1 oktoober.
Ja käes ta ongi! Oktoober. Aeg lendab nagu banaanimaias puuviljanahkhiir.
Hommikust saati on vererõhuga probleeme olnud. Õigemini selle puudumisega. Esimene pool varahommikusest jalutuskäigust oli natuke kõikuv, teine pool, mäest üles oli äärmiselt veider. Nii et ei näinud midagi ega pildistanud kedagi. Sama hästi oleks võinud edasi magada.

Panin palju kohvi vereringesse ning läksime Kga maja ehitama. Otse üle tee uut valguspüügivarialust. Sest tõenäoselt hakkab seal olema D, kellel pole ju ka autot kuhu vihma eest varju alla minna.

K saagis puid maha ja ma lõbutsesin ka matšeetega metsas. Tegelikult saan täitsa käejämeduste puudega hakkama. Aga nii osav ikka veel pole, et suudaks samasse lööki nii jõu kui täpsuse panna. Ikka kas üks või teine. Niisiis näevad minu langetatud puud välja, nagu oleks proteesidega purjus kobras neid järanud.
Vahepeal saabus keskpäev ja palav väsimus. Teisele majale puuduolevaid laetalasid pannes saime praktilise tõestuse rahvatarkusele, et töötavaid asju ei pea parandama.
Veider on olla arukam ja see, kes peab ütlema kuidas oleks õigem ja mis on üleliia. Veel veidram on, det isegi kui midagi ütlen, siis mind ei kuulata. Pärast küll tõdetakse, et näed, jah, maja kukkus kokku ja boss ei luba mul autot juhtida…

Pärastlõunal läksin Rourasse, kus sain kokku Figa. Võtsin peale D, palju toitu kanadele, palju mädabanaane liblikatele ja natuke ka toidupoolist turistidele. Järele jäänud õhtupoolik kulus banaanine lõksudesse jaotamisele. Üleni mädabanaanide mahlaga koos, kõik villid ja kriimustused lägased, mõlemad koerad kaasas. Ja muudkui jaluta ja kuula linnulaulu. Seda võiks iga päev teha.
Kuigi olin eelmisel nädalal kõik lõksud läbi käinud, tuli halva üllatusena, et vahe peal üks neist maha on kukkunud. Mitu kuud püsisi puu otsas ja nüüd viimasel nädalal oli tarvis ühel neist sealt lahkuda!

Biotoobiline tähelepanek – parasvöötme puud hoiavad kinni maast, vihmametsa puud taevast.
Need käejämedused puukesed, mida langetasime, polnud kuigi rasked tüvest läbi saada. Raskem osa oli nad väsast kätte saada. Kõigepealt tuleb muidugi nii palju võsa langetadqa, et saaks seal üldse matšeetega vehkida. Siis kui oled saanud puule lähedale saad tema kallale asuda. Ning kui tüvest läbi oled saanud, polegi veel kõik – siis on vaja latv kätte saada liaanidest, naabetpuudest, sipelgatest.. eriti et selles sekundaarvõsas kus tegutsesime, olid kõik noored puud täpselt sama pikad ja lõik vist paari pika liaaniga latva pidi kokku seotud.

Päeva skoor – 37 parmu.