12-13
laupäeva pärastlõunal panime autole hääled sisse ja läksime kontorisse. Auto hääled olid metalsed ja imelikud, kontoris polnud esimese hooga internetti. Saime siiski ilusti linna ja interneti ka tagasi.
Pimeduse saabumisel suundusime randa, et merikilpkonni näha. Nag käivad praegu öösiti rannas liiva sisse munemas.
Jõudsime paarsada meetrit mööda veepiiri jalutada, kui meiel tulid vastu kaks noort, ilmselt kilpkonnavalvurit, kes palusid lambid är kustutada ja näitasid oma punase valduse saatel munevat suurt-suurt kilpkonna. Ta oli peast sabaotsani umbes minu pikkune, munad umbes rusikasuurused. Oli ennast veepiirist paarkümend meetrit üles loistanud – jäljed liival olid nagu roomikujäljed – ja endale pool meetrit sügava augu kaevanud, kus siis rõõmsasti jalgu liigutades munes. Umbes kahekümne päeva pärast kunagi päikeseloojangu või –tõusu ajal peaksid sealt väikesed kilpkonnad tulema, kui just keegi vahepeal munadest atv-ga üle ei sõida.

Hommikul sõitsime Cacaosse pühapäevasele turule ja putukamuuseumi. Auto tegi käivitamisel imelikku häält ja esimesel peatusel jõe ääres keeldus uuesti käivitamisel käima minemast. O vaatas kapoti alla ja ei osanud midagi kosta ning see tutnud töötavat – teistkordsel käivitamisel läks masin tööle. Järgmine kord kui mootor ära suri oli juba Cacaosse viiva aukliku pisikese tee peal. Ning see kord oli suremine tõeline.

Kapoti alla vaadates tuli O järeldusele, et radiaatorist on ju kogu jahutusvedelik otsas. Päris-päris otsas.
Valasime sinna kaasasolnud poolteist liitrit joogivett. Radiaator tegi ‘sussss’ ja vesi haihtus.
Äkki on radiaatoris auk?
O käis poole kilomeetri kaugusel pudelitega porilombist vett toomas. Ka need 2.5 liitrit kadusid jälge jätmata.
Päike lagipähe eikusagil katkise autoga seismas. …ja vahetpidamata turistid autodega mööda sõitmas. Selle aja jooksul peatus jällegi tervelt üks auto, et küsida, kas kõik on okei.
Pöörasime auto ümber ja lasin tal vabal käigul mäest alla veereda, et oleks lähem porilombist vett võtta. Ja unustasin kogemata O peale võtta, nii et tema pidi terve tee ise vantsima. Nägi välja juba liigagi american-road-movie moodi.
Täitsime radiaatori ja pudelid ja lasime mootoril jahtuda. Selle peale mootor käivitus ja sõitime Cacaosse.
Radiaatoris ei olnudki auku!
Jahutusvedelik oli lihtsalt otsas. Täiesti tilgatumalt otsas. Kuhu see kadus, ei tea. Igatahes rohkem vedelikutase ei langenud.

Cacao oli koledate prantslastega ülerahvastatud. Kõik tahtsid samal ajal muuseumisse ja samal ajal süüa. Meie ka.

Tagasiteel võtsime hääletaja peale. Ta sõitis piruka kongis ja nägi välja täpselt selline, et on on just üle Brasiilia piiri tulnud.

Õhtil tegelesin tantsuloominguga ning tegin lühikava teemale heaven’s on fire. Publik oskas seda hinnata.

Päris pikk sissekirjutis. Joonealune osa pea 2 korda pikem kui joonepealne.