisad ja hoolimatud peavad olema!? Veel hullemad, kui päris prantslased.
Tagasi sõitsime lapsevanemakolonnis - autode reas, kus reeglina istusid roolis ennast täis ülekaalulisusele kalduvad tüsedamad mustad mehed. Vahele ka mõned naised. Neil olid kallimat sorti keskklassi autod ja nad olid uhkedd, et läksid oma lastele ise kooli järele, mitte ei lasnud koolibussil sama tööd teha. Nad üritasid igal võimalusel näidata sulle, et nende auto on ägedam ja kiirem. Ning kõige tähtsam oli teha hullumeelseid möödasõite koolibussist.
Sest nad on lihtsalt nii ägedad ja endast lugupidavad, et see kui bussitäis lapsi õnnetusse satub ongi õigem. Nende vanemad ju ei saanud oma autoga lapsele kooli järele minna.
Veel oli teel üllatavalt palju tervisejooksjaid. Enamasti oli tegemist suurte tagumikega naistega (vbolla olid just sell epärast koolis järel mehed – naised tegid trenni parasjagu).
Erinevus ratturitest – nemad on enamsti relatiivselt heas vormis mehed.
Iga päevaga tunnen üha valulisemalt, et ma ei saa nende inimestega koos lõpetamise puhul metsas mtu päeva sauna teha, kellega koos olen aastaid loengutes magamas ja praksides pannkooke tegemas käinud.
Siiatulekuga keerasin kõik isiklikud suhted pahupidi ja mul on kahju hoopis kursusekaaslaste kaotamisest.
Hõissa.
Veel jälle üks päev korraga tunne. Samasugune nagu oli detsembris ja jaanuaris. Et kohe saab muinasjutt läbi. Ei teagi kas see kord tasub kaugmuinasjutust iluusioone tekitada.
Papillon on hoolimata näilisest sündmustest tulvil olemisest üks venivamaid ja ebaõiglaselt paksematest raamatutest üldse
Blondie periood on asendunyd bitlite perioodiga. Või siis täpsemalt across the universi soundtrackiga.
Ilus muusika on lihtsalt… liiga ilus.
Peaaegu sama ilus nagu elu.
Peaaegu.
24 mai
tegelikult on riigipüha. Ja tegelikult mina järjekordselt olengi puhkama jäetud. Poisid on tõepoolest nädalavahetusega istanduse taimega katnud. Umbes ühe sammu korralikumalt, kui oleks olnud need taimed lihtsalt laiali visata, aga see pole enam minu asi. Plats oli poisse ja taimi täis ja töövahendid järjekordselt otsas – kamba peale on ainult kaks kirkat. Pärastlõunal hakkavad nad maasse auke kaevama, siis saab põhjalikumalt üle vaadata, millega nad seal tegelenud on.
Järelmärge:
Tegelikult oli nii, et tegin ära kõik, mis vähegi pähe tuli
(St koreografeerisin lühipala the smithsi järgi, panin liblikalõksudesse need banaanid, mis kaevanfusest tõime ja mis juba poolteist nädalat kinnises prügikotis olid käärind, et õiget aroomi omandada, joonistasin maailmakaardi ja kirjutasin paar kirja)
ning siis võtsin ikkagi sae ning läksin kände saagima. Madalamaks, noh. Suutsin seda tervelt paar tundi teha, enne kui saeketi jäädavalt nüristasin ja käed põhjalikult villi sain ning lõunale läksin.
Järgmiseks päevaks oli ülakeha nii valus, et tundus, et see kohe nekroosi saab ja küljest ära kukub. Hakkan ometi aru saama miks on kujunenud nii, et mehed teevad metsa ja tapavad karusid samal ajal, kui naised pühendavad ennast detergentide maailma ja kleitide salaelusse.
tegelikult on riigipüha. Ja tegelikult mina järjekordselt olengi puhkama jäetud. Poisid on tõepoolest nädalavahetusega istanduse taimega katnud. Umbes ühe sammu korralikumalt, kui oleks olnud need taimed lihtsalt laiali visata, aga see pole enam minu asi. Plats oli poisse ja taimi täis ja töövahendid järjekordselt otsas – kamba peale on ainult kaks kirkat. Pärastlõunal hakkavad nad maasse auke kaevama, siis saab põhjalikumalt üle vaadata, millega nad seal tegelenud on.
Järelmärge:
Tegelikult oli nii, et tegin ära kõik, mis vähegi pähe tuli
(St koreografeerisin lühipala the smithsi järgi, panin liblikalõksudesse need banaanid, mis kaevanfusest tõime ja mis juba poolteist nädalat kinnises prügikotis olid käärind, et õiget aroomi omandada, joonistasin maailmakaardi ja kirjutasin paar kirja)
ning siis võtsin ikkagi sae ning läksin kände saagima. Madalamaks, noh. Suutsin seda tervelt paar tundi teha, enne kui saeketi jäädavalt nüristasin ja käed põhjalikult villi sain ning lõunale läksin.
Järgmiseks päevaks oli ülakeha nii valus, et tundus, et see kohe nekroosi saab ja küljest ära kukub. Hakkan ometi aru saama miks on kujunenud nii, et mehed teevad metsa ja tapavad karusid samal ajal, kui naised pühendavad ennast detergentide maailma ja kleitide salaelusse.
23 mai, pühapäev
Tegelikult pon prantslastel peale lõdva käepigistuse ja hoolimatu suhtumise ka häid asju. Foie gras. Baguette. Leiba see küll ei asenda, aga omaette asjana on ta nunnu. Blouangerie-d, mis tehakse hommikul kell 6 lahti.
Muidu on töökas päev. Hommikupoolikul figureerisin firma kodulehe tarbeks desmoodiumifotodel. Neil olid üsna karmid kriteeriumid:
Inimene fotol pidi olema valge – otse seda küll välja ei öeldud, aga tehti tugev vihje, et pildil pean olema kas mina või O.
Inimene pidi tegelema desmoodiumi ‘korjamisega’
Inimese varustusse pidid kuuluma puhtad ilma nähtavate firmamärkideta riided ja matšeete. Kõigest peale viimase tingimuse saan ma aru.
Siis käisime Riga poes. Teel oli tamariin – istus käpad kõhu peal ja vaatas, kuidas autoga tema poole kihutasime. Peatasin auto pool meetrit enne teda ja vaatasin kuidas päridik, uudishimu rahuldanud, teelt ära hüppas.
Mida teel ei olnud, olid jalgratturid. Veel kuu tagasi olid, eriti nädalavahetusteti, meie mägitee suurtest ratturitesalkadest ja nende saateautodest umbes. Nüüd on vaid vahel näha üksikuid rattureid, ja needki on asju elutervelt võtvad harrastajad. Kas on tegemist vihmahooajaga kaasas käiva muutusega looduse rütmides või hoopis võistlusgraafikus? Kes teab.
Pärastlõunal viis O mu orkestrikoopa juurde. THE orkestrikoopa juurde – sellesama, mida eelnevalt üle kuu valedest kohtadest otsinud olime ja mis lõpuks üsna kodulähedaseks osutus (nimi tuleb sellest, et sinna peaks terve orkester sisse ära mahtuma).
See oli jõe peal (või all) kuuemeetrise joaga. Koopaosa oli küll väiksem, kui eelmisel leitud koopal. Küll olid aga selles koopas nahkhiired. Neid oli palju, tiirutasid kambakesi sügaval koopalaes ja õhk lõhnas guaana järele.
Reedel linna minnes nägime teel üht rohelist madu. Nunnu puumadu, tegime pilti. Pärast ütles ohtlike loomade raamat, et tegemist oli bothrops bilineatusega..
Eile oli esimene Euroopa Ülekaalulisuspäev. Selle puhul käisime boulangeries. Oli ka plaan macDonaldsisse minna, aga seal oli lihtsalt enneolematu järjekord. Veider fenomen. Juhuslikus restoranis saab seevastu üsna ruttu tellimuse kätte. Elagu harimatu elanikkond!
Samuti ei saanud ka Matoury mäele jalutama – üks ümber kukkund puu oli jalgrajal oleva puu ümber lükkand.
Ostsin turult eksootika ja teravate gastronoomiaelamuste näljas maracuijasid. Ramboutanihooaeg on praeguseks vist juba päriselt läbi.
Tegelikult pon prantslastel peale lõdva käepigistuse ja hoolimatu suhtumise ka häid asju. Foie gras. Baguette. Leiba see küll ei asenda, aga omaette asjana on ta nunnu. Blouangerie-d, mis tehakse hommikul kell 6 lahti.
Muidu on töökas päev. Hommikupoolikul figureerisin firma kodulehe tarbeks desmoodiumifotodel. Neil olid üsna karmid kriteeriumid:
Inimene fotol pidi olema valge – otse seda küll välja ei öeldud, aga tehti tugev vihje, et pildil pean olema kas mina või O.
Inimene pidi tegelema desmoodiumi ‘korjamisega’
Inimese varustusse pidid kuuluma puhtad ilma nähtavate firmamärkideta riided ja matšeete. Kõigest peale viimase tingimuse saan ma aru.
Siis käisime Riga poes. Teel oli tamariin – istus käpad kõhu peal ja vaatas, kuidas autoga tema poole kihutasime. Peatasin auto pool meetrit enne teda ja vaatasin kuidas päridik, uudishimu rahuldanud, teelt ära hüppas.
Mida teel ei olnud, olid jalgratturid. Veel kuu tagasi olid, eriti nädalavahetusteti, meie mägitee suurtest ratturitesalkadest ja nende saateautodest umbes. Nüüd on vaid vahel näha üksikuid rattureid, ja needki on asju elutervelt võtvad harrastajad. Kas on tegemist vihmahooajaga kaasas käiva muutusega looduse rütmides või hoopis võistlusgraafikus? Kes teab.
Pärastlõunal viis O mu orkestrikoopa juurde. THE orkestrikoopa juurde – sellesama, mida eelnevalt üle kuu valedest kohtadest otsinud olime ja mis lõpuks üsna kodulähedaseks osutus (nimi tuleb sellest, et sinna peaks terve orkester sisse ära mahtuma).
See oli jõe peal (või all) kuuemeetrise joaga. Koopaosa oli küll väiksem, kui eelmisel leitud koopal. Küll olid aga selles koopas nahkhiired. Neid oli palju, tiirutasid kambakesi sügaval koopalaes ja õhk lõhnas guaana järele.
Reedel linna minnes nägime teel üht rohelist madu. Nunnu puumadu, tegime pilti. Pärast ütles ohtlike loomade raamat, et tegemist oli bothrops bilineatusega..
Eile oli esimene Euroopa Ülekaalulisuspäev. Selle puhul käisime boulangeries. Oli ka plaan macDonaldsisse minna, aga seal oli lihtsalt enneolematu järjekord. Veider fenomen. Juhuslikus restoranis saab seevastu üsna ruttu tellimuse kätte. Elagu harimatu elanikkond!
Samuti ei saanud ka Matoury mäele jalutama – üks ümber kukkund puu oli jalgrajal oleva puu ümber lükkand.
Ostsin turult eksootika ja teravate gastronoomiaelamuste näljas maracuijasid. Ramboutanihooaeg on praeguseks vist juba päriselt läbi.
Thursday, May 27, 2010
Tuesday, May 25, 2010
kirjutage ja joonistage mulle
tahtsin südamest tänada kõiki, kes ika võtavad vahel vaevaks kirjutada (või postkaadri saata :). see teeb tuju nii-nii heaks alati.
aitäh!
ostan varsti jälle hästi palju marke ja kaarte ja hakkan neid saatma. lootuses et vahepeal mõnda uut lennulooduskatastroofi posti kinni ei pane.
ilusat ja head, lähen nüüd oma lapsele kooli järele
aitäh!
ostan varsti jälle hästi palju marke ja kaarte ja hakkan neid saatma. lootuses et vahepeal mõnda uut lennulooduskatastroofi posti kinni ei pane.
ilusat ja head, lähen nüüd oma lapsele kooli järele
Saturday, May 22, 2010
15, laupäev
eile sadas vihma ja tegime metsa.
Minu tähtis osa metsatöö juures oli olla vapustavalt läbimärg ja kummikutega mööda porilompe hüpata. Natuke oli ka kasulik ja kogusin üht taime. Seda on hea koguda – üks isend on poolteist meetrit pikk ja mitusada grammi. Enne päeva lõppu olin vappekülmas.
pärast tööd tulime õhtul linna. Mägiteel iiveldasin nagu alati (arvan, et ainus kord kui mul sellel teel ei hakanud kaassõitja rollis paha, oli lennujaamast tulles). Viisime Ri koju, poodi ei jõudnud. Me ei läinud linnapeale, sest ei viitsinud, me ei läinud poodi, sest oli hilja, me ei läinud randa kilpkonni otsima sest sadas nagu oavarrest.
Sellegipoolest sai magama alles peale südaööd. Samas, esimest korda pole mul pärast ööd kontoris füüsiliselt haige olla. Vähe magamisest uimane, aga vaheludseks on see isegi positiivne tunne.
Homikul tõime boulangeriest värsked suured saiakesed,
Ostsin turult asja, mille nimi on coeur de dragon ja banaane. Nüüd peab meeles pidama, et järgmisel pannkookimisel ikka õigeid kariibi kookose-banaani pannkooke teha.
Tegime rannas pikniku ja mängisime veepiiril. Ujuma ei läinud, sest oli möön. Mitte, et ma ei jaksaks paarkümend meetrit rohkem vedepiirini jalutada, aga vesi oli seoses möönaga liivast ja kividest paks. Ka peale tõusuaegset ujumist on pärast üleni liivapall olla.
Mõõnaaegne rand on samas hästi ilus ja mõnus. Tavaliselt vee all olev liiv on kõndimiseks ja tantsimiseks mõnusalt kõva, samas pehme ja vetruv. Sealt alla jooksvad veenired veavad tumedamaid ja väiksemaid liivaosakesi kaasa ja moodustub muster, mis natuke meenutab marmorit, natuke Jaapani maatikumaale.
Õhtul sain uue ekstsentrilise hobi. Ehk siis Shaolini munkade treeningu. Võtsin ette kõige algajamatele mõeldud variandi ja ei saanud nii mõnegi asjaga hakkama. Super! Vähemalt on nüüd eesmärk mille poole püüelda ja mõneks ajaks peaks trenn jälle huvipakkuv tunduma.
Asi, mille algajate treening eeldab kõiki kolme spagaati, kümneid rusikatel kätekõverdusi ja kiireid kõrgeid lööke ning asendivahetusi ei saa ju ometi kedagi külmaks jätta!
eile sadas vihma ja tegime metsa.
Minu tähtis osa metsatöö juures oli olla vapustavalt läbimärg ja kummikutega mööda porilompe hüpata. Natuke oli ka kasulik ja kogusin üht taime. Seda on hea koguda – üks isend on poolteist meetrit pikk ja mitusada grammi. Enne päeva lõppu olin vappekülmas.
pärast tööd tulime õhtul linna. Mägiteel iiveldasin nagu alati (arvan, et ainus kord kui mul sellel teel ei hakanud kaassõitja rollis paha, oli lennujaamast tulles). Viisime Ri koju, poodi ei jõudnud. Me ei läinud linnapeale, sest ei viitsinud, me ei läinud poodi, sest oli hilja, me ei läinud randa kilpkonni otsima sest sadas nagu oavarrest.
Sellegipoolest sai magama alles peale südaööd. Samas, esimest korda pole mul pärast ööd kontoris füüsiliselt haige olla. Vähe magamisest uimane, aga vaheludseks on see isegi positiivne tunne.
Homikul tõime boulangeriest värsked suured saiakesed,
Ostsin turult asja, mille nimi on coeur de dragon ja banaane. Nüüd peab meeles pidama, et järgmisel pannkookimisel ikka õigeid kariibi kookose-banaani pannkooke teha.
Tegime rannas pikniku ja mängisime veepiiril. Ujuma ei läinud, sest oli möön. Mitte, et ma ei jaksaks paarkümend meetrit rohkem vedepiirini jalutada, aga vesi oli seoses möönaga liivast ja kividest paks. Ka peale tõusuaegset ujumist on pärast üleni liivapall olla.
Mõõnaaegne rand on samas hästi ilus ja mõnus. Tavaliselt vee all olev liiv on kõndimiseks ja tantsimiseks mõnusalt kõva, samas pehme ja vetruv. Sealt alla jooksvad veenired veavad tumedamaid ja väiksemaid liivaosakesi kaasa ja moodustub muster, mis natuke meenutab marmorit, natuke Jaapani maatikumaale.
Õhtul sain uue ekstsentrilise hobi. Ehk siis Shaolini munkade treeningu. Võtsin ette kõige algajamatele mõeldud variandi ja ei saanud nii mõnegi asjaga hakkama. Super! Vähemalt on nüüd eesmärk mille poole püüelda ja mõneks ajaks peaks trenn jälle huvipakkuv tunduma.
Asi, mille algajate treening eeldab kõiki kolme spagaati, kümneid rusikatel kätekõverdusi ja kiireid kõrgeid lööke ning asendivahetusi ei saa ju ometi kedagi külmaks jätta!
16 mai, pühapäev
veidrate infektsioonidega tundub mul vedavat. Ärkasin hommikul põletikulise silmalauga. Midagi sellist oli ka pärast silmaoperatsiooni, aga praegu polnud vägimatki põhjust saada infektsioon. Lihtsalt ärkad ühel hommikul ja see on seal. Otse pisarakanali plommi juures. (kui tõesti leodub maailmas veel mõni inimene, eks ei tea – mul on alumistes pisarakanalites plommid. Sest olen lihtsalt nii äge ja hi-tech)
ebamugavus kiirgas üsna ruttu peavalu, mis terve päeva lihtsalt oli, ilma hullemaks või paremaks minemata.
Tegelikult polnud seal erilist vahet, sest niikuinii sadas ja pikka metsaskäiku jälle ei tulnud. Võiks arvata, et täieliku läbimärgusega harjub ära nagu iga teise asjaga, aga minu jaks pole see veel meeldivaks muutunud. Just see esimene hetk, kui tuleb märjad riided selga panna (sest nad ei kuiva ju ära, ainult nii palju, kui palju vesi raskusjõul alt nurgast välja tilgub).
Küll aga käisime väikeses soos. Seal olid mitmesentimeetrised konnakullesed ja niiiiii palju vett. Aga see ei seganud üldse, sest olime kummikutes. Lõpuks ometi tasus nende hiiglaslike kummist veepaakide saasavetamine ära. Vähemalt üks jalg jääb niimoodi kuivaks (teise kummiku ninas on auk:)
Ühelt poolt tahaks teha pilti ja metsas äge olla, teiselt poolt vabal päeval on kuivana hamakis kõlkumine vapustavalt mõnus asi.
Siin, kontekstist välja kisutuna, on igasuguste eesmärkide prioriteedid pea peale keerdunud. Kas ma üldse tahangi kooli tagasi minna? Lõpetama pean muidugi, aga uuesti kooli minna? Selleks, et looduses hulkuda, võib olla vabalt ka strippar või käsitööõpetaja.
veidrate infektsioonidega tundub mul vedavat. Ärkasin hommikul põletikulise silmalauga. Midagi sellist oli ka pärast silmaoperatsiooni, aga praegu polnud vägimatki põhjust saada infektsioon. Lihtsalt ärkad ühel hommikul ja see on seal. Otse pisarakanali plommi juures. (kui tõesti leodub maailmas veel mõni inimene, eks ei tea – mul on alumistes pisarakanalites plommid. Sest olen lihtsalt nii äge ja hi-tech)
ebamugavus kiirgas üsna ruttu peavalu, mis terve päeva lihtsalt oli, ilma hullemaks või paremaks minemata.
Tegelikult polnud seal erilist vahet, sest niikuinii sadas ja pikka metsaskäiku jälle ei tulnud. Võiks arvata, et täieliku läbimärgusega harjub ära nagu iga teise asjaga, aga minu jaks pole see veel meeldivaks muutunud. Just see esimene hetk, kui tuleb märjad riided selga panna (sest nad ei kuiva ju ära, ainult nii palju, kui palju vesi raskusjõul alt nurgast välja tilgub).
Küll aga käisime väikeses soos. Seal olid mitmesentimeetrised konnakullesed ja niiiiii palju vett. Aga see ei seganud üldse, sest olime kummikutes. Lõpuks ometi tasus nende hiiglaslike kummist veepaakide saasavetamine ära. Vähemalt üks jalg jääb niimoodi kuivaks (teise kummiku ninas on auk:)
Ühelt poolt tahaks teha pilti ja metsas äge olla, teiselt poolt vabal päeval on kuivana hamakis kõlkumine vapustavalt mõnus asi.
Siin, kontekstist välja kisutuna, on igasuguste eesmärkide prioriteedid pea peale keerdunud. Kas ma üldse tahangi kooli tagasi minna? Lõpetama pean muidugi, aga uuesti kooli minna? Selleks, et looduses hulkuda, võib olla vabalt ka strippar või käsitööõpetaja.
20 mai, neljapäev
pole sel nädalal veel mitte midagi kirjutanud.
Esmaspäeval andsin veel viimast lihvi kummikutega vihmas ja porilompides mängimisele, oli ka viimane aeg, sest teisipäev oli puha põuane. Mõnel hetkel paistis isegi päike!
Aga hoolimata sellest sokikuivatuspausist tundsin ennast iga tunniga üha kehvemini ja õhtuks otsustasin suisa, et olen haige. Ninaõõnest kopsudeni ulatuv herpes oli tugev vihje. Või, noh, päris NII hull see asi ei ole, aga üsna-üsna läbi oli olla. Niisiis veetsin kolmapäeva ja suurema osa neljapäevast unereziimil. Voodiržiim oleks olukorra alahindamine, sest magada saab ka laua taga, hamakis, tegelikult ka süüa tehes ja ennast pestes. Ärksamatel hetkedel arendasin kokandust ja tegin piruka ja pannkooke. Asi, milles on hapukooretainas ja palju juustu ja sinki ei saa ebaõnnestuda. Küll saavad täiestimittemidagiütlevad olla pannkoogid, mis koosnevad kookospiimast ja kolmanddikus kookoshelvestest. Lisaks saavad, või noh, ongi, täiesti ümberpööramatud. Küll on aga praetud banaanid laimi-suhkrusiirupis liiga head.
Selline nädal ongi olnud. Arvan, et olen viimase kahe päevaga maganud oma normaalse nädala normi täis. Täna oli valitud hetkedel juba täiesti teadvusel oleku tunne. Seega on õige aeg homme tööle minna.
pole sel nädalal veel mitte midagi kirjutanud.
Esmaspäeval andsin veel viimast lihvi kummikutega vihmas ja porilompides mängimisele, oli ka viimane aeg, sest teisipäev oli puha põuane. Mõnel hetkel paistis isegi päike!
Aga hoolimata sellest sokikuivatuspausist tundsin ennast iga tunniga üha kehvemini ja õhtuks otsustasin suisa, et olen haige. Ninaõõnest kopsudeni ulatuv herpes oli tugev vihje. Või, noh, päris NII hull see asi ei ole, aga üsna-üsna läbi oli olla. Niisiis veetsin kolmapäeva ja suurema osa neljapäevast unereziimil. Voodiržiim oleks olukorra alahindamine, sest magada saab ka laua taga, hamakis, tegelikult ka süüa tehes ja ennast pestes. Ärksamatel hetkedel arendasin kokandust ja tegin piruka ja pannkooke. Asi, milles on hapukooretainas ja palju juustu ja sinki ei saa ebaõnnestuda. Küll saavad täiestimittemidagiütlevad olla pannkoogid, mis koosnevad kookospiimast ja kolmanddikus kookoshelvestest. Lisaks saavad, või noh, ongi, täiesti ümberpööramatud. Küll on aga praetud banaanid laimi-suhkrusiirupis liiga head.
Selline nädal ongi olnud. Arvan, et olen viimase kahe päevaga maganud oma normaalse nädala normi täis. Täna oli valitud hetkedel juba täiesti teadvusel oleku tunne. Seega on õige aeg homme tööle minna.
21 mai, reede
kui vihm lõppes, võtsin ennast kokku ja läksin ka raiesmikule. Kõik kindad olid juba kasutuses, päris tükk aega sain ükshaaval kindaid taga ajada.
Need poisid on veel rumalamad metsamehed, kui mina. Vähemalt on neile omane põhimõte, et raha saamiseks tehakse tööd. Nii et nad tõesõna teevad pidevalt midagi. Imelise aegluse ja täieliku eesmärgita, aga tõepoolest – tegelased pidevalt teevad midagi. Või vähemalt asjasse süvenemata nii näib.
Et vähemalt ise kasulik olla, viskasin kodujärve äravoolukanalist sisse vajunud kruusa välja ja üritasin üht lõketest põlema panna.
Sain küll võtta, et ma nii suurepärase mitmekümne aasta grillsöe varu otsas jändan, mis niikuinii kohe põlema läheb, aga enne lõunale minekut olid olemas leegid ja suurepärased söed olid endiselt pärja puiduhunniku alaosas soojas.
Pärastlõunsal tagasi ikkagi ei läinud. Pea oli paks ja valutas. Mis on veider – mul pole pribleemi sellise enesetundega trenni minna ja endast maksimumi anda, aga metsas jäävad saapad pidevalt okste taha kinni ja saehääl lõikab kolpa sisse ja kuuled pidevalt kõrvus oma hingeldamist ja südametukseid… et siis ei ole üldse hea.
On asju, mis tunduvad siin nii igapäevased ja normaalsed, mida tegelikult ‘päriselt’ ju ei tee.
Kui su toidu sisse maandub herilane, üritad kõige pealt teda ära ajada. Kui ta ei lähe, vaid möllab su söögis edasi, võtad lihtsalt kahvliga sealt, kus parasjagu herilast ei ole.
Kui näed parasjagu potil istudes ägedat looma, hõikad pikemalt mõtlemata, jou, kuule, tule vaata seda elukat! Heal juhul jõuad siiski enne ukse avanemist püksid üles tõmmata.
Ja miskipärast ei tundu absoluutselt üllatav söögilauavestluse käigus kuulda küsimust ‘millal sa viimati verd andsid? Oled sa ikka kindel, et sul HI viirust pole?’. Sest ma ju tõepoolest olen haige rohkem kui terve.
Arvan, et pean apteeki jälle väikese varanduse jätma, ja ennast taaskord ravima hakkama.
kui vihm lõppes, võtsin ennast kokku ja läksin ka raiesmikule. Kõik kindad olid juba kasutuses, päris tükk aega sain ükshaaval kindaid taga ajada.
Need poisid on veel rumalamad metsamehed, kui mina. Vähemalt on neile omane põhimõte, et raha saamiseks tehakse tööd. Nii et nad tõesõna teevad pidevalt midagi. Imelise aegluse ja täieliku eesmärgita, aga tõepoolest – tegelased pidevalt teevad midagi. Või vähemalt asjasse süvenemata nii näib.
Et vähemalt ise kasulik olla, viskasin kodujärve äravoolukanalist sisse vajunud kruusa välja ja üritasin üht lõketest põlema panna.
Sain küll võtta, et ma nii suurepärase mitmekümne aasta grillsöe varu otsas jändan, mis niikuinii kohe põlema läheb, aga enne lõunale minekut olid olemas leegid ja suurepärased söed olid endiselt pärja puiduhunniku alaosas soojas.
Pärastlõunsal tagasi ikkagi ei läinud. Pea oli paks ja valutas. Mis on veider – mul pole pribleemi sellise enesetundega trenni minna ja endast maksimumi anda, aga metsas jäävad saapad pidevalt okste taha kinni ja saehääl lõikab kolpa sisse ja kuuled pidevalt kõrvus oma hingeldamist ja südametukseid… et siis ei ole üldse hea.
On asju, mis tunduvad siin nii igapäevased ja normaalsed, mida tegelikult ‘päriselt’ ju ei tee.
Kui su toidu sisse maandub herilane, üritad kõige pealt teda ära ajada. Kui ta ei lähe, vaid möllab su söögis edasi, võtad lihtsalt kahvliga sealt, kus parasjagu herilast ei ole.
Kui näed parasjagu potil istudes ägedat looma, hõikad pikemalt mõtlemata, jou, kuule, tule vaata seda elukat! Heal juhul jõuad siiski enne ukse avanemist püksid üles tõmmata.
Ja miskipärast ei tundu absoluutselt üllatav söögilauavestluse käigus kuulda küsimust ‘millal sa viimati verd andsid? Oled sa ikka kindel, et sul HI viirust pole?’. Sest ma ju tõepoolest olen haige rohkem kui terve.
Arvan, et pean apteeki jälle väikese varanduse jätma, ja ennast taaskord ravima hakkama.
Saturday, May 15, 2010
möödunud nädala suursündmus oli kahtlemata parasiidieemaldus.
et mina polnud ei parasiit ega selle peremees, olen asjaga vaid lõdvalt, fotograafi ja kaameramehena, seotud
käe sees nägi ta välja selline
juba eemaldatult selline
tegemist on ühe kärbsega, kes muneb sääse peale. ja sääsk viib londistades kärbse muna peremehesse, kust see umbes 5 nädala pärast vabatahtlikult väljub.
me kiirustasime teda tagant, lõime maha ja tegime välja tõmmates pooleks..
et mina polnud ei parasiit ega selle peremees, olen asjaga vaid lõdvalt, fotograafi ja kaameramehena, seotud
käe sees nägi ta välja selline
juba eemaldatult selline
tegemist on ühe kärbsega, kes muneb sääse peale. ja sääsk viib londistades kärbse muna peremehesse, kust see umbes 5 nädala pärast vabatahtlikult väljub.
me kiirustasime teda tagant, lõime maha ja tegime välja tõmmates pooleks..
8, laupäev
ma ei saa kontoris kunagi hästi magada. Kas on palav, või kül, õhtu poole ööd põrutavad liikuvad muusikakeskused mööda ja niipea, kui valgeks läheb, hakkab õuel olev kukk kirema (arvan, et selle maja kanalas on ühe eluka kohta veel vähem ruumi, kui kusagil talleggi tehases..).
niisiis ärkasin nagu alati juba kuu paiku kontoripohmakaga.
Viisime F-I auto Bernardile parandada ja saime oma kalli piruka tagasi. Tore oli jälle juhtuda autot, millel saab rooli KEERATA ja pedaale VAJUTADA. Ja mille pidurid töötavad!
Linnas turul otsin inverijuurt (et teha tomati-pelsini-ingverisuppi) ja mingeid veidraid pannkoogi moodi kõvasid saiatooteid. Arvan, et need on maniokijagust.
Ka Cayennes sadas piisavalt kõvasti, et kahelda randa mineku plaani õigsuse. Ostsime siiski jäätist ja limonaadi ja läksime randa. Selleks ajaks muutus ilm õnneks mõnusalt pilvealuseks.
Lainetes, suu soolast vett ja püksid liiva täis, suplemine oli tore ja otsevaatega St Josephile ja Kuradisaarele. Otsisin sealt ka kaasavõtmiseks ühe kookose kaasa.
Ei tea, kas olen seda senini maininud, aga olen praeguseks suurema osa nami-namist läbi lugenud ja paraja koguse sellest oma arvutisse laadinud. Hetkel keskendus kookose, ananassi ja banaanitoitudele ja kariibi piirkonna ja prantuse köögile.
Arvan, et pole kunagi varem nii pika perioodi vältelt nii hästi süüa saanud. Et poearve ja palk on üksteisest sõltumatud, kasutan võimalust osta imelikke toiduaineid ning on ka piisavalt aega ja viitsimist.
Selles mõttes ei jõua O koju minekut ära oodata, et saaks jälle tervisliku toitumisega tegelema hakata.
ma ei saa kontoris kunagi hästi magada. Kas on palav, või kül, õhtu poole ööd põrutavad liikuvad muusikakeskused mööda ja niipea, kui valgeks läheb, hakkab õuel olev kukk kirema (arvan, et selle maja kanalas on ühe eluka kohta veel vähem ruumi, kui kusagil talleggi tehases..).
niisiis ärkasin nagu alati juba kuu paiku kontoripohmakaga.
Viisime F-I auto Bernardile parandada ja saime oma kalli piruka tagasi. Tore oli jälle juhtuda autot, millel saab rooli KEERATA ja pedaale VAJUTADA. Ja mille pidurid töötavad!
Linnas turul otsin inverijuurt (et teha tomati-pelsini-ingverisuppi) ja mingeid veidraid pannkoogi moodi kõvasid saiatooteid. Arvan, et need on maniokijagust.
Ka Cayennes sadas piisavalt kõvasti, et kahelda randa mineku plaani õigsuse. Ostsime siiski jäätist ja limonaadi ja läksime randa. Selleks ajaks muutus ilm õnneks mõnusalt pilvealuseks.
Lainetes, suu soolast vett ja püksid liiva täis, suplemine oli tore ja otsevaatega St Josephile ja Kuradisaarele. Otsisin sealt ka kaasavõtmiseks ühe kookose kaasa.
Ei tea, kas olen seda senini maininud, aga olen praeguseks suurema osa nami-namist läbi lugenud ja paraja koguse sellest oma arvutisse laadinud. Hetkel keskendus kookose, ananassi ja banaanitoitudele ja kariibi piirkonna ja prantuse köögile.
Arvan, et pole kunagi varem nii pika perioodi vältelt nii hästi süüa saanud. Et poearve ja palk on üksteisest sõltumatud, kasutan võimalust osta imelikke toiduaineid ning on ka piisavalt aega ja viitsimist.
Selles mõttes ei jõua O koju minekut ära oodata, et saaks jälle tervisliku toitumisega tegelema hakata.
9 mai, emadepäev, Oti nimepäev, kõht-liiga-täis-päev
hommikul pigistas O lõpuks oeti oma käe seest selle vagla sabaotsa välja. Tõeliselt rõvedate inimestega tegime enne tegelase kegzst eemaldamist pool tundi iga nurga alt pilti. Kui tihti sa ikka käes elutsevaid loomi kohtad.
Väljatõmbamisel läks tegelane katki, sest ta teine otsa oli jäme ja rõve. Vist paremini kehasse kinnitumiseks. Või on asi selles, et su silma all välja tõmmatud parasiidid on palju koledamad, kui õpikupildi parasiidid.
Nüüd on O veel haigem kui enne. Vähemalt välja näeb palju väsinum ja õnnetum.
Edasi läksime natukeseks jalutama.
Karjuvaid raisakotkaid polnud seal, kus lootsime, morphosid ei püüdnud. Küll nägin väga kaunist vaatepilti paarituvate liblikatega. Ausalt, see oli väga ilus, kuidas nad vahepeal tiibu lehvitasid.
Edasi kiskus kulinaarseks. Külmikust leidsime jälle müstiliselt sinna tekkinud pool kooki.
Lõunaks olid pannkoogid.
Ja sel ajal, kui sõime, tuli R ja tõi turistidest ülejäänud pasta bolognese.
Järgmise nädala esimese poole toit oleks kindlustatud, kui see kõik ainult nii kaua säiliks.
Õues sajab ja müristab. Plaan pühapäev metsas turnides veeta jääb minu poolt täitmata. Võib ju olla üks tore päev, kus sa ei saa vihma käev märjaks.
F andis meile kasutada oma videokaamera ja keelas rääkida siia tulnud tegelastega meie tegevusest ravimtaimedega. Kui keegi küsib, siis meie mängime turistidega ja võtame metsa maha.
hommikul pigistas O lõpuks oeti oma käe seest selle vagla sabaotsa välja. Tõeliselt rõvedate inimestega tegime enne tegelase kegzst eemaldamist pool tundi iga nurga alt pilti. Kui tihti sa ikka käes elutsevaid loomi kohtad.
Väljatõmbamisel läks tegelane katki, sest ta teine otsa oli jäme ja rõve. Vist paremini kehasse kinnitumiseks. Või on asi selles, et su silma all välja tõmmatud parasiidid on palju koledamad, kui õpikupildi parasiidid.
Nüüd on O veel haigem kui enne. Vähemalt välja näeb palju väsinum ja õnnetum.
Edasi läksime natukeseks jalutama.
Karjuvaid raisakotkaid polnud seal, kus lootsime, morphosid ei püüdnud. Küll nägin väga kaunist vaatepilti paarituvate liblikatega. Ausalt, see oli väga ilus, kuidas nad vahepeal tiibu lehvitasid.
Edasi kiskus kulinaarseks. Külmikust leidsime jälle müstiliselt sinna tekkinud pool kooki.
Lõunaks olid pannkoogid.
Ja sel ajal, kui sõime, tuli R ja tõi turistidest ülejäänud pasta bolognese.
Järgmise nädala esimese poole toit oleks kindlustatud, kui see kõik ainult nii kaua säiliks.
Õues sajab ja müristab. Plaan pühapäev metsas turnides veeta jääb minu poolt täitmata. Võib ju olla üks tore päev, kus sa ei saa vihma käev märjaks.
F andis meile kasutada oma videokaamera ja keelas rääkida siia tulnud tegelastega meie tegevusest ravimtaimedega. Kui keegi küsib, siis meie mängime turistidega ja võtame metsa maha.
10 mai, metsatöö vaba esmaspäev
hommikuks oli plaan kanakuuti puhastada ja edasi vaadata, mis päev toob. Sest ketiõli saele ei olnud ja metsa seega teha ei saa. Lisaks, arvan, et haige O ei peaks tegelt metsa tegema. Käisime saekaatris, nägin esimest korda selle toredat omanikku, edasi läks aga hoopis nii, et O läks siia ülevaatust tegema tulnud inimestega metsa koomast vaatama, ma valvasin kodu. Samal ajal tegin eksperimenti iga 5 minnuti järel pildistades kuivavaid lehti.
Pärastlõunal vahetasime rollid ja läksin Olivieriga metsa ja ‘aitasin’ tal transektil puuviljaruute teha. Noh, loodetavasti vähemalt eriit ei seganud. Vähemalt mina sain ühe linnuhääle ja ühe puuvilja võrra targemaks.
Taimeruudud on nagu taimeruudud, aga ruutmeetril loendatakse hoopis kõik puuviljad. Liigiti, koguarvu kaupa, selle kaupa, kui paljud on terved ja kui paljud ära söödud. Enamasti oli ruudus mõnikümend vilja, paarist kuni neljast liigist. Ühes ruudus oli kuus liiki, ühes ruudus oli ligi tuhat vilja. Minu jaoks oli see mõnus vaheldus, aga igapäevaselt ei tahaks küll metsas vihmaga keset sääski ja sipelgaid kükitada ja tundide kaupa katkisi puuvilju kõdulehtede alt välja otsida.
Olivier on natuke stereotüüpse phD tudengi välimusega – prillidega, kõhn, alati mitmepäevase (või –nädalase) habemega. Mitte ainult kõhn, aga üldse imepeene kondiga, peenemate sõrmedega kui mul. Olen küll tüdruku kohta ära hooratud kätega, aga ikkagi. Vaatasin täitsa hämmastusega, kuidas ta khakivalged metsariided ja väikesed peened sõrmed metsas üldse kahjustada ei saanud. Viimast ja kõige raskemat ruutu tehes tuli otse mu kükitava tagumiku taha sõdursipelgate rada. Napp vedamine.
Rääkisime töö kõrvale nähtud loomadest ja eesti majadnuslikust olukorrast ja muust elust ja olust. Kahju, et ta jubsa paari päeva pärast ära läheb (Kahju, et unustasin talt kaasautorlust paluda :P). tegin natuke loodushäälte ülesvõtteid ja liiga vähe pilte.
Tgasiteel suure lombi juures nägime aguuti väikest sugulast aguutšit. See on üldse üks loomaviljakas lomp.
Prune de cythere –jäätis maitseb nagu püreestatud ja külmutatud muru. Halvas mõttes.
hommikuks oli plaan kanakuuti puhastada ja edasi vaadata, mis päev toob. Sest ketiõli saele ei olnud ja metsa seega teha ei saa. Lisaks, arvan, et haige O ei peaks tegelt metsa tegema. Käisime saekaatris, nägin esimest korda selle toredat omanikku, edasi läks aga hoopis nii, et O läks siia ülevaatust tegema tulnud inimestega metsa koomast vaatama, ma valvasin kodu. Samal ajal tegin eksperimenti iga 5 minnuti järel pildistades kuivavaid lehti.
Pärastlõunal vahetasime rollid ja läksin Olivieriga metsa ja ‘aitasin’ tal transektil puuviljaruute teha. Noh, loodetavasti vähemalt eriit ei seganud. Vähemalt mina sain ühe linnuhääle ja ühe puuvilja võrra targemaks.
Taimeruudud on nagu taimeruudud, aga ruutmeetril loendatakse hoopis kõik puuviljad. Liigiti, koguarvu kaupa, selle kaupa, kui paljud on terved ja kui paljud ära söödud. Enamasti oli ruudus mõnikümend vilja, paarist kuni neljast liigist. Ühes ruudus oli kuus liiki, ühes ruudus oli ligi tuhat vilja. Minu jaoks oli see mõnus vaheldus, aga igapäevaselt ei tahaks küll metsas vihmaga keset sääski ja sipelgaid kükitada ja tundide kaupa katkisi puuvilju kõdulehtede alt välja otsida.
Olivier on natuke stereotüüpse phD tudengi välimusega – prillidega, kõhn, alati mitmepäevase (või –nädalase) habemega. Mitte ainult kõhn, aga üldse imepeene kondiga, peenemate sõrmedega kui mul. Olen küll tüdruku kohta ära hooratud kätega, aga ikkagi. Vaatasin täitsa hämmastusega, kuidas ta khakivalged metsariided ja väikesed peened sõrmed metsas üldse kahjustada ei saanud. Viimast ja kõige raskemat ruutu tehes tuli otse mu kükitava tagumiku taha sõdursipelgate rada. Napp vedamine.
Rääkisime töö kõrvale nähtud loomadest ja eesti majadnuslikust olukorrast ja muust elust ja olust. Kahju, et ta jubsa paari päeva pärast ära läheb (Kahju, et unustasin talt kaasautorlust paluda :P). tegin natuke loodushäälte ülesvõtteid ja liiga vähe pilte.
Tgasiteel suure lombi juures nägime aguuti väikest sugulast aguutšit. See on üldse üks loomaviljakas lomp.
Prune de cythere –jäätis maitseb nagu püreestatud ja külmutatud muru. Halvas mõttes.
11
olin koduvalves. Tegin kooki, tantsisin, lugesin ja joonistasin. Kui parasjagu ei sadanud, tegin jalutuskäike- Jalutasin terve tunni edasi-tagasi mõnesajameetrisel lõigul, kus alati palju liblikaid on, ja nägin kokku kolme-nejla erinevat püüdmisväärset isendit. Isegi pisikesi ei olnud eriti, kuigi oli ilus päikeseline ilm ja ennelõuna.
Nägin täna uut ilusat sinist liblikat. Tõenäoselt pole siiski tegemist morphoga, sest ta käitumine oli hoopis erinev seninähtust – kui mööduda (näitreks selle sinise rätiku lehvides), siis ta küll hetkekt tõuseb lendu ja lendab atraktiivsest asjast mööda, aga ainult selleks et lähimale puutüvele tiivad avatult maandud ja ootama jääda. Samas, kui talle järele minna, lendab ta eest ära.
Ajasin liblikat päris mitu aega niimoodi taga ja püüdmata ta jäigi.
Kuuga on enamusliigid välja vahetunud, tavalisi metalliksiniseid plõnne pea polegi enam, on veel heledamad ja mustade tiivaäärtega ja mõned suured liigid, kes mitme meetri kõrgusel hõljuvad.
Õhtul oli laetala küljes suur skorpion.
olin koduvalves. Tegin kooki, tantsisin, lugesin ja joonistasin. Kui parasjagu ei sadanud, tegin jalutuskäike- Jalutasin terve tunni edasi-tagasi mõnesajameetrisel lõigul, kus alati palju liblikaid on, ja nägin kokku kolme-nejla erinevat püüdmisväärset isendit. Isegi pisikesi ei olnud eriti, kuigi oli ilus päikeseline ilm ja ennelõuna.
Nägin täna uut ilusat sinist liblikat. Tõenäoselt pole siiski tegemist morphoga, sest ta käitumine oli hoopis erinev seninähtust – kui mööduda (näitreks selle sinise rätiku lehvides), siis ta küll hetkekt tõuseb lendu ja lendab atraktiivsest asjast mööda, aga ainult selleks et lähimale puutüvele tiivad avatult maandud ja ootama jääda. Samas, kui talle järele minna, lendab ta eest ära.
Ajasin liblikat päris mitu aega niimoodi taga ja püüdmata ta jäigi.
Kuuga on enamusliigid välja vahetunud, tavalisi metalliksiniseid plõnne pea polegi enam, on veel heledamad ja mustade tiivaäärtega ja mõned suured liigid, kes mitme meetri kõrgusel hõljuvad.
Õhtul oli laetala küljes suur skorpion.
12, kolmapäev
ma ei teinud täna mitte midagi. Ausalt. Lugesin ja kijrutasin kirju ja valvasin kodu. Et o ei peaks oma parasiidijärgses palavikus metsa tegema, sõitis tema Frigodoomi.
Päris nõme, et mina olin see, kes nii kokkuvõttes pakju rohkem puhata saab.
Olivier sõidab täna ära prantsusmaale. Rääkis enne, kui usumatu on, et ta läheb üle pika aja kuhugi, kus ta pole pidevalt märg ja kleepuv ja äka. Jah, hommikul on ta juba oma kodus, esmaspäeval tagasi laboris.
Pärast seda, kui viimati uue voodipesu saime, saime mõlemad mingid veidrad sügelevad punnid. Mitte allergilised, aga mingi parasiidi omad. Olen otsinud ja otsinud, aga ei leia nagu midagi ega kedagi. Kas mikroskoopiline elukas saab nii suuri punne tekitada?
haigused käivadki inimesi pidi, mitte kive ja kände mööda
ema
homme on taevaminekupüha. Siin maal ametlik püha. Oleks siin mõni piibel, millest selleteemalist taustalugu lugeda. Mind täitsa huvitaks.
ma ei teinud täna mitte midagi. Ausalt. Lugesin ja kijrutasin kirju ja valvasin kodu. Et o ei peaks oma parasiidijärgses palavikus metsa tegema, sõitis tema Frigodoomi.
Päris nõme, et mina olin see, kes nii kokkuvõttes pakju rohkem puhata saab.
Olivier sõidab täna ära prantsusmaale. Rääkis enne, kui usumatu on, et ta läheb üle pika aja kuhugi, kus ta pole pidevalt märg ja kleepuv ja äka. Jah, hommikul on ta juba oma kodus, esmaspäeval tagasi laboris.
Pärast seda, kui viimati uue voodipesu saime, saime mõlemad mingid veidrad sügelevad punnid. Mitte allergilised, aga mingi parasiidi omad. Olen otsinud ja otsinud, aga ei leia nagu midagi ega kedagi. Kas mikroskoopiline elukas saab nii suuri punne tekitada?
haigused käivadki inimesi pidi, mitte kive ja kände mööda
ema
homme on taevaminekupüha. Siin maal ametlik püha. Oleks siin mõni piibel, millest selleteemalist taustalugu lugeda. Mind täitsa huvitaks.
13 mai neljapäev
Tegelesin pikalt seeneniitide fotodelt maha kloonimisega. See on tehav ja andis lootust. Arvan, et see kere peab siinoleku kuidagi vastu. Varsti peaks ju kuivemaks minema ja seen ei tohiks rohkem kasvada, eksju?
Et tagasi minnes uue kere ostan, teadsin juba enne siia tulekut.
Siis tuli F ja palus paar taime määrata. Tal on erakordne oskus tuua alati need isendid, millel pole ühtki reproduktiivorganit ega vilja. Samas, ta tunneb siinseid taimi nii hästi! Vaatab peale ja ütleb perekonna.
Täna on eriti närvesööv ilm – kõigepealt sajab, siis sajab kõvasti ja siis jääb järgi. Umbes tunni jooksul on kuiv ja kohati isegi päikeseline. Siis hakkab kõik jälle otsast peale. See ilm ei paista muutuvat, nii et sellest ei tohi lihtsalt välja teha ja tuleb jalutama minna.
Lisaks üritavad mingid herilaselaadsed magamistoa lakke vist pesa teha. Tiirutavad seal ringi. Lasime mürki ja panime natukeseks aknad kinni. Aga niipea, kui aknad jälle avada (sest tuba on ikka tõeline gaasikamber muidu), on need elajad tagasi.
Pärastlõunal jalutasime vanasse kaevandusse. Nüüd on see ametlikult vana kevandus - autod, inimesed, varustus on läinud. Ainult teed on veel, esialgu, alles.
Uudistasime pikatl kaevurite vanas kodus. See oli nii puhas ja korras, nagu tuleksid iga hetk mehed töölt koju. Laagri nurgas hiiglaslikes riiulites pinnaseproovid.
Langesin nii madalale, et varastasin seina pealt ühe peegli. Tunnen tantsides sellest pidevalt puudust. Siis tuli mängu karma ja esimese laudtee nurgal kukkusin. Peegel läks katki ja jalg sai siniseks. Võtsin õppust ja häbenesin, et niisugusele patumõttele üldse tulin.
Küll aga varastasime sealt suure kobara tooreid banaane ja pipraid.
O on ikka veel haige.
Suremine enne pensioniikka jõudmist on kõige sotsiaalselt vastutustundlikum tegi, mida inimene teha saab.
Jeremy Clarkson
Tegelesin pikalt seeneniitide fotodelt maha kloonimisega. See on tehav ja andis lootust. Arvan, et see kere peab siinoleku kuidagi vastu. Varsti peaks ju kuivemaks minema ja seen ei tohiks rohkem kasvada, eksju?
Et tagasi minnes uue kere ostan, teadsin juba enne siia tulekut.
Siis tuli F ja palus paar taime määrata. Tal on erakordne oskus tuua alati need isendid, millel pole ühtki reproduktiivorganit ega vilja. Samas, ta tunneb siinseid taimi nii hästi! Vaatab peale ja ütleb perekonna.
Täna on eriti närvesööv ilm – kõigepealt sajab, siis sajab kõvasti ja siis jääb järgi. Umbes tunni jooksul on kuiv ja kohati isegi päikeseline. Siis hakkab kõik jälle otsast peale. See ilm ei paista muutuvat, nii et sellest ei tohi lihtsalt välja teha ja tuleb jalutama minna.
Lisaks üritavad mingid herilaselaadsed magamistoa lakke vist pesa teha. Tiirutavad seal ringi. Lasime mürki ja panime natukeseks aknad kinni. Aga niipea, kui aknad jälle avada (sest tuba on ikka tõeline gaasikamber muidu), on need elajad tagasi.
Pärastlõunal jalutasime vanasse kaevandusse. Nüüd on see ametlikult vana kevandus - autod, inimesed, varustus on läinud. Ainult teed on veel, esialgu, alles.
Uudistasime pikatl kaevurite vanas kodus. See oli nii puhas ja korras, nagu tuleksid iga hetk mehed töölt koju. Laagri nurgas hiiglaslikes riiulites pinnaseproovid.
Langesin nii madalale, et varastasin seina pealt ühe peegli. Tunnen tantsides sellest pidevalt puudust. Siis tuli mängu karma ja esimese laudtee nurgal kukkusin. Peegel läks katki ja jalg sai siniseks. Võtsin õppust ja häbenesin, et niisugusele patumõttele üldse tulin.
Küll aga varastasime sealt suure kobara tooreid banaane ja pipraid.
O on ikka veel haige.
Suremine enne pensioniikka jõudmist on kõige sotsiaalselt vastutustundlikum tegi, mida inimene teha saab.
Jeremy Clarkson
Subscribe to:
Posts (Atom)