27092010

…ja läbi see puhkus ongi. Ei pea vist lisama, et see oli kõige toredam puhkus üldse. Maailmalõpus ja looduses ja seikluste ja sõbpradega.

Hommikul käisime veel HJga varahommikusel jalutuskäigul. Nägime aarat, ‘luksuvat lindu’, üht pisikest madu, kalasid all jõe ääres ning loomulikult parme. Jalutuse jooksul tapsin neid täpselt 30.
All jõe ääres istusime pool tundi sillal. Pildistasime, rääkisime, olime vait, ma natuke ronisin veel ja ajasin kalu taga. Siis ronisime kõik koos jällegi mäest üles tagasi. Nemad pakkisid kotte ja ma andsin kõik oma üleliigsed asjad ära. Osad eestisse, teised jälle inglismaale. Aasta lõpus kohtun oma tavaarig aloodetavasti taas. Ja kui ka ei kohtu – kahtlen, kas üldse enam kunagi muutun võimaliseks parasvöötme kliimas suveriideid kanma.

Olin ette planeerinud, et lennujaama viimise ja kooli järele minemise vahelise pausi täidan sisukalt basseinis. Paraku oli vahepeal koolivaheaeg läbi saanud ning ka Matoury ‘suur’ aujula on nüüd vaid paar tundi päevas lahti. Need paar tundi aga minu graafikusse ei paista sobituvat. Niisiis passisin pikalt netis.
Järele mõeldes oli ehk toredamgi.
Tagasi sõites rääkisime sõpradest.
Selle peale kui kurtsin siinset sõprade puudust, ütles C äärmiselt mõtliku häälega ‘nojah, vähemalt on sul K’.

Nüüd on vaja jälle ennast trenniga harjutama hakata, jälle ennast metsaüksilduse ja-üksindusega treenida, jälle hakata teesklema, et see mida me siin teeme on mu meelest midagi tõsiseltvõetavat või töist.

Nüüd on ametlikult käes vist see hetk, kus tunnene, et pole siin enam midagi teha, näha või oodata. Kui nüüd hästi palju turiste edasi-tagasi voorima hakkaks, siis ehk..