sain pakiteate. see ütles, et Guiaanasse on saabunud pakikesekene.
selles mõttes hea algus, et pakk oli kohale tulnud, teinud seda ainult pooleteise kuuga ning paki saajaks ei olnudki märgitud Ville Raplamaa-d ega mõnda muud eesti kohanime. (küll oli aga paki saatja keegi Hille...)
igatahes, läksin siis postkontoritädi käest paluma, et äkki ta annab mulle paki.
ei, pakk on saabunud Guiaanasse, see tähendab - cayenne'i. tädi oli abivalmis ja joonistas mulle kaardi, kuidas minna matouryst cayenne'i. sellest tuleb sõita mööda sirget teed ja ületada kolm ringteed. hämmastav.
läksin mina cayenne'i. seisin mina peapostkontori pakiosakonna järjekorras. seisin mina seal kolmveerand tundi, tagumine mees silmadega käperdamas ja esimene mees vahetpidamata mölisemas ja pea valutamas.
jõudsin sealse postontoritädini, kes ütles, et ei, see kui pakk on jõudnud guiaanasse, tähendab, et peab helistama sellel telefoninumbril... ja andis numbri.
kui raske oleks olnud see number kohe esimese asjana teates ära mainida?
need inimesed tõepoolest elavad selleks, et oodata, passida ja mölutada, peaasi, et päeva jooksul midagi reaalselt korda ei peaks saatma.
kui lugesin ühe inglase pajatusi tema üleelamistest Lõuna-Prantsusmaal, oli raske uskuda et 1. see kõik saabki niimoodi käia.
2. et see tõepoolest NII talumatu on.
ja see ei ole lõuna-prantsusmaa. see on loll neegrimaa, mis on üle võtnud prantslaste kõige närvesöövamad kombed.
a tegelikult oli vahepeal kolm ilusat päeva. võtsin päikest ja sain lõksudest mitu liblikat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment