5-6 juuni, nädalavahetus

täna on loodusteaduslikult korda läinud päev.
Hommikusöögi kõrvale kuulsime kaugelt kostvaid möiraahve. (ja 30 minutit hiljem kostusid samast suunast 2 püssipauku… haiged inimesed)

Ennelõunal läksime coq de roche kohta. Praegu pole nende paljunemishooaeg ning ma ei lootnud neid seal näha, seda sama kinnitas ka F, aga et O ütles, et eiei, tema teab, niikuinii on linnud seal… siis läksime ikka. Ma ei tahtnudki tegelikult sel korral linde näha, vaid nende koobast, kuhu paljunemishooajal minna ei tohi.

Linde tõepoolest ei näinud, vaid kuulsin kahel korral. Ei näe ühtki head põhjust miks nad peaks väljaspool hooaega pesapaiga ümber passima.
Aga koopasse ronimine oli vaeva väärt. See oli nii suur! Paarikümne meetri pikkune ja kümne meetri kõrgune võlvialune ja mõned tagant kinnised koopakesed. Vett tilkus ja koopa seinad olid vetikatest rohelised ja lõhnasid vetikaselt.

Õhtupoolikusel jalutuskäigul nägin esimest korda väikest koolibrid. Seda tõeliselt väikest. Ta oli suure mesilase suurune, 2.3cm pikk. Esimesel hetkel vaatadki, et mesilane, aga ta on hoopis kiirem, ei istu kunagi õiele peale, teeb koolibri tiivahäält. Järelikult oli tema. Ma ei suutnudki ta nokka eristada ega selgeid piirjooni paika panna. Linnuke põristas ringi lihtsalt nii kiiresti.

Suur ämblikuvõrk oli lehtede vahele tõmmatud ja seda valvas üleval vasakul nurgas 5cm suurune ämblik. Tal oli kahe kerra keeraatud lehe vahel varjend, kust ta keeldus ka surkimise peaale välja tulemast.

Veel nägime üht puu otsast alla ronivat looma. Kes – ei tea. Ta lihtsalt ronis teeäärses võsas ja nohises kõvasti, eristada oli vaid võimalik tumedat kogu. Ehk mõni sipelgaõgija.

Päeva moraal – kõige ägedamaid asju ei peagi pildile saama. Neist peab lihtsalt osa saama. Sellegipoolest sai üks meist hüpersuperägeda uue ringvälgu täna. Ei tea kumb.

Eile käisime Rémires rannas. Ma sain natuke päevitada ja ehk ka natuke pruunimaks. O sai liiga palju päevitada ja punaseks & kõrbenuks. Selle aja jooksul, kui mina tegelikult veel alustada ei jõudnudki…
Õhtu oli seega ühele agooniline ja teine sai ringi keksida ja laulda vabal viisil laulukest ‘mul on suur ja pruun kõht’.

Õhtul langesime termiidirünnaku alla. Arvan et me majakese valgus tõmbas värskelt pulmalendavaid, veel tibadega noori lolle termiite enda poole ja siin nad loobusid kõik vabatahtlikult tiibadest. Põrand oli tiibadega kaetud ja elukad ronisid vingi kraanikausis ja gaasipliidis ja mujal.

Nädalavahetused on toredad. Isegi siin, kus ka nädala sees ainult mängime asjalik olemist.