30 mai
panin liblikapüünistresse uued mädabanaanid, praeguseks juba üle kahe nädala seisnud ja vaimustavalt vakladega kaetud ning isegi inimese jaks meetrite kaugusele nuusutatavad.

Muidu oli täitsa nädalavahetusene, eile käisime internetis – mujale ei jõudnudki, sest läksime linna alles hilja ja õhtuks pidi koju minema. Õues oli oktoobrikuine – vihm vaheldus tibutamisega. Lihtsalt, et temperatuur oli 27+- midagi.

Jõe ääres olid triatolnivõitstlused. Inimesed jooksid ja rattasid suisa aluspesus. Ja ikkagi vaadati meid ma meie vana pirukat imelikult. Suisa nii imelikult, et pidasime auto kinni ja kontrollisime, kas põrkerauad on ikka autol küljes jne. Kõik oli nagu korras. Ju mul oli siis part peas.

Täna oli seevastu suisa päikeseline. Sadas ainult tunnikese lõuna ajal ja sain isegi raamatuga õues olla vahepeal.

Väikeses soos on paari nädalaga veetase kõvasti langend. Võtan seda positiivse märgina vihmahooaja raugemise suhtes. Kuigu tegelikult, pole küll märganud, et nii palju vähem sajaks, et veetase alanema peaks..
Igatahes proovisin soos statiivi käepikendusena konnakulleseid filmida. Nii nad ei lähe mind kartes kaamerast eemale. Midagi isegi õnnestus natuke.

Veel jalutasime sinna kohta, kus kunagi sipelgaõhijat nägime. See kord eriti midagi ei näinud. Aga kuiva õhtuse jalutuse mõttes oli ikka tore.

Olen täiesti uskumatu tähelepanuvajadusega.

Ei tea mitmes raamat – playing for pizza.
Tahtsin lihtsalt midagi ladusalt kirjutatut vahelduseks.

Möödund nädalal olen esmakordselt söönud papaiat ja maracuijat. Ostsime suure avokaado ka.