17 august

viisieile õhtul P&H lennujaama. Nende sõbrad lähevad homme. Tagasi sain sõita pimedas. Pimedas on siin palju parem sõita kui valges. Üks asi, et autodel põlevad tuled ja nad on juba eemalt nähtavad iga ilmaga. Teiseks näeb loomi – nägin kahel korral madu, ühte vöölast ja ühte ägedat konna.

Täna oli siis planeerimatu vaba päev – uus laadung tuleb alles õhtul. Kuigi on täiesti võimalik ka 12tunniste päevade ja 7päevase töönädala ajal ära elada, on järele mõeldes vabade päevade, või üleüldse vaba aja, olemasolu ikka ütlemata inimlik.
tegelikult on ju täiesti võimalik ära jalutada kui ärgata enne päikesetõusu. Pooltel päevadest sajab, nii et peab viskama kulli ja kirja, kas saada juba enne tööle minekut märjaks (seal saab niikuinii) või mitte minna.
Ja on täiesti võimalik elada mõnda aega vaid 1 söögikorraga päevas. Kuigi, jah, üsna pea saabub olukord, kus riiete turvaliseks kandmiseks on arukas need kinnitada haaknõeltega aluspesu külge.

Niisiis oli vaba päev ja tegin kõiki karjuvalt tegemata olnud asju. Kõigepealt tegin banaani-kookosekoogi. Siis töötlesin kõigilt piltidelt hüüfid maha. Siis kirjutasin kirju ja postkaarte ja fotode tagakülgi. Margid said järjekordselt otsa :)
Ja kuigi olin juba mitu tundi mittetööd teinud, sain ikkagi minna jalutama. Otsisin kolm uut röövikut, keda pidavat olema võimalik leida kiirusega u 1 tunnis. Ma leidsin esimese poole tunniga kolm ja rohkem ei otsinud.

Juba mitu päeva on kullakaevanduse teed mööda varahommikuti autod sõitnud. Arvasin, et kaevurid ise. Samas – miks nad siis öösiti käivad..
Täna oli lõpuks värav lahti lõigatud ja lukk eest kadunud. Nojaa..
Pärastlõunal mäe otsas olevat osa teest jalutades ja lompides olevaid kulleseid imetledes kõlas järsku mu selja tagant ‘bonsoir’. Ehmatas ikka ära küll.
Kolm meest, 2 brasiillast/indiaanlast ja üks suisa valge, mõned püssid ning üks ilus valge koer istusid saetud puutüvel ja puhkasid.
‘tüdruk, mis asja sa teed metsas ilma matšeeteta?’, küsis üks punase villase mütsiga onu (saan sellest mütsist täitsa aru – suurema osa päevast oli sadanud ning oli kõigest +25 või nii[lause ei sisalda irooniat])
‘…eee ..mmm… tere õhtust? Mis te teete siin?’
ja siis hakkas nii kiire segakeeles mulin, et suutsin vaid eristada lausete algusi, mis reeglina olid isikulised asesõnad.
Ei osanud muud kosta, kui ‘ah, bon’ ja astusin edasi.
Kahe sammu pärast pöörasin ringi ja küsisin kas tohin neid pildistada. Mitte paha pärast, et neist kellelegi teada anda või midagi. Nad olid lihtsalt nii toredad ja karakteriga, et väärisid pildile saamist.
Aga paraku ei tohtinud. Mis seal ikka.

Nüüd ma siis vähemalt, et tegemist pole kullakaevuritega. Ja et tasub vaim valmis panna järgmiseks varguseks. F on ikka nii arukas, et kõik mehed autoga (roolivõimuga!) sõitma saadab ning minu sisstetungijate vastu võitlema jätab. Tean ju ikkagi karated, kung-fud ja veel teisigi ohtlikke sõnu.

Kuidas tuleb toit koju?
Loomulikult kilekoti sees. Niisiis käisin kilekotiga istandusest Susile ritsikaid püüdmas. Seal on ikka veel õhtuti see valge kulliline. Enamasti lendab ära nii pea, kui puude varjust välja saad. Aga vähemalt on hea teada, et ta ikka seal käib ja silma peal hoiab.

Kõik kirjutavad
‘sa oled ju nii tubli’
‘ole tubli’
ja muid variatsioone tublidusest.
Nagu mis mõttes tubli? Oma vaba õhtu veedan hamakis kägaras juureldes selle üle, kas oleks parem kallistada tekki või patja, aga ei viitsi kummagi järele minna, nii et ei saagi teada..