20 mai, neljapäev
pole sel nädalal veel mitte midagi kirjutanud.
Esmaspäeval andsin veel viimast lihvi kummikutega vihmas ja porilompides mängimisele, oli ka viimane aeg, sest teisipäev oli puha põuane. Mõnel hetkel paistis isegi päike!
Aga hoolimata sellest sokikuivatuspausist tundsin ennast iga tunniga üha kehvemini ja õhtuks otsustasin suisa, et olen haige. Ninaõõnest kopsudeni ulatuv herpes oli tugev vihje. Või, noh, päris NII hull see asi ei ole, aga üsna-üsna läbi oli olla. Niisiis veetsin kolmapäeva ja suurema osa neljapäevast unereziimil. Voodiržiim oleks olukorra alahindamine, sest magada saab ka laua taga, hamakis, tegelikult ka süüa tehes ja ennast pestes. Ärksamatel hetkedel arendasin kokandust ja tegin piruka ja pannkooke. Asi, milles on hapukooretainas ja palju juustu ja sinki ei saa ebaõnnestuda. Küll saavad täiestimittemidagiütlevad olla pannkoogid, mis koosnevad kookospiimast ja kolmanddikus kookoshelvestest. Lisaks saavad, või noh, ongi, täiesti ümberpööramatud. Küll on aga praetud banaanid laimi-suhkrusiirupis liiga head.

Selline nädal ongi olnud. Arvan, et olen viimase kahe päevaga maganud oma normaalse nädala normi täis. Täna oli valitud hetkedel juba täiesti teadvusel oleku tunne. Seega on õige aeg homme tööle minna.