26 mai, kolmapäev
viimasel ajal on spontaanne vastapandamatus eesti saatkonnas kaduma kippunud – O mängib päevade kaupa GTAd (mis pole enam üldse sama mäng kui siis, kui me väikesed olime) ja ma loen teoreetilise ökoloogia matemaatilisi mudeleid (mis üle pika aja siiralt huvitavad tunduvad)

et rutiinist võitu saada üritasin eile pina coladat kokku segada, aga rannast korjatud pähkel ei olnud see õige (tundub juba täiesti uskumatu, et sel esimesel korral kui natuke purjus ja pilves olevatena tõusuaegsel kitsal rannaribal just selle ühe ja ilusa pähkli otsa komistasime..). ja kookospiima konserv sisaldas tõepoolest kookosPIIMA. Mingi veider segu veidratest elementidest. Igatahes, kokteil ei tulnud õige maitsega. Järgmine kord ostan kohe valmis pina colada mahla.
Sellegipoolest sai mõnusalt ebakainesse olekusse et mängida seltskonnamänge.

Ma ei salli inimeste naiivset ja ülbet enesekindlust. Seda, mis tuleb sellest, et nad lihtsalt ei kujutagi ette, et kõik ei pruugi olla sama võimekad kui nemad, sama tausta või teadmisetega, sama arvamusega. Tore ju on, kui kellelgi on läinud elus nii hästi, et kõik tuleb õigesti välja juba esimesel katsel ja mõtted on alati algusest peale õigel rajal.. aga kui mina, keskmiselt saamatu, aga sellegipoolest järjekindel ja usin inimene, pole nii äge, kas see tähendab, et ma ei tohigi mitut katset saada? Nüüd oleksin justkui süüdi, et olen viitsinud kõiki asju, mis kohe algul välja ei tule 25/8 harjutada, kuni kõik õigesti läheb. sest sellega olen loonud endast illusiooni kui võimekast inimesest.
Olen seni avanud, et ka järjekindlus käib mingitki moodi võimekuse alla.

Igatsen värskust. Füüsilist värskust. Isegi kui sajab vihma ja on tuuline ja külm on olla ei ole siin kunagi värske.

Hommikul vaatidest bensiini kanistritesse ümber imedes üritasin arvutada, kui suures umma eest siin iga päev elektrit ja veesurvet toodetakse. Seda on ikka omajagu.

Taas kui horisont kumab, siis kaagid
Ära lähevad, päev koidab uus
Lähen minagi, tühjad on paagid
Läbi udu, bensiinimaik suus

Liblikapüünised hakkasid lõpuks ometi tööle. Ju siis peavad banaanid ikka tõeliselt aromaatsed olema, et sobida. Ehk oleks tõesti õigem mõne raipega proovida.
(ei, ma ei tapa kõiki neid liblikaid ära, kes lõksu lähevad. Enamused püüan kinni, vaatan natuke ja lasen välja tagasi. See on lihtsalt töötav meetod elukate nägemiseks)

õhtul juhtus nii, et sain üle tunnise ilusa jalutuskäigu teha ja selle aja jooksul ei hakanudki sadama (külla ga avanesid kraanid niipea, kui koju olin jõudnud).
Läksin jalutama vaid selleks, et peas riiulitel asju natuke korrastada, aga siis kuulsin puu otsas kraaklevaid tamariine ja hakkasin asju lindistma.a tamariinide tüli kõrgpunkti kahjuks salvesatada ei saanud, küll aga lõugavaid kotkaid ja kriuksuva häälega lindu. Udu ja saabuv pimedust ei toonud värskendust, nagu alati, ilus ja tore oli sellegipoolest.
Praegu on tuvidel pesades pojad või munad. Olivier isegi näitas üht pesa enne äraminekut. Kui vaikselt teel jalutada, ehmatavad tuvid viimasel hetkel põõsaste seest lendu.

Meil on uus noor Geku. Võtab asju hästi entusiastlikult ja tõsiselt. Paar päeva tagasi, kui parasjagu Liinale kirja kirjutasin, lasi ta mule pähe ja ühtlasi ka poolelioleva kirja peale. Ja just hetk tagasi hüppas ta valju lartsatusega laest põrandale.

Kuigi ma pole enam haige, valutab pea. Juba teist nädalat järjest. Ootan nädala veel ja hakkan siis muretsema.