9 mai, emadepäev, Oti nimepäev, kõht-liiga-täis-päev

hommikul pigistas O lõpuks oeti oma käe seest selle vagla sabaotsa välja. Tõeliselt rõvedate inimestega tegime enne tegelase kegzst eemaldamist pool tundi iga nurga alt pilti. Kui tihti sa ikka käes elutsevaid loomi kohtad.
Väljatõmbamisel läks tegelane katki, sest ta teine otsa oli jäme ja rõve. Vist paremini kehasse kinnitumiseks. Või on asi selles, et su silma all välja tõmmatud parasiidid on palju koledamad, kui õpikupildi parasiidid.
Nüüd on O veel haigem kui enne. Vähemalt välja näeb palju väsinum ja õnnetum.

Edasi läksime natukeseks jalutama.
Karjuvaid raisakotkaid polnud seal, kus lootsime, morphosid ei püüdnud. Küll nägin väga kaunist vaatepilti paarituvate liblikatega. Ausalt, see oli väga ilus, kuidas nad vahepeal tiibu lehvitasid.

Edasi kiskus kulinaarseks. Külmikust leidsime jälle müstiliselt sinna tekkinud pool kooki.
Lõunaks olid pannkoogid.
Ja sel ajal, kui sõime, tuli R ja tõi turistidest ülejäänud pasta bolognese.
Järgmise nädala esimese poole toit oleks kindlustatud, kui see kõik ainult nii kaua säiliks.

Õues sajab ja müristab. Plaan pühapäev metsas turnides veeta jääb minu poolt täitmata. Võib ju olla üks tore päev, kus sa ei saa vihma käev märjaks.

F andis meile kasutada oma videokaamera ja keelas rääkida siia tulnud tegelastega meie tegevusest ravimtaimedega. Kui keegi küsib, siis meie mängime turistidega ja võtame metsa maha.