13 – ööpüügi paberpäevik
eile hommikul käisime Matoury turul. Maracuija, pomelo, banaanid, pitaya ja väike internet.
Õhtul oli K kord valgust püüda – ‘august’ koju jalutasin alles esimest korda pimeduses. See oli vaat, et meeldivamgi kui päeval. Kiirem kindlasti – polnud väsitavat palavust ega midagi vaatamisväärset.
Hommikul ärkasin 5st – sõitsin per Figa koos linna. Proua F on ummikus istumise oma elustiili äärsmilt toredalt sisse sulandanud: tee jooksul jõudis ta süüa, soengu teha, meikida, küüned lakkida.. pärast 8t sain kätte oma rendiauto. Enne saime natuke oodata. F rääkis sel ajal, et ta eelmise korra ‘migreen’ olevat hoopis olnud mingit moodi võõrutusnähud valuvaigistitele – tuli ta ju juulis Mongooliast, kus kogu äri käib läbi viinapitside. Ja tuleval nädalal läheb ta jälle – kas koreasse, vietnami või hoopis moskva. Veel ei tea kuhu ega kunas, aga läheb kindlasti.
võtsime generaatori jaoks natuke kütust ja sõitsinoma uue autoga koju. Esimene rendiauto, mis tundub korralikku mõõtu täis andvat. Jõudsin just selleks ajaks kui teised hommikusööki lõpetasid. Edasi läksime mäest alla jalutama.
Looma nägime ka: madu. Tegelane nägi täpselt välja nagu oks, isegi võngutas end nagu raagritsikas, aga oli täitsa madu. 1,2xsõrmejämedune. Pärast D ütles, et see oli paha madu. Märkasin alles natuke enne temani jõudmist, et see polegi risti üle tee olev oks. Olime elevil & tegime pilti.
Poolel teel alla kohtasime ka teadureid, kes on endiselt võrratult vaimustuses oma kahtlastest putukatest. Üles ronisime jäi keskpäevaks, aga tundus meeldivalt kerge. Tähendab vist, et olen haigusest taastumisel õigel teel.
Lõunaks tegin banaanikooki. K lubas käed ära pesta ja pai teha. Mulle =)
Veel küsisin Rilt ühe hamaki ja võrgu. Nüüd saavad mõlemad tüdrukud soovi korral hamakis magada – aile panime juba minu oma kohale võrgu ja H veetis seal öö. Olevat tore olnud.
Ja juba tulingi valgust püüdma. Californlased peaks ka kohe tulema. Siis näitan neile kaarti ja seletan kuhu miski tee viib. Sest nad on lihtsalt vaimustavad.
Sunday, September 19, 2010
14 september, teisipäev
täna käisime kanuutamas. Hommikul panime papaia söömise ajal oma paberil nimed mütsi sisse ja loosisime paatkonnad. Saatuse tahtel olime Hga erinevates paatides, olin hoopis Jga.
Saime sinna just õigeks ajaks – esialgu vool kergelt tagant, kuigi lõppu, metsa vahele jõudes, oli kõrgveeaeg juba taandumas ja saime ka ikkagi natuke vastuvoolu aerutada.
Palju päikest ja naeru ja loodust. Crique Gabriel on üks mu lemmikkohti guiaanas. See on nii ilus lihtsalt. Mu leemikud on puude juured. Võratud, lihtsalt võrratud. Ning veetase on äärmiselt madal. Metsa vahel oli ainult ühel trajektooril võimalik sõita ja sealgi oli paadipõhi vastu mudapõhja. Eelmisel korral olid kõik puud poole tüveni vees. Kõige kuivem kuu ikkagi.
Sel korral sõitsime päris lõpuni. Ja just enne ümber keeramist oli rosin – nägime hiidsaarmat. Loom ujus üsna rahulikult ühest vsastvälja ja siis karega meist eemale. Ta pea oli inimese pea suurnune, keha ei näinud.
Kanuupiknik järvel sisaldas baguetti (ja minu jaoks musta leiba:), gojaavimoosi ja muud. Tagasi liuglesime peamiselt ilma ise kaasa aitamata ja nautisime mõnusat väsimust ja loodust.
Tagai jõudsime täpselt õigeks ajaks, et süüa ära viimased tükid banaanikooki jäätisega ja sis valguspüügile minna. Või, noh – teised läksid, minu kord on täna ainult sõidutav jõud olla, nii et K sõidutas mu koju tagasi ja saan omaette kirjutada ja vara magama minna ning öösel inimesed koju sõidutada.
Sel korral nagu polnudki õiget valguspüüki – ainult ülepäeviti seal olla, nii palju toredat seltskonda ja harjumatult lühikesed õhtud.
täna käisime kanuutamas. Hommikul panime papaia söömise ajal oma paberil nimed mütsi sisse ja loosisime paatkonnad. Saatuse tahtel olime Hga erinevates paatides, olin hoopis Jga.
Saime sinna just õigeks ajaks – esialgu vool kergelt tagant, kuigi lõppu, metsa vahele jõudes, oli kõrgveeaeg juba taandumas ja saime ka ikkagi natuke vastuvoolu aerutada.
Palju päikest ja naeru ja loodust. Crique Gabriel on üks mu lemmikkohti guiaanas. See on nii ilus lihtsalt. Mu leemikud on puude juured. Võratud, lihtsalt võrratud. Ning veetase on äärmiselt madal. Metsa vahel oli ainult ühel trajektooril võimalik sõita ja sealgi oli paadipõhi vastu mudapõhja. Eelmisel korral olid kõik puud poole tüveni vees. Kõige kuivem kuu ikkagi.
Sel korral sõitsime päris lõpuni. Ja just enne ümber keeramist oli rosin – nägime hiidsaarmat. Loom ujus üsna rahulikult ühest vsastvälja ja siis karega meist eemale. Ta pea oli inimese pea suurnune, keha ei näinud.
Kanuupiknik järvel sisaldas baguetti (ja minu jaoks musta leiba:), gojaavimoosi ja muud. Tagasi liuglesime peamiselt ilma ise kaasa aitamata ja nautisime mõnusat väsimust ja loodust.
Tagai jõudsime täpselt õigeks ajaks, et süüa ära viimased tükid banaanikooki jäätisega ja sis valguspüügile minna. Või, noh – teised läksid, minu kord on täna ainult sõidutav jõud olla, nii et K sõidutas mu koju tagasi ja saan omaette kirjutada ja vara magama minna ning öösel inimesed koju sõidutada.
Sel korral nagu polnudki õiget valguspüüki – ainult ülepäeviti seal olla, nii palju toredat seltskonda ja harjumatult lühikesed õhtud.
15 09 2010
käisime kaw soos. Paadimees oli sama kes märtsiski, aga tuur erinev – sõitsime teisele poole. Nägime tervet karja soolehmi ning loomulikult linde, palju linde. Sain pahandada, kui üht kalamees pildistasin. Ma ju ei saa sinna midagi teha, et ise valge olen… niigi tumedanahaline europiidi kohta.
Kaw küla oli inimtühi ja ropult palav. Kuna autoliiklust pole, oli tänav heledast liivast, millel kohalikud paljajalu vantsisid. Kui varjus istudes oma paadimeest ootasime, hakkas üks mees meiega rääkima. Küsis, kas oleme venelased. Seletuse peale, et oleme eestlased küsis ta, kas see seesama polegi. Üritasime siis seletada, et meil on ikka oma keel ja oma riik. Aga tark onu siiski, et meid õigesse regiooni asetas. Ning siis küsis, kas oleme seotud kosmosekeskusega. See näitab ju ka üleüldist haritust: kosmos – gagarin – venelane.
Pärastlõuna tundub olevat üleüldine lebotamine. On tegutsemiseks liiga palav, juba mitu ööd on natuke liiga vähe magatud, ja ootame et tuleks F kellelt saaks küsida, kas on ca va, kui nüüd nädala lõpuni roadtripile läheme (või, noh, kontoris magame samal ajal põhjaregioone avastades).
Siiski, pesin ära oma väikesed seljakotid. Vähemalt nii palju, et nad sisse pandud asju ära ei määriks. Ning alustasin piltide töötlemist. Tundub, et oktoobriõhtuteks on tegevus kindlustet’..
Ja sõitsimegi linna. Õhtul ljalutasime cayennele ringi peale. Et tegime seda pärast pimedust, saime seda teha meeldivas temperatuuris. Õhtuks vedasid kõik väsimusest jalgu taga. Sain uue artikli ja magasin põrandal.
käisime kaw soos. Paadimees oli sama kes märtsiski, aga tuur erinev – sõitsime teisele poole. Nägime tervet karja soolehmi ning loomulikult linde, palju linde. Sain pahandada, kui üht kalamees pildistasin. Ma ju ei saa sinna midagi teha, et ise valge olen… niigi tumedanahaline europiidi kohta.
Kaw küla oli inimtühi ja ropult palav. Kuna autoliiklust pole, oli tänav heledast liivast, millel kohalikud paljajalu vantsisid. Kui varjus istudes oma paadimeest ootasime, hakkas üks mees meiega rääkima. Küsis, kas oleme venelased. Seletuse peale, et oleme eestlased küsis ta, kas see seesama polegi. Üritasime siis seletada, et meil on ikka oma keel ja oma riik. Aga tark onu siiski, et meid õigesse regiooni asetas. Ning siis küsis, kas oleme seotud kosmosekeskusega. See näitab ju ka üleüldist haritust: kosmos – gagarin – venelane.
Pärastlõuna tundub olevat üleüldine lebotamine. On tegutsemiseks liiga palav, juba mitu ööd on natuke liiga vähe magatud, ja ootame et tuleks F kellelt saaks küsida, kas on ca va, kui nüüd nädala lõpuni roadtripile läheme (või, noh, kontoris magame samal ajal põhjaregioone avastades).
Siiski, pesin ära oma väikesed seljakotid. Vähemalt nii palju, et nad sisse pandud asju ära ei määriks. Ning alustasin piltide töötlemist. Tundub, et oktoobriõhtuteks on tegevus kindlustet’..
Ja sõitsimegi linna. Õhtul ljalutasime cayennele ringi peale. Et tegime seda pärast pimedust, saime seda teha meeldivas temperatuuris. Õhtuks vedasid kõik väsimusest jalgu taga. Sain uue artikli ja magasin põrandal.
16 09 2010
äratus juba enne poolt kuut, et võimalikult vara põhjaregioonide poole liikuma hakata ja loodetavasti varahommikust liiklusummikut vältida. Esimene läks korda, teine mitte päriselt.
Kouru juures tegime kosmosekeskuse peatuse. Muuseum oli veel kinni ja otseteed meil sõita ei lastud – see kuuluvat kosmoloogidele. Eks pöörasime siis otsa ringi ja tegime väikese tiiru sisse.
Juba kaheksast maandusime ahvide mäel ja juba peale pooletunnist jalutamist läüksid mu papud järjekordselt katki. Liimi mul kotis loomulikult polnud, nii et läksin üksi auto juurde tagasi ja lubasin peale saapaparandust teistele vastu kõndida. Teipisin plätud varba külge ja ronisim mäe otsa vaate juurde. Kui teised saabusid, olid kõik omajagu kohkunud – nad olid bothropsist otse kõrvalt mööda jalutanud. Hästi, et hästi läks.
Ühe jõe ääres täitsime juba näljast viltu kiskuvaid kõhtusid pomeloga. Hommikusöök oli ju hirmus vara.
St laurent ise oli imeilus linn. Julgen võtta suu täis ja väita, et Guiaana kõige ilusam linn – puhas, päris majad – tellistest ja krohvist, mitte laineplekist. Ning koloniaal-vanglastiil on omamoodi sümpaatne. Jalutasime palavuses talle tiiru oeale sõime natuke ühes pargis (jäätist ja teisi) ning siis jalutasime veel. Turistiinfokeskuses sain aidata vaeseid teenindajatädisid ja turistidele tõlk olla (ennast ju turistiks ei pea). Tagasitee tegime natuke teise ja saime natuke uudistada kohalike saramakade puutöökunsti. Kui se ei peaks mu pagasisse mahtuma, ostaksin kohemaid suure puust tuukani ja teise laisiku ja paar tooli ka.
meil oli täna tore, mis sest et sain oma 8 tundi autot roolida. Mölisesime ja pildistasime ja. Tore, noh.
äratus juba enne poolt kuut, et võimalikult vara põhjaregioonide poole liikuma hakata ja loodetavasti varahommikust liiklusummikut vältida. Esimene läks korda, teine mitte päriselt.
Kouru juures tegime kosmosekeskuse peatuse. Muuseum oli veel kinni ja otseteed meil sõita ei lastud – see kuuluvat kosmoloogidele. Eks pöörasime siis otsa ringi ja tegime väikese tiiru sisse.
Juba kaheksast maandusime ahvide mäel ja juba peale pooletunnist jalutamist läüksid mu papud järjekordselt katki. Liimi mul kotis loomulikult polnud, nii et läksin üksi auto juurde tagasi ja lubasin peale saapaparandust teistele vastu kõndida. Teipisin plätud varba külge ja ronisim mäe otsa vaate juurde. Kui teised saabusid, olid kõik omajagu kohkunud – nad olid bothropsist otse kõrvalt mööda jalutanud. Hästi, et hästi läks.
Ühe jõe ääres täitsime juba näljast viltu kiskuvaid kõhtusid pomeloga. Hommikusöök oli ju hirmus vara.
St laurent ise oli imeilus linn. Julgen võtta suu täis ja väita, et Guiaana kõige ilusam linn – puhas, päris majad – tellistest ja krohvist, mitte laineplekist. Ning koloniaal-vanglastiil on omamoodi sümpaatne. Jalutasime palavuses talle tiiru oeale sõime natuke ühes pargis (jäätist ja teisi) ning siis jalutasime veel. Turistiinfokeskuses sain aidata vaeseid teenindajatädisid ja turistidele tõlk olla (ennast ju turistiks ei pea). Tagasitee tegime natuke teise ja saime natuke uudistada kohalike saramakade puutöökunsti. Kui se ei peaks mu pagasisse mahtuma, ostaksin kohemaid suure puust tuukani ja teise laisiku ja paar tooli ka.
meil oli täna tore, mis sest et sain oma 8 tundi autot roolida. Mölisesime ja pildistasime ja. Tore, noh.
17 september, reede
varane äratus, nagu ikka. Aga siiski hilisem, kui eile, nii et Kouru poole sõitma hakates saime ka liiklusummikut nautida. Ekslesime just sobival määral ja täpselt samas kohas kus eelmisel korral. Häbi, sest eelmisest korrast oleks ju võinud midagi meelde jääda..
igatahes, saime sadamasse, saime laevale. Mis õieti polnudki laev, vaid oli jaht. Ja jaht see ka polnud, sest silt ütles et ta on katamaraan, minu meelest nägi see küll omajagu jaht välja. Pakuti kohvi ja ohtrat päikest. J jalad on kanuutamisest saati tugevalt ebaloomulikku beebiroosat karva, tal oli endale peale panemiseks rätik. Ülejäänud nautusid päikest laeva eesosas tekil. Tegime ka auringi St Josephi ja Ileroyale vahelt ning siis Diable-Royale vahelt. Oli tore tuttavaid kohti teise nurga alt näha.
Esimesena pandi meid maha Kuningasaarel. Ile Royale oli vahepeal läbi teinud positiivse muutuse – vraem seal pesitsenud töömehed olid oma töö lõpetanud, sest saar oli palju puhtam ja varemed kenamad, ning ära läinud, puid oli hõredamaks võetud ja üldmulje oli hoopis kenam. Küll aga märkasin, et kaljudele ronima minek, mida eelmisel korral nii mõnuga harrastasime, oli raskemaks tehtud. Vist teerada tõstetud, ja otse selle alt maapinda ära viidud, nii et see polnud enam nii lihtne ja kutsuv. Nii et ei hakanud teisi vedama kohtadesse, mis kuidagi eriti südamelähedasteks olid saanud. las need jäävad südamesse:)
Kookoseid leidsime ja haarasime kaasa mitu. Kolm neist rändasid suisa kuivale maale kaasa. Ning see, mida ise oma noaga kookisi, suutis mu noa ära lõhkuda. Tera lihtsalt murdus pooleks. Kergelt tulnud, kergelt läinud..
Jalutasime saarele ringi peale nägime aguutisid ja palme ja merevaateid ja tegime pildistavatest üksteisest paljupalju pilte. Tore oli koos.
Siis leidsime üles saare keskel painkeva restorani (õigemini, selle vetsu), ja vestlesime natuke suveniiripoe tädiga.
Pinkik, ujumine ning järgmine saar. St joseph oli samuti muutunud – kõik kohad olid täis silte, mis ütlesid kui ohtlik siin kõik on, ning saare parima osa, vanglamüüride, juurde minevad teed olid suurte tõketega kinni pandud. Kurb, et nii. Kui nad sellest kunagi korraliku, natuke kultuuriloolise turistilõksu teevad, siis ehk käiks kah, aga nüüd jäi mu sõpradel ju osa vangla teemalisest nädalavahetusest kätte saamata..
Tagasi sõitsime laevatekil päevitades. Suur osa reisiseltskonnast tegi seda, mitte ainult meie Hga. Lisaks oli üle tüki aja tore olla koos inimestega, kellega on mingi ühine kontekst, maailmapilt, huumor. Ehk siis mälisesime, naljatlesime ja nersime ning ülejäänud reisiseltskond sai ainult imestada, et mis see küll nii naljakas on, mida me räägime.
Nii et maa tabas meid ootamatult.
Haarasime toidu teelt kaasa, ning läksimekontorisse lauamängima – see sai ju ekstra kaasa võetud. J mängis ülde esimest korda ‘ussisõnu’. Mingil hetkel tulid ka F ja C, pakkisid ja kolistasid ja läksid. Järgmisel korral kohtume Figa uuel kuul.
varane äratus, nagu ikka. Aga siiski hilisem, kui eile, nii et Kouru poole sõitma hakates saime ka liiklusummikut nautida. Ekslesime just sobival määral ja täpselt samas kohas kus eelmisel korral. Häbi, sest eelmisest korrast oleks ju võinud midagi meelde jääda..
igatahes, saime sadamasse, saime laevale. Mis õieti polnudki laev, vaid oli jaht. Ja jaht see ka polnud, sest silt ütles et ta on katamaraan, minu meelest nägi see küll omajagu jaht välja. Pakuti kohvi ja ohtrat päikest. J jalad on kanuutamisest saati tugevalt ebaloomulikku beebiroosat karva, tal oli endale peale panemiseks rätik. Ülejäänud nautusid päikest laeva eesosas tekil. Tegime ka auringi St Josephi ja Ileroyale vahelt ning siis Diable-Royale vahelt. Oli tore tuttavaid kohti teise nurga alt näha.
Esimesena pandi meid maha Kuningasaarel. Ile Royale oli vahepeal läbi teinud positiivse muutuse – vraem seal pesitsenud töömehed olid oma töö lõpetanud, sest saar oli palju puhtam ja varemed kenamad, ning ära läinud, puid oli hõredamaks võetud ja üldmulje oli hoopis kenam. Küll aga märkasin, et kaljudele ronima minek, mida eelmisel korral nii mõnuga harrastasime, oli raskemaks tehtud. Vist teerada tõstetud, ja otse selle alt maapinda ära viidud, nii et see polnud enam nii lihtne ja kutsuv. Nii et ei hakanud teisi vedama kohtadesse, mis kuidagi eriti südamelähedasteks olid saanud. las need jäävad südamesse:)
Kookoseid leidsime ja haarasime kaasa mitu. Kolm neist rändasid suisa kuivale maale kaasa. Ning see, mida ise oma noaga kookisi, suutis mu noa ära lõhkuda. Tera lihtsalt murdus pooleks. Kergelt tulnud, kergelt läinud..
Jalutasime saarele ringi peale nägime aguutisid ja palme ja merevaateid ja tegime pildistavatest üksteisest paljupalju pilte. Tore oli koos.
Siis leidsime üles saare keskel painkeva restorani (õigemini, selle vetsu), ja vestlesime natuke suveniiripoe tädiga.
Pinkik, ujumine ning järgmine saar. St joseph oli samuti muutunud – kõik kohad olid täis silte, mis ütlesid kui ohtlik siin kõik on, ning saare parima osa, vanglamüüride, juurde minevad teed olid suurte tõketega kinni pandud. Kurb, et nii. Kui nad sellest kunagi korraliku, natuke kultuuriloolise turistilõksu teevad, siis ehk käiks kah, aga nüüd jäi mu sõpradel ju osa vangla teemalisest nädalavahetusest kätte saamata..
Tagasi sõitsime laevatekil päevitades. Suur osa reisiseltskonnast tegi seda, mitte ainult meie Hga. Lisaks oli üle tüki aja tore olla koos inimestega, kellega on mingi ühine kontekst, maailmapilt, huumor. Ehk siis mälisesime, naljatlesime ja nersime ning ülejäänud reisiseltskond sai ainult imestada, et mis see küll nii naljakas on, mida me räägime.
Nii et maa tabas meid ootamatult.
Haarasime toidu teelt kaasa, ning läksimekontorisse lauamängima – see sai ju ekstra kaasa võetud. J mängis ülde esimest korda ‘ussisõnu’. Mingil hetkel tulid ka F ja C, pakkisid ja kolistasid ja läksid. Järgmisel korral kohtume Figa uuel kuul.
18 september, linnapäev
ärkasin tavalisel ajal enne kuut. Et olime liubanud ‘kaua’ (seitsmeni) magada, võtsin arvuti kaenlasse, keetsin kohvi ja läksin rõdule skaipima. Mingil hetkel läks õues valgeks, ja pidin ennast riidesse panema – naabrimees hakkas kuidagi eidralt vaatama..
teised ei ärkand siiski seitsme paiku, nii et panin toas muusika mängima ning keetsin veel mitu kohvi, lõpuks sain nad üles ja käisime läbi värskendava (ehk siis külma) vihmasaju bloulangeries. Saime kohvi kõrvale värsked ja imehead saiakesed.
Siis sõitsime linna. Kõigepealt turule – ostsime mandariine, ühe uue ja eriti imeliku kollaka sisuga, suurte seemnetega ja ogalise välispinnaga, orginaalis u 60cm läbimõõduga vilja, ja ananassi ka. kunsytnik, kellelt kuu tagasi maali ostsin tundis mu ära. See on ni veider, et inimesed, keda kord elus varem näinud oled, käituvad nagu suurimad sõbrad sinuga. Aga samas ka tore, kui keegi suure naeratusega vastu tuleb ja küsib, kuidas sul ikka läheb ja kas elu on ikka ilus.
edasi jalutasime vana sadama poole, haarasime teelt kohustuslikud rasvad praetud kalapallid (kusjuures, ausalt, see müüja ei räägi prantsuse keelt – korrutas muudkui 11 aga mõtles 12, mina ütlen talle 4 ja tema ütleb ‘ouioui’ ja teeb midagi hoopis seitsmendat jne..) ning siis vaatlesime sadamas linde. Oli just mõõn, nii se nägime viiuldajakrabisid ja palju sulelisi, seal hulgas punaseid iibiseid – silmapiiri sisse mahtus neid oma 4-5.
Edasi muutusime tõelisteks naisteks ja läksime shoppama. H tahtis endale hamakke, nii et leidsime Columbuse tänavalt ühe ‘päris hamakkide’ poe. Mitte turistika, aga sellise kus on riiulite kaupa erinevaid taevalikke lebokangaid. Valisime seal ja siis tuli tore müüjaonu meiega seletama. Aitas H- hamaki välja valida, tegi talle 50% kirjas olevast hinnast allahindlust, nimetas meid kõiki kaunitarideks.. ja tegemist oli valge vana onuga!
Siis tahtis juba J ka endale hamakki, nii et ostsime teise veel ja tegimeselle onuga koos pilti ja saime kauba peale kõik neli väikesed rätikud. Üsna kasulik sain enda oma kohe pähe siduda. No ja kui me juba ostlemise lainele olime saanud, polnud kaugel see hetk, kui Hga endale seelikuid ostma hakkasime. Punasetäpiline lühike ja peaaegu sinumustvalge pikk. Ja tegelikult mul ju oli uusi papusid vaja. midagi, millega viisakamasse kohta julgeb ka minna – kõik lahtised jalanõid püsivad koos vaid igapäevase liimimise kaasabil. Nii et ostsin turistipoest kohalikust nagast papud. Need on siin odavamad kui poejalanõud ja nad olid natuke seda nägu, et ehk saab nendega kõndia (kuigi, õhtuks olid jalad villis..)
Koorma kergendamiseks panime ostud autosse ning ronisime künka otsa, kust avaneb vaade nii merele kui künkale. Sõime seal keskpäevases palavuses kalapalle ja olelesime. Ühel hetkel tulid sipelgad seltsiks.
Pärastlõuna veetsime Remires. Suplus atlandis. Selleks ajaks oli just sobivalt kõrgvee tipp. Lained olid nii tugevad ja kõik nii liivane ja tore. Ainult vaene J, päikesepõlenud nagu ta on, loobus suplusest.
Siis Rorota mägi. Vastu ootusi nägime üsna lähedalt järjekordselt beebiga laisut. ‘Awwww’ oli mõnda aega ainus sõna, mis suust tuli. Imetoredad loomad. Sel korral jalutasime terve ringi peale.
Üsna teekonna lõpul tuli ka üllatus. Sel korral ebameeldiv. Kuidagi olime sattunud järjekorda K, H, J, ja mina kõige lõpus. H on teadupoolest lühinägelik ning K niisama udupea ning ohutundeta. Ehks iis jalutas K maost üle, ning h sellele otsa. Mina nägin kõige tagant, kuidas mingil hetkel H kõrval/ ees oli üsna suur maokere keskelt pea meetri kõrgusel õhus. Siis kuulsin J kiljumist. No ja lõpuni aus olles, hakkasin ise ka siis kohe kiljuma. J jooksis must mööda, tagasi, teised said alles siis aru, mis juhtunud oli. Et madu oli vähemalt tee pealt, selleks ajaks kadunud, püüdsin J kinni ja vaatasin et kõik pasitsid elus olvat. H pärast rääkis, et ta olevat selle looma otsa lihtsalt komistanud ja kinni jäänud, nagu nõõri või midagi.
Noh, õnneks läks kõik hästi ja keegi ei saanud viga.
Küll aga veendusin järjekordselt, et kui tunned, et sa ei usalda kedagi millekski, siis kuula oma sisetunnet ja tee asi ise ära.
Siis leidsime, et aitab kah, ja tulime ära-. Bensiinijaamas hakkas üks must sell mu autot pesema. kuna peame ta homme niikuinii puhtaks aama, mõtlesin, et as olla, endal tööd vähem. No aga siis asi ta mei ennast matourysse sõidutada. Ei öelnud milleks, aga selgus et pesulasse, kus juurde maksta lasi ja pesi veel rohkem autot. Ja tagatipuks lasi ta ennat tagasi Balatasse, otse kodumaja ette sõidutada. Noh, vähemalt on nüüd auto puhas.
Õhtuks sõime pitsat ja seda imelikku puuvilja, ning üle jäänud kalapalle. Puuvili polnud just kõige maitsvamate killast. Et K oli juba väga magava olekuda, hävitan seda peamiselt üksi.
ärkasin tavalisel ajal enne kuut. Et olime liubanud ‘kaua’ (seitsmeni) magada, võtsin arvuti kaenlasse, keetsin kohvi ja läksin rõdule skaipima. Mingil hetkel läks õues valgeks, ja pidin ennast riidesse panema – naabrimees hakkas kuidagi eidralt vaatama..
teised ei ärkand siiski seitsme paiku, nii et panin toas muusika mängima ning keetsin veel mitu kohvi, lõpuks sain nad üles ja käisime läbi värskendava (ehk siis külma) vihmasaju bloulangeries. Saime kohvi kõrvale värsked ja imehead saiakesed.
Siis sõitsime linna. Kõigepealt turule – ostsime mandariine, ühe uue ja eriti imeliku kollaka sisuga, suurte seemnetega ja ogalise välispinnaga, orginaalis u 60cm läbimõõduga vilja, ja ananassi ka. kunsytnik, kellelt kuu tagasi maali ostsin tundis mu ära. See on ni veider, et inimesed, keda kord elus varem näinud oled, käituvad nagu suurimad sõbrad sinuga. Aga samas ka tore, kui keegi suure naeratusega vastu tuleb ja küsib, kuidas sul ikka läheb ja kas elu on ikka ilus.
edasi jalutasime vana sadama poole, haarasime teelt kohustuslikud rasvad praetud kalapallid (kusjuures, ausalt, see müüja ei räägi prantsuse keelt – korrutas muudkui 11 aga mõtles 12, mina ütlen talle 4 ja tema ütleb ‘ouioui’ ja teeb midagi hoopis seitsmendat jne..) ning siis vaatlesime sadamas linde. Oli just mõõn, nii se nägime viiuldajakrabisid ja palju sulelisi, seal hulgas punaseid iibiseid – silmapiiri sisse mahtus neid oma 4-5.
Edasi muutusime tõelisteks naisteks ja läksime shoppama. H tahtis endale hamakke, nii et leidsime Columbuse tänavalt ühe ‘päris hamakkide’ poe. Mitte turistika, aga sellise kus on riiulite kaupa erinevaid taevalikke lebokangaid. Valisime seal ja siis tuli tore müüjaonu meiega seletama. Aitas H- hamaki välja valida, tegi talle 50% kirjas olevast hinnast allahindlust, nimetas meid kõiki kaunitarideks.. ja tegemist oli valge vana onuga!
Siis tahtis juba J ka endale hamakki, nii et ostsime teise veel ja tegimeselle onuga koos pilti ja saime kauba peale kõik neli väikesed rätikud. Üsna kasulik sain enda oma kohe pähe siduda. No ja kui me juba ostlemise lainele olime saanud, polnud kaugel see hetk, kui Hga endale seelikuid ostma hakkasime. Punasetäpiline lühike ja peaaegu sinumustvalge pikk. Ja tegelikult mul ju oli uusi papusid vaja. midagi, millega viisakamasse kohta julgeb ka minna – kõik lahtised jalanõid püsivad koos vaid igapäevase liimimise kaasabil. Nii et ostsin turistipoest kohalikust nagast papud. Need on siin odavamad kui poejalanõud ja nad olid natuke seda nägu, et ehk saab nendega kõndia (kuigi, õhtuks olid jalad villis..)
Koorma kergendamiseks panime ostud autosse ning ronisime künka otsa, kust avaneb vaade nii merele kui künkale. Sõime seal keskpäevases palavuses kalapalle ja olelesime. Ühel hetkel tulid sipelgad seltsiks.
Pärastlõuna veetsime Remires. Suplus atlandis. Selleks ajaks oli just sobivalt kõrgvee tipp. Lained olid nii tugevad ja kõik nii liivane ja tore. Ainult vaene J, päikesepõlenud nagu ta on, loobus suplusest.
Siis Rorota mägi. Vastu ootusi nägime üsna lähedalt järjekordselt beebiga laisut. ‘Awwww’ oli mõnda aega ainus sõna, mis suust tuli. Imetoredad loomad. Sel korral jalutasime terve ringi peale.
Üsna teekonna lõpul tuli ka üllatus. Sel korral ebameeldiv. Kuidagi olime sattunud järjekorda K, H, J, ja mina kõige lõpus. H on teadupoolest lühinägelik ning K niisama udupea ning ohutundeta. Ehks iis jalutas K maost üle, ning h sellele otsa. Mina nägin kõige tagant, kuidas mingil hetkel H kõrval/ ees oli üsna suur maokere keskelt pea meetri kõrgusel õhus. Siis kuulsin J kiljumist. No ja lõpuni aus olles, hakkasin ise ka siis kohe kiljuma. J jooksis must mööda, tagasi, teised said alles siis aru, mis juhtunud oli. Et madu oli vähemalt tee pealt, selleks ajaks kadunud, püüdsin J kinni ja vaatasin et kõik pasitsid elus olvat. H pärast rääkis, et ta olevat selle looma otsa lihtsalt komistanud ja kinni jäänud, nagu nõõri või midagi.
Noh, õnneks läks kõik hästi ja keegi ei saanud viga.
Küll aga veendusin järjekordselt, et kui tunned, et sa ei usalda kedagi millekski, siis kuula oma sisetunnet ja tee asi ise ära.
Siis leidsime, et aitab kah, ja tulime ära-. Bensiinijaamas hakkas üks must sell mu autot pesema. kuna peame ta homme niikuinii puhtaks aama, mõtlesin, et as olla, endal tööd vähem. No aga siis asi ta mei ennast matourysse sõidutada. Ei öelnud milleks, aga selgus et pesulasse, kus juurde maksta lasi ja pesi veel rohkem autot. Ja tagatipuks lasi ta ennat tagasi Balatasse, otse kodumaja ette sõidutada. Noh, vähemalt on nüüd auto puhas.
Õhtuks sõime pitsat ja seda imelikku puuvilja, ning üle jäänud kalapalle. Puuvili polnud just kõige maitsvamate killast. Et K oli juba väga magava olekuda, hävitan seda peamiselt üksi.
Wednesday, September 15, 2010
bio-eestlaste puhkus Guiaanas
bonnes vacances meile!
sest on kätte jõudnud puhkus nii blogimises kui päriselus.
SESST mul on maailma kõige ägedamad sõbrad kes mulle maailma lõppu külla tulid :)
sest on kätte jõudnud puhkus nii blogimises kui päriselus.
SESST mul on maailma kõige ägedamad sõbrad kes mulle maailma lõppu külla tulid :)
Saturday, September 4, 2010
3 september, reede
hommikupoolse öö olin külmavärinates. See tekk nagu oleks paks, aga on ikkagi nii jahe. Ja õues oli ka ehk kõige rohkem +23
õude pakane, eksole. Peaks soojapudeli kaissu võtma paremate variantide puudusel.
muidu oli puhkepäev, järjekordselt. Kui neid nii palju järjest on, siis ei oskagi seda lõbu õigesti hinnata. Viisin prügi ära, ülejäänud päev oli iseendale. Tants, trall, raamatud, pildid. Päikest ei võtnud, niigi oli liiga palav.
K on endiselt haige. Päris-päris läbi omadega. Hommikusöögi tegin talle mina. Lõunaks tõi R meile läätse-liha hautist. Jõusööta, et idaeurooplased ikka rahmeldada jaksaks.
Jalutama ei saanud – miskipärast tundus, et oimetult lamav K ja C (miks see laps koolis pole!?) kokku ei anna laagris oleva täisinimese mõõtu välja.
Oh, sündmus ka- õhtupoolikul sadas! Tunni või nii, ja selle ajagal langes 7mm vett alla (meil on nüüd millimeetrimõõtja keset hoovi). Kui iga päev nii vähe sajaks, siis saaks aastas ainult 2 meetrit täis.
Kuivaperioodi naljad.
hommikupoolse öö olin külmavärinates. See tekk nagu oleks paks, aga on ikkagi nii jahe. Ja õues oli ka ehk kõige rohkem +23
õude pakane, eksole. Peaks soojapudeli kaissu võtma paremate variantide puudusel.
muidu oli puhkepäev, järjekordselt. Kui neid nii palju järjest on, siis ei oskagi seda lõbu õigesti hinnata. Viisin prügi ära, ülejäänud päev oli iseendale. Tants, trall, raamatud, pildid. Päikest ei võtnud, niigi oli liiga palav.
K on endiselt haige. Päris-päris läbi omadega. Hommikusöögi tegin talle mina. Lõunaks tõi R meile läätse-liha hautist. Jõusööta, et idaeurooplased ikka rahmeldada jaksaks.
Jalutama ei saanud – miskipärast tundus, et oimetult lamav K ja C (miks see laps koolis pole!?) kokku ei anna laagris oleva täisinimese mõõtu välja.
Oh, sündmus ka- õhtupoolikul sadas! Tunni või nii, ja selle ajagal langes 7mm vett alla (meil on nüüd millimeetrimõõtja keset hoovi). Kui iga päev nii vähe sajaks, siis saaks aastas ainult 2 meetrit täis.
Kuivaperioodi naljad.
2 september, vanaema 90. juubel
hommikul kogusime ja panime kuivama viimased cestrumid, mida meie valdustest oli võimalik saada. Ja oli tõeliselt kuum päev – keskpäeval varjus 34-35. see andis kohe märgi K tervisele – vaeseke sai päikesepiste. Nii et vahelduseks olen laagri peaaegu et kõige tervem inimene. Sest kui D oma majas aevastab, siis ka meie maja katus hüppab. Mitte nii hullult seda sama teevad ka kõik ülemused. Peaaegu tuleb sellest, et Ri tervisliku seisundi kohta ma sõna ei oska võtta.
Ma, kui tugevama sugupoole esindaja, üritasin veel ennelõunal lisaks päikest võtta. Aga tundus asjatu üritus. Siinne osoonikiht on märkimisväärselt paksem kui kodumaal – päike lihtsalt ei hakka nii hästi peale… küll aga kuivatab sust viimse elumahla juba poole tunniga välja. Nii et lõpuks lasin ikkagi lõunal mööduda varjus logeledes. Muud selle ilmaga väga teha ei saagi.
Aga pärsast võtsin nese käsile ja läksin mäest alla jalutama. Kas või ainult selleks, et üles tagasi tulles kogeda relatiivset jahedust, mis mäel valisteb. Läks korda.
Ka selles mõttes, et nägin üsna Lodge lähedal möirahvi (Alouatta seniculus). Juba hommikul tundusid nad lähedal olevat. Aga et nii lähedal..
Loomadest ka veel nii palju, et lemmikloomandusse on lisandunud oma vabal tahtel üks väike (nii 5cm kogupikkust) sisalik. Sass, või sassu, veel ei tea. Ta jookseb agaralt mööda rõdu ja kõiki tube, saba püsti. Vahel poeb külmiku alla (mis seal nii head on?) puhkama.
Ja see valge röövlind (arvan et liigist Milvago chimachima), kes enne esimest istandust valvas, oli elise hommikul hoopis majade juures olevat istandust valvamas. Või siis hoopis kanalat, mis ka kohe sealsamas on. Ajasin kaks asja korraga joonde ja ajasin ta pilti tehes lähemale hiilides minema.
hommikul kogusime ja panime kuivama viimased cestrumid, mida meie valdustest oli võimalik saada. Ja oli tõeliselt kuum päev – keskpäeval varjus 34-35. see andis kohe märgi K tervisele – vaeseke sai päikesepiste. Nii et vahelduseks olen laagri peaaegu et kõige tervem inimene. Sest kui D oma majas aevastab, siis ka meie maja katus hüppab. Mitte nii hullult seda sama teevad ka kõik ülemused. Peaaegu tuleb sellest, et Ri tervisliku seisundi kohta ma sõna ei oska võtta.
Ma, kui tugevama sugupoole esindaja, üritasin veel ennelõunal lisaks päikest võtta. Aga tundus asjatu üritus. Siinne osoonikiht on märkimisväärselt paksem kui kodumaal – päike lihtsalt ei hakka nii hästi peale… küll aga kuivatab sust viimse elumahla juba poole tunniga välja. Nii et lõpuks lasin ikkagi lõunal mööduda varjus logeledes. Muud selle ilmaga väga teha ei saagi.
Aga pärsast võtsin nese käsile ja läksin mäest alla jalutama. Kas või ainult selleks, et üles tagasi tulles kogeda relatiivset jahedust, mis mäel valisteb. Läks korda.
Ka selles mõttes, et nägin üsna Lodge lähedal möirahvi (Alouatta seniculus). Juba hommikul tundusid nad lähedal olevat. Aga et nii lähedal..
Loomadest ka veel nii palju, et lemmikloomandusse on lisandunud oma vabal tahtel üks väike (nii 5cm kogupikkust) sisalik. Sass, või sassu, veel ei tea. Ta jookseb agaralt mööda rõdu ja kõiki tube, saba püsti. Vahel poeb külmiku alla (mis seal nii head on?) puhkama.
Ja see valge röövlind (arvan et liigist Milvago chimachima), kes enne esimest istandust valvas, oli elise hommikul hoopis majade juures olevat istandust valvamas. Või siis hoopis kanalat, mis ka kohe sealsamas on. Ajasin kaks asja korraga joonde ja ajasin ta pilti tehes lähemale hiilides minema.
1 september 2010
hommikul kogusime üle 30kg cestrumit. See võttis täitsa paar tundi ja hirmus palju parmuhammustusi. Isegi kaasa jooksnud Doki ei saanud protsessi hõlbustadqa, kuigi ta täiesti püüdlikult passis kui me lehti kogusime.
Moraal – ei tohi olla liiga varajane töölemineja, kuni päike puude taga on, on parme hoopis-hoopis rohkem.
Siis võiks laskuda spekulatsioonidesse, kumb on hullem – päike lagipähe või parmud. Noh, viimased hammustavad ja levitavad ‘makaagiussi’ (kusjuures, seda tegevat ka puugid!).
Veel aretasin puukide ja armude kohta ühe teooria. Uuel inimesel pole tõenäoselt temperatuuriregulatsioon veel selline, et ta vett lihtsalt endast läbi laseb – joob sisse ja aurustab sealsamas oluliselt rikastamata välja. Mõne aja möödudes see aga tekib. Niisiis – ‘värske veri’ ja vanad olijad lõhnavad erinevalt (kusjuures peaaegu piisavalt erinevalt et ka inimene sellest aru saaks).
Teooria püant on sellest, et vanasid olijaid armastavad süüa parmud. (hüpoteesi tõestus – kui kuu tagasi K-ga jalutamas käisime, sõid kõik mind, mitte teda, nüüd aga söövad nad teda sama hea meelega). Puugid aga eelistavad uudi tulijaid (tõestus – esimese kuu-kahe jooksul sain palju palju rohkem puuke kui kogu senise ülejäänud aja jooksul).
Tassisime ägisedes lehed mäest üles ja panime kuivama. Õhtuks jäi neist järele ehk 6-7 kilo…
Lisaks lehtedele kuivatas päike ka meid päris tõhusalt. Sest ülejäänud päeva tegime istikuid. Õhtuks sai katusealune neid püsti täis, üsna mitusata tükki kokku.
Nii palju eelkõige tänu sellele, et kogu kurja juur – väike kühvel – oli kadunud. Nii et juba algusest peale käis töö labidatega. No ja see, et oli reaalselt olemasolev muld, mida kühveldada aitas ka tublisti kaasa. Päike siras ja siras ja… pärastlõunal tuli R ütlema, et näen varsti juba välja nagu D. vaatasin peeglist järele – pats oon peas alles ja habe ei kasva. Ainult selg on tõmmu.
Õhtusel jalutuskäigul (olen lõpuks ometi jälle piisavalt inimene, et viitida nii hommikul kui õhtul selline asi ette võtta) tahtsin ükskõik millest pilti teha. Muud ei olnud võtta – põlvvitasin konna ette maha ja hakkasin teda ahistama. Oleks ma ometi enne vaadanud, et seal kuhu ennast pikali keeran pole sipelgaid..
Targemaks sain ka (teadmistepäev ju ikkagi). Siin ongi hästit avaline, et kui puu parasjagu õitseb, siis ta võras ongi ainult õied, ei mineid lehti. Või siis nii, et üks oks on korraga ainult õied, ja ülejäänud võra tegeleb fotosünteesiga. Sest nii on ju palju lihtsam puud tolmeldada. Eriti arvestades, et palju tolmeldajad on suured ja ei orienteeru nägemise järgi. Näiteks nahkhiired.
hommikul kogusime üle 30kg cestrumit. See võttis täitsa paar tundi ja hirmus palju parmuhammustusi. Isegi kaasa jooksnud Doki ei saanud protsessi hõlbustadqa, kuigi ta täiesti püüdlikult passis kui me lehti kogusime.
Moraal – ei tohi olla liiga varajane töölemineja, kuni päike puude taga on, on parme hoopis-hoopis rohkem.
Siis võiks laskuda spekulatsioonidesse, kumb on hullem – päike lagipähe või parmud. Noh, viimased hammustavad ja levitavad ‘makaagiussi’ (kusjuures, seda tegevat ka puugid!).
Veel aretasin puukide ja armude kohta ühe teooria. Uuel inimesel pole tõenäoselt temperatuuriregulatsioon veel selline, et ta vett lihtsalt endast läbi laseb – joob sisse ja aurustab sealsamas oluliselt rikastamata välja. Mõne aja möödudes see aga tekib. Niisiis – ‘värske veri’ ja vanad olijad lõhnavad erinevalt (kusjuures peaaegu piisavalt erinevalt et ka inimene sellest aru saaks).
Teooria püant on sellest, et vanasid olijaid armastavad süüa parmud. (hüpoteesi tõestus – kui kuu tagasi K-ga jalutamas käisime, sõid kõik mind, mitte teda, nüüd aga söövad nad teda sama hea meelega). Puugid aga eelistavad uudi tulijaid (tõestus – esimese kuu-kahe jooksul sain palju palju rohkem puuke kui kogu senise ülejäänud aja jooksul).
Tassisime ägisedes lehed mäest üles ja panime kuivama. Õhtuks jäi neist järele ehk 6-7 kilo…
Lisaks lehtedele kuivatas päike ka meid päris tõhusalt. Sest ülejäänud päeva tegime istikuid. Õhtuks sai katusealune neid püsti täis, üsna mitusata tükki kokku.
Nii palju eelkõige tänu sellele, et kogu kurja juur – väike kühvel – oli kadunud. Nii et juba algusest peale käis töö labidatega. No ja see, et oli reaalselt olemasolev muld, mida kühveldada aitas ka tublisti kaasa. Päike siras ja siras ja… pärastlõunal tuli R ütlema, et näen varsti juba välja nagu D. vaatasin peeglist järele – pats oon peas alles ja habe ei kasva. Ainult selg on tõmmu.
Õhtusel jalutuskäigul (olen lõpuks ometi jälle piisavalt inimene, et viitida nii hommikul kui õhtul selline asi ette võtta) tahtsin ükskõik millest pilti teha. Muud ei olnud võtta – põlvvitasin konna ette maha ja hakkasin teda ahistama. Oleks ma ometi enne vaadanud, et seal kuhu ennast pikali keeran pole sipelgaid..
Targemaks sain ka (teadmistepäev ju ikkagi). Siin ongi hästit avaline, et kui puu parasjagu õitseb, siis ta võras ongi ainult õied, ei mineid lehti. Või siis nii, et üks oks on korraga ainult õied, ja ülejäänud võra tegeleb fotosünteesiga. Sest nii on ju palju lihtsam puud tolmeldada. Eriti arvestades, et palju tolmeldajad on suured ja ei orienteeru nägemise järgi. Näiteks nahkhiired.
31 august
kogusime kolmekesi cestrumit (ma kogusin poole ja nad kahe peale teise poole…) ja käisin üksi linnas. Oli küll plaan vupsti sinna-tagasikäik teha, aga juhtus nii et pidin ‘pool tundi’ F-i ootama. Õnneks oli arvuti kaasas ja sain uudiseid ja kirju vahetada. Kui siis 4 tundi hiljem koju sõitsime, juhtus ajalooline südmus – toimus jutuajamine.
ta jääb lihtsalt merehaigeks ja pole selle pärast Grand Gonnetablel käinud ning siin maal ei või kuu jooksul bensiinihinda tõsta – nii et kuu lõpus ostetakse alati paak täis ja oodatakse, kui palju siis see kord hindu tõsteti.
Jalutama ei jõudnud – hommikul arvasin, et selleks ju päeval piisavalt aega. Aga võta näpust.
Ning see, mida pidasin Griffonia viljaks, osutus hoopis väikeste palvetajaritsikate kookoniks. Jeerum, kui palju väikesi elukaid ühte väikesesse kookonisse mahtuda saab!
Õhtul tõi R mulle riideid. Nee dolevat Pr F-ile väikseks jäänud ja niisiis andis ta need Rile aga talle on need ka liiga väikesed. Tõepoolest- mulle olid nad täpselt parajad.
Omaette toredad, prantsuse mood ja puha. Küll aga tuli pähe kaks mõtet
1 – ma pole väljaspool kodu pr Fi kunagi näinud kandmas muud kui valget või mõnda variatsiooni valge-musta vahepeal. Järelikult on ta kunagiv arem ka värve kandnud.
2 - küll see oli alles ammu, kui need asjad talle parajad olid…
Mina proovisin neid ja K Sergio asjade seast leitud riideid.
Moedemonstratsioon niisiis.
kogusime kolmekesi cestrumit (ma kogusin poole ja nad kahe peale teise poole…) ja käisin üksi linnas. Oli küll plaan vupsti sinna-tagasikäik teha, aga juhtus nii et pidin ‘pool tundi’ F-i ootama. Õnneks oli arvuti kaasas ja sain uudiseid ja kirju vahetada. Kui siis 4 tundi hiljem koju sõitsime, juhtus ajalooline südmus – toimus jutuajamine.
ta jääb lihtsalt merehaigeks ja pole selle pärast Grand Gonnetablel käinud ning siin maal ei või kuu jooksul bensiinihinda tõsta – nii et kuu lõpus ostetakse alati paak täis ja oodatakse, kui palju siis see kord hindu tõsteti.
Jalutama ei jõudnud – hommikul arvasin, et selleks ju päeval piisavalt aega. Aga võta näpust.
Ning see, mida pidasin Griffonia viljaks, osutus hoopis väikeste palvetajaritsikate kookoniks. Jeerum, kui palju väikesi elukaid ühte väikesesse kookonisse mahtuda saab!
Õhtul tõi R mulle riideid. Nee dolevat Pr F-ile väikseks jäänud ja niisiis andis ta need Rile aga talle on need ka liiga väikesed. Tõepoolest- mulle olid nad täpselt parajad.
Omaette toredad, prantsuse mood ja puha. Küll aga tuli pähe kaks mõtet
1 – ma pole väljaspool kodu pr Fi kunagi näinud kandmas muud kui valget või mõnda variatsiooni valge-musta vahepeal. Järelikult on ta kunagiv arem ka värve kandnud.
2 - küll see oli alles ammu, kui need asjad talle parajad olid…
Mina proovisin neid ja K Sergio asjade seast leitud riideid.
Moedemonstratsioon niisiis.
30 august, esmaspäev
omamoodi ajalooline päev – ma ei läinudki täna kooli. 17 aastat enne tänast olen ma seda teinud. (ja kes teab kui palju aastaid pärast tänast teen seda jälle..)
Veidral kombel ei läinud ka C täna kooli. Aga see selleks.
Tundub, et ka siin võib tõepoolest juhtuda, et töö lõpeb otsa – pole desmoodiumit, on liiga põuane et istutada, pole cestrumit mida koguda.
Aga tegevust jagub sellegipoolest. Alati saab ju töötada oma päevituse kallal. Olin viimase kuuga juba nii pigmendituks muutunud, et polnud kellarantigi. Ja siis on veel hädavajalik lugeda, joonistada (mis tundub juba aegajalt täitsa kenasti välja tulevat), fotokaga tähtsa näoge ringi jalutada ja lehtede alla piiluda, siis saab veel süüa teha ja selle töökese vilju nautida. Suisa päise päeva ajal.
Ja tegin isiklikus plaanis suure fotoavastuse. Aga see on nii primitiivne, et ei hakka detaile kõigile kuulutama.
42 ‘B is for beer’ Tom Robbins
kui pood mitukümend kilomeetrit eemal mpoleks, silkaks poodi õlle järele.
omamoodi ajalooline päev – ma ei läinudki täna kooli. 17 aastat enne tänast olen ma seda teinud. (ja kes teab kui palju aastaid pärast tänast teen seda jälle..)
Veidral kombel ei läinud ka C täna kooli. Aga see selleks.
Tundub, et ka siin võib tõepoolest juhtuda, et töö lõpeb otsa – pole desmoodiumit, on liiga põuane et istutada, pole cestrumit mida koguda.
Aga tegevust jagub sellegipoolest. Alati saab ju töötada oma päevituse kallal. Olin viimase kuuga juba nii pigmendituks muutunud, et polnud kellarantigi. Ja siis on veel hädavajalik lugeda, joonistada (mis tundub juba aegajalt täitsa kenasti välja tulevat), fotokaga tähtsa näoge ringi jalutada ja lehtede alla piiluda, siis saab veel süüa teha ja selle töökese vilju nautida. Suisa päise päeva ajal.
Ja tegin isiklikus plaanis suure fotoavastuse. Aga see on nii primitiivne, et ei hakka detaile kõigile kuulutama.
42 ‘B is for beer’ Tom Robbins
kui pood mitukümend kilomeetrit eemal mpoleks, silkaks poodi õlle järele.
29 august, pühapäev
kuna juba üle kuu on töö olnud ‘tubane’, on kuivaperiood kätte jõudnud ootamatult. Õues on päike, ja kui jalutama minnes varustust kaitsma pidavad kilekotid koju jätta, pole miskit hullu – tõenäosus vihma kätte jääda on väikene.
Pesu kuivab poole päevaga, välja higistatud vesi tõepoolest aurustub kehapinnalt, mitte ei voola mööda seda alla.
Ja lõpuks ometi saavad elektrisüsteemid nii palju päikest, et veesurve tekitamiseks pole enam tarvis seda hirmsat generaatorit otse mu voodi kõrval (kirjanduslik liialdus:) käima panna. Juba paar nädalat enne seda pole me pidanud ekstra elektrit juurde tootma, aga nüüd sai ka veesurve lõpuks ometi päikese kraesse kirjutada.
Nii võib veel tõepoolest uskuma jääda, et olen ‘lõuna’maal. Ekvaatorimaal.
Muidu – tuletasin nahale pigmenditootmist meelde ja lugesin päikese käes. Ja jalutama jõudsin ja… puhkasin. Täna veetsime mõlemad K-ga suurema os päevast poolteadvusel, poollamades, üksikuid lauseid vahetades… lihtsalt, olles.
Parimad pakkumised tunduvad tulevat alati siis, kui ei jää muud üle kui keelduda. Näiteks pakkumine osaleda tantsupeol esindusrühmas tuleb just siis, kui oled teisel pool maakera.
kuna juba üle kuu on töö olnud ‘tubane’, on kuivaperiood kätte jõudnud ootamatult. Õues on päike, ja kui jalutama minnes varustust kaitsma pidavad kilekotid koju jätta, pole miskit hullu – tõenäosus vihma kätte jääda on väikene.
Pesu kuivab poole päevaga, välja higistatud vesi tõepoolest aurustub kehapinnalt, mitte ei voola mööda seda alla.
Ja lõpuks ometi saavad elektrisüsteemid nii palju päikest, et veesurve tekitamiseks pole enam tarvis seda hirmsat generaatorit otse mu voodi kõrval (kirjanduslik liialdus:) käima panna. Juba paar nädalat enne seda pole me pidanud ekstra elektrit juurde tootma, aga nüüd sai ka veesurve lõpuks ometi päikese kraesse kirjutada.
Nii võib veel tõepoolest uskuma jääda, et olen ‘lõuna’maal. Ekvaatorimaal.
Muidu – tuletasin nahale pigmenditootmist meelde ja lugesin päikese käes. Ja jalutama jõudsin ja… puhkasin. Täna veetsime mõlemad K-ga suurema os päevast poolteadvusel, poollamades, üksikuid lauseid vahetades… lihtsalt, olles.
Parimad pakkumised tunduvad tulevat alati siis, kui ei jää muud üle kui keelduda. Näiteks pakkumine osaleda tantsupeol esindusrühmas tuleb just siis, kui oled teisel pool maakera.
28 august, laupäev
oli plaan minna vara hommikul linna, et enne suurt palavat turul käimisega hakkama saada. Ja mida varem minna, seda parem valik, loomulikult.
Läks nagu läks selle plaaniga, kuid lõpetasn igatahes omapäi linna peal.
Üksi on selles mõttes tore käia, et pole tarvis kellegagi arvestada. Aga - olen endiselt valge ‘blond’ tüdruk mustade maailmas. Isegi kui mulle osutatud tähelepanu pole 100% negatiivse alatooniga, on see endiselt ülimalt häiriv.
Turul julgesin teha vaid ühe foto. Sedagi kollase rassi esindajast. Kuid õnneks oli parasjagu kätte saabumas mõõn, nii et sain vanas sadamas viimase aja fotode vähedust heastada linnukeste ja krabide kulul.
Jalutasin veel ühe tiiru turul, pilti endiselt ei teinud. Selle asemel hoopis ostsin ühe. Maali küll tegelikult. Otse autorilt ja mind täiesti rahuldava kunstilisustaseme ja looduslikkusega. No ja selle peal oli palju ilusaid linde, kuidas sa jätad sellise ostmata.
Kotis juba melon, bannanid, mandariinid, kunsiteos, täiendasin oma pagasit veel ka ühe kreooli-teraleib-baguetiga ja läksin inernettima.
Pean tunnistam, et internet on viimasel ajal igavaks muutunud. Uudistes on endiselt hapukurgihooaeg ja Teie ka midagi huvitavat netis ei tee. Ning kuna inimesed on kas ujuma õppinud, vähem jooma hakanud, või hoopis pelgavat sügisjahedat vett, enam isegi ei upputa. Vähemalt Eestis mitte.
No ja pärast internetti tulin tagasi (viimasel ajal on tekkinud tõrge Lodge kohta ‘kodu’ öelda. Esiemsed pool aastat oli okei, aga nüüd… hm).
Vastupidisest osast – üha enam saan kuulda kõigilt neilt kes mu pildialbumit sirvimas käivad. Seda, kes blogi loevad saan ju järele vaadata. Aga albumit vaatavad rohkemad ja sinna ei saa järelenuuskijat sisse installeeerida… nii et hästi põnev on alati, kui kusagilt mõni uus kaasaelaja välja ilmub.
Õhtul tegin sellel nädalal alles teise või kolmanda tõsisema trenni. Lihased.. paistsid olevat kusagil ära kaugel. Selle asemel olid kohal väsimus ja nõrkus.
41 freakonomics - steven d levitt
Siin näeb nii harva inimesi et olen hakanud peeglisse vaatamist juba meelelahutuse ja seltskondliku üritusena võtma. Lihtsalt olen peegli vastas ja ahmin endasse ‘teist’ inimest. Tänaval seda teha ei julgeks. Tulevad veel kallale.
oh, mult küsiti, ega ma juhuslikult sakslane pole. Kui oleksin vastanud jah, oleksin vähemalt eurooplaseks tunnistatud ja oleksin välimuse põhjal selleks ka sobinud. Nüüd arvavad vist, et Eesti on mõni usa osariik
oli plaan minna vara hommikul linna, et enne suurt palavat turul käimisega hakkama saada. Ja mida varem minna, seda parem valik, loomulikult.
Läks nagu läks selle plaaniga, kuid lõpetasn igatahes omapäi linna peal.
Üksi on selles mõttes tore käia, et pole tarvis kellegagi arvestada. Aga - olen endiselt valge ‘blond’ tüdruk mustade maailmas. Isegi kui mulle osutatud tähelepanu pole 100% negatiivse alatooniga, on see endiselt ülimalt häiriv.
Turul julgesin teha vaid ühe foto. Sedagi kollase rassi esindajast. Kuid õnneks oli parasjagu kätte saabumas mõõn, nii et sain vanas sadamas viimase aja fotode vähedust heastada linnukeste ja krabide kulul.
Jalutasin veel ühe tiiru turul, pilti endiselt ei teinud. Selle asemel hoopis ostsin ühe. Maali küll tegelikult. Otse autorilt ja mind täiesti rahuldava kunstilisustaseme ja looduslikkusega. No ja selle peal oli palju ilusaid linde, kuidas sa jätad sellise ostmata.
Kotis juba melon, bannanid, mandariinid, kunsiteos, täiendasin oma pagasit veel ka ühe kreooli-teraleib-baguetiga ja läksin inernettima.
Pean tunnistam, et internet on viimasel ajal igavaks muutunud. Uudistes on endiselt hapukurgihooaeg ja Teie ka midagi huvitavat netis ei tee. Ning kuna inimesed on kas ujuma õppinud, vähem jooma hakanud, või hoopis pelgavat sügisjahedat vett, enam isegi ei upputa. Vähemalt Eestis mitte.
No ja pärast internetti tulin tagasi (viimasel ajal on tekkinud tõrge Lodge kohta ‘kodu’ öelda. Esiemsed pool aastat oli okei, aga nüüd… hm).
Vastupidisest osast – üha enam saan kuulda kõigilt neilt kes mu pildialbumit sirvimas käivad. Seda, kes blogi loevad saan ju järele vaadata. Aga albumit vaatavad rohkemad ja sinna ei saa järelenuuskijat sisse installeeerida… nii et hästi põnev on alati, kui kusagilt mõni uus kaasaelaja välja ilmub.
Õhtul tegin sellel nädalal alles teise või kolmanda tõsisema trenni. Lihased.. paistsid olevat kusagil ära kaugel. Selle asemel olid kohal väsimus ja nõrkus.
41 freakonomics - steven d levitt
Siin näeb nii harva inimesi et olen hakanud peeglisse vaatamist juba meelelahutuse ja seltskondliku üritusena võtma. Lihtsalt olen peegli vastas ja ahmin endasse ‘teist’ inimest. Tänaval seda teha ei julgeks. Tulevad veel kallale.
oh, mult küsiti, ega ma juhuslikult sakslane pole. Kui oleksin vastanud jah, oleksin vähemalt eurooplaseks tunnistatud ja oleksin välimuse põhjal selleks ka sobinud. Nüüd arvavad vist, et Eesti on mõni usa osariik
Saturday, August 28, 2010
kui Eestis suvest saab aru selle järgi, et sajab vihma (sest talvel sajab kas lörtsi või lund), siis meil suvel ei saja:)
ehk siis - kuivaperiood on jõudnud kätte. halleluuja!
võrdlus:
eesti suvi
(Puhtu, 2009)
Guiaana suvi
(Ile de Mére, 2010)
luban päevitamise ette võtta, et mustab poisid mulle enam turul õhusuudlusi ei saadaks ega järele vaataks.
ehk siis - kuivaperiood on jõudnud kätte. halleluuja!
võrdlus:
eesti suvi
Guiaana suvi
luban päevitamise ette võtta, et mustab poisid mulle enam turul õhusuudlusi ei saadaks ega järele vaataks.
15 august
linnusaar oli iseenesest tore. See on üks 2hektariline saar mõnikend km mere poole, mis on peamine puhkepaik rändeteel brasiiliasse ja osadele ka peamine pesitsuspaik. Bahepeal oli see ameeriklastel fosvorikaevandamiseks, nii et nüüd on saar kõrvalt vaadata äärmiselt veidra kujuga, nins seal pesitseb veel vaid 6 liiki. Et oli pesitsusaeg, me maale seal ei saanud. aga laevaga saime ka üsna lähedale, et linukesi näha. Olen rahul.
Ja paadis pakuti juustu- ja oliivivalikut ning rummi. Täiesti sobiv, arvestades et kõik peale meie K-ga olid silmnähtavalt turistid kõige halvemasmõttes. Tänu sellele tundusime laevad ka kõive veidrama paarina (KÕIK olid seal paaridena), hoolimata sellest, et meie ees istusid kaks liiga päevitunud, liiga vormis, liiga valgetes tsärkides meesterahvast..
Ile de mere meenutas natuke salut saari. Eks nad on nii ajalooliselt kui loooduslikult sarnased – vangide koht, siis natuke munkasid, nüüd sekundaarne mets. Aguutide asemel türanniseerisid sellel saarel aga kaputsiinid. Nad on turistidega nii harjunud, et tulevad söövale inimesele kõige otsesemas mõttes kallale – hüppavad selga, söövad käpppadega sinu käes olevast taldrikust, ronivad mööda sind.. kui turism pooleks aastaks saarele peatada, väheneks see populatsioon kordades.
Et sekundaarmetsa oli rohkel,t polnud kauneid merevaateid kuigi palju, aga saarele sai ring peale tehtud ikkagi. Ja nüüd lagunesid ka mu ‘head’ jalanõud. Koju lähen paljajalu, sest siinse palga ja elukalliduse suhte juures ma uusi papusid osta lihtsalt ei kavatse.
Pärast viisime meie seltskonna veel laisikuid vaatama, kes olid vahepeal emadest lahkunud. See tähendab, et mäel oli palju-palju väikeseid laisikuid omapäi, kes ennast sugusi termiidipesa sarnaseks veel maskeerida ei osanud.
Siis näitasime neile kätte ranna – kui leavad mõne kilpkonna, siis leiavad ja tulime ära. Liiga palju liiga pikke tööpäevi muudab tuimaks. Ka meelelahutuse suhtes.
Ja sain pildiprintimise masinale pihta ühel harvadest hetkedest, kui ta töökorras on. Ühtlasi sain ka aru, mis seda nii harva juhtub – kui pärast printimist 10 minutit hiljem masinast möödusin olid seal ees juba kaks põhikooliealist tüdrukut, kes tegelesid aktiivselt kõigist selle avaustest kilekottide sisse toppimisega. Inimeste nõmedus ei väsi üllatamast.
Tahaksin, et kusagilt tuleks taeva kingitusega pool tonni seda jubedat taime korraga. Niimoodi tilgutades ei saa me iial valmis. Ja niimoodi tilgutades pole mõtet siia välist tööjõudu tuua. Mis tähendab, et jätkub uster, et K sõidab autoga ja ma üksi puhastan. D olemasolu ei muuda eriti midagi. Kui, siis sedapidi, et üksi saab asi korralikumalt ja efektiivsemalt.
Skorpion on oma eelmisest pidusöögist toibunud ja ronib aktiivselt mööda oma karpi, eelkõige selle lage, ringi. Tunnen ennast täiega süüdi, aga lihtsalt pole aega valges talle süüa püüda. Isegi 3 röövikut on vahepeal plehku pannud. Selle üle on isegi hea meel – vastasel juhul ähvardaks neid näljasurm.
Harper lee – to kill a mockingbird
linnusaar oli iseenesest tore. See on üks 2hektariline saar mõnikend km mere poole, mis on peamine puhkepaik rändeteel brasiiliasse ja osadele ka peamine pesitsuspaik. Bahepeal oli see ameeriklastel fosvorikaevandamiseks, nii et nüüd on saar kõrvalt vaadata äärmiselt veidra kujuga, nins seal pesitseb veel vaid 6 liiki. Et oli pesitsusaeg, me maale seal ei saanud. aga laevaga saime ka üsna lähedale, et linukesi näha. Olen rahul.
Ja paadis pakuti juustu- ja oliivivalikut ning rummi. Täiesti sobiv, arvestades et kõik peale meie K-ga olid silmnähtavalt turistid kõige halvemasmõttes. Tänu sellele tundusime laevad ka kõive veidrama paarina (KÕIK olid seal paaridena), hoolimata sellest, et meie ees istusid kaks liiga päevitunud, liiga vormis, liiga valgetes tsärkides meesterahvast..
Ile de mere meenutas natuke salut saari. Eks nad on nii ajalooliselt kui loooduslikult sarnased – vangide koht, siis natuke munkasid, nüüd sekundaarne mets. Aguutide asemel türanniseerisid sellel saarel aga kaputsiinid. Nad on turistidega nii harjunud, et tulevad söövale inimesele kõige otsesemas mõttes kallale – hüppavad selga, söövad käpppadega sinu käes olevast taldrikust, ronivad mööda sind.. kui turism pooleks aastaks saarele peatada, väheneks see populatsioon kordades.
Et sekundaarmetsa oli rohkel,t polnud kauneid merevaateid kuigi palju, aga saarele sai ring peale tehtud ikkagi. Ja nüüd lagunesid ka mu ‘head’ jalanõud. Koju lähen paljajalu, sest siinse palga ja elukalliduse suhte juures ma uusi papusid osta lihtsalt ei kavatse.
Pärast viisime meie seltskonna veel laisikuid vaatama, kes olid vahepeal emadest lahkunud. See tähendab, et mäel oli palju-palju väikeseid laisikuid omapäi, kes ennast sugusi termiidipesa sarnaseks veel maskeerida ei osanud.
Siis näitasime neile kätte ranna – kui leavad mõne kilpkonna, siis leiavad ja tulime ära. Liiga palju liiga pikke tööpäevi muudab tuimaks. Ka meelelahutuse suhtes.
Ja sain pildiprintimise masinale pihta ühel harvadest hetkedest, kui ta töökorras on. Ühtlasi sain ka aru, mis seda nii harva juhtub – kui pärast printimist 10 minutit hiljem masinast möödusin olid seal ees juba kaks põhikooliealist tüdrukut, kes tegelesid aktiivselt kõigist selle avaustest kilekottide sisse toppimisega. Inimeste nõmedus ei väsi üllatamast.
Tahaksin, et kusagilt tuleks taeva kingitusega pool tonni seda jubedat taime korraga. Niimoodi tilgutades ei saa me iial valmis. Ja niimoodi tilgutades pole mõtet siia välist tööjõudu tuua. Mis tähendab, et jätkub uster, et K sõidab autoga ja ma üksi puhastan. D olemasolu ei muuda eriti midagi. Kui, siis sedapidi, et üksi saab asi korralikumalt ja efektiivsemalt.
Skorpion on oma eelmisest pidusöögist toibunud ja ronib aktiivselt mööda oma karpi, eelkõige selle lage, ringi. Tunnen ennast täiega süüdi, aga lihtsalt pole aega valges talle süüa püüda. Isegi 3 röövikut on vahepeal plehku pannud. Selle üle on isegi hea meel – vastasel juhul ähvardaks neid näljasurm.
Harper lee – to kill a mockingbird
17 august
viisieile õhtul P&H lennujaama. Nende sõbrad lähevad homme. Tagasi sain sõita pimedas. Pimedas on siin palju parem sõita kui valges. Üks asi, et autodel põlevad tuled ja nad on juba eemalt nähtavad iga ilmaga. Teiseks näeb loomi – nägin kahel korral madu, ühte vöölast ja ühte ägedat konna.
Täna oli siis planeerimatu vaba päev – uus laadung tuleb alles õhtul. Kuigi on täiesti võimalik ka 12tunniste päevade ja 7päevase töönädala ajal ära elada, on järele mõeldes vabade päevade, või üleüldse vaba aja, olemasolu ikka ütlemata inimlik.
tegelikult on ju täiesti võimalik ära jalutada kui ärgata enne päikesetõusu. Pooltel päevadest sajab, nii et peab viskama kulli ja kirja, kas saada juba enne tööle minekut märjaks (seal saab niikuinii) või mitte minna.
Ja on täiesti võimalik elada mõnda aega vaid 1 söögikorraga päevas. Kuigi, jah, üsna pea saabub olukord, kus riiete turvaliseks kandmiseks on arukas need kinnitada haaknõeltega aluspesu külge.
Niisiis oli vaba päev ja tegin kõiki karjuvalt tegemata olnud asju. Kõigepealt tegin banaani-kookosekoogi. Siis töötlesin kõigilt piltidelt hüüfid maha. Siis kirjutasin kirju ja postkaarte ja fotode tagakülgi. Margid said järjekordselt otsa :)
Ja kuigi olin juba mitu tundi mittetööd teinud, sain ikkagi minna jalutama. Otsisin kolm uut röövikut, keda pidavat olema võimalik leida kiirusega u 1 tunnis. Ma leidsin esimese poole tunniga kolm ja rohkem ei otsinud.
Juba mitu päeva on kullakaevanduse teed mööda varahommikuti autod sõitnud. Arvasin, et kaevurid ise. Samas – miks nad siis öösiti käivad..
Täna oli lõpuks värav lahti lõigatud ja lukk eest kadunud. Nojaa..
Pärastlõunal mäe otsas olevat osa teest jalutades ja lompides olevaid kulleseid imetledes kõlas järsku mu selja tagant ‘bonsoir’. Ehmatas ikka ära küll.
Kolm meest, 2 brasiillast/indiaanlast ja üks suisa valge, mõned püssid ning üks ilus valge koer istusid saetud puutüvel ja puhkasid.
‘tüdruk, mis asja sa teed metsas ilma matšeeteta?’, küsis üks punase villase mütsiga onu (saan sellest mütsist täitsa aru – suurema osa päevast oli sadanud ning oli kõigest +25 või nii[lause ei sisalda irooniat])
‘…eee ..mmm… tere õhtust? Mis te teete siin?’
ja siis hakkas nii kiire segakeeles mulin, et suutsin vaid eristada lausete algusi, mis reeglina olid isikulised asesõnad.
Ei osanud muud kosta, kui ‘ah, bon’ ja astusin edasi.
Kahe sammu pärast pöörasin ringi ja küsisin kas tohin neid pildistada. Mitte paha pärast, et neist kellelegi teada anda või midagi. Nad olid lihtsalt nii toredad ja karakteriga, et väärisid pildile saamist.
Aga paraku ei tohtinud. Mis seal ikka.
Nüüd ma siis vähemalt, et tegemist pole kullakaevuritega. Ja et tasub vaim valmis panna järgmiseks varguseks. F on ikka nii arukas, et kõik mehed autoga (roolivõimuga!) sõitma saadab ning minu sisstetungijate vastu võitlema jätab. Tean ju ikkagi karated, kung-fud ja veel teisigi ohtlikke sõnu.
Kuidas tuleb toit koju?
Loomulikult kilekoti sees. Niisiis käisin kilekotiga istandusest Susile ritsikaid püüdmas. Seal on ikka veel õhtuti see valge kulliline. Enamasti lendab ära nii pea, kui puude varjust välja saad. Aga vähemalt on hea teada, et ta ikka seal käib ja silma peal hoiab.
Kõik kirjutavad
‘sa oled ju nii tubli’
‘ole tubli’
ja muid variatsioone tublidusest.
Nagu mis mõttes tubli? Oma vaba õhtu veedan hamakis kägaras juureldes selle üle, kas oleks parem kallistada tekki või patja, aga ei viitsi kummagi järele minna, nii et ei saagi teada..
viisieile õhtul P&H lennujaama. Nende sõbrad lähevad homme. Tagasi sain sõita pimedas. Pimedas on siin palju parem sõita kui valges. Üks asi, et autodel põlevad tuled ja nad on juba eemalt nähtavad iga ilmaga. Teiseks näeb loomi – nägin kahel korral madu, ühte vöölast ja ühte ägedat konna.
Täna oli siis planeerimatu vaba päev – uus laadung tuleb alles õhtul. Kuigi on täiesti võimalik ka 12tunniste päevade ja 7päevase töönädala ajal ära elada, on järele mõeldes vabade päevade, või üleüldse vaba aja, olemasolu ikka ütlemata inimlik.
tegelikult on ju täiesti võimalik ära jalutada kui ärgata enne päikesetõusu. Pooltel päevadest sajab, nii et peab viskama kulli ja kirja, kas saada juba enne tööle minekut märjaks (seal saab niikuinii) või mitte minna.
Ja on täiesti võimalik elada mõnda aega vaid 1 söögikorraga päevas. Kuigi, jah, üsna pea saabub olukord, kus riiete turvaliseks kandmiseks on arukas need kinnitada haaknõeltega aluspesu külge.
Niisiis oli vaba päev ja tegin kõiki karjuvalt tegemata olnud asju. Kõigepealt tegin banaani-kookosekoogi. Siis töötlesin kõigilt piltidelt hüüfid maha. Siis kirjutasin kirju ja postkaarte ja fotode tagakülgi. Margid said järjekordselt otsa :)
Ja kuigi olin juba mitu tundi mittetööd teinud, sain ikkagi minna jalutama. Otsisin kolm uut röövikut, keda pidavat olema võimalik leida kiirusega u 1 tunnis. Ma leidsin esimese poole tunniga kolm ja rohkem ei otsinud.
Juba mitu päeva on kullakaevanduse teed mööda varahommikuti autod sõitnud. Arvasin, et kaevurid ise. Samas – miks nad siis öösiti käivad..
Täna oli lõpuks värav lahti lõigatud ja lukk eest kadunud. Nojaa..
Pärastlõunal mäe otsas olevat osa teest jalutades ja lompides olevaid kulleseid imetledes kõlas järsku mu selja tagant ‘bonsoir’. Ehmatas ikka ära küll.
Kolm meest, 2 brasiillast/indiaanlast ja üks suisa valge, mõned püssid ning üks ilus valge koer istusid saetud puutüvel ja puhkasid.
‘tüdruk, mis asja sa teed metsas ilma matšeeteta?’, küsis üks punase villase mütsiga onu (saan sellest mütsist täitsa aru – suurema osa päevast oli sadanud ning oli kõigest +25 või nii[lause ei sisalda irooniat])
‘…eee ..mmm… tere õhtust? Mis te teete siin?’
ja siis hakkas nii kiire segakeeles mulin, et suutsin vaid eristada lausete algusi, mis reeglina olid isikulised asesõnad.
Ei osanud muud kosta, kui ‘ah, bon’ ja astusin edasi.
Kahe sammu pärast pöörasin ringi ja küsisin kas tohin neid pildistada. Mitte paha pärast, et neist kellelegi teada anda või midagi. Nad olid lihtsalt nii toredad ja karakteriga, et väärisid pildile saamist.
Aga paraku ei tohtinud. Mis seal ikka.
Nüüd ma siis vähemalt, et tegemist pole kullakaevuritega. Ja et tasub vaim valmis panna järgmiseks varguseks. F on ikka nii arukas, et kõik mehed autoga (roolivõimuga!) sõitma saadab ning minu sisstetungijate vastu võitlema jätab. Tean ju ikkagi karated, kung-fud ja veel teisigi ohtlikke sõnu.
Kuidas tuleb toit koju?
Loomulikult kilekoti sees. Niisiis käisin kilekotiga istandusest Susile ritsikaid püüdmas. Seal on ikka veel õhtuti see valge kulliline. Enamasti lendab ära nii pea, kui puude varjust välja saad. Aga vähemalt on hea teada, et ta ikka seal käib ja silma peal hoiab.
Kõik kirjutavad
‘sa oled ju nii tubli’
‘ole tubli’
ja muid variatsioone tublidusest.
Nagu mis mõttes tubli? Oma vaba õhtu veedan hamakis kägaras juureldes selle üle, kas oleks parem kallistada tekki või patja, aga ei viitsi kummagi järele minna, nii et ei saagi teada..
19
Tuli kauaoodatud unistus – 500kg tõelist rämpsu. Selles mõttes tõesti unistus, et vähemalt oleks teoreetiline võimalus mingitki kogust saada… kui oleks tööjõudu. Oleme ju endiselt kahekesi, eksole.
Sellegipoolest oli tänaseks pool hunnikut kuidagi leidnud tee prügimäele, ja natuke ka pesemisele määratud hunnikusse.
Lamp võimaldab teha täpselt nii pikki päevi, kuni uni maha niidab ja mul on pleier ja juba neljas nädal seda hullust.
Kõik peale minu on saanud käia euroopas puhkamas, või siis jällegi guiaanas, surinames, linnas paaripäevasel äraolemisel. Puhkamas, noh. Kas või õhtusel autosõidul cacaoski. Ja ma ole see loll kes püssi najal tukkudes taimi puhastab.
Selles mõttes tore, et ma ei pea veel teada saama, kas olen endiselt unetu või ei. Niikuinii üle 5-6 tunni uneaega pole boreaalneegritele määratud.
Valetan – montabo ja connetable on ju nädalavahetustel olnud.
Chuck Palahniuk – Haunted
Tuli kauaoodatud unistus – 500kg tõelist rämpsu. Selles mõttes tõesti unistus, et vähemalt oleks teoreetiline võimalus mingitki kogust saada… kui oleks tööjõudu. Oleme ju endiselt kahekesi, eksole.
Sellegipoolest oli tänaseks pool hunnikut kuidagi leidnud tee prügimäele, ja natuke ka pesemisele määratud hunnikusse.
Lamp võimaldab teha täpselt nii pikki päevi, kuni uni maha niidab ja mul on pleier ja juba neljas nädal seda hullust.
Kõik peale minu on saanud käia euroopas puhkamas, või siis jällegi guiaanas, surinames, linnas paaripäevasel äraolemisel. Puhkamas, noh. Kas või õhtusel autosõidul cacaoski. Ja ma ole see loll kes püssi najal tukkudes taimi puhastab.
Selles mõttes tore, et ma ei pea veel teada saama, kas olen endiselt unetu või ei. Niikuinii üle 5-6 tunni uneaega pole boreaalneegritele määratud.
Valetan – montabo ja connetable on ju nädalavahetustel olnud.
Chuck Palahniuk – Haunted
22 august, pühapäev (vist)
kui esimestel nädalatel väitis D, et eelmisel aastal oli hullem, siis parastasime lihtsalt, et mis tal viga – tal ju iga päev mitu korda linnas käia. Kui nüüd ta üleeile tagasi tõime, poolvägisi, eelkõige selleks, et ma samuti üksi laagris ei taha olla kui K ära on, nii et vähemalt moraalne tugi on olemas sel ajal kui tööd teen. Nii et nüüd vigiseb ka D.
nagu mis mõttes kogu töö ühele kuni kolmele inimesele üles on ehitatud?
Ja kui ehk leidub kapitalisete, kes ei arva, et on liig, siis meie kehad arvavad.
kogu pinge on koondunud selga ja küünarliigestesse, mis pidevalt sundasendites on.
Vahelejäänud söögikordadest vist on hakanud juuksed välja langema. Ausalt, lihtsalt kukuvad täies pikkuses ära kammides. Veel üks põhjus mittekammimiseks.
Ahja, palavik. Palavik on ka.
Nii veider kui see ka ei tundu paistab puhkeaja olemasolu tõepoolest elumusega seotud oelvat. Pole puhkeaega, pole elumust.
Aga mida F siis teeb, kui me nagu päriselt-päriselt kustumegi nii ära, et enam ei jaksa? Ei saa öelda, et K oleks vähem kaalu kaotand või et tema keha vähem väsinud paistaks. Ja D ei tee ei heas ega kehvas vormis niikuinii tööd.
Õnneks oli D-l vaja poodi minna, nii et sain ise ka natuke autot sõita ning poes käia. Järele mõeldes tundub juba ka keedutud riis keedetud läätsedega (ja ülepäeviti vastupidi) täiesti ägeda toiduna. Keedetud ja puha.
Muidu kuulan lääne filosoofia ajalugu (Bertrand Russell) ja targenen. Ja kui kohe ei targene, kuulan peatüki uuesti. Aega ju on.
kui esimestel nädalatel väitis D, et eelmisel aastal oli hullem, siis parastasime lihtsalt, et mis tal viga – tal ju iga päev mitu korda linnas käia. Kui nüüd ta üleeile tagasi tõime, poolvägisi, eelkõige selleks, et ma samuti üksi laagris ei taha olla kui K ära on, nii et vähemalt moraalne tugi on olemas sel ajal kui tööd teen. Nii et nüüd vigiseb ka D.
nagu mis mõttes kogu töö ühele kuni kolmele inimesele üles on ehitatud?
Ja kui ehk leidub kapitalisete, kes ei arva, et on liig, siis meie kehad arvavad.
kogu pinge on koondunud selga ja küünarliigestesse, mis pidevalt sundasendites on.
Vahelejäänud söögikordadest vist on hakanud juuksed välja langema. Ausalt, lihtsalt kukuvad täies pikkuses ära kammides. Veel üks põhjus mittekammimiseks.
Ahja, palavik. Palavik on ka.
Nii veider kui see ka ei tundu paistab puhkeaja olemasolu tõepoolest elumusega seotud oelvat. Pole puhkeaega, pole elumust.
Aga mida F siis teeb, kui me nagu päriselt-päriselt kustumegi nii ära, et enam ei jaksa? Ei saa öelda, et K oleks vähem kaalu kaotand või et tema keha vähem väsinud paistaks. Ja D ei tee ei heas ega kehvas vormis niikuinii tööd.
Õnneks oli D-l vaja poodi minna, nii et sain ise ka natuke autot sõita ning poes käia. Järele mõeldes tundub juba ka keedutud riis keedetud läätsedega (ja ülepäeviti vastupidi) täiesti ägeda toiduna. Keedetud ja puha.
Muidu kuulan lääne filosoofia ajalugu (Bertrand Russell) ja targenen. Ja kui kohe ei targene, kuulan peatüki uuesti. Aega ju on.
Subscribe to:
Posts (Atom)