29, kolmapäev

hamakis magamine on huvitav. Siis olen öistele häältele palju lähemal. Eriti tore on kuulata kõiki neid hääli hommikul enne ja pärast päikesetõusu. Pimeda aja hääles oon natuke müstilise,d keegi huikab, keegi krõbistab, krooksub. Aga nii pea kui valgeks hakkab minema, muutuvad hääled koha eluröömsaks linnu- ja konnalauluks.

Täna hommikul olid lõpuks ometi möiraahvid tagasi. Kaugel, aga ometi olemas. Ning jalutamas käies puutusin kokku veel kahe liigiga – tamariinid ning ateled. Mõlemaid neist eelkõige kuulsin, aga vaid mõnekümne meetri kauguselt.
Tänane jalutuskäik oli omamoodi uus ja huvitav. Nagu oleks üle pika aja klapid peast võetud. Jalutasin üksi ja vaikselt ning aegamööda ja ahmisin hääli ja detaile endasse. Leidsin uue ‘maas pesitsevsa linnu’ (pean ta nime lõpuks meelde jätma..) muna ning lisaks veel ühe linnupesa. Arvan, et mingi tuvilise. Valim on juba piisavalt suur, et katseid tegema hakata. Kas oleks väga kuri, kui eksperimentaalselt mune pesades ümber tõstaksin. Mida väike aialind teeks, kui ta järsku oma pesast kolmandiku võrra suurema valge muna leiaks?

Uuesti trenni-ree peale saamine tundub liiga veidralt lihtne. Minu teoori aon, et mul lihtsalt polegi enam lihaseid, ja mida pole, see ei saa ka väsida ega valutada.

Kusagil on käinud klõps ja mind on arvatud prantsuskeelse elanikkonna hulka. Tore, sest nüüd nad natuke valivad mu juuresolekul mida räägivad. Paha, sest see mulin on ikka nii kiire ja keeruline millest hoobilt aru pean saama.

Siin maal õpivad ka kõige asjalikumad inimesed üsna pea logelema. Sest keskpäeval lihtsalt ppole võimalik midagi muud teha. Ükskõik milliseks tegevusks, kas vi vaimseks on liig palav. Vahel on piisavalt jahe, et juturaamatut lugeda. Natuke palavamal päeval enam raamatut lugeda ei viitsi, aga on veel võimalik filmi vaadata. ning kõige kuumemad keskpäevad tuleb lihtsalt niisama logeledes üle elada. Ja seal juures, agada ei tohi. Kui selles palavuses magama jääd, oled ärgates koll ja loll.
Kik seisab. Õhk. Mõte. Loodus on vaid, ainult need kõige koledama häälega plekised tsikaadid teevad ii-uu-ii-uu (minu jaoks kõlab see natuke nii). Linnas on sel ajal veel koledam. Välisruumides vähemalt. Võibolla seepärast pannaksegi päeval parik tunniks poed kinni, et pidev klientide edasi-tagasi käimine ustest liiga palju palavust sisse ei tooks.
Selline siestafilosoofia.

Tänane siesta on veider – kekskpäeval sadas pool tundi vihma. Vihma ajal oli täiesti hea, mitte liiga palav. Kuid järgnevad paar tundi muutusid üsna ruttu sama kuumadeks nagu alati. Vihm mingit kestvat värskendust ei toonud.

Siinne iseära, et kõik on tehtud ‘lollilt lollile’ võibolla tegija polnudki loll, aga oma toote disainis üritas ta oma vaimset seisundit selle tarbija omale lähendada. Või siis.. ehk oli tõepoolest meie elektrisüsteemi ‘õpiku’ tootja puruloll. Sest no NII halvasti ju seda muidu keegi ei kirjutaks.
Igatahes. Teos koosneb lühiklauslitest.
‘blablabla, nii on õige’
‘Kui on nii, siis tee nii’
‘Ära nii tee’

seda, mida mingi nupp kogu keerulises süsteemis reaalselt teeb, kuigi palju kusagil ei mainita.
Nii et kui jõuab kätte olukord, kus ükski neljast raamatus mainitud hädast ei sobi kirjeldama meie häda, siis puhtale loogikale ja erinevate osade kokku panemisele toetudes probleemi lahendada ei saa.
Võibolla tõesti, et F teab, mis kuidas ja kus… aga mulle pole ta seda rääkinud. Ega Kle. Mulle on ta järele mõeldes üldse ainult sellest rääkinud, kuidas ta Mongoolias jõi.

Ehk siis – kuivaperiood tundub lõpusirgel olevat. See nädal on olnud pilvine, kahel päeval asjalikult vihmane, nüüd peame juba ka tavaelektrit kõrvalise abiga tootma.