24 mai
tegelikult on riigipüha. Ja tegelikult mina järjekordselt olengi puhkama jäetud. Poisid on tõepoolest nädalavahetusega istanduse taimega katnud. Umbes ühe sammu korralikumalt, kui oleks olnud need taimed lihtsalt laiali visata, aga see pole enam minu asi. Plats oli poisse ja taimi täis ja töövahendid järjekordselt otsas – kamba peale on ainult kaks kirkat. Pärastlõunal hakkavad nad maasse auke kaevama, siis saab põhjalikumalt üle vaadata, millega nad seal tegelenud on.

Järelmärge:
Tegelikult oli nii, et tegin ära kõik, mis vähegi pähe tuli
(St koreografeerisin lühipala the smithsi järgi, panin liblikalõksudesse need banaanid, mis kaevanfusest tõime ja mis juba poolteist nädalat kinnises prügikotis olid käärind, et õiget aroomi omandada, joonistasin maailmakaardi ja kirjutasin paar kirja)
ning siis võtsin ikkagi sae ning läksin kände saagima. Madalamaks, noh. Suutsin seda tervelt paar tundi teha, enne kui saeketi jäädavalt nüristasin ja käed põhjalikult villi sain ning lõunale läksin.

Järgmiseks päevaks oli ülakeha nii valus, et tundus, et see kohe nekroosi saab ja küljest ära kukub. Hakkan ometi aru saama miks on kujunenud nii, et mehed teevad metsa ja tapavad karusid samal ajal, kui naised pühendavad ennast detergentide maailma ja kleitide salaelusse.