11 okt 2010, pühkepäev
…vähmalt F väitis, et sel nädala puhkame. Saab näha, mitu päeva ta seda mäletab
igatahes võtsin unest maksimumi ja põõnasin kolmveerand kaheksani. Jube unimüts nagu ma olen.
Edasi läks lubaduste täitmiseks.
Lubadus üks teha rajake orkestrikoopani. Põhimõtteliselt on seal nüüd põhimõtteline rada. Panin natuke värvilist paela ja võtsin natuke võsa hõredamaks. Vähemalt ise enam ei eksi. Mõlemad koerad olid mul terve ennelõuna abis. Nuusutasid ja sebisid nii et käpad-ninad villis.
Kuigi päris rajalt koopasse on linnulennult paarsada meetrit, võttsi see mul üle kahe tunni. Viimasel viiekümnel meetril kirutsin end, et vahetult enne matšeetet ei teritanud.
Ja tõepoolest – parmuhooaja lõpp hakkab paistma – täna tapsin vaid 21.
Lõunaks jõudsin tagasi. Kõlkusin hamakis, vaatasin filmi, siis tuli pähe, et oli ka teine lubadus – kooki teha.
Keerasin kiirelt keeksiasjad kokku ning filmi lõpuks sai juba banaani-kohvikeeksi. (H&J, nende banaanidega, mis viimati kullakaevurite juurest näppasime!).
Õhtu nael oli minu jaoks vihm. Ilus ja jahutav ja tihe. Kestis küll ehk vaid pool tundi, aga tõi meeldiva jaheduse ja see võimaldas natuke ajutööd. Muu tööä vel, aga mu pea lihtsalt ei tööta, kui temperatuur üle 32-33 C on. Nüüd aga sain mõnusalt jahedas 26s artikleid lugeda (tõesti jahe, pane või sokid jalga). Vaikselt peab ju vaimu puhkuse lõpuks ette valmistama hakkama.
Guiaana-eesti kõnekujund
matšeetega herilast tapma – kiiret ja rumalat otsust tegema
cestrumiõis, cestrumiõis
ja praetud banaanid pruunis võis
kui dantel meile lilli korjas
valge mees eurooplast orjas
herilased paiste teevad pea
Saturday, October 16, 2010
12 oktoober, puhkepäev vol mitu
öö sisaldas palju have. Otse istanduse kõrval klähvisid üksteise peale keegid. Tamariinid ehk. Ja hommikupoole ööd lärmasid möiraahvid. Sel korral tõesti lärmasid – toredalt lähedal, nii et uli kohe tunne, et magangi hamakis kesev vihmametsa.
Ja siis kui hommik veel lähemalt tuli, hakkas külm. Üritasin silmi põikpäiselt kinni hoida ja mõelda, et viimase tunni pärast küll riideid juurde tooma ei lähe (selleks peab ju ikkagi hamakist välja ronima), aga ikka pagana külm oli…. Ärgates näitas kraadiklaas +24 :P
Kohe peale per Fi lahkumist, ehk siis juba hommikul kuuest kostsid Lodgest mööd viivalt teelt saehääled. Algul tagasihoidlikumad, siis üha vihasemad – eelmisel nädalal oli sinna kolm puud ette langetatud. Eks iga järgmise puu juures läks sissetungijatel hari punasemaks.
Ja siis sõitiski viis autot alla kullakaevandusse. Ei tea kui palju mehi ja mulle vist juba tuttav valge koer. Kui neid sõitmas kuulsime, läksin teelahkmele vaatama. Istusin põõsas. Mehed pidasid auto kinni, vaatasid tükk aega üllatunult minust 10 m eemal olevat liblikalõksu ja arutasid, mis see küll olla võiks, aga mind ei märganud. Asi on alalõuas.
Niisiis keelas R mul ja Kl täna laagrist lahkuda. Saan taast täiesti aru. Ise ka ei tahaks ainult temaga siin olla…
Seega kestis hommik terve päev.
Päevitasin ja lugesin, vaatasin filmi ja lugesin ja tegin muudkui kohvi juurde. Kahtlane on siin puhata. Siin tähendaks minu jaoks puhkus seda, et saan metsa hulkuma.. lihtsalt kohal passimine on pigem väsitav.
koerad jälitavad mind mõlemad jalutuskäikudel. Omamoodi on see tore. Parimad sõbrad ikkagi. Ühtlasi vähendab see madude kohtamist. Aga ka teiste loomade… lisaks tunnen ennast alati nii süüdi, mõeldes Hugole, kes eestis arvab, et ma vist enam ei tulegi..
ja kanalas oli homikul surnnud kana. Keset põrandat, väliselt täiesti terve kana. Panime ta keset hoovi põlema.
öö sisaldas palju have. Otse istanduse kõrval klähvisid üksteise peale keegid. Tamariinid ehk. Ja hommikupoole ööd lärmasid möiraahvid. Sel korral tõesti lärmasid – toredalt lähedal, nii et uli kohe tunne, et magangi hamakis kesev vihmametsa.
Ja siis kui hommik veel lähemalt tuli, hakkas külm. Üritasin silmi põikpäiselt kinni hoida ja mõelda, et viimase tunni pärast küll riideid juurde tooma ei lähe (selleks peab ju ikkagi hamakist välja ronima), aga ikka pagana külm oli…. Ärgates näitas kraadiklaas +24 :P
Kohe peale per Fi lahkumist, ehk siis juba hommikul kuuest kostsid Lodgest mööd viivalt teelt saehääled. Algul tagasihoidlikumad, siis üha vihasemad – eelmisel nädalal oli sinna kolm puud ette langetatud. Eks iga järgmise puu juures läks sissetungijatel hari punasemaks.
Ja siis sõitiski viis autot alla kullakaevandusse. Ei tea kui palju mehi ja mulle vist juba tuttav valge koer. Kui neid sõitmas kuulsime, läksin teelahkmele vaatama. Istusin põõsas. Mehed pidasid auto kinni, vaatasid tükk aega üllatunult minust 10 m eemal olevat liblikalõksu ja arutasid, mis see küll olla võiks, aga mind ei märganud. Asi on alalõuas.
Niisiis keelas R mul ja Kl täna laagrist lahkuda. Saan taast täiesti aru. Ise ka ei tahaks ainult temaga siin olla…
Seega kestis hommik terve päev.
Päevitasin ja lugesin, vaatasin filmi ja lugesin ja tegin muudkui kohvi juurde. Kahtlane on siin puhata. Siin tähendaks minu jaoks puhkus seda, et saan metsa hulkuma.. lihtsalt kohal passimine on pigem väsitav.
koerad jälitavad mind mõlemad jalutuskäikudel. Omamoodi on see tore. Parimad sõbrad ikkagi. Ühtlasi vähendab see madude kohtamist. Aga ka teiste loomade… lisaks tunnen ennast alati nii süüdi, mõeldes Hugole, kes eestis arvab, et ma vist enam ei tulegi..
ja kanalas oli homikul surnnud kana. Keset põrandat, väliselt täiesti terve kana. Panime ta keset hoovi põlema.
13 oktoober, kolmapäev
positiivsed prantslased
eile õhtul saime Fil tkäsu praegust külalised, prantsuse paar, viia kivikukkesid vaatama. Küsisin klt kahtlustavalt, kas ta n neid inimesi näinud – kui vanad ja kas on isekulgevad. Ta ehmatas mu kohe ära, et umbes Fi vanused ja umbes tema kehaehitusega…
hommik tõi selgust, õnneks on paar vanem, minu jaoks positiivne märk, tähendab et nad on piisavalt elujõulised kõrgesse ikka jõudmiseks.., ning täiesti eluterved ja iseliikuvad.
Niisiis sain kaks hommikust jalutust
Esimene mööda kullkaevanduse teed. Nägin ennast tirtsust paksuks nuumanud ämblikku. Ta tagakeha oli nagu hiiglaslikult puugil – 3cm läbimüüduga kera.
Siis oli vahepeal tund et juua teine hommikukohv ning edasi jalutasin prantslased oraže linnukesi.
Keeldusin nendega algusest peale inglise keeles suhtlemast. Mind isegi ei huvita, mis keeles jutt sujuvam oleks.
Nad olevat just Saulist tulnud. Lend sinna polegi nii kallis ja hamakis magamine on ka vaid 10 eurot öö. Ja koht olevat paradiis tänu inimeste puudumisele. Võib ette kujutada…
Tahaks minna. Aga arvestades hetke seltskonda… vägisi kedagi kaasa vedada ei tahaks ja üksi mineja ka pole. Pähh. Ott, tule tagasi!
positiivsed prantslased
eile õhtul saime Fil tkäsu praegust külalised, prantsuse paar, viia kivikukkesid vaatama. Küsisin klt kahtlustavalt, kas ta n neid inimesi näinud – kui vanad ja kas on isekulgevad. Ta ehmatas mu kohe ära, et umbes Fi vanused ja umbes tema kehaehitusega…
hommik tõi selgust, õnneks on paar vanem, minu jaoks positiivne märk, tähendab et nad on piisavalt elujõulised kõrgesse ikka jõudmiseks.., ning täiesti eluterved ja iseliikuvad.
Niisiis sain kaks hommikust jalutust
Esimene mööda kullkaevanduse teed. Nägin ennast tirtsust paksuks nuumanud ämblikku. Ta tagakeha oli nagu hiiglaslikult puugil – 3cm läbimüüduga kera.
Siis oli vahepeal tund et juua teine hommikukohv ning edasi jalutasin prantslased oraže linnukesi.
Keeldusin nendega algusest peale inglise keeles suhtlemast. Mind isegi ei huvita, mis keeles jutt sujuvam oleks.
Nad olevat just Saulist tulnud. Lend sinna polegi nii kallis ja hamakis magamine on ka vaid 10 eurot öö. Ja koht olevat paradiis tänu inimeste puudumisele. Võib ette kujutada…
Tahaks minna. Aga arvestades hetke seltskonda… vägisi kedagi kaasa vedada ei tahaks ja üksi mineja ka pole. Pähh. Ott, tule tagasi!
14 okt
kuna päris tööd pole, võtsime ette ühiskondlikult kasuliku meelelahutuse. Ehk siis on ‘otsi koobast’ –päev. Hommikul magasin üsna kaua (enne päikesetõusu ärgata pole mõtet – vool on hommikuteks alati läinud). Ja kaheksa paiku sättisin ennast orkestrikoopa poole teele, et seal lähedal siis kammida.
Eelmisel päeval nähtud madudefilm oli oma töö teinud ja võtsin julgestuseks mõlemad koerad kaasa. Maha nad veel käsu peale jääda ei oska, aga kutsumise peale kohale juba enamvähem tulevad. Tublid kutsakad.
Kuigi – päeva peale hakkas mulle tunduma, et ka nemad jätavadnii mõnegi looma kahesilma vahele – näiteks olin kolmest ainus, et märkas meie eest kivide vahele põgenevat opossumit. Lisaks on Doki nagu mõni ameerika turist – alatasa kaob ta kuhugi ära ja kui teda juba 10 minutit näha pole olnud pean istuma ja karjuma ja ootama, kuni tegelane jälle välja ilmub, rõõmus koeranaeratus üle keha säramas.
Igatahes, orekstrikoopasse jõudes tegin väikese jahtumise ja puhkamise pausi. Taugmises, alati pimedas ruumis lambiga ringi konnates sattusin peale boale (vikerboa?). ehmatab ikka ära küll, kui su peast poole meetri kaugusel LAES madu ennast liigutama hakkab. Tegelane oli siinset tavalist maomõõtu – pöidlast tiba jämedam. Pikkust ei näinud, sest suurem osa temast oli väikeses urkes peidus. Ka väljas oleva pea tõmbas ta minu eest ära, kui teda liiga pikalt pildistama jäin.
Põhimõtteliselt ma tean et bothropsid ei oska ronida ja et see täppidega tegelane on boa ja ta on seal nahkhiirte kägistamiseks ega hüppa teisest koopa otsast mind hammustama… aga oh sa pagan, kuidas ma teda seal üksi, või, noh, kahe koolitamata koreaga, pimedas koopas kartsin. Aga läksin ikka lähemale ja lähemale. Oleksin 10cm veel lähemalt läinud, oleksin saanud lõpuks pai teha talle.
Maopaanika lisa saanud, läksin siis metsa kammima. Ei pea vist ütlema, et ma eriti seda ei nautinud. Mõtlesin päris pikalt selle üle, kas mingi suvaline nõme koobas on minu väärtuslikku noort ja paljutõotavat elu väärt.. ei, nii hull see polnud tegelikult. Aga siiski olin valvelolekus number 825 ning vaatasin rohkem maha kui ümberringi ning koobast ei leidnud.
Lõunapaiku tõime saepuru ja tegime kanala korda. ühe korra saan seda vist veel teha.
Siis oli K kord metsa minna. Korraga me ju ära käia ei saa. Tema kaamis põhjalikumalt ringi, aga tulemus jäi samaks.
ma pole vist veel juustuvahejuhtumit maininud. Möödund nädalavahetusel linnast tulles oli F Kle maininud, et ta laenas meie külmikust juustu.
K seda mulle ei öelnud, kuna tema juust kõik alles oli, siis tõenäoselt läks see üsna pea meelset. No aga minu juust oli ju kõik läinud. Jätsin ekstra juustu ostmata teades, et mul on teda terve pakk ja siis oli juust läinud. Otsisin ennast segi ja hakkasin hallutsinatsioone kahtlustama, enne kui kle tuli meelde öelda, et boss meie külmikust juustu ‘laenas’. Sest tagasi ta seda praeguseks ju toonud pole ja mul läheb viies päev juustuta.
Parmuhooaeg hakkab tõepoolest lõppema – täna ei saanud kümmetki.
Mis te arvate, millega tegelevad vihmametsainimesed õhtuti?
Loevad? jah, kui raamatuid, elektrit ja viitsimist on (puudus on neist enamasti samas järjekorras)
Vaatavad filme? Sellega on lihtsam. Filmid on arvutiakult vaadatavad. (arvutist lugeda mulle endiselt ei meeldi..
Mängivad joomismänge? (või siis niisama mänge, mille kõrvale hea on alkoholi tarbida) Kah õige. Uus ja huvitav puntson kapis õiget igavushoogu ootamas. Isegi MINA olen siin maal jooma õppinud.
No ja veel on tore vaadata peeglisse ja mõelda, et peeglist vaatab vastu teine inimene, mitte sina ise. algul vaadasin imestusega, kuidas vahel D oma maja ees istus ja peeglisse vaatas, nüüd olen seda ise ka juba paaril korral teinud.
Tegelevad 35kraadises toas oma jäsemete ükshaaval küljest ära tirimsega? Kes mind teab ei imesta
Mida aga vist keegi ära ei arva, on mu viimane hullumeelne meelelahutus. Tõmbasin endale GoGo tantsu algkursuse…
Või siis - ekvaator on tegelikult üsna hea koht kus stripi põhitõdesid omandada. Pealegi, nii saan tagasi tulles palju tõsisemalt ähvardada strippariks minna, kui enam ei jaksa.
(tean küll et gogo pole stripp. ei saaksi olla – selles ollakse juba algusest saati alasti).
Et siis… trenniaeg!
kuna päris tööd pole, võtsime ette ühiskondlikult kasuliku meelelahutuse. Ehk siis on ‘otsi koobast’ –päev. Hommikul magasin üsna kaua (enne päikesetõusu ärgata pole mõtet – vool on hommikuteks alati läinud). Ja kaheksa paiku sättisin ennast orkestrikoopa poole teele, et seal lähedal siis kammida.
Eelmisel päeval nähtud madudefilm oli oma töö teinud ja võtsin julgestuseks mõlemad koerad kaasa. Maha nad veel käsu peale jääda ei oska, aga kutsumise peale kohale juba enamvähem tulevad. Tublid kutsakad.
Kuigi – päeva peale hakkas mulle tunduma, et ka nemad jätavadnii mõnegi looma kahesilma vahele – näiteks olin kolmest ainus, et märkas meie eest kivide vahele põgenevat opossumit. Lisaks on Doki nagu mõni ameerika turist – alatasa kaob ta kuhugi ära ja kui teda juba 10 minutit näha pole olnud pean istuma ja karjuma ja ootama, kuni tegelane jälle välja ilmub, rõõmus koeranaeratus üle keha säramas.
Igatahes, orekstrikoopasse jõudes tegin väikese jahtumise ja puhkamise pausi. Taugmises, alati pimedas ruumis lambiga ringi konnates sattusin peale boale (vikerboa?). ehmatab ikka ära küll, kui su peast poole meetri kaugusel LAES madu ennast liigutama hakkab. Tegelane oli siinset tavalist maomõõtu – pöidlast tiba jämedam. Pikkust ei näinud, sest suurem osa temast oli väikeses urkes peidus. Ka väljas oleva pea tõmbas ta minu eest ära, kui teda liiga pikalt pildistama jäin.
Põhimõtteliselt ma tean et bothropsid ei oska ronida ja et see täppidega tegelane on boa ja ta on seal nahkhiirte kägistamiseks ega hüppa teisest koopa otsast mind hammustama… aga oh sa pagan, kuidas ma teda seal üksi, või, noh, kahe koolitamata koreaga, pimedas koopas kartsin. Aga läksin ikka lähemale ja lähemale. Oleksin 10cm veel lähemalt läinud, oleksin saanud lõpuks pai teha talle.
Maopaanika lisa saanud, läksin siis metsa kammima. Ei pea vist ütlema, et ma eriti seda ei nautinud. Mõtlesin päris pikalt selle üle, kas mingi suvaline nõme koobas on minu väärtuslikku noort ja paljutõotavat elu väärt.. ei, nii hull see polnud tegelikult. Aga siiski olin valvelolekus number 825 ning vaatasin rohkem maha kui ümberringi ning koobast ei leidnud.
Lõunapaiku tõime saepuru ja tegime kanala korda. ühe korra saan seda vist veel teha.
Siis oli K kord metsa minna. Korraga me ju ära käia ei saa. Tema kaamis põhjalikumalt ringi, aga tulemus jäi samaks.
ma pole vist veel juustuvahejuhtumit maininud. Möödund nädalavahetusel linnast tulles oli F Kle maininud, et ta laenas meie külmikust juustu.
K seda mulle ei öelnud, kuna tema juust kõik alles oli, siis tõenäoselt läks see üsna pea meelset. No aga minu juust oli ju kõik läinud. Jätsin ekstra juustu ostmata teades, et mul on teda terve pakk ja siis oli juust läinud. Otsisin ennast segi ja hakkasin hallutsinatsioone kahtlustama, enne kui kle tuli meelde öelda, et boss meie külmikust juustu ‘laenas’. Sest tagasi ta seda praeguseks ju toonud pole ja mul läheb viies päev juustuta.
Parmuhooaeg hakkab tõepoolest lõppema – täna ei saanud kümmetki.
Mis te arvate, millega tegelevad vihmametsainimesed õhtuti?
Loevad? jah, kui raamatuid, elektrit ja viitsimist on (puudus on neist enamasti samas järjekorras)
Vaatavad filme? Sellega on lihtsam. Filmid on arvutiakult vaadatavad. (arvutist lugeda mulle endiselt ei meeldi..
Mängivad joomismänge? (või siis niisama mänge, mille kõrvale hea on alkoholi tarbida) Kah õige. Uus ja huvitav puntson kapis õiget igavushoogu ootamas. Isegi MINA olen siin maal jooma õppinud.
No ja veel on tore vaadata peeglisse ja mõelda, et peeglist vaatab vastu teine inimene, mitte sina ise. algul vaadasin imestusega, kuidas vahel D oma maja ees istus ja peeglisse vaatas, nüüd olen seda ise ka juba paaril korral teinud.
Tegelevad 35kraadises toas oma jäsemete ükshaaval küljest ära tirimsega? Kes mind teab ei imesta
Mida aga vist keegi ära ei arva, on mu viimane hullumeelne meelelahutus. Tõmbasin endale GoGo tantsu algkursuse…
Või siis - ekvaator on tegelikult üsna hea koht kus stripi põhitõdesid omandada. Pealegi, nii saan tagasi tulles palju tõsisemalt ähvardada strippariks minna, kui enam ei jaksa.
(tean küll et gogo pole stripp. ei saaksi olla – selles ollakse juba algusest saati alasti).
Et siis… trenniaeg!
15 oktoober
üks kahest istanduse linnupesast on tühi. Natuke näeb välja, nagu oleks see lihtsalt ümber kukkunud. Oli ta ju ehitatud sama püsivalt ja põhjalikult, nagu kõik muu siin maal. Ehk siis väike okste sqasipundar tve ja ühe osa ristumskohal. Pole just pakju vaja, et selline asi ümber läheks. Samas, tõenäoselt sai keegi ikka kõigepealt kõhu täis. Pagan, oleks tahtnud näha, kuidas mõni madu puutüve küljes hängib ja linnupoega neelab.
Teise pesa elanikud on juba peaaegu lennukõlbulike sulgedega, vaid sabasuled on veel osaliselt tuppedes.
Elektrisüsteemide väljavahetus algas. Suur maja sai täna uued akud, järgmiseks saab Koali uued päikesepaneelid. Ehk siis lõpeb igavene trall juhtmete üle hoovi vedamisega, pideva kalkulatsiooniga, kuhu taha tuleb mida tõsta, et kõigis süsteemides võrdsel ajal vool ära läheks..
Sest tõesti – päev otsa paistab päike (tahtsinjust kirjutada ‘sajab päikest’) ja süsteemid lihtsalt lasevad sel kõigel endast läbi voolata ning tee mis tahad, hommikusöök on küünlavalgel.
Kujutate ette ülds,e mis luksus see on, kui iga päev, päev läbi, kui see üks elektrikatkestus aastas välja arvata, on olemas elekter?
Päeviku asemel kirjutasin valmis kirjad ja postkaardid.
Ma pole juba kuu ühtegi postkaarti saanud. no kuulge!
Olen siinoleku jooksul vaadanud 100 filmi. Arvan et seda on rohkem kkui senise elu jooksul kokku.
Ahjaa,
Siia tahetakse veel ühte uut boreaalneegrit kahele noormehele seltsiks. Ükskõik kas tuleb noormees tõi tüdruk, pole lugu minu meelest kiita. Kui esimene, läheb asi sajaga käest ära. Kui teine… vaene tüdruk. Nii tema närvi- kui kondikava peavad olema tugevate killast.
üks kahest istanduse linnupesast on tühi. Natuke näeb välja, nagu oleks see lihtsalt ümber kukkunud. Oli ta ju ehitatud sama püsivalt ja põhjalikult, nagu kõik muu siin maal. Ehk siis väike okste sqasipundar tve ja ühe osa ristumskohal. Pole just pakju vaja, et selline asi ümber läheks. Samas, tõenäoselt sai keegi ikka kõigepealt kõhu täis. Pagan, oleks tahtnud näha, kuidas mõni madu puutüve küljes hängib ja linnupoega neelab.
Teise pesa elanikud on juba peaaegu lennukõlbulike sulgedega, vaid sabasuled on veel osaliselt tuppedes.
Elektrisüsteemide väljavahetus algas. Suur maja sai täna uued akud, järgmiseks saab Koali uued päikesepaneelid. Ehk siis lõpeb igavene trall juhtmete üle hoovi vedamisega, pideva kalkulatsiooniga, kuhu taha tuleb mida tõsta, et kõigis süsteemides võrdsel ajal vool ära läheks..
Sest tõesti – päev otsa paistab päike (tahtsinjust kirjutada ‘sajab päikest’) ja süsteemid lihtsalt lasevad sel kõigel endast läbi voolata ning tee mis tahad, hommikusöök on küünlavalgel.
Kujutate ette ülds,e mis luksus see on, kui iga päev, päev läbi, kui see üks elektrikatkestus aastas välja arvata, on olemas elekter?
Päeviku asemel kirjutasin valmis kirjad ja postkaardid.
Ma pole juba kuu ühtegi postkaarti saanud. no kuulge!
Olen siinoleku jooksul vaadanud 100 filmi. Arvan et seda on rohkem kkui senise elu jooksul kokku.
Ahjaa,
Siia tahetakse veel ühte uut boreaalneegrit kahele noormehele seltsiks. Ükskõik kas tuleb noormees tõi tüdruk, pole lugu minu meelest kiita. Kui esimene, läheb asi sajaga käest ära. Kui teine… vaene tüdruk. Nii tema närvi- kui kondikava peavad olema tugevate killast.
Saturday, October 9, 2010
Vahepeal on puhkus läbi saanud ning alanud kibekiire tööaeg. Võõrustasime üle nädala suurt gruppi ameerika entomo-huvilisi. Nii et sain nii ööl kui päeval rabada, ringi tormelda, särada ja naerda ning naerualuseks olla. Oli tore ja huvitav, aga pidevalt küll nii ei tahaks ega jaksaks.
Sain otse silmanurka herilaselt nõelata, ning silm paistetas ühel ööl praktiliselt kinni (kätte sain ka, aga nii väikesest asjast ei viitsi enam isegi pilti teha..).
Sain harjutada seda trikki, kui ühest väikesest pirukast järjest hästi palju ameeriklasi välja ronib
Lisaks kohtasin näkineidu, eksisin vahetult enne pimeduse saabumist metsa, sõin palju maapähklivõid, sattusin kogemata prantsuse ajaleheartiklisse ning ei maganud.
Töökat sügist teilegi.
Sain otse silmanurka herilaselt nõelata, ning silm paistetas ühel ööl praktiliselt kinni (kätte sain ka, aga nii väikesest asjast ei viitsi enam isegi pilti teha..).
Sain harjutada seda trikki, kui ühest väikesest pirukast järjest hästi palju ameeriklasi välja ronib
Lisaks kohtasin näkineidu, eksisin vahetult enne pimeduse saabumist metsa, sõin palju maapähklivõid, sattusin kogemata prantsuse ajaleheartiklisse ning ei maganud.
Töökat sügist teilegi.
8 oktoober
jõudsime kga just magustoidu ajaks. Õigesti tegime, see oli imeline. Järgnes vein ja jutustamine, aegamöäda vajusid inimesed ükshaaval ära. Mõtlesin lõpuks välja, et nad on ju nii vanad. Kui nad oleks meie kultuuriruumist oleks üsna rakse jutu peale saada. Aga õnneks (minu jaoks, antud olukorras) on nemad kasvand rõõmsameelses heaoluühiskonnas.
Nad olid täna käinud kaw soos ja külas. Vaatasin kadedusega, kuidas G koostas nimekirja nähtud liikidest, lihtsalt mööda minnes sai ta 40 liiki, keda ta kõiki esimesel pilgul tundis.
M rääkis palu Abuntust ja tema ‘hõimust’ kes siin vanadel headel aegadel elas. Kuidas kõi pidevalt rõõmsas kanepiuas olid ja palju lapsi said. Ning kuidas A nende kõigiga pidevalt vaidles.
Mingil htkel tegelesid kõik pakkimisega, meie kga kahekesi veel lobisesime ja veidlesime teineteidega. Aga tegime seda endiselt inglise keeles. Kuid selleks eajks olin juba liig vindine emakeele kasutamiseks, ning prantsuse keele mõistjaid läheduses polnud.
Jõime päris mitu pudelit tühjaks, aga juba enne südaööd sain hamakki (eesti mõistes siis voodisse).
Hommikul lükkasin kella edasi ja magasin seitsmeni. Edasi-tagasi asjatamised, vales valuutas tipp, küllakutsed ja tänusõnad ja meilivahetused ja mis kõik. Kirjutasin mile veel tema soovil mõned pildid plaadile. Ta lubas neid loengus kasutada. Kuna tegemist on kaaskunstnikuga, siis kujutan ette, et ma ei pea oma autoriõiguste pärast muretsema. Ta teab, mis need väärt on.
Veel lubas ta mulle saata tüki oma keraamikat, kui lõpuks koju ja aadressi saan.
siis tõime nad ära lennujaama. Esimest korda siinoleku jooksul nägin tee äres katusele keeratud autovrakki. Samas, arvestades kui vähe liiklust on ja kui harva seda teed ise sõidan, siis on seda piisavalt. Sest enamasti saan ju seda teed sõita korra nädalas. Kes teab, mis kõik tee ääres pea peal on sel ajal kui meie metsas oleme.
Viimase kolme päeva jooksul nägin viiel korral hr V paljast tagumikku ning kahel korral pr Ri ilma püksata.
Pikk päev. Ühelt poolt täiesti sisulage ja erilise actioni ja saavutusteta, teiselt poolt progressiga.
Sest ega ma suuremat täna ei teinud – internetti polnud, nii et ku ameeriklased õnnelikult lennuki peale olid saanud, passisin niisama kontoris, ujuma ei läinud, väsimus oli lihtsalt enneolematu. Põhimõtteliselt oli mu ees raamat, aga olin liiga unine ja väsinud, et sealt suuta sõnu, ammugi veel lauseid kokku lugeda. Magasin pea kätel pool tundi, siis viisin C koolist lõunale.
Ta on tore poiss. Oma klassis kõige parem ‘teaduses’ ja mates, armastab lugeda ja tahab hirmsasti inglise keelt selgeks saada. Ja progress on täiega olemas. Lisaks üritab tubli džentelmenina käituda. Kohas, kus pitsat ja mina oma hiiglaslikku kana aluspesu (calzone au poult) sõin, täitis ta pidevalt mu klaasi ja arendas seltskondlikku vestlust nagu tõeline prantsuse südametevallutaja.
Tal varastati paar päeva tagasi telefon ära – F jäi talle kooli järele minnes hiljaks, ning kui C kooli nurga juures seisis, sõitsid kaks selli talle otse ette, üks hoidis kinni, teine lõi ja võttis telefoni. Ja see pidavat hästit avaline olema, et raha ja telefonid kooli juures lähevad. Kole koht.
Kui ta kooli tagasi olin viinud ja kontorisse jõudnud, teadin juba oodata telefonikõne Filt, et ta kusagilt cayennest peale korjaksin. Võtsin neist oodates veedetud seitmest minutist maksimumi ja lamasin silmad kinni kontori diivanil.
Ja siis võtsingi Fi peale, viisin ta kontorisse. Üritasime kahekesi internetipulka tööle saada, aga edutult. Niisiis passisin-tukkusin lahtiste silmadega raamatu taga nii kaua, kuni oli aeg C koolist ära tuua ja koju sõita. Mis ma sinna kontorisse ikka jään kui netti pole.
Tagasiteel ürtain maksimumi võtta ja nii suhtlev olla kui võimalik. Pidasime kohe täiesti vestluse maha.
Lugu1: (seotud prügikastide juures katuse peale keeratud autovrakiga ning paar päeva tagasi varastatud redeliga ühe liblikalõksu juurest)
8 aastat tagasi oli pr Fil autoõnnetus. Kurvis vastutuleva autoga kokku juhtudes sõitis ta kokkupõrke ära hoidmiseks teelt välja ja üle katuse. Kõrvalistuja koht oli suure kivi poolt lõmastatud, tagaosa kortsus, ainult juhikoht oli õnnekombel nii puutumatuks jäänud, et ta ellu jäi. Pr F passis autos, kuni järgmine auto ta peale korjas. Autojuhilks oli Camp Caimanist pärit onu. Ta tõi pr Fi, kes suhteliselt terve tundus koju, ja läks oma teed, ehk siis linna poole. niipea kui F õnnetusest kuulis ja sõitis koju ja autovrakki vaatama, pani ta tähele, et autost puudus sinna paigutatud väike telekas (see nüüd küll tark asi pole meie käänulisel ja hirmsal teel…).
Jutu point oli selles, et õnnetused on hästi tavalised ja et camp caimanis elavat üks onu, kes lihtsalt näppab pidevalt kõike. Nagu mis mõttes sõidab ta mööda meie kullakaevanduse teed ja võtab puu najale pandud redeli, 100m meie laagrist!?
Tema olevat ka see põhjus, miks me ei tohi valguspüügiasju kunagi omapäi jätta.
Nüüd ei tundugi see kõige iga päev kokku pakkimine ja pidev valvamine enam ajuvaba.
Järgmised meie hoolde usaldatavad turistid tulevad alles novembris. Nii palju siis lootusest, et ülejäänud aja siin veedan ‘klienditeenindajana’.
Küll aga sain peaaegu et veel palju parema plaani – meie ‘orkestrikoopa’ juures pidavat olema veel ka teine, vähemalt sama suur koobas. Üsna seal lähedal. Kuna lubasin niikui nii endale, et teen koopa juurde niipea raja, kui aega saan. Kui juba seal kandis olla, siis peaks ka selle teise koopa üles leidma. Oleks tegevust ja seiklust ja eesmärk ning pärand.
Lugu2: suure maja aku on läbi. Päriselt-päriselt läbi. Sed apole võimalik enam laagiga – vool voolab tast lihtsalt läbi ilma, et midagi külge hakkaks, kui päeval päikest pista,b on enamasti poole ööni voolu, hommikuks on akul ees number 15-25 tavalise 45-50 asemel.
Vana aku ka juba – 12 aastat. Tavaline aku eluiga pdiavatki u 10 aastat olema. Miks pole seni uut muretsetud, on kohale iseloomulik – bürokraatia. Seaduse järgi, peaks aku muretsema kohalik valitsus (ei teagi, kas guiaana või matoury). Aga see on kohutavalt pikk büroktraatiarada, mis sest et vajalikud akud on juba Guiaanas omanikku ootamas. F pidavat juba mitu aastat seda ajama, ilma eriliste tulemusteta. Korra üritas ta matoury valitsusele maksta, et need talle aku lihtsalt müüks, aga raha läks kusagil linnavalitsuses kaduma (ja mina muretsen oma kaduma minevate kirjade-pakkide pärast..). nüüd üritab ta teist korda seda sama. Et plaan sel korral õnnestuks, olevat ta kokku leppinud kohtingu.istungi matoury linnapea ja mingi tähtsa tegelasega vel ja siis mitme tunnistaja juuresolekul annab ta raha ja üritab mingi vajaliku allkirja saada. Sest uut akut on ju vaja.
Koduteel oli lihtsalt imeliselt kaunis õhtutaevas. Sinine ja roosa ja lilla. Tõmbasin ennast toolil kägarasse ja vaatasin õue ning üritasin teha nägu, et ma millesti aru ei saa, samal ajal kui F telefonis Ple seletas, kuidas 9 nõudlikku ameeriklast tema kaks väikest eestlast täiega ära olid kurnanud: “muudkui sõida vasakule ja paremale ja kivikukke vaatama ja ööpüügile. Mõlemad olid nii öösel kui päeval tööl..”
Pärast reetsin kuidagi jutu sees ikkagi ära, et ta telefonikõnesid pealt kuulan.
Koju jõudes sõime Kga kahekesi ära need hirmkallid ja šikid Godiva kommid, mille suure karbi M mulle kinkis. Sõime eestlaste stiilis –nii et suu korraga sokolaadi täis oli ja mõmisesime vahele. Mis sa neist metslastest ikka tahad. Et iga komm oli isesugune, siis kumbki sai igast kommist pool. Vahepeal tuli F midagi ütlema ja pakkusin talle ka.
Karamellitee ja juba kolmas lehekülg tänast sissekannet. Ei mingit trenni täna. Täna tuleb pikk uni.
Turistiteenindaja tähelepanek – anna neile kohe alguses nimi, mida nad on võimelised häädama ja meelde jätma. Üks kõik, kas see ka treaalsuse sinu nimega sarnaneb või ei. Muidu võivad nad sult ka veel viimasel päeval teel lennujaama küsida ‘oot, kuidas selle poisi nimi oli…?’
Veider on kui on nii palju inimesi, kellega nii tihedalt suhelda tuleb. Viimasel õhtul andsid nad mõista, et tõenäoselt on see meie jaoks hästi avaline ja igapäevane ja nemad peavad olema nukrad ja meid igatsema ühepoolselt. Eks saab näha. Esimene õhtu täielikku üksildut ja vaikus on alati veider ja nukker, isegi kui seda iga kuu kogeda, nagu viimasel ajal.
Kui täna õhtul viimaks koju jõudsin seisin kuuma dusi all ja lihtsalt lasin viimasel nädalal kõige higi ja liblikalaipade ja väsimuse ja emotsioonidega maha voolata.
jõudsime kga just magustoidu ajaks. Õigesti tegime, see oli imeline. Järgnes vein ja jutustamine, aegamöäda vajusid inimesed ükshaaval ära. Mõtlesin lõpuks välja, et nad on ju nii vanad. Kui nad oleks meie kultuuriruumist oleks üsna rakse jutu peale saada. Aga õnneks (minu jaoks, antud olukorras) on nemad kasvand rõõmsameelses heaoluühiskonnas.
Nad olid täna käinud kaw soos ja külas. Vaatasin kadedusega, kuidas G koostas nimekirja nähtud liikidest, lihtsalt mööda minnes sai ta 40 liiki, keda ta kõiki esimesel pilgul tundis.
M rääkis palu Abuntust ja tema ‘hõimust’ kes siin vanadel headel aegadel elas. Kuidas kõi pidevalt rõõmsas kanepiuas olid ja palju lapsi said. Ning kuidas A nende kõigiga pidevalt vaidles.
Mingil htkel tegelesid kõik pakkimisega, meie kga kahekesi veel lobisesime ja veidlesime teineteidega. Aga tegime seda endiselt inglise keeles. Kuid selleks eajks olin juba liig vindine emakeele kasutamiseks, ning prantsuse keele mõistjaid läheduses polnud.
Jõime päris mitu pudelit tühjaks, aga juba enne südaööd sain hamakki (eesti mõistes siis voodisse).
Hommikul lükkasin kella edasi ja magasin seitsmeni. Edasi-tagasi asjatamised, vales valuutas tipp, küllakutsed ja tänusõnad ja meilivahetused ja mis kõik. Kirjutasin mile veel tema soovil mõned pildid plaadile. Ta lubas neid loengus kasutada. Kuna tegemist on kaaskunstnikuga, siis kujutan ette, et ma ei pea oma autoriõiguste pärast muretsema. Ta teab, mis need väärt on.
Veel lubas ta mulle saata tüki oma keraamikat, kui lõpuks koju ja aadressi saan.
siis tõime nad ära lennujaama. Esimest korda siinoleku jooksul nägin tee äres katusele keeratud autovrakki. Samas, arvestades kui vähe liiklust on ja kui harva seda teed ise sõidan, siis on seda piisavalt. Sest enamasti saan ju seda teed sõita korra nädalas. Kes teab, mis kõik tee ääres pea peal on sel ajal kui meie metsas oleme.
Viimase kolme päeva jooksul nägin viiel korral hr V paljast tagumikku ning kahel korral pr Ri ilma püksata.
Pikk päev. Ühelt poolt täiesti sisulage ja erilise actioni ja saavutusteta, teiselt poolt progressiga.
Sest ega ma suuremat täna ei teinud – internetti polnud, nii et ku ameeriklased õnnelikult lennuki peale olid saanud, passisin niisama kontoris, ujuma ei läinud, väsimus oli lihtsalt enneolematu. Põhimõtteliselt oli mu ees raamat, aga olin liiga unine ja väsinud, et sealt suuta sõnu, ammugi veel lauseid kokku lugeda. Magasin pea kätel pool tundi, siis viisin C koolist lõunale.
Ta on tore poiss. Oma klassis kõige parem ‘teaduses’ ja mates, armastab lugeda ja tahab hirmsasti inglise keelt selgeks saada. Ja progress on täiega olemas. Lisaks üritab tubli džentelmenina käituda. Kohas, kus pitsat ja mina oma hiiglaslikku kana aluspesu (calzone au poult) sõin, täitis ta pidevalt mu klaasi ja arendas seltskondlikku vestlust nagu tõeline prantsuse südametevallutaja.
Tal varastati paar päeva tagasi telefon ära – F jäi talle kooli järele minnes hiljaks, ning kui C kooli nurga juures seisis, sõitsid kaks selli talle otse ette, üks hoidis kinni, teine lõi ja võttis telefoni. Ja see pidavat hästit avaline olema, et raha ja telefonid kooli juures lähevad. Kole koht.
Kui ta kooli tagasi olin viinud ja kontorisse jõudnud, teadin juba oodata telefonikõne Filt, et ta kusagilt cayennest peale korjaksin. Võtsin neist oodates veedetud seitmest minutist maksimumi ja lamasin silmad kinni kontori diivanil.
Ja siis võtsingi Fi peale, viisin ta kontorisse. Üritasime kahekesi internetipulka tööle saada, aga edutult. Niisiis passisin-tukkusin lahtiste silmadega raamatu taga nii kaua, kuni oli aeg C koolist ära tuua ja koju sõita. Mis ma sinna kontorisse ikka jään kui netti pole.
Tagasiteel ürtain maksimumi võtta ja nii suhtlev olla kui võimalik. Pidasime kohe täiesti vestluse maha.
Lugu1: (seotud prügikastide juures katuse peale keeratud autovrakiga ning paar päeva tagasi varastatud redeliga ühe liblikalõksu juurest)
8 aastat tagasi oli pr Fil autoõnnetus. Kurvis vastutuleva autoga kokku juhtudes sõitis ta kokkupõrke ära hoidmiseks teelt välja ja üle katuse. Kõrvalistuja koht oli suure kivi poolt lõmastatud, tagaosa kortsus, ainult juhikoht oli õnnekombel nii puutumatuks jäänud, et ta ellu jäi. Pr F passis autos, kuni järgmine auto ta peale korjas. Autojuhilks oli Camp Caimanist pärit onu. Ta tõi pr Fi, kes suhteliselt terve tundus koju, ja läks oma teed, ehk siis linna poole. niipea kui F õnnetusest kuulis ja sõitis koju ja autovrakki vaatama, pani ta tähele, et autost puudus sinna paigutatud väike telekas (see nüüd küll tark asi pole meie käänulisel ja hirmsal teel…).
Jutu point oli selles, et õnnetused on hästi tavalised ja et camp caimanis elavat üks onu, kes lihtsalt näppab pidevalt kõike. Nagu mis mõttes sõidab ta mööda meie kullakaevanduse teed ja võtab puu najale pandud redeli, 100m meie laagrist!?
Tema olevat ka see põhjus, miks me ei tohi valguspüügiasju kunagi omapäi jätta.
Nüüd ei tundugi see kõige iga päev kokku pakkimine ja pidev valvamine enam ajuvaba.
Järgmised meie hoolde usaldatavad turistid tulevad alles novembris. Nii palju siis lootusest, et ülejäänud aja siin veedan ‘klienditeenindajana’.
Küll aga sain peaaegu et veel palju parema plaani – meie ‘orkestrikoopa’ juures pidavat olema veel ka teine, vähemalt sama suur koobas. Üsna seal lähedal. Kuna lubasin niikui nii endale, et teen koopa juurde niipea raja, kui aega saan. Kui juba seal kandis olla, siis peaks ka selle teise koopa üles leidma. Oleks tegevust ja seiklust ja eesmärk ning pärand.
Lugu2: suure maja aku on läbi. Päriselt-päriselt läbi. Sed apole võimalik enam laagiga – vool voolab tast lihtsalt läbi ilma, et midagi külge hakkaks, kui päeval päikest pista,b on enamasti poole ööni voolu, hommikuks on akul ees number 15-25 tavalise 45-50 asemel.
Vana aku ka juba – 12 aastat. Tavaline aku eluiga pdiavatki u 10 aastat olema. Miks pole seni uut muretsetud, on kohale iseloomulik – bürokraatia. Seaduse järgi, peaks aku muretsema kohalik valitsus (ei teagi, kas guiaana või matoury). Aga see on kohutavalt pikk büroktraatiarada, mis sest et vajalikud akud on juba Guiaanas omanikku ootamas. F pidavat juba mitu aastat seda ajama, ilma eriliste tulemusteta. Korra üritas ta matoury valitsusele maksta, et need talle aku lihtsalt müüks, aga raha läks kusagil linnavalitsuses kaduma (ja mina muretsen oma kaduma minevate kirjade-pakkide pärast..). nüüd üritab ta teist korda seda sama. Et plaan sel korral õnnestuks, olevat ta kokku leppinud kohtingu.istungi matoury linnapea ja mingi tähtsa tegelasega vel ja siis mitme tunnistaja juuresolekul annab ta raha ja üritab mingi vajaliku allkirja saada. Sest uut akut on ju vaja.
Koduteel oli lihtsalt imeliselt kaunis õhtutaevas. Sinine ja roosa ja lilla. Tõmbasin ennast toolil kägarasse ja vaatasin õue ning üritasin teha nägu, et ma millesti aru ei saa, samal ajal kui F telefonis Ple seletas, kuidas 9 nõudlikku ameeriklast tema kaks väikest eestlast täiega ära olid kurnanud: “muudkui sõida vasakule ja paremale ja kivikukke vaatama ja ööpüügile. Mõlemad olid nii öösel kui päeval tööl..”
Pärast reetsin kuidagi jutu sees ikkagi ära, et ta telefonikõnesid pealt kuulan.
Koju jõudes sõime Kga kahekesi ära need hirmkallid ja šikid Godiva kommid, mille suure karbi M mulle kinkis. Sõime eestlaste stiilis –nii et suu korraga sokolaadi täis oli ja mõmisesime vahele. Mis sa neist metslastest ikka tahad. Et iga komm oli isesugune, siis kumbki sai igast kommist pool. Vahepeal tuli F midagi ütlema ja pakkusin talle ka.
Karamellitee ja juba kolmas lehekülg tänast sissekannet. Ei mingit trenni täna. Täna tuleb pikk uni.
Turistiteenindaja tähelepanek – anna neile kohe alguses nimi, mida nad on võimelised häädama ja meelde jätma. Üks kõik, kas see ka treaalsuse sinu nimega sarnaneb või ei. Muidu võivad nad sult ka veel viimasel päeval teel lennujaama küsida ‘oot, kuidas selle poisi nimi oli…?’
Veider on kui on nii palju inimesi, kellega nii tihedalt suhelda tuleb. Viimasel õhtul andsid nad mõista, et tõenäoselt on see meie jaoks hästi avaline ja igapäevane ja nemad peavad olema nukrad ja meid igatsema ühepoolselt. Eks saab näha. Esimene õhtu täielikku üksildut ja vaikus on alati veider ja nukker, isegi kui seda iga kuu kogeda, nagu viimasel ajal.
Kui täna õhtul viimaks koju jõudsin seisin kuuma dusi all ja lihtsalt lasin viimasel nädalal kõige higi ja liblikalaipade ja väsimuse ja emotsioonidega maha voolata.
7 oktoober
sain juba neljast magama, nii et hommikul suutsin täiesti ommikul ärgata. Tööd nagu polnudki – tänane töö seisnes meestega kivikuke vaatamises. No ja nemad on ju kõik isekulgevad ja vähemölisevad, ni et see oli puhas rõõm. Lihtsalt, et kui nad kõik korraga sulle komplimente teevad, on mõõdukalt, aga siiski veel meeldivalt, seksuaalselt ahistatud olla.
Et minna tahtis 5 meest, siis leidsime et lihtsam on nad pakkida pirukasse, kui sõiduautosse. Tõstsime selleks korraks valguspüügivarustuse kuuri alla ning pakkisin piruka tagaossa 4 ameeriklast. Tean küll, et tsirkuses tuleb kloune põrnikas palju rohkem välja, aga olen ju ka alles täielik amatöör.
Ahja, viimane, viies, istus täiesti kabiinis.
Vaatasime linnukesi, mehed tegid kõik pilte nagu hullud. Mina eriti ei üritanudki. Proovisin emaslinde tabada, aga nad on palju tagasihoidlikumad ju. Nii värvilt kui käitumiselt. Saan veel proovida.
Koopa juures jäime pikalt jutustama. Kõigest-kõigest. See mis on ühe rahvuse juures vahel kõige häirivam, võib teine kord jälle meeldiva osana tunduda.
Tagasi jõudes üritasin peas koostada plaani, kuidas nad pärastlõunaks kõik sohu saada. F oli öelnud, et nad lähevad sohu. Keegi ei teadnud kui palju,kunas kuidas… mina ka ei teadnud. Ka pärast nii pikka aega siin suudan endiselt tema peale ennast täiesti neoonriheliseks vihastada vahel. Kuidas nii saab elada ja olla ja veel mingi ettevõtlusega tegelda..
Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui et K helistas ja küsis. Parim lahendus üldse – F saabub bussiga ja viib kõik soovijad ise kohale ja toob ära. Rõõmsas teadmises jäin hamakki tuduma. Äärkasin kahe naeratava ameeriklase peale hamakiäärel. Olid tulnud vaatama, kas ikka puhkame ja tänama ja värki.
Nad hakkavad mulle juba palju-palju rohkem meeldima, kui prantslased (enne oli ainult üks ‘palju’, nüüd juba 2).
Magasin välja. Ilm oli selleks sobiv – pilvealune ja üldse mitte talumatult palav (vaid 30). Siis keetsin muudkui teed ja kohvi, kuulasin ära kõik möödund nädala raadiosated ning töötlesin samal ajal pilte. Nüüd olen omadega järje peal. Üle jääb vaid need kõik kuidagi internetti saada.
sain juba neljast magama, nii et hommikul suutsin täiesti ommikul ärgata. Tööd nagu polnudki – tänane töö seisnes meestega kivikuke vaatamises. No ja nemad on ju kõik isekulgevad ja vähemölisevad, ni et see oli puhas rõõm. Lihtsalt, et kui nad kõik korraga sulle komplimente teevad, on mõõdukalt, aga siiski veel meeldivalt, seksuaalselt ahistatud olla.
Et minna tahtis 5 meest, siis leidsime et lihtsam on nad pakkida pirukasse, kui sõiduautosse. Tõstsime selleks korraks valguspüügivarustuse kuuri alla ning pakkisin piruka tagaossa 4 ameeriklast. Tean küll, et tsirkuses tuleb kloune põrnikas palju rohkem välja, aga olen ju ka alles täielik amatöör.
Ahja, viimane, viies, istus täiesti kabiinis.
Vaatasime linnukesi, mehed tegid kõik pilte nagu hullud. Mina eriti ei üritanudki. Proovisin emaslinde tabada, aga nad on palju tagasihoidlikumad ju. Nii värvilt kui käitumiselt. Saan veel proovida.
Koopa juures jäime pikalt jutustama. Kõigest-kõigest. See mis on ühe rahvuse juures vahel kõige häirivam, võib teine kord jälle meeldiva osana tunduda.
Tagasi jõudes üritasin peas koostada plaani, kuidas nad pärastlõunaks kõik sohu saada. F oli öelnud, et nad lähevad sohu. Keegi ei teadnud kui palju,kunas kuidas… mina ka ei teadnud. Ka pärast nii pikka aega siin suudan endiselt tema peale ennast täiesti neoonriheliseks vihastada vahel. Kuidas nii saab elada ja olla ja veel mingi ettevõtlusega tegelda..
Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui et K helistas ja küsis. Parim lahendus üldse – F saabub bussiga ja viib kõik soovijad ise kohale ja toob ära. Rõõmsas teadmises jäin hamakki tuduma. Äärkasin kahe naeratava ameeriklase peale hamakiäärel. Olid tulnud vaatama, kas ikka puhkame ja tänama ja värki.
Nad hakkavad mulle juba palju-palju rohkem meeldima, kui prantslased (enne oli ainult üks ‘palju’, nüüd juba 2).
Magasin välja. Ilm oli selleks sobiv – pilvealune ja üldse mitte talumatult palav (vaid 30). Siis keetsin muudkui teed ja kohvi, kuulasin ära kõik möödund nädala raadiosated ning töötlesin samal ajal pilte. Nüüd olen omadega järje peal. Üle jääb vaid need kõik kuidagi internetti saada.
6 okt, pikk ja sündmusterohke päev
pärast sellist päeva ei teagi, millisest otsast kirjutamist alustada. Hommikust, ehk siis õigest järjekorrast, või lõpust, kus on ikka veel kõige eredamad emotsioonid, või peavalust või üleüldistest tunnetest ja nmõtetest või. Vähemalt nüüd sai mingi sisukord, tean mida unustada ei tohi.
Õhtul näitaisn inimestele oma pilte. Nad ise palusid, ausalt. Nii et sain oma komplimentidevajaduse ja ohhoo-meetri mõlemad ilusti täis.
Hommikul ärkasin hiljem, kui oleksin tahtnud, aga piisavalt vara, et täiesti omaette jalutuskäik saada. Raske uskuda, et sin võiks omaetteolemisvajadus tekkida saada. Või et seda punnis täis ei saa.
Siis viisin ette kokkulepitult Gifi, Mike ja Victori (kõik nimed meeles!) patawale. Näitaisn neile jõe kätte ja leppisin kellaaja kokku. Suured mehed, küll hakkama saavad. Siis ruttu tagasi, et kõik naised (ka SEE tädi) viia kivikukkesid vaatama. Tee sinna oli täiesti okei, vaikne ja edasiliikuv. Kohalolek samuti. Istusime ja passisime linde. M on külma saanud, turtsud ja aevastas. Enne tagasiminekut algas ootamine. Tädi tegi pilti, siis lobise,s siis tegi pilti, siis läks tagasi et pilti teha, siis mölises, siis väsis, siis mölises JA tegi pilti. Tunnene, et kauss hakkab täis saama. Teistest vist ka enam teda eriti keegi oma seltskonda ei soovi. Muu veel, ag akaua sa pead ühe inimese järel ootama..
Siis tõin nat lõpuks siiski kõik tagasi ja sõitsin meestele järele G ja F tulid õigel ajal, aga V olevat neist kohe algul lahku läinud. Ootasime, mehed jõid kokat.. siis läks G teda otsima, õnneks ka leidis. Sel ajal vestlesime Miga lemmikloomadest, ja mmis tobedusi me teeme, kui neid igatseme, üksiolekuvajadusest. Õigetest asjadest. Tore onu.
Siis tulid ülejäänud ja sõitsime tagasi. Mul oli paar tundi, et puhata ja süüa. Teist tegin piisavalt, esimest liiga vähe. Olin äratatud selleks, et saada rohkem toitu pakutud.
Edasi pidin Lenardi koopasse viima, et ta saaks seal väikese aku pealt valguspüügi korraldada. Kõik läks hästi, oli tore.. selle hetkeni kuni ma koobast ei leidnud. Juba teist korda järjest olin liiga alla, lõunasse läinud. Nii lõunasse, et koobast otsides jõudsime välja tavalisse jõgedel käimise kohta, koobast ei leidnudki. Tagasitee oli niisiis pikk. Olin enda peale omajagu pahane, natuke paanikas et eksisin, nii et ka tagasiteel viskasin jänesehaagi sisse. L aga väitisn, et ta täiega nautis seiklust, omaetteolemist (maju räägina et TEMA on kõik nii ära väsitanud). Mina nautisin uut inimest. Nüüd on veel üks inimene ainult, kellega mingit ‘minu koer on selline ja mu lapselaps säärane’ vestlust. L mulle tõesti meeldib. Jõudsime tagasi 1.5 tundi pärast plaanitut, väsinute, higist läbim ärgadena, pimedas, mina enda peale tulivihane.
Vestlesime kõigile oma seiklusest, siis sain kiire pooltunni pesuks ja vedelikupaagi laadimiseks. edasi olin lubanud G viia linnukest pildistama (vahepeal on ta omandanud minu jaoks ka nime – nightjar. Inglisekeelne, aga käib kah).
‘So, do you have a boyfriend?’
ühelt üpoolt, arvestades seltskonna keskmist vanust (enamusel on minuealised või vanemad lapsed), olin selle vastu üsna kaitsetu. Teiselt poolt, miski tundus juba paar päeva kahtlane. Pealegi, tema on ju noor. Pikk ja piloot pealekauba.
Igatahes esimese käiguga me lindu pildile ei saanud. sõitsime talle otse külje alla, nii et olime liig LÄHEDAL, et tast pilti teha. Auto ukse avamise peale lendas lind ära. Niisiis sõitsime tagasi, võtsime Mi ja Ri (just tema pärast tahtsin olla vähemrahvarohkes paigas täna öösel… õnnevaene päev, mis ma oskan kosta) peale ning läksime valgust püüdma. Tunni pärast sõitsime uuesti kahekesi linnujahile. Sel korral on ta otse helistamisekoha juures. Saime ta pildile ja ma tulin tagasi. Võtsin veel K küpsiseid ka kaasa, et oleks millegagi maapähklivõid süüa.
Ri ära viies ja tagasi tulles olid vahepeal meie juba täisti inimvaeseks kiskuvat lina külastama tulnud prantuse ajakirjanikud! Võtsid meie kontaktid, tegid meist suurte ja uhkete kaameratega poseeritud pilte. Ehk saan isegi ajalehte :)
Nüüd on juba täitsa öö, 2 või midagi. Kange ülesuhkrustatud tee, maapähklivõi küpsised, millest pealmine osa on M-lt pärit, ning alumise osa tarbeks näppasin K küpsikuid. Sinna kõrvale räägime lugusid.
Ta on juut, mõlema vanavanema poolt vene juurtega, omab karates musta vööd, pottsepp, olnud 7 kuut marokos kutseline fotograaf.
Jeerum, kuidas see mees mulle meeldib!
Ta mütsil on kiri ‘Live bait / dead brain’
Ühtlasi on käimas katse, kas emaste magasomadega lina üleujutamine meelitab ligi isaseid. Meil on siin u 10 tänast või varem kogutud emast ja tõepoolest, oleme õhtuga sanud ka oma kolm isast.
pärast sellist päeva ei teagi, millisest otsast kirjutamist alustada. Hommikust, ehk siis õigest järjekorrast, või lõpust, kus on ikka veel kõige eredamad emotsioonid, või peavalust või üleüldistest tunnetest ja nmõtetest või. Vähemalt nüüd sai mingi sisukord, tean mida unustada ei tohi.
Õhtul näitaisn inimestele oma pilte. Nad ise palusid, ausalt. Nii et sain oma komplimentidevajaduse ja ohhoo-meetri mõlemad ilusti täis.
Hommikul ärkasin hiljem, kui oleksin tahtnud, aga piisavalt vara, et täiesti omaette jalutuskäik saada. Raske uskuda, et sin võiks omaetteolemisvajadus tekkida saada. Või et seda punnis täis ei saa.
Siis viisin ette kokkulepitult Gifi, Mike ja Victori (kõik nimed meeles!) patawale. Näitaisn neile jõe kätte ja leppisin kellaaja kokku. Suured mehed, küll hakkama saavad. Siis ruttu tagasi, et kõik naised (ka SEE tädi) viia kivikukkesid vaatama. Tee sinna oli täiesti okei, vaikne ja edasiliikuv. Kohalolek samuti. Istusime ja passisime linde. M on külma saanud, turtsud ja aevastas. Enne tagasiminekut algas ootamine. Tädi tegi pilti, siis lobise,s siis tegi pilti, siis läks tagasi et pilti teha, siis mölises, siis väsis, siis mölises JA tegi pilti. Tunnene, et kauss hakkab täis saama. Teistest vist ka enam teda eriti keegi oma seltskonda ei soovi. Muu veel, ag akaua sa pead ühe inimese järel ootama..
Siis tõin nat lõpuks siiski kõik tagasi ja sõitsin meestele järele G ja F tulid õigel ajal, aga V olevat neist kohe algul lahku läinud. Ootasime, mehed jõid kokat.. siis läks G teda otsima, õnneks ka leidis. Sel ajal vestlesime Miga lemmikloomadest, ja mmis tobedusi me teeme, kui neid igatseme, üksiolekuvajadusest. Õigetest asjadest. Tore onu.
Siis tulid ülejäänud ja sõitsime tagasi. Mul oli paar tundi, et puhata ja süüa. Teist tegin piisavalt, esimest liiga vähe. Olin äratatud selleks, et saada rohkem toitu pakutud.
Edasi pidin Lenardi koopasse viima, et ta saaks seal väikese aku pealt valguspüügi korraldada. Kõik läks hästi, oli tore.. selle hetkeni kuni ma koobast ei leidnud. Juba teist korda järjest olin liiga alla, lõunasse läinud. Nii lõunasse, et koobast otsides jõudsime välja tavalisse jõgedel käimise kohta, koobast ei leidnudki. Tagasitee oli niisiis pikk. Olin enda peale omajagu pahane, natuke paanikas et eksisin, nii et ka tagasiteel viskasin jänesehaagi sisse. L aga väitisn, et ta täiega nautis seiklust, omaetteolemist (maju räägina et TEMA on kõik nii ära väsitanud). Mina nautisin uut inimest. Nüüd on veel üks inimene ainult, kellega mingit ‘minu koer on selline ja mu lapselaps säärane’ vestlust. L mulle tõesti meeldib. Jõudsime tagasi 1.5 tundi pärast plaanitut, väsinute, higist läbim ärgadena, pimedas, mina enda peale tulivihane.
Vestlesime kõigile oma seiklusest, siis sain kiire pooltunni pesuks ja vedelikupaagi laadimiseks. edasi olin lubanud G viia linnukest pildistama (vahepeal on ta omandanud minu jaoks ka nime – nightjar. Inglisekeelne, aga käib kah).
‘So, do you have a boyfriend?’
ühelt üpoolt, arvestades seltskonna keskmist vanust (enamusel on minuealised või vanemad lapsed), olin selle vastu üsna kaitsetu. Teiselt poolt, miski tundus juba paar päeva kahtlane. Pealegi, tema on ju noor. Pikk ja piloot pealekauba.
Igatahes esimese käiguga me lindu pildile ei saanud. sõitsime talle otse külje alla, nii et olime liig LÄHEDAL, et tast pilti teha. Auto ukse avamise peale lendas lind ära. Niisiis sõitsime tagasi, võtsime Mi ja Ri (just tema pärast tahtsin olla vähemrahvarohkes paigas täna öösel… õnnevaene päev, mis ma oskan kosta) peale ning läksime valgust püüdma. Tunni pärast sõitsime uuesti kahekesi linnujahile. Sel korral on ta otse helistamisekoha juures. Saime ta pildile ja ma tulin tagasi. Võtsin veel K küpsiseid ka kaasa, et oleks millegagi maapähklivõid süüa.
Ri ära viies ja tagasi tulles olid vahepeal meie juba täisti inimvaeseks kiskuvat lina külastama tulnud prantuse ajakirjanikud! Võtsid meie kontaktid, tegid meist suurte ja uhkete kaameratega poseeritud pilte. Ehk saan isegi ajalehte :)
Nüüd on juba täitsa öö, 2 või midagi. Kange ülesuhkrustatud tee, maapähklivõi küpsised, millest pealmine osa on M-lt pärit, ning alumise osa tarbeks näppasin K küpsikuid. Sinna kõrvale räägime lugusid.
Ta on juut, mõlema vanavanema poolt vene juurtega, omab karates musta vööd, pottsepp, olnud 7 kuut marokos kutseline fotograaf.
Jeerum, kuidas see mees mulle meeldib!
Ta mütsil on kiri ‘Live bait / dead brain’
Ühtlasi on käimas katse, kas emaste magasomadega lina üleujutamine meelitab ligi isaseid. Meil on siin u 10 tänast või varem kogutud emast ja tõepoolest, oleme õhtuga sanud ka oma kolm isast.
5 oktoober
eilne õhtu oli meelelahutuslik. Kaks valguspüüki, ning nagu alati, palju edasi-tagasi sõitmist. Olin sel korral üksi rahvarohkemas kohas. Ja kuigi esimesed tunnid oleksin päris ise saanud nautida, polsterdatud autos suikumist, ei tulnud sellest midagi välja. Niisiis – õhtusse sisenesin skooriga 0 und.
Aga sellegipooles toli tore ja ärkvel olla neli sõitu et inimesed iga üks õigesse kohta saada, siis hakkas mäng tulge meile külla-me tuleme teile külla. Valguspüük on ju ometi sotsiaalne sündmus. Mingil hekel istusime neljakesi D, K, M ja ma kõigist teistest omaette ja sõime küpsiseid maapähklivõiga.
Entomoloogiliselt oli öö kehvem – tuulin, nii et juba sellest olid linad tühjad. Ning lisaks oli M kohas, mis lihtsalt ongi halb. Seega tema andis alla juba varsti pärast südaööd. Minu seltskond jäi seevastu sel korral hommikuni.
Mingil hetkel tulid herilased, nagu alati. Kõigepealt sai nõelata Bob, rangluu juurde. Olin lahke ja kõrvetasin teda natuke kuumusega. Tegelane ehmatas omajagu ära ja sai hullu idaeurooplase –kogemuse. Edasi said kõik kordamööda nõelata. Kes kuhu. Mõni suisa mitu tutsakat kaela.
Mina sain nõelata otse välimisse silmanurka. Algul arvasin, et liblikas maandus näo +eal hakkasin teda ära ajama, ja siis… panin endal ka lahkesti kohe tulemasina silmanurka, põletasin natuke ripsmeid ja kuukseid. Valus oli ikka põrgumoodi ja paiste läks samuti. Põrgumoodi. Lõbustasin ennast sellega et tegin iga natukese aja tagant endast uue pildi. Nüüd on väev seeria sellest, kuidas silm kinni paistetab. Teised olid päris ehmunud. Eks olin ise ka. aga samas on see asi, mis on ohutu, kiiresti möödub ja näeb kole välja. Täiuslik troopikahaigus niisiis.
Mingil hetkel kui oli kindel, et kinnipaistetamine ise niipea pidama ei jää, käisin kodus külmutatud hakkliha ja antihistamiinikumide järel. Nii et üsna vahetult enne seda, kui laud oleksid omavahel kokku surutud olnud, hakkasid rohud mõjuma ning paistetus järele andma. praegkorda saamiseks läheb paar päeva, aga vähemalt pole ma autojuhina ühiskonnale ohtlik. Tõin poole viie paiku kaks meest ära, kolmas lubas veel tunniks jääda, ülejäänud olin juba enne riburadapidi koju magama toonud. Vahepeal olid saabunud D&K, kes kohe rõõmsasti hakkasid kasutama privileegi, et valguspüügil on kaks autot korraga – kumbi läks edaldi autosse magama. Nii et tagasi enam ei läinud ja üritasin ise ka vähemalt paar tundi und öö kohta skoorida.
Hommikul kuulsin, et terve külalisteseltskond oli terve hommikusöögi ainult minu pärast muretsemisega tegelenud. Pr R (pole ikka veel ta nime meelde jätnud…) tuli suisa kohe peale hommikusööki küsima, kas olen ikka korras ja kas ta saab mulle ibuprofeeni või midagi pakkuda.
Ja siis oli juba aeg G ja see mees, kellega meil küll tore koos laboritööst rääkida on ja teaduspeded olla, aga tema nime ma ikka veel ei mäleta, autoga kullakaevanduse teed alla jõgede äärde viia. Nad lubasin ülesvoolu keset jõge kõndida ja kiile püüda. Ise ei ühinenud, kiusatus hamakis veel ka kolmas unetund ööpäevas kätte saada, oli liig suur. Tulin hoopis mõne tunn pärast tagasi ja võtsin nad peale. Tellimuse peale olin kaasa võtnud ka paar purki kokakoolat.
Seda, mis värk neil kõigil selle joogiga on, pole ma suutnud aru saada. Nad tunduvad sellest elavat. See on asi, mis käib toidu kõrvale. Mis läheb janu kustutamiseks. Mis läheb vestluse kõrvale. Senised sealt maalt pärit inimesed, kellega kokku olen siin puutunud, pean järjekordselt tõdema, olid selles mõttes vähem ameeriklased. Mõni võttis küll õlle kaasa valguspüügile,a ga sellist 3 liitrit cocat päevas asja pole ma varem näinud.
No ja nüüd on lõuna. Kuna mina olen praeguseks skoorinud u 3 tundi und, aga K üle 5 (sest lepingus,t et valguspüügi ajal on pävad vabad, pole viimasel ajalk midagi kuuld aolnud nii et oleme mõlemad virgad ja töökad ja seltsivad ja naeratavad ja ei tea mis veel olnud), ning kujutan ette et D on maganud rohkem, kui ma ükskõik millisel normaalsel ööl.
Jutuga tahtsin välja jõuda, et mina olen sel ööl hamakis, mehed platsil.
Seega olin viks ja viisakas ja viitsisin Rhoanna (meelde jäi!) ja V ja Mi jalutama viia. R on omajagu frukt. Tal pole halb iseloom, aga sellegipoolest on teda raske välja kannatada. Pidevalt ta jutustab ja jääb maha ja ppildistab ja.
Et siis selleks, et saada Gringnonist Angeliqueni, kulus u 40 minutit. Nooremad ja ärksamad jõudsid sel ajal sokolaadi süüa ja lendavat taldrikut mängida. Tema muudki seletas ja sebis ja ei liikunud kuhugi poole. Lõpuks siiski saime ka jalutama, 2 utnniga u 40 minuti tee.
Ega ma tegelikult ei süüdista ega halvusta. Lihtsalt kirjeldan olukorda. Kokkuvõttes oli siiski tore. Leidsime ühe uue hiiglasliku rööviku, millega ka kaasa võtsin, et seda ka ülejäänud fotopededega jagada. Sain juba küllakutsegi.
Kanad on väga vähe munema hakanud. Niisiis katsetab F erinevaid piinameetodeid. Sest kui kanad vähe muneva,d peab neid võimalikult palju piinata, et munaproduktsiooni suurendada. Üks öö pani ta südaööst 3ni lambi põlema. Täna pidime kanu keskpäevani kinni hoidma… räägime küll File, et palav on, kanad peaks välja laskma enne kui päike kanala saunaks kütab, aga ei. Variant, et loomadele hirmuvalitsus ei tööta, ei ole kurrunurruvutimaa kuniga puhul võimalik.
eilne õhtu oli meelelahutuslik. Kaks valguspüüki, ning nagu alati, palju edasi-tagasi sõitmist. Olin sel korral üksi rahvarohkemas kohas. Ja kuigi esimesed tunnid oleksin päris ise saanud nautida, polsterdatud autos suikumist, ei tulnud sellest midagi välja. Niisiis – õhtusse sisenesin skooriga 0 und.
Aga sellegipooles toli tore ja ärkvel olla neli sõitu et inimesed iga üks õigesse kohta saada, siis hakkas mäng tulge meile külla-me tuleme teile külla. Valguspüük on ju ometi sotsiaalne sündmus. Mingil hekel istusime neljakesi D, K, M ja ma kõigist teistest omaette ja sõime küpsiseid maapähklivõiga.
Entomoloogiliselt oli öö kehvem – tuulin, nii et juba sellest olid linad tühjad. Ning lisaks oli M kohas, mis lihtsalt ongi halb. Seega tema andis alla juba varsti pärast südaööd. Minu seltskond jäi seevastu sel korral hommikuni.
Mingil hetkel tulid herilased, nagu alati. Kõigepealt sai nõelata Bob, rangluu juurde. Olin lahke ja kõrvetasin teda natuke kuumusega. Tegelane ehmatas omajagu ära ja sai hullu idaeurooplase –kogemuse. Edasi said kõik kordamööda nõelata. Kes kuhu. Mõni suisa mitu tutsakat kaela.
Mina sain nõelata otse välimisse silmanurka. Algul arvasin, et liblikas maandus näo +eal hakkasin teda ära ajama, ja siis… panin endal ka lahkesti kohe tulemasina silmanurka, põletasin natuke ripsmeid ja kuukseid. Valus oli ikka põrgumoodi ja paiste läks samuti. Põrgumoodi. Lõbustasin ennast sellega et tegin iga natukese aja tagant endast uue pildi. Nüüd on väev seeria sellest, kuidas silm kinni paistetab. Teised olid päris ehmunud. Eks olin ise ka. aga samas on see asi, mis on ohutu, kiiresti möödub ja näeb kole välja. Täiuslik troopikahaigus niisiis.
Mingil hetkel kui oli kindel, et kinnipaistetamine ise niipea pidama ei jää, käisin kodus külmutatud hakkliha ja antihistamiinikumide järel. Nii et üsna vahetult enne seda, kui laud oleksid omavahel kokku surutud olnud, hakkasid rohud mõjuma ning paistetus järele andma. praegkorda saamiseks läheb paar päeva, aga vähemalt pole ma autojuhina ühiskonnale ohtlik. Tõin poole viie paiku kaks meest ära, kolmas lubas veel tunniks jääda, ülejäänud olin juba enne riburadapidi koju magama toonud. Vahepeal olid saabunud D&K, kes kohe rõõmsasti hakkasid kasutama privileegi, et valguspüügil on kaks autot korraga – kumbi läks edaldi autosse magama. Nii et tagasi enam ei läinud ja üritasin ise ka vähemalt paar tundi und öö kohta skoorida.
Hommikul kuulsin, et terve külalisteseltskond oli terve hommikusöögi ainult minu pärast muretsemisega tegelenud. Pr R (pole ikka veel ta nime meelde jätnud…) tuli suisa kohe peale hommikusööki küsima, kas olen ikka korras ja kas ta saab mulle ibuprofeeni või midagi pakkuda.
Ja siis oli juba aeg G ja see mees, kellega meil küll tore koos laboritööst rääkida on ja teaduspeded olla, aga tema nime ma ikka veel ei mäleta, autoga kullakaevanduse teed alla jõgede äärde viia. Nad lubasin ülesvoolu keset jõge kõndida ja kiile püüda. Ise ei ühinenud, kiusatus hamakis veel ka kolmas unetund ööpäevas kätte saada, oli liig suur. Tulin hoopis mõne tunn pärast tagasi ja võtsin nad peale. Tellimuse peale olin kaasa võtnud ka paar purki kokakoolat.
Seda, mis värk neil kõigil selle joogiga on, pole ma suutnud aru saada. Nad tunduvad sellest elavat. See on asi, mis käib toidu kõrvale. Mis läheb janu kustutamiseks. Mis läheb vestluse kõrvale. Senised sealt maalt pärit inimesed, kellega kokku olen siin puutunud, pean järjekordselt tõdema, olid selles mõttes vähem ameeriklased. Mõni võttis küll õlle kaasa valguspüügile,a ga sellist 3 liitrit cocat päevas asja pole ma varem näinud.
No ja nüüd on lõuna. Kuna mina olen praeguseks skoorinud u 3 tundi und, aga K üle 5 (sest lepingus,t et valguspüügi ajal on pävad vabad, pole viimasel ajalk midagi kuuld aolnud nii et oleme mõlemad virgad ja töökad ja seltsivad ja naeratavad ja ei tea mis veel olnud), ning kujutan ette et D on maganud rohkem, kui ma ükskõik millisel normaalsel ööl.
Jutuga tahtsin välja jõuda, et mina olen sel ööl hamakis, mehed platsil.
Seega olin viks ja viisakas ja viitsisin Rhoanna (meelde jäi!) ja V ja Mi jalutama viia. R on omajagu frukt. Tal pole halb iseloom, aga sellegipoolest on teda raske välja kannatada. Pidevalt ta jutustab ja jääb maha ja ppildistab ja.
Et siis selleks, et saada Gringnonist Angeliqueni, kulus u 40 minutit. Nooremad ja ärksamad jõudsid sel ajal sokolaadi süüa ja lendavat taldrikut mängida. Tema muudki seletas ja sebis ja ei liikunud kuhugi poole. Lõpuks siiski saime ka jalutama, 2 utnniga u 40 minuti tee.
Ega ma tegelikult ei süüdista ega halvusta. Lihtsalt kirjeldan olukorda. Kokkuvõttes oli siiski tore. Leidsime ühe uue hiiglasliku rööviku, millega ka kaasa võtsin, et seda ka ülejäänud fotopededega jagada. Sain juba küllakutsegi.
Kanad on väga vähe munema hakanud. Niisiis katsetab F erinevaid piinameetodeid. Sest kui kanad vähe muneva,d peab neid võimalikult palju piinata, et munaproduktsiooni suurendada. Üks öö pani ta südaööst 3ni lambi põlema. Täna pidime kanu keskpäevani kinni hoidma… räägime küll File, et palav on, kanad peaks välja laskma enne kui päike kanala saunaks kütab, aga ei. Variant, et loomadele hirmuvalitsus ei tööta, ei ole kurrunurruvutimaa kuniga puhul võimalik.
4 oktoober, esmaspäev
olin öösel täiesti vaba. Oli vaid üks valguspüük korraga ning polnud isegi vaja kahutavalt palju edasi-tagasi ringi sõita. Nii et sain oma 7 tundi und. Hommik sisaldas värve ja lõhnu ja muid meeldivaid äkvelolekuasju. Pärast hommikujalutuskõiku (trehvasin jälle pr Riga kokku ja ta jälle rääkis ja rääkis ja rääkis…. Aga see hakkab juba talutav tunduma. Peaaegu, et isegi meeldiv.
Siis viisin naised, R(?) Susanna ja noorukese Tahiiti päritolu Maya, ning Victori randa.Algul arvasin et nad tahavad ujuda, siis, jumal tänatud, tuli välja et nad tahavad rannas jalutada, elu näha jne. Nii et saime lõpuks, umbes mõõna tipppunktil kodust liikuma, enne liiga hiljat randa. Poseerisime mga palmide ja liiva taustal. Guiaana kuulsaimad modellid nagu me oleme.
Poest oli vaja Dle süüa, nii et ühtlasi kostitasin neid maailm aparima limonaadi – Guaraana ara’ga.
Keskpäeva paiku mõtlesime tagasi liikuma hakata, aga läbi Cayenne. Ning otse loomulikult… naised tõmbusid poodidesse. Saan neist ju aru, kui nii kaugele tuldud, on kingitusi osta vaja. kui vga palmide väljaku ääres oleva varju all istusime ja naisi ootasime, sain uue sõbra – Omar, kes oli pärist kusagilt mägedest. Kuna ta rääkis nii hispaaniat kui prantsust, lobisesime kolmekesi päris toredasti. Tema mõlemas, mina ja V korraga ühes keeles. Ta elab juba 5 aastat guiaanas, tegeleb sidrunikasvatusega ja käib neid kolm korda nädalas turul müümas. Järgmisel korral kui turul olen, palus läbi astuda.
Pärast jooksis ta mulle järele ja andis jäätise. Maailma parim kingitus keskpäevases cayennes.
tagasitee oli harjumatult vaikne. Arvan, et suutsin nad piisavalt ära väsitada. Endalgi parasjagu väss olla.
olin öösel täiesti vaba. Oli vaid üks valguspüük korraga ning polnud isegi vaja kahutavalt palju edasi-tagasi ringi sõita. Nii et sain oma 7 tundi und. Hommik sisaldas värve ja lõhnu ja muid meeldivaid äkvelolekuasju. Pärast hommikujalutuskõiku (trehvasin jälle pr Riga kokku ja ta jälle rääkis ja rääkis ja rääkis…. Aga see hakkab juba talutav tunduma. Peaaegu, et isegi meeldiv.
Siis viisin naised, R(?) Susanna ja noorukese Tahiiti päritolu Maya, ning Victori randa.Algul arvasin et nad tahavad ujuda, siis, jumal tänatud, tuli välja et nad tahavad rannas jalutada, elu näha jne. Nii et saime lõpuks, umbes mõõna tipppunktil kodust liikuma, enne liiga hiljat randa. Poseerisime mga palmide ja liiva taustal. Guiaana kuulsaimad modellid nagu me oleme.
Poest oli vaja Dle süüa, nii et ühtlasi kostitasin neid maailm aparima limonaadi – Guaraana ara’ga.
Keskpäeva paiku mõtlesime tagasi liikuma hakata, aga läbi Cayenne. Ning otse loomulikult… naised tõmbusid poodidesse. Saan neist ju aru, kui nii kaugele tuldud, on kingitusi osta vaja. kui vga palmide väljaku ääres oleva varju all istusime ja naisi ootasime, sain uue sõbra – Omar, kes oli pärist kusagilt mägedest. Kuna ta rääkis nii hispaaniat kui prantsust, lobisesime kolmekesi päris toredasti. Tema mõlemas, mina ja V korraga ühes keeles. Ta elab juba 5 aastat guiaanas, tegeleb sidrunikasvatusega ja käib neid kolm korda nädalas turul müümas. Järgmisel korral kui turul olen, palus läbi astuda.
Pärast jooksis ta mulle järele ja andis jäätise. Maailma parim kingitus keskpäevases cayennes.
tagasitee oli harjumatult vaikne. Arvan, et suutsin nad piisavalt ära väsitada. Endalgi parasjagu väss olla.
3 oktoober, pühapäev
möödund ööpäeva uneskoor sai kirja ilusa 3:30. suurema osa õhtust tuli sõita laagrisse, ttua too, siis viia teine teise lõksu juurde, siis esimene tagasi laagrisse fotoka järele, siis kolme minuti järel samuti teise lõksu juurde. Siis tagasi ise esiemse juurde ja veidi aja pärast lõksu juurest teise ja laagri ja turisti ja.. ameeriklased külvavad endiselt palju segadust ja kära. Aga toredad on ka.
ühel hetkel, kunagi 2-3 vahel ütles M et ma parem mingu magagu paar tundiv oodis, ta teab ju täpselt et tahab 5 ära minna. Selleks ajaks saan tagasit ulla siis. Jalutasin koju, panin silmad kinni ja tuli K ja ütles, et võin nüüd jätkata turistide vedamist, tema tööpäev on läbi. Mehed, eksole.
Pärast seda polnud nagu enam väga mõtet tagasi magama minna. Hommikul Dga oma lõksu kokku pannes saime mõlemad nõelata. Ma korra paremasse kätte, korra lõua otsa, korra vasakusse kätte. Kusjuures, viimase sutsakatest tegi see hästi piklik ja sale herilane, kes iialgi linast lahti alsta ei taha ja kelle tegevuse tagajärjel su jäse pätsikeseks muundub. Nii et üks käsi on nüüd nagu täis puhutud kummikinnas. Valus on vaid seepärast, et nagk on liiga väike ja vahel on tunne, et see rebeneb käe peal. Aga vähemalt näeb efektne välja.
Siis skoorisin esimesed 1,5h h und pärast 24-25tunnist ärkevolekut.
Hakkasime linna minema ja mind püüdis kinni F kes oli ikka hirmus mures, et kunagi magaksin ka. Seletus, et kraadiõppurid on head töötajad, sest selles staatuses peavad vastu vaid vähese unevajadusega inimesed tema ajukurdudesse ei jõudnud. Vist esimene kokkupuutumine tal nendega.
Matouryst sain puuvilju, nem-isid, imelise suuuuuuure saiakese. K otsis ka Lodge hästi palju puuvilju. Ameeriklased tunduvad lähiajal maracuijamahla saavat. Tahaks kaa…
Poes tõdesin, et nii nagu näljane inimene kipub oma ostukorvi täis kuhjama maguast ja maitsvat, paneb unine inimene sinna liiga palju kofeiini. Kohatis uisa nii palju, et kui korvi maht täituma hakkab, hakkab ta mõttes ehitama valemeid – kui võtan jogurti siis tvälja, saan veel poolteist purki kohvi asemele panna.
Pärast tagasi tukeut võtsin ette karmi otsuse ja tegin trenni asemel ka teise ööpäeva uinaku. Lootuses, et varsti (poole ööpäeva jooksul) see segadus ja hullumaja lahenema hakkavad ning ka natuke ‘oma’ aega saan. Uni pole ju antud olukorras isiklik aeg – boss käskis.
möödund ööpäeva uneskoor sai kirja ilusa 3:30. suurema osa õhtust tuli sõita laagrisse, ttua too, siis viia teine teise lõksu juurde, siis esimene tagasi laagrisse fotoka järele, siis kolme minuti järel samuti teise lõksu juurde. Siis tagasi ise esiemse juurde ja veidi aja pärast lõksu juurest teise ja laagri ja turisti ja.. ameeriklased külvavad endiselt palju segadust ja kära. Aga toredad on ka.
ühel hetkel, kunagi 2-3 vahel ütles M et ma parem mingu magagu paar tundiv oodis, ta teab ju täpselt et tahab 5 ära minna. Selleks ajaks saan tagasit ulla siis. Jalutasin koju, panin silmad kinni ja tuli K ja ütles, et võin nüüd jätkata turistide vedamist, tema tööpäev on läbi. Mehed, eksole.
Pärast seda polnud nagu enam väga mõtet tagasi magama minna. Hommikul Dga oma lõksu kokku pannes saime mõlemad nõelata. Ma korra paremasse kätte, korra lõua otsa, korra vasakusse kätte. Kusjuures, viimase sutsakatest tegi see hästi piklik ja sale herilane, kes iialgi linast lahti alsta ei taha ja kelle tegevuse tagajärjel su jäse pätsikeseks muundub. Nii et üks käsi on nüüd nagu täis puhutud kummikinnas. Valus on vaid seepärast, et nagk on liiga väike ja vahel on tunne, et see rebeneb käe peal. Aga vähemalt näeb efektne välja.
Siis skoorisin esimesed 1,5h h und pärast 24-25tunnist ärkevolekut.
Hakkasime linna minema ja mind püüdis kinni F kes oli ikka hirmus mures, et kunagi magaksin ka. Seletus, et kraadiõppurid on head töötajad, sest selles staatuses peavad vastu vaid vähese unevajadusega inimesed tema ajukurdudesse ei jõudnud. Vist esimene kokkupuutumine tal nendega.
Matouryst sain puuvilju, nem-isid, imelise suuuuuuure saiakese. K otsis ka Lodge hästi palju puuvilju. Ameeriklased tunduvad lähiajal maracuijamahla saavat. Tahaks kaa…
Poes tõdesin, et nii nagu näljane inimene kipub oma ostukorvi täis kuhjama maguast ja maitsvat, paneb unine inimene sinna liiga palju kofeiini. Kohatis uisa nii palju, et kui korvi maht täituma hakkab, hakkab ta mõttes ehitama valemeid – kui võtan jogurti siis tvälja, saan veel poolteist purki kohvi asemele panna.
Pärast tagasi tukeut võtsin ette karmi otsuse ja tegin trenni asemel ka teise ööpäeva uinaku. Lootuses, et varsti (poole ööpäeva jooksul) see segadus ja hullumaja lahenema hakkavad ning ka natuke ‘oma’ aega saan. Uni pole ju antud olukorras isiklik aeg – boss käskis.
Sunday, October 3, 2010
uus pildialbum
tetgin lõpuks kõige nõutumatest piltidest eraldi albumi.
et poleks rohkem vigina,t et minust liiga vähe pilte on :)
http://picasaweb.google.com/vihmametsas/MinuEluGuiaanas
et poleks rohkem vigina,t et minust liiga vähe pilte on :)
http://picasaweb.google.com/vihmametsas/MinuEluGuiaanas
26, pühapäev
viimane kohustuslik asi, mida külalistega teha, oli minna le Grand Tourile. Tegime ekstenseeritud variandi ja käisime all jõgedel ja sildadel ja väikese lisahaagi. Parme oli paljupaljupaljupalju (kirjutan seda vist viimasel ajal iga päev, aga neid tõesti on enneoloematus hulgas). Sest olime kambakesi koos ja higistasime muudkui. Aga ega me mingid papist bioloogid pole.
Sellegipoolest tundus vahel et mitte päris õiged looduseinimesed – tootsime lihtsalt kõndideski nii palju kära, mis sest et me eriti ei vestelnud.
Liiga kaua üksi metsas olnud inimese mentaalsed probleemid: juba see, kui peab mööda teed jalutama inimestega, kes kuivand lehtede hunniku keskele astuvad, jalgu järel veavad või ülesmäge minnes hingeldavad, ajab närvi. Olen ikka hullumeelne metslane.
Esimesel poolel nägime vaid üht ägedat röövikut.Sphingidaed, ma arvan.
Kullakaevanduses puhkasime ja tegime pikniku. Baguette ja camembet. Sest kõik kohapealt leitud kookosed olid pahaks läinud ning valmis ananasse hetkel seal polnud. Küll aga haarasime kaasa suure kobara tooreid banaane. Kui mitte muuks, siis liblikalõksudesse.
Ringiga mäest üles minnes oli juba pärastlõuna. Minu jaoks oli see kerge, mitte enam liiga palav, mitte liiga ülesmäge. Järjekorde märk, et olen siin liig kaua olnud, vist.
Juba üsna Camp Caimani juures tuli päeva rosin – paarkümend meetrit minust ees (olin hanereas esimene, nagu viimasel ajal tavaliseks on sanaud) tõusid lendu kaks hoccot (crax elector) . Nii lähedal ja nii suured. Tegi tuju kohe väga heaks.
Ja veel päris viimasel lõigul mööda asfalti nägime ka lõpuks puudel turnivad tamariinid ära. Omamoodi uskumatu, et kahe ja poole nädala jooksul pole me neid seni mujal kui loomaaias kohanud.
Küll aga väitis K et hommikupoole ööd olid meiel üsnqa lähedal möiraahvid karjunud. Kuna tudun oma hamakis nii mõnusalt ja sügavalt, mina loomulikult midagi unes ei kuule.
Viimane õhtu koos. Keetsin supp-paellat mille teadlikult üle soolasin, et päeval väljahigistatud tasa teha ning sõime assortiid jäätistest – laual olid korraga maapähkli-sokolaadi, maapähkli, letšide ning kookose-karamelli jäätised (minu jaoks tõusva headusega järjekord). Ning H loeb praegu mürgiste loomade raamatu viimaseid lehekülgi.. isegi raamat hakkab lõppema, puhkusest rääkimata.
viimane kohustuslik asi, mida külalistega teha, oli minna le Grand Tourile. Tegime ekstenseeritud variandi ja käisime all jõgedel ja sildadel ja väikese lisahaagi. Parme oli paljupaljupaljupalju (kirjutan seda vist viimasel ajal iga päev, aga neid tõesti on enneoloematus hulgas). Sest olime kambakesi koos ja higistasime muudkui. Aga ega me mingid papist bioloogid pole.
Sellegipoolest tundus vahel et mitte päris õiged looduseinimesed – tootsime lihtsalt kõndideski nii palju kära, mis sest et me eriti ei vestelnud.
Liiga kaua üksi metsas olnud inimese mentaalsed probleemid: juba see, kui peab mööda teed jalutama inimestega, kes kuivand lehtede hunniku keskele astuvad, jalgu järel veavad või ülesmäge minnes hingeldavad, ajab närvi. Olen ikka hullumeelne metslane.
Esimesel poolel nägime vaid üht ägedat röövikut.Sphingidaed, ma arvan.
Kullakaevanduses puhkasime ja tegime pikniku. Baguette ja camembet. Sest kõik kohapealt leitud kookosed olid pahaks läinud ning valmis ananasse hetkel seal polnud. Küll aga haarasime kaasa suure kobara tooreid banaane. Kui mitte muuks, siis liblikalõksudesse.
Ringiga mäest üles minnes oli juba pärastlõuna. Minu jaoks oli see kerge, mitte enam liiga palav, mitte liiga ülesmäge. Järjekorde märk, et olen siin liig kaua olnud, vist.
Juba üsna Camp Caimani juures tuli päeva rosin – paarkümend meetrit minust ees (olin hanereas esimene, nagu viimasel ajal tavaliseks on sanaud) tõusid lendu kaks hoccot (crax elector) . Nii lähedal ja nii suured. Tegi tuju kohe väga heaks.
Ja veel päris viimasel lõigul mööda asfalti nägime ka lõpuks puudel turnivad tamariinid ära. Omamoodi uskumatu, et kahe ja poole nädala jooksul pole me neid seni mujal kui loomaaias kohanud.
Küll aga väitis K et hommikupoole ööd olid meiel üsnqa lähedal möiraahvid karjunud. Kuna tudun oma hamakis nii mõnusalt ja sügavalt, mina loomulikult midagi unes ei kuule.
Viimane õhtu koos. Keetsin supp-paellat mille teadlikult üle soolasin, et päeval väljahigistatud tasa teha ning sõime assortiid jäätistest – laual olid korraga maapähkli-sokolaadi, maapähkli, letšide ning kookose-karamelli jäätised (minu jaoks tõusva headusega järjekord). Ning H loeb praegu mürgiste loomade raamatu viimaseid lehekülgi.. isegi raamat hakkab lõppema, puhkusest rääkimata.
27092010
…ja läbi see puhkus ongi. Ei pea vist lisama, et see oli kõige toredam puhkus üldse. Maailmalõpus ja looduses ja seikluste ja sõbpradega.
Hommikul käisime veel HJga varahommikusel jalutuskäigul. Nägime aarat, ‘luksuvat lindu’, üht pisikest madu, kalasid all jõe ääres ning loomulikult parme. Jalutuse jooksul tapsin neid täpselt 30.
All jõe ääres istusime pool tundi sillal. Pildistasime, rääkisime, olime vait, ma natuke ronisin veel ja ajasin kalu taga. Siis ronisime kõik koos jällegi mäest üles tagasi. Nemad pakkisid kotte ja ma andsin kõik oma üleliigsed asjad ära. Osad eestisse, teised jälle inglismaale. Aasta lõpus kohtun oma tavaarig aloodetavasti taas. Ja kui ka ei kohtu – kahtlen, kas üldse enam kunagi muutun võimaliseks parasvöötme kliimas suveriideid kanma.
Olin ette planeerinud, et lennujaama viimise ja kooli järele minemise vahelise pausi täidan sisukalt basseinis. Paraku oli vahepeal koolivaheaeg läbi saanud ning ka Matoury ‘suur’ aujula on nüüd vaid paar tundi päevas lahti. Need paar tundi aga minu graafikusse ei paista sobituvat. Niisiis passisin pikalt netis.
Järele mõeldes oli ehk toredamgi.
Tagasi sõites rääkisime sõpradest.
Selle peale kui kurtsin siinset sõprade puudust, ütles C äärmiselt mõtliku häälega ‘nojah, vähemalt on sul K’.
Nüüd on vaja jälle ennast trenniga harjutama hakata, jälle ennast metsaüksilduse ja-üksindusega treenida, jälle hakata teesklema, et see mida me siin teeme on mu meelest midagi tõsiseltvõetavat või töist.
Nüüd on ametlikult käes vist see hetk, kus tunnene, et pole siin enam midagi teha, näha või oodata. Kui nüüd hästi palju turiste edasi-tagasi voorima hakkaks, siis ehk..
…ja läbi see puhkus ongi. Ei pea vist lisama, et see oli kõige toredam puhkus üldse. Maailmalõpus ja looduses ja seikluste ja sõbpradega.
Hommikul käisime veel HJga varahommikusel jalutuskäigul. Nägime aarat, ‘luksuvat lindu’, üht pisikest madu, kalasid all jõe ääres ning loomulikult parme. Jalutuse jooksul tapsin neid täpselt 30.
All jõe ääres istusime pool tundi sillal. Pildistasime, rääkisime, olime vait, ma natuke ronisin veel ja ajasin kalu taga. Siis ronisime kõik koos jällegi mäest üles tagasi. Nemad pakkisid kotte ja ma andsin kõik oma üleliigsed asjad ära. Osad eestisse, teised jälle inglismaale. Aasta lõpus kohtun oma tavaarig aloodetavasti taas. Ja kui ka ei kohtu – kahtlen, kas üldse enam kunagi muutun võimaliseks parasvöötme kliimas suveriideid kanma.
Olin ette planeerinud, et lennujaama viimise ja kooli järele minemise vahelise pausi täidan sisukalt basseinis. Paraku oli vahepeal koolivaheaeg läbi saanud ning ka Matoury ‘suur’ aujula on nüüd vaid paar tundi päevas lahti. Need paar tundi aga minu graafikusse ei paista sobituvat. Niisiis passisin pikalt netis.
Järele mõeldes oli ehk toredamgi.
Tagasi sõites rääkisime sõpradest.
Selle peale kui kurtsin siinset sõprade puudust, ütles C äärmiselt mõtliku häälega ‘nojah, vähemalt on sul K’.
Nüüd on vaja jälle ennast trenniga harjutama hakata, jälle ennast metsaüksilduse ja-üksindusega treenida, jälle hakata teesklema, et see mida me siin teeme on mu meelest midagi tõsiseltvõetavat või töist.
Nüüd on ametlikult käes vist see hetk, kus tunnene, et pole siin enam midagi teha, näha või oodata. Kui nüüd hästi palju turiste edasi-tagasi voorima hakkaks, siis ehk..
28 september
taas tööl.
..kui cestrumi korjamist tööks saab nimetada.
Sest mina aru ei saa, mis seal rasket on – rebid oksalt lehed ja paned kotti. 10kg kott valmib paari tunniga.
Selle käigus leidsime kuivand lehte meenutava palvetajaritsika, kaks siniste munadega linnupesa ja ühe uue rööviku. Veel sattusime otsa ühele väikesele kurjale bothropsile. Sel korral liigist B. taeniatus. Üsna harv, aga seda enam mõrgine. Tegelane üritas tõepoolest kõigi kolme suunas rünnakuid teha. Saime kõrval vaadata, kuidas D ta matšeetega purustab.
Oleks ma piisavalt osav või julge või hullumeelne, et teda ise eemale transportida, poleks ma sellel juhtuda lasknud. Aga ma pole ju. Ja täpselt seal samas oli meil vaja veeta järgnevad paar tundi, nii et muud variatni väga polnud…
Linnupesad olid kanala kõrval oleva istanduse cestrumite otsas. Valge kullilise seal samas passimine hakkas kohe täiesti arusaadavana tunduma.
Hakkan neid nüüd pidevalt passimas käima. Ehk näen koorumist või poegade toitmist. Ehk satun peale mune neelavale maole. Ja kui mitte muud, siis vähemalt saan anutida seda, kui linnuvanemad minu peale kogu südamest karjuvad.
D ja K kogusid veel teisest istandusest ka taime, mul keelasid tulla. Ju see haavad kuidagi prantsuse-eesti mehist uhkust, kui mingi läti tüdruk nad üle töötab :)
Hommikul käisin taas varakult jalutamas. Tõele au andes, oli ärgates selline tunne, et isegi kui jalutamiseks ei peaks hamakist välja ronima, ei viitsiks ikkagi.
Aga sain endast jagu ning sain kohtuda tuukani ja uue roosa karvase röövikuga.
Kõige halvemas mõttes roosa ja karvase. Tegelasel on mitmesentimeertised pehmed roosad karvad. Näeb välja nagu Tõelide Daami lemmikloom.
F olevat Rile öelnud, et on okei, kui ta triikimise ajaks generaatorit tööle ei pane. Korra me seda ka proovisime. Tulemus oli ette teada, aga lihtsalt selleks et tõestada, või nii. Aga R ikka veel väidab, et tema peab triikima ilma generaatorita, F käskis.. ütlesin talle siis, et F on ka varem pada ajanud, kas pole (sain nõustuva noogutuse osaliseks), pealegi kui mees ise on ei tea kus, siis kuidas ta teab, mis ilma meil siin parasjagu on??
Viimastel päevadel on päikest jälle vaid nii palju et tavatarbe elektrit toota. Isegi veesurve tuleb generaatorist. Ning mingi päev olevat sadanud 10mm. Pole teab mis palju kohta arvestades, aga eestlase jaoks ikka omajagu.
taas tööl.
..kui cestrumi korjamist tööks saab nimetada.
Sest mina aru ei saa, mis seal rasket on – rebid oksalt lehed ja paned kotti. 10kg kott valmib paari tunniga.
Selle käigus leidsime kuivand lehte meenutava palvetajaritsika, kaks siniste munadega linnupesa ja ühe uue rööviku. Veel sattusime otsa ühele väikesele kurjale bothropsile. Sel korral liigist B. taeniatus. Üsna harv, aga seda enam mõrgine. Tegelane üritas tõepoolest kõigi kolme suunas rünnakuid teha. Saime kõrval vaadata, kuidas D ta matšeetega purustab.
Oleks ma piisavalt osav või julge või hullumeelne, et teda ise eemale transportida, poleks ma sellel juhtuda lasknud. Aga ma pole ju. Ja täpselt seal samas oli meil vaja veeta järgnevad paar tundi, nii et muud variatni väga polnud…
Linnupesad olid kanala kõrval oleva istanduse cestrumite otsas. Valge kullilise seal samas passimine hakkas kohe täiesti arusaadavana tunduma.
Hakkan neid nüüd pidevalt passimas käima. Ehk näen koorumist või poegade toitmist. Ehk satun peale mune neelavale maole. Ja kui mitte muud, siis vähemalt saan anutida seda, kui linnuvanemad minu peale kogu südamest karjuvad.
D ja K kogusid veel teisest istandusest ka taime, mul keelasid tulla. Ju see haavad kuidagi prantsuse-eesti mehist uhkust, kui mingi läti tüdruk nad üle töötab :)
Hommikul käisin taas varakult jalutamas. Tõele au andes, oli ärgates selline tunne, et isegi kui jalutamiseks ei peaks hamakist välja ronima, ei viitsiks ikkagi.
Aga sain endast jagu ning sain kohtuda tuukani ja uue roosa karvase röövikuga.
Kõige halvemas mõttes roosa ja karvase. Tegelasel on mitmesentimeertised pehmed roosad karvad. Näeb välja nagu Tõelide Daami lemmikloom.
F olevat Rile öelnud, et on okei, kui ta triikimise ajaks generaatorit tööle ei pane. Korra me seda ka proovisime. Tulemus oli ette teada, aga lihtsalt selleks et tõestada, või nii. Aga R ikka veel väidab, et tema peab triikima ilma generaatorita, F käskis.. ütlesin talle siis, et F on ka varem pada ajanud, kas pole (sain nõustuva noogutuse osaliseks), pealegi kui mees ise on ei tea kus, siis kuidas ta teab, mis ilma meil siin parasjagu on??
Viimastel päevadel on päikest jälle vaid nii palju et tavatarbe elektrit toota. Isegi veesurve tuleb generaatorist. Ning mingi päev olevat sadanud 10mm. Pole teab mis palju kohta arvestades, aga eestlase jaoks ikka omajagu.
29, kolmapäev
hamakis magamine on huvitav. Siis olen öistele häältele palju lähemal. Eriti tore on kuulata kõiki neid hääli hommikul enne ja pärast päikesetõusu. Pimeda aja hääles oon natuke müstilise,d keegi huikab, keegi krõbistab, krooksub. Aga nii pea kui valgeks hakkab minema, muutuvad hääled koha eluröömsaks linnu- ja konnalauluks.
Täna hommikul olid lõpuks ometi möiraahvid tagasi. Kaugel, aga ometi olemas. Ning jalutamas käies puutusin kokku veel kahe liigiga – tamariinid ning ateled. Mõlemaid neist eelkõige kuulsin, aga vaid mõnekümne meetri kauguselt.
Tänane jalutuskäik oli omamoodi uus ja huvitav. Nagu oleks üle pika aja klapid peast võetud. Jalutasin üksi ja vaikselt ning aegamööda ja ahmisin hääli ja detaile endasse. Leidsin uue ‘maas pesitsevsa linnu’ (pean ta nime lõpuks meelde jätma..) muna ning lisaks veel ühe linnupesa. Arvan, et mingi tuvilise. Valim on juba piisavalt suur, et katseid tegema hakata. Kas oleks väga kuri, kui eksperimentaalselt mune pesades ümber tõstaksin. Mida väike aialind teeks, kui ta järsku oma pesast kolmandiku võrra suurema valge muna leiaks?
Uuesti trenni-ree peale saamine tundub liiga veidralt lihtne. Minu teoori aon, et mul lihtsalt polegi enam lihaseid, ja mida pole, see ei saa ka väsida ega valutada.
Kusagil on käinud klõps ja mind on arvatud prantsuskeelse elanikkonna hulka. Tore, sest nüüd nad natuke valivad mu juuresolekul mida räägivad. Paha, sest see mulin on ikka nii kiire ja keeruline millest hoobilt aru pean saama.
Siin maal õpivad ka kõige asjalikumad inimesed üsna pea logelema. Sest keskpäeval lihtsalt ppole võimalik midagi muud teha. Ükskõik milliseks tegevusks, kas vi vaimseks on liig palav. Vahel on piisavalt jahe, et juturaamatut lugeda. Natuke palavamal päeval enam raamatut lugeda ei viitsi, aga on veel võimalik filmi vaadata. ning kõige kuumemad keskpäevad tuleb lihtsalt niisama logeledes üle elada. Ja seal juures, agada ei tohi. Kui selles palavuses magama jääd, oled ärgates koll ja loll.
Kik seisab. Õhk. Mõte. Loodus on vaid, ainult need kõige koledama häälega plekised tsikaadid teevad ii-uu-ii-uu (minu jaoks kõlab see natuke nii). Linnas on sel ajal veel koledam. Välisruumides vähemalt. Võibolla seepärast pannaksegi päeval parik tunniks poed kinni, et pidev klientide edasi-tagasi käimine ustest liiga palju palavust sisse ei tooks.
Selline siestafilosoofia.
Tänane siesta on veider – kekskpäeval sadas pool tundi vihma. Vihma ajal oli täiesti hea, mitte liiga palav. Kuid järgnevad paar tundi muutusid üsna ruttu sama kuumadeks nagu alati. Vihm mingit kestvat värskendust ei toonud.
Siinne iseära, et kõik on tehtud ‘lollilt lollile’ võibolla tegija polnudki loll, aga oma toote disainis üritas ta oma vaimset seisundit selle tarbija omale lähendada. Või siis.. ehk oli tõepoolest meie elektrisüsteemi ‘õpiku’ tootja puruloll. Sest no NII halvasti ju seda muidu keegi ei kirjutaks.
Igatahes. Teos koosneb lühiklauslitest.
‘blablabla, nii on õige’
‘Kui on nii, siis tee nii’
‘Ära nii tee’
seda, mida mingi nupp kogu keerulises süsteemis reaalselt teeb, kuigi palju kusagil ei mainita.
Nii et kui jõuab kätte olukord, kus ükski neljast raamatus mainitud hädast ei sobi kirjeldama meie häda, siis puhtale loogikale ja erinevate osade kokku panemisele toetudes probleemi lahendada ei saa.
Võibolla tõesti, et F teab, mis kuidas ja kus… aga mulle pole ta seda rääkinud. Ega Kle. Mulle on ta järele mõeldes üldse ainult sellest rääkinud, kuidas ta Mongoolias jõi.
Ehk siis – kuivaperiood tundub lõpusirgel olevat. See nädal on olnud pilvine, kahel päeval asjalikult vihmane, nüüd peame juba ka tavaelektrit kõrvalise abiga tootma.
hamakis magamine on huvitav. Siis olen öistele häältele palju lähemal. Eriti tore on kuulata kõiki neid hääli hommikul enne ja pärast päikesetõusu. Pimeda aja hääles oon natuke müstilise,d keegi huikab, keegi krõbistab, krooksub. Aga nii pea kui valgeks hakkab minema, muutuvad hääled koha eluröömsaks linnu- ja konnalauluks.
Täna hommikul olid lõpuks ometi möiraahvid tagasi. Kaugel, aga ometi olemas. Ning jalutamas käies puutusin kokku veel kahe liigiga – tamariinid ning ateled. Mõlemaid neist eelkõige kuulsin, aga vaid mõnekümne meetri kauguselt.
Tänane jalutuskäik oli omamoodi uus ja huvitav. Nagu oleks üle pika aja klapid peast võetud. Jalutasin üksi ja vaikselt ning aegamööda ja ahmisin hääli ja detaile endasse. Leidsin uue ‘maas pesitsevsa linnu’ (pean ta nime lõpuks meelde jätma..) muna ning lisaks veel ühe linnupesa. Arvan, et mingi tuvilise. Valim on juba piisavalt suur, et katseid tegema hakata. Kas oleks väga kuri, kui eksperimentaalselt mune pesades ümber tõstaksin. Mida väike aialind teeks, kui ta järsku oma pesast kolmandiku võrra suurema valge muna leiaks?
Uuesti trenni-ree peale saamine tundub liiga veidralt lihtne. Minu teoori aon, et mul lihtsalt polegi enam lihaseid, ja mida pole, see ei saa ka väsida ega valutada.
Kusagil on käinud klõps ja mind on arvatud prantsuskeelse elanikkonna hulka. Tore, sest nüüd nad natuke valivad mu juuresolekul mida räägivad. Paha, sest see mulin on ikka nii kiire ja keeruline millest hoobilt aru pean saama.
Siin maal õpivad ka kõige asjalikumad inimesed üsna pea logelema. Sest keskpäeval lihtsalt ppole võimalik midagi muud teha. Ükskõik milliseks tegevusks, kas vi vaimseks on liig palav. Vahel on piisavalt jahe, et juturaamatut lugeda. Natuke palavamal päeval enam raamatut lugeda ei viitsi, aga on veel võimalik filmi vaadata. ning kõige kuumemad keskpäevad tuleb lihtsalt niisama logeledes üle elada. Ja seal juures, agada ei tohi. Kui selles palavuses magama jääd, oled ärgates koll ja loll.
Kik seisab. Õhk. Mõte. Loodus on vaid, ainult need kõige koledama häälega plekised tsikaadid teevad ii-uu-ii-uu (minu jaoks kõlab see natuke nii). Linnas on sel ajal veel koledam. Välisruumides vähemalt. Võibolla seepärast pannaksegi päeval parik tunniks poed kinni, et pidev klientide edasi-tagasi käimine ustest liiga palju palavust sisse ei tooks.
Selline siestafilosoofia.
Tänane siesta on veider – kekskpäeval sadas pool tundi vihma. Vihma ajal oli täiesti hea, mitte liiga palav. Kuid järgnevad paar tundi muutusid üsna ruttu sama kuumadeks nagu alati. Vihm mingit kestvat värskendust ei toonud.
Siinne iseära, et kõik on tehtud ‘lollilt lollile’ võibolla tegija polnudki loll, aga oma toote disainis üritas ta oma vaimset seisundit selle tarbija omale lähendada. Või siis.. ehk oli tõepoolest meie elektrisüsteemi ‘õpiku’ tootja puruloll. Sest no NII halvasti ju seda muidu keegi ei kirjutaks.
Igatahes. Teos koosneb lühiklauslitest.
‘blablabla, nii on õige’
‘Kui on nii, siis tee nii’
‘Ära nii tee’
seda, mida mingi nupp kogu keerulises süsteemis reaalselt teeb, kuigi palju kusagil ei mainita.
Nii et kui jõuab kätte olukord, kus ükski neljast raamatus mainitud hädast ei sobi kirjeldama meie häda, siis puhtale loogikale ja erinevate osade kokku panemisele toetudes probleemi lahendada ei saa.
Võibolla tõesti, et F teab, mis kuidas ja kus… aga mulle pole ta seda rääkinud. Ega Kle. Mulle on ta järele mõeldes üldse ainult sellest rääkinud, kuidas ta Mongoolias jõi.
Ehk siis – kuivaperiood tundub lõpusirgel olevat. See nädal on olnud pilvine, kahel päeval asjalikult vihmane, nüüd peame juba ka tavaelektrit kõrvalise abiga tootma.
30 september, neljapäev
mul on šampinjonid!
Sellise teatega tuli eile õhtul pr F. Ehk siis mu varasem diagnoos oli õige. Ühtlasi tõi ta mulle selle vastast pesuvahendit.
Kõik, kelle koeral või kassil on olnud see seenhaigus, mille tagajärjel karvutud laigud tekivad ning siis peab looma kreemitama, teavad seda spetsiifilist lõhna. Minu pesuvahendilmon see sama. Pean ennast sisse seebitama ja 15 minutit paljalt kügelema ja lõhnama nagu kärnas koer. Mingis mõttes ju olengi seda.
Muidu tegelen aktiivse logelemisega endiselt. Ärkan pool kuus, et päikesetõusuga jalutama minna, siis (teine) hommikukohv, siis raama,t siis kui vaja Cle järele, siis trenn, jalutus, kohv.. sellist elu elaks küll.
Täna läksin kohe eriti varakult lapsele kooli järele – et oleks aega kuuma veega pesu puhtaks saada enne uut valguspüügiseeriat. Vähemalt esimene mulje võiks turistidel olla et siin ei ela ainult pärdikud. Küll nad hiljem jõuavad oma arvamust selles osas kohendada.
Ise tajun ehk veel vähe oma peatset lahkumist. Seda teevad teised. Üha enam saan meile siiatulemissoovijatelt.
Kui see nüüd minu teene on, et kõik järsku Guiaanasse tahavad… siis oskan vist küll argipäeva põnevaks kirjutada.
47 George Carlin - Last Words
kirjandusega olen viimasel ajal liiga vähe tegelenud.
mul on šampinjonid!
Sellise teatega tuli eile õhtul pr F. Ehk siis mu varasem diagnoos oli õige. Ühtlasi tõi ta mulle selle vastast pesuvahendit.
Kõik, kelle koeral või kassil on olnud see seenhaigus, mille tagajärjel karvutud laigud tekivad ning siis peab looma kreemitama, teavad seda spetsiifilist lõhna. Minu pesuvahendilmon see sama. Pean ennast sisse seebitama ja 15 minutit paljalt kügelema ja lõhnama nagu kärnas koer. Mingis mõttes ju olengi seda.
Muidu tegelen aktiivse logelemisega endiselt. Ärkan pool kuus, et päikesetõusuga jalutama minna, siis (teine) hommikukohv, siis raama,t siis kui vaja Cle järele, siis trenn, jalutus, kohv.. sellist elu elaks küll.
Täna läksin kohe eriti varakult lapsele kooli järele – et oleks aega kuuma veega pesu puhtaks saada enne uut valguspüügiseeriat. Vähemalt esimene mulje võiks turistidel olla et siin ei ela ainult pärdikud. Küll nad hiljem jõuavad oma arvamust selles osas kohendada.
Ise tajun ehk veel vähe oma peatset lahkumist. Seda teevad teised. Üha enam saan meile siiatulemissoovijatelt.
Kui see nüüd minu teene on, et kõik järsku Guiaanasse tahavad… siis oskan vist küll argipäeva põnevaks kirjutada.
47 George Carlin - Last Words
kirjandusega olen viimasel ajal liiga vähe tegelenud.
1 oktoober.
Ja käes ta ongi! Oktoober. Aeg lendab nagu banaanimaias puuviljanahkhiir.
Hommikust saati on vererõhuga probleeme olnud. Õigemini selle puudumisega. Esimene pool varahommikusest jalutuskäigust oli natuke kõikuv, teine pool, mäest üles oli äärmiselt veider. Nii et ei näinud midagi ega pildistanud kedagi. Sama hästi oleks võinud edasi magada.
Panin palju kohvi vereringesse ning läksime Kga maja ehitama. Otse üle tee uut valguspüügivarialust. Sest tõenäoselt hakkab seal olema D, kellel pole ju ka autot kuhu vihma eest varju alla minna.
K saagis puid maha ja ma lõbutsesin ka matšeetega metsas. Tegelikult saan täitsa käejämeduste puudega hakkama. Aga nii osav ikka veel pole, et suudaks samasse lööki nii jõu kui täpsuse panna. Ikka kas üks või teine. Niisiis näevad minu langetatud puud välja, nagu oleks proteesidega purjus kobras neid järanud.
Vahepeal saabus keskpäev ja palav väsimus. Teisele majale puuduolevaid laetalasid pannes saime praktilise tõestuse rahvatarkusele, et töötavaid asju ei pea parandama.
Veider on olla arukam ja see, kes peab ütlema kuidas oleks õigem ja mis on üleliia. Veel veidram on, det isegi kui midagi ütlen, siis mind ei kuulata. Pärast küll tõdetakse, et näed, jah, maja kukkus kokku ja boss ei luba mul autot juhtida…
Pärastlõunal läksin Rourasse, kus sain kokku Figa. Võtsin peale D, palju toitu kanadele, palju mädabanaane liblikatele ja natuke ka toidupoolist turistidele. Järele jäänud õhtupoolik kulus banaanine lõksudesse jaotamisele. Üleni mädabanaanide mahlaga koos, kõik villid ja kriimustused lägased, mõlemad koerad kaasas. Ja muudkui jaluta ja kuula linnulaulu. Seda võiks iga päev teha.
Kuigi olin eelmisel nädalal kõik lõksud läbi käinud, tuli halva üllatusena, et vahe peal üks neist maha on kukkunud. Mitu kuud püsisi puu otsas ja nüüd viimasel nädalal oli tarvis ühel neist sealt lahkuda!
Biotoobiline tähelepanek – parasvöötme puud hoiavad kinni maast, vihmametsa puud taevast.
Need käejämedused puukesed, mida langetasime, polnud kuigi rasked tüvest läbi saada. Raskem osa oli nad väsast kätte saada. Kõigepealt tuleb muidugi nii palju võsa langetadqa, et saaks seal üldse matšeetega vehkida. Siis kui oled saanud puule lähedale saad tema kallale asuda. Ning kui tüvest läbi oled saanud, polegi veel kõik – siis on vaja latv kätte saada liaanidest, naabetpuudest, sipelgatest.. eriti et selles sekundaarvõsas kus tegutsesime, olid kõik noored puud täpselt sama pikad ja lõik vist paari pika liaaniga latva pidi kokku seotud.
Päeva skoor – 37 parmu.
Ja käes ta ongi! Oktoober. Aeg lendab nagu banaanimaias puuviljanahkhiir.
Hommikust saati on vererõhuga probleeme olnud. Õigemini selle puudumisega. Esimene pool varahommikusest jalutuskäigust oli natuke kõikuv, teine pool, mäest üles oli äärmiselt veider. Nii et ei näinud midagi ega pildistanud kedagi. Sama hästi oleks võinud edasi magada.
Panin palju kohvi vereringesse ning läksime Kga maja ehitama. Otse üle tee uut valguspüügivarialust. Sest tõenäoselt hakkab seal olema D, kellel pole ju ka autot kuhu vihma eest varju alla minna.
K saagis puid maha ja ma lõbutsesin ka matšeetega metsas. Tegelikult saan täitsa käejämeduste puudega hakkama. Aga nii osav ikka veel pole, et suudaks samasse lööki nii jõu kui täpsuse panna. Ikka kas üks või teine. Niisiis näevad minu langetatud puud välja, nagu oleks proteesidega purjus kobras neid järanud.
Vahepeal saabus keskpäev ja palav väsimus. Teisele majale puuduolevaid laetalasid pannes saime praktilise tõestuse rahvatarkusele, et töötavaid asju ei pea parandama.
Veider on olla arukam ja see, kes peab ütlema kuidas oleks õigem ja mis on üleliia. Veel veidram on, det isegi kui midagi ütlen, siis mind ei kuulata. Pärast küll tõdetakse, et näed, jah, maja kukkus kokku ja boss ei luba mul autot juhtida…
Pärastlõunal läksin Rourasse, kus sain kokku Figa. Võtsin peale D, palju toitu kanadele, palju mädabanaane liblikatele ja natuke ka toidupoolist turistidele. Järele jäänud õhtupoolik kulus banaanine lõksudesse jaotamisele. Üleni mädabanaanide mahlaga koos, kõik villid ja kriimustused lägased, mõlemad koerad kaasas. Ja muudkui jaluta ja kuula linnulaulu. Seda võiks iga päev teha.
Kuigi olin eelmisel nädalal kõik lõksud läbi käinud, tuli halva üllatusena, et vahe peal üks neist maha on kukkunud. Mitu kuud püsisi puu otsas ja nüüd viimasel nädalal oli tarvis ühel neist sealt lahkuda!
Biotoobiline tähelepanek – parasvöötme puud hoiavad kinni maast, vihmametsa puud taevast.
Need käejämedused puukesed, mida langetasime, polnud kuigi rasked tüvest läbi saada. Raskem osa oli nad väsast kätte saada. Kõigepealt tuleb muidugi nii palju võsa langetadqa, et saaks seal üldse matšeetega vehkida. Siis kui oled saanud puule lähedale saad tema kallale asuda. Ning kui tüvest läbi oled saanud, polegi veel kõik – siis on vaja latv kätte saada liaanidest, naabetpuudest, sipelgatest.. eriti et selles sekundaarvõsas kus tegutsesime, olid kõik noored puud täpselt sama pikad ja lõik vist paari pika liaaniga latva pidi kokku seotud.
Päeva skoor – 37 parmu.
2 oktoober, laupäev
eile õhtul hilja tulid niisiis ameeriklased. Oli plaanitud ka kaks valgust püüda, sõsteemid said enne pimedat üles ja puha. Aga siis ühel hetkel helistati, et täna pole ikkagi ja kunagi päris-päris õhtul tulid väsinud tegelased. Tükki üheksa. Kõik tahtsid su kätt suruda, oma nime öelda ja sinu nime halvasti hääldada. Nad on enamuses üsna vana,d vormist väljas, ja kõige halvemas mõttes ameerika aktsendiga. Senised teaduslikumad ameerikalsed, kellega kokku olen puutunud, seda omadust nii karjuvalt välja ei näidanud.
Tänane päev on läinud koos nendega rigi möllamiseks. Kamba kõige ninam, M, on siin juba ei tea mitmendat korda ja teab nüüd juba kuut eestlast ja on vibulaskmises olümpial käinud.
Imelise aeglusega jalutasin nendega liblikalõkse läbi, siis tormasin linna. Kaks tädi kauplesid ennast kaasa. Et osta patareisid ja niisama aknast välja vaadata.
Oh jeerum, küll üks ameerika tädi jaksab möliseda! Ükskõik millest, peaasi, et poleks vaikust.
Arvan, et seepärast peetaksegi neid sageli rumalateks. Mida rohkem mäliseda, seda rohkem jõuab lisaks muule ka rumalaid asju öelda kindlas ajaühikus.
Linnas võtsime peale Fi kes oli rendibussi ära toomas ning mõned kerged liblikapüünised, et neid metsas lihtsamalt lae alla jaksaks tirida. Tagasi tulles just seda tegimegi. Sel korral vaid Mi ja paariga veel. Puldusime kive üle okste ja tegime pärdikunalju.
Ning siis jõudsin just selleks ajaks tagasi, et minna valguspüügiplatsile, mille D juba üksi oli üles jõudnud panna. Nii et mina sain lihtsalt õigel ajal teha neli autosõitu- tegelased ühte kohta, siis tagasi ja järgmised teise kohta, siis üksik mahajääja veel valguspüügile, siis esimesest kohat üks tagasi tuua, et ta saks oma kaamera…. Neljakilomeertist lõiku kahe ööpüügikoha vahel sõitsin kokku poolteist tundi.
Raske on otsustada, kes on toredad ja kellesse peaks eelarvamusega suhtuma. Need, kes on jutuka,d on kahtlased. Need kes pole, oleks tavakriteeriumi järgi ju …tavalised. Aga et nad on ameeriklase,d siis nagu ei oska ka kuidagi arvamust tekitada. Ja mis värk neil komplimentidega on, sellest ei olegi vist võimalik ühel idaeurooplasel aru saada.
eile õhtul hilja tulid niisiis ameeriklased. Oli plaanitud ka kaks valgust püüda, sõsteemid said enne pimedat üles ja puha. Aga siis ühel hetkel helistati, et täna pole ikkagi ja kunagi päris-päris õhtul tulid väsinud tegelased. Tükki üheksa. Kõik tahtsid su kätt suruda, oma nime öelda ja sinu nime halvasti hääldada. Nad on enamuses üsna vana,d vormist väljas, ja kõige halvemas mõttes ameerika aktsendiga. Senised teaduslikumad ameerikalsed, kellega kokku olen puutunud, seda omadust nii karjuvalt välja ei näidanud.
Tänane päev on läinud koos nendega rigi möllamiseks. Kamba kõige ninam, M, on siin juba ei tea mitmendat korda ja teab nüüd juba kuut eestlast ja on vibulaskmises olümpial käinud.
Imelise aeglusega jalutasin nendega liblikalõkse läbi, siis tormasin linna. Kaks tädi kauplesid ennast kaasa. Et osta patareisid ja niisama aknast välja vaadata.
Oh jeerum, küll üks ameerika tädi jaksab möliseda! Ükskõik millest, peaasi, et poleks vaikust.
Arvan, et seepärast peetaksegi neid sageli rumalateks. Mida rohkem mäliseda, seda rohkem jõuab lisaks muule ka rumalaid asju öelda kindlas ajaühikus.
Linnas võtsime peale Fi kes oli rendibussi ära toomas ning mõned kerged liblikapüünised, et neid metsas lihtsamalt lae alla jaksaks tirida. Tagasi tulles just seda tegimegi. Sel korral vaid Mi ja paariga veel. Puldusime kive üle okste ja tegime pärdikunalju.
Ning siis jõudsin just selleks ajaks tagasi, et minna valguspüügiplatsile, mille D juba üksi oli üles jõudnud panna. Nii et mina sain lihtsalt õigel ajal teha neli autosõitu- tegelased ühte kohta, siis tagasi ja järgmised teise kohta, siis üksik mahajääja veel valguspüügile, siis esimesest kohat üks tagasi tuua, et ta saks oma kaamera…. Neljakilomeertist lõiku kahe ööpüügikoha vahel sõitsin kokku poolteist tundi.
Raske on otsustada, kes on toredad ja kellesse peaks eelarvamusega suhtuma. Need, kes on jutuka,d on kahtlased. Need kes pole, oleks tavakriteeriumi järgi ju …tavalised. Aga et nad on ameeriklase,d siis nagu ei oska ka kuidagi arvamust tekitada. Ja mis värk neil komplimentidega on, sellest ei olegi vist võimalik ühel idaeurooplasel aru saada.
Subscribe to:
Posts (Atom)