15 august

linnusaar oli iseenesest tore. See on üks 2hektariline saar mõnikend km mere poole, mis on peamine puhkepaik rändeteel brasiiliasse ja osadele ka peamine pesitsuspaik. Bahepeal oli see ameeriklastel fosvorikaevandamiseks, nii et nüüd on saar kõrvalt vaadata äärmiselt veidra kujuga, nins seal pesitseb veel vaid 6 liiki. Et oli pesitsusaeg, me maale seal ei saanud. aga laevaga saime ka üsna lähedale, et linukesi näha. Olen rahul.

Ja paadis pakuti juustu- ja oliivivalikut ning rummi. Täiesti sobiv, arvestades et kõik peale meie K-ga olid silmnähtavalt turistid kõige halvemasmõttes. Tänu sellele tundusime laevad ka kõive veidrama paarina (KÕIK olid seal paaridena), hoolimata sellest, et meie ees istusid kaks liiga päevitunud, liiga vormis, liiga valgetes tsärkides meesterahvast..

Ile de mere meenutas natuke salut saari. Eks nad on nii ajalooliselt kui loooduslikult sarnased – vangide koht, siis natuke munkasid, nüüd sekundaarne mets. Aguutide asemel türanniseerisid sellel saarel aga kaputsiinid. Nad on turistidega nii harjunud, et tulevad söövale inimesele kõige otsesemas mõttes kallale – hüppavad selga, söövad käpppadega sinu käes olevast taldrikust, ronivad mööda sind.. kui turism pooleks aastaks saarele peatada, väheneks see populatsioon kordades.
Et sekundaarmetsa oli rohkel,t polnud kauneid merevaateid kuigi palju, aga saarele sai ring peale tehtud ikkagi. Ja nüüd lagunesid ka mu ‘head’ jalanõud. Koju lähen paljajalu, sest siinse palga ja elukalliduse suhte juures ma uusi papusid osta lihtsalt ei kavatse.

Pärast viisime meie seltskonna veel laisikuid vaatama, kes olid vahepeal emadest lahkunud. See tähendab, et mäel oli palju-palju väikeseid laisikuid omapäi, kes ennast sugusi termiidipesa sarnaseks veel maskeerida ei osanud.
Siis näitasime neile kätte ranna – kui leavad mõne kilpkonna, siis leiavad ja tulime ära. Liiga palju liiga pikke tööpäevi muudab tuimaks. Ka meelelahutuse suhtes.

Ja sain pildiprintimise masinale pihta ühel harvadest hetkedest, kui ta töökorras on. Ühtlasi sain ka aru, mis seda nii harva juhtub – kui pärast printimist 10 minutit hiljem masinast möödusin olid seal ees juba kaks põhikooliealist tüdrukut, kes tegelesid aktiivselt kõigist selle avaustest kilekottide sisse toppimisega. Inimeste nõmedus ei väsi üllatamast.

Tahaksin, et kusagilt tuleks taeva kingitusega pool tonni seda jubedat taime korraga. Niimoodi tilgutades ei saa me iial valmis. Ja niimoodi tilgutades pole mõtet siia välist tööjõudu tuua. Mis tähendab, et jätkub uster, et K sõidab autoga ja ma üksi puhastan. D olemasolu ei muuda eriti midagi. Kui, siis sedapidi, et üksi saab asi korralikumalt ja efektiivsemalt.

Skorpion on oma eelmisest pidusöögist toibunud ja ronib aktiivselt mööda oma karpi, eelkõige selle lage, ringi. Tunnen ennast täiega süüdi, aga lihtsalt pole aega valges talle süüa püüda. Isegi 3 röövikut on vahepeal plehku pannud. Selle üle on isegi hea meel – vastasel juhul ähvardaks neid näljasurm.

Harper lee – to kill a mockingbird