4 oktoober, esmaspäev

olin öösel täiesti vaba. Oli vaid üks valguspüük korraga ning polnud isegi vaja kahutavalt palju edasi-tagasi ringi sõita. Nii et sain oma 7 tundi und. Hommik sisaldas värve ja lõhnu ja muid meeldivaid äkvelolekuasju. Pärast hommikujalutuskõiku (trehvasin jälle pr Riga kokku ja ta jälle rääkis ja rääkis ja rääkis…. Aga see hakkab juba talutav tunduma. Peaaegu, et isegi meeldiv.
Siis viisin naised, R(?) Susanna ja noorukese Tahiiti päritolu Maya, ning Victori randa.Algul arvasin et nad tahavad ujuda, siis, jumal tänatud, tuli välja et nad tahavad rannas jalutada, elu näha jne. Nii et saime lõpuks, umbes mõõna tipppunktil kodust liikuma, enne liiga hiljat randa. Poseerisime mga palmide ja liiva taustal. Guiaana kuulsaimad modellid nagu me oleme.
Poest oli vaja Dle süüa, nii et ühtlasi kostitasin neid maailm aparima limonaadi – Guaraana ara’ga.

Keskpäeva paiku mõtlesime tagasi liikuma hakata, aga läbi Cayenne. Ning otse loomulikult… naised tõmbusid poodidesse. Saan neist ju aru, kui nii kaugele tuldud, on kingitusi osta vaja. kui vga palmide väljaku ääres oleva varju all istusime ja naisi ootasime, sain uue sõbra – Omar, kes oli pärist kusagilt mägedest. Kuna ta rääkis nii hispaaniat kui prantsust, lobisesime kolmekesi päris toredasti. Tema mõlemas, mina ja V korraga ühes keeles. Ta elab juba 5 aastat guiaanas, tegeleb sidrunikasvatusega ja käib neid kolm korda nädalas turul müümas. Järgmisel korral kui turul olen, palus läbi astuda.
Pärast jooksis ta mulle järele ja andis jäätise. Maailma parim kingitus keskpäevases cayennes.
tagasitee oli harjumatult vaikne. Arvan, et suutsin nad piisavalt ära väsitada. Endalgi parasjagu väss olla.