22 august, pühapäev (vist)

kui esimestel nädalatel väitis D, et eelmisel aastal oli hullem, siis parastasime lihtsalt, et mis tal viga – tal ju iga päev mitu korda linnas käia. Kui nüüd ta üleeile tagasi tõime, poolvägisi, eelkõige selleks, et ma samuti üksi laagris ei taha olla kui K ära on, nii et vähemalt moraalne tugi on olemas sel ajal kui tööd teen. Nii et nüüd vigiseb ka D.
nagu mis mõttes kogu töö ühele kuni kolmele inimesele üles on ehitatud?

Ja kui ehk leidub kapitalisete, kes ei arva, et on liig, siis meie kehad arvavad.
kogu pinge on koondunud selga ja küünarliigestesse, mis pidevalt sundasendites on.
Vahelejäänud söögikordadest vist on hakanud juuksed välja langema. Ausalt, lihtsalt kukuvad täies pikkuses ära kammides. Veel üks põhjus mittekammimiseks.
Ahja, palavik. Palavik on ka.
Nii veider kui see ka ei tundu paistab puhkeaja olemasolu tõepoolest elumusega seotud oelvat. Pole puhkeaega, pole elumust.
Aga mida F siis teeb, kui me nagu päriselt-päriselt kustumegi nii ära, et enam ei jaksa? Ei saa öelda, et K oleks vähem kaalu kaotand või et tema keha vähem väsinud paistaks. Ja D ei tee ei heas ega kehvas vormis niikuinii tööd.

Õnneks oli D-l vaja poodi minna, nii et sain ise ka natuke autot sõita ning poes käia. Järele mõeldes tundub juba ka keedutud riis keedetud läätsedega (ja ülepäeviti vastupidi) täiesti ägeda toiduna. Keedetud ja puha.

Muidu kuulan lääne filosoofia ajalugu (Bertrand Russell) ja targenen. Ja kui kohe ei targene, kuulan peatüki uuesti. Aega ju on.