21 mai, reede
kui vihm lõppes, võtsin ennast kokku ja läksin ka raiesmikule. Kõik kindad olid juba kasutuses, päris tükk aega sain ükshaaval kindaid taga ajada.
Need poisid on veel rumalamad metsamehed, kui mina. Vähemalt on neile omane põhimõte, et raha saamiseks tehakse tööd. Nii et nad tõesõna teevad pidevalt midagi. Imelise aegluse ja täieliku eesmärgita, aga tõepoolest – tegelased pidevalt teevad midagi. Või vähemalt asjasse süvenemata nii näib.

Et vähemalt ise kasulik olla, viskasin kodujärve äravoolukanalist sisse vajunud kruusa välja ja üritasin üht lõketest põlema panna.
Sain küll võtta, et ma nii suurepärase mitmekümne aasta grillsöe varu otsas jändan, mis niikuinii kohe põlema läheb, aga enne lõunale minekut olid olemas leegid ja suurepärased söed olid endiselt pärja puiduhunniku alaosas soojas.

Pärastlõunsal tagasi ikkagi ei läinud. Pea oli paks ja valutas. Mis on veider – mul pole pribleemi sellise enesetundega trenni minna ja endast maksimumi anda, aga metsas jäävad saapad pidevalt okste taha kinni ja saehääl lõikab kolpa sisse ja kuuled pidevalt kõrvus oma hingeldamist ja südametukseid… et siis ei ole üldse hea.

On asju, mis tunduvad siin nii igapäevased ja normaalsed, mida tegelikult ‘päriselt’ ju ei tee.
Kui su toidu sisse maandub herilane, üritad kõige pealt teda ära ajada. Kui ta ei lähe, vaid möllab su söögis edasi, võtad lihtsalt kahvliga sealt, kus parasjagu herilast ei ole.
Kui näed parasjagu potil istudes ägedat looma, hõikad pikemalt mõtlemata, jou, kuule, tule vaata seda elukat! Heal juhul jõuad siiski enne ukse avanemist püksid üles tõmmata.
Ja miskipärast ei tundu absoluutselt üllatav söögilauavestluse käigus kuulda küsimust ‘millal sa viimati verd andsid? Oled sa ikka kindel, et sul HI viirust pole?’. Sest ma ju tõepoolest olen haige rohkem kui terve.

Arvan, et pean apteeki jälle väikese varanduse jätma, ja ennast taaskord ravima hakkama.