25
liblikapüünised on liiga tühjad. Isegi seal lähedal pole liblikaid. Hoolimata sellest, et need banaanid haisevad üsna ausalt, liblikaid ei ole. Kas vihm siis tõesti viimase kui liblika eemale peletab?
Kui need banaanid otsa saavad on aeg kullakaevandusse järgmiste järele minna.

Linna sõites olid teel kaks surnud looma – aguuti ja laisik. Saan aru, et aguuti alla ajamine on õnnetus. Puud olid ose käänulise tee ääres ning loom jooksis ette. No mis sa teed.
Aga laisikust üle sõitmine ei saa ju olla õnnetus! See loom ei saa keset teed ootamatult ja märkamatult.
Miks siinsed inimesed ometi nii nõmedad ja laisad ja hoolimatud peavad olema!? Veel hullemad, kui päris prantslased.

Tagasi sõitsime lapsevanemakolonnis - autode reas, kus reeglina istusid roolis ennast täis ülekaalulisusele kalduvad tüsedamad mustad mehed. Vahele ka mõned naised. Neil olid kallimat sorti keskklassi autod ja nad olid uhkedd, et läksid oma lastele ise kooli järele, mitte ei lasnud koolibussil sama tööd teha. Nad üritasid igal võimalusel näidata sulle, et nende auto on ägedam ja kiirem. Ning kõige tähtsam oli teha hullumeelseid möödasõite koolibussist.
Sest nad on lihtsalt nii ägedad ja endast lugupidavad, et see kui bussitäis lapsi õnnetusse satub ongi õigem. Nende vanemad ju ei saanud oma autoga lapsele kooli järele minna.

Veel oli teel üllatavalt palju tervisejooksjaid. Enamasti oli tegemist suurte tagumikega naistega (vbolla olid just sell epärast koolis järel mehed – naised tegid trenni parasjagu).
Erinevus ratturitest – nemad on enamsti relatiivselt heas vormis mehed.

Iga päevaga tunnen üha valulisemalt, et ma ei saa nende inimestega koos lõpetamise puhul metsas mtu päeva sauna teha, kellega koos olen aastaid loengutes magamas ja praksides pannkooke tegemas käinud.
Siiatulekuga keerasin kõik isiklikud suhted pahupidi ja mul on kahju hoopis kursusekaaslaste kaotamisest.
Hõissa.

Veel jälle üks päev korraga tunne. Samasugune nagu oli detsembris ja jaanuaris. Et kohe saab muinasjutt läbi. Ei teagi kas see kord tasub kaugmuinasjutust iluusioone tekitada.

Papillon on hoolimata näilisest sündmustest tulvil olemisest üks venivamaid ja ebaõiglaselt paksematest raamatutest üldse

Blondie periood on asendunyd bitlite perioodiga. Või siis täpsemalt across the universi soundtrackiga.
Ilus muusika on lihtsalt… liiga ilus.
Peaaegu sama ilus nagu elu.
Peaaegu.