5 oktoober

eilne õhtu oli meelelahutuslik. Kaks valguspüüki, ning nagu alati, palju edasi-tagasi sõitmist. Olin sel korral üksi rahvarohkemas kohas. Ja kuigi esimesed tunnid oleksin päris ise saanud nautida, polsterdatud autos suikumist, ei tulnud sellest midagi välja. Niisiis – õhtusse sisenesin skooriga 0 und.
Aga sellegipooles toli tore ja ärkvel olla neli sõitu et inimesed iga üks õigesse kohta saada, siis hakkas mäng tulge meile külla-me tuleme teile külla. Valguspüük on ju ometi sotsiaalne sündmus. Mingil hekel istusime neljakesi D, K, M ja ma kõigist teistest omaette ja sõime küpsiseid maapähklivõiga.

Entomoloogiliselt oli öö kehvem – tuulin, nii et juba sellest olid linad tühjad. Ning lisaks oli M kohas, mis lihtsalt ongi halb. Seega tema andis alla juba varsti pärast südaööd. Minu seltskond jäi seevastu sel korral hommikuni.

Mingil hetkel tulid herilased, nagu alati. Kõigepealt sai nõelata Bob, rangluu juurde. Olin lahke ja kõrvetasin teda natuke kuumusega. Tegelane ehmatas omajagu ära ja sai hullu idaeurooplase –kogemuse. Edasi said kõik kordamööda nõelata. Kes kuhu. Mõni suisa mitu tutsakat kaela.

Mina sain nõelata otse välimisse silmanurka. Algul arvasin, et liblikas maandus näo +eal hakkasin teda ära ajama, ja siis… panin endal ka lahkesti kohe tulemasina silmanurka, põletasin natuke ripsmeid ja kuukseid. Valus oli ikka põrgumoodi ja paiste läks samuti. Põrgumoodi. Lõbustasin ennast sellega et tegin iga natukese aja tagant endast uue pildi. Nüüd on väev seeria sellest, kuidas silm kinni paistetab. Teised olid päris ehmunud. Eks olin ise ka. aga samas on see asi, mis on ohutu, kiiresti möödub ja näeb kole välja. Täiuslik troopikahaigus niisiis.

Mingil hetkel kui oli kindel, et kinnipaistetamine ise niipea pidama ei jää, käisin kodus külmutatud hakkliha ja antihistamiinikumide järel. Nii et üsna vahetult enne seda, kui laud oleksid omavahel kokku surutud olnud, hakkasid rohud mõjuma ning paistetus järele andma. praegkorda saamiseks läheb paar päeva, aga vähemalt pole ma autojuhina ühiskonnale ohtlik. Tõin poole viie paiku kaks meest ära, kolmas lubas veel tunniks jääda, ülejäänud olin juba enne riburadapidi koju magama toonud. Vahepeal olid saabunud D&K, kes kohe rõõmsasti hakkasid kasutama privileegi, et valguspüügil on kaks autot korraga – kumbi läks edaldi autosse magama. Nii et tagasi enam ei läinud ja üritasin ise ka vähemalt paar tundi und öö kohta skoorida.

Hommikul kuulsin, et terve külalisteseltskond oli terve hommikusöögi ainult minu pärast muretsemisega tegelenud. Pr R (pole ikka veel ta nime meelde jätnud…) tuli suisa kohe peale hommikusööki küsima, kas olen ikka korras ja kas ta saab mulle ibuprofeeni või midagi pakkuda.

Ja siis oli juba aeg G ja see mees, kellega meil küll tore koos laboritööst rääkida on ja teaduspeded olla, aga tema nime ma ikka veel ei mäleta, autoga kullakaevanduse teed alla jõgede äärde viia. Nad lubasin ülesvoolu keset jõge kõndida ja kiile püüda. Ise ei ühinenud, kiusatus hamakis veel ka kolmas unetund ööpäevas kätte saada, oli liig suur. Tulin hoopis mõne tunn pärast tagasi ja võtsin nad peale. Tellimuse peale olin kaasa võtnud ka paar purki kokakoolat.

Seda, mis värk neil kõigil selle joogiga on, pole ma suutnud aru saada. Nad tunduvad sellest elavat. See on asi, mis käib toidu kõrvale. Mis läheb janu kustutamiseks. Mis läheb vestluse kõrvale. Senised sealt maalt pärit inimesed, kellega kokku olen siin puutunud, pean järjekordselt tõdema, olid selles mõttes vähem ameeriklased. Mõni võttis küll õlle kaasa valguspüügile,a ga sellist 3 liitrit cocat päevas asja pole ma varem näinud.

No ja nüüd on lõuna. Kuna mina olen praeguseks skoorinud u 3 tundi und, aga K üle 5 (sest lepingus,t et valguspüügi ajal on pävad vabad, pole viimasel ajalk midagi kuuld aolnud nii et oleme mõlemad virgad ja töökad ja seltsivad ja naeratavad ja ei tea mis veel olnud), ning kujutan ette et D on maganud rohkem, kui ma ükskõik millisel normaalsel ööl.
Jutuga tahtsin välja jõuda, et mina olen sel ööl hamakis, mehed platsil.

Seega olin viks ja viisakas ja viitsisin Rhoanna (meelde jäi!) ja V ja Mi jalutama viia. R on omajagu frukt. Tal pole halb iseloom, aga sellegipoolest on teda raske välja kannatada. Pidevalt ta jutustab ja jääb maha ja ppildistab ja.
Et siis selleks, et saada Gringnonist Angeliqueni, kulus u 40 minutit. Nooremad ja ärksamad jõudsid sel ajal sokolaadi süüa ja lendavat taldrikut mängida. Tema muudki seletas ja sebis ja ei liikunud kuhugi poole. Lõpuks siiski saime ka jalutama, 2 utnniga u 40 minuti tee.
Ega ma tegelikult ei süüdista ega halvusta. Lihtsalt kirjeldan olukorda. Kokkuvõttes oli siiski tore. Leidsime ühe uue hiiglasliku rööviku, millega ka kaasa võtsin, et seda ka ülejäänud fotopededega jagada. Sain juba küllakutsegi.

Kanad on väga vähe munema hakanud. Niisiis katsetab F erinevaid piinameetodeid. Sest kui kanad vähe muneva,d peab neid võimalikult palju piinata, et munaproduktsiooni suurendada. Üks öö pani ta südaööst 3ni lambi põlema. Täna pidime kanu keskpäevani kinni hoidma… räägime küll File, et palav on, kanad peaks välja laskma enne kui päike kanala saunaks kütab, aga ei. Variant, et loomadele hirmuvalitsus ei tööta, ei ole kurrunurruvutimaa kuniga puhul võimalik.