4 oktoober, esmaspäev
olin öösel täiesti vaba. Oli vaid üks valguspüük korraga ning polnud isegi vaja kahutavalt palju edasi-tagasi ringi sõita. Nii et sain oma 7 tundi und. Hommik sisaldas värve ja lõhnu ja muid meeldivaid äkvelolekuasju. Pärast hommikujalutuskõiku (trehvasin jälle pr Riga kokku ja ta jälle rääkis ja rääkis ja rääkis…. Aga see hakkab juba talutav tunduma. Peaaegu, et isegi meeldiv.
Siis viisin naised, R(?) Susanna ja noorukese Tahiiti päritolu Maya, ning Victori randa.Algul arvasin et nad tahavad ujuda, siis, jumal tänatud, tuli välja et nad tahavad rannas jalutada, elu näha jne. Nii et saime lõpuks, umbes mõõna tipppunktil kodust liikuma, enne liiga hiljat randa. Poseerisime mga palmide ja liiva taustal. Guiaana kuulsaimad modellid nagu me oleme.
Poest oli vaja Dle süüa, nii et ühtlasi kostitasin neid maailm aparima limonaadi – Guaraana ara’ga.
Keskpäeva paiku mõtlesime tagasi liikuma hakata, aga läbi Cayenne. Ning otse loomulikult… naised tõmbusid poodidesse. Saan neist ju aru, kui nii kaugele tuldud, on kingitusi osta vaja. kui vga palmide väljaku ääres oleva varju all istusime ja naisi ootasime, sain uue sõbra – Omar, kes oli pärist kusagilt mägedest. Kuna ta rääkis nii hispaaniat kui prantsust, lobisesime kolmekesi päris toredasti. Tema mõlemas, mina ja V korraga ühes keeles. Ta elab juba 5 aastat guiaanas, tegeleb sidrunikasvatusega ja käib neid kolm korda nädalas turul müümas. Järgmisel korral kui turul olen, palus läbi astuda.
Pärast jooksis ta mulle järele ja andis jäätise. Maailma parim kingitus keskpäevases cayennes.
tagasitee oli harjumatult vaikne. Arvan, et suutsin nad piisavalt ära väsitada. Endalgi parasjagu väss olla.
Saturday, October 9, 2010
3 oktoober, pühapäev
möödund ööpäeva uneskoor sai kirja ilusa 3:30. suurema osa õhtust tuli sõita laagrisse, ttua too, siis viia teine teise lõksu juurde, siis esimene tagasi laagrisse fotoka järele, siis kolme minuti järel samuti teise lõksu juurde. Siis tagasi ise esiemse juurde ja veidi aja pärast lõksu juurest teise ja laagri ja turisti ja.. ameeriklased külvavad endiselt palju segadust ja kära. Aga toredad on ka.
ühel hetkel, kunagi 2-3 vahel ütles M et ma parem mingu magagu paar tundiv oodis, ta teab ju täpselt et tahab 5 ära minna. Selleks ajaks saan tagasit ulla siis. Jalutasin koju, panin silmad kinni ja tuli K ja ütles, et võin nüüd jätkata turistide vedamist, tema tööpäev on läbi. Mehed, eksole.
Pärast seda polnud nagu enam väga mõtet tagasi magama minna. Hommikul Dga oma lõksu kokku pannes saime mõlemad nõelata. Ma korra paremasse kätte, korra lõua otsa, korra vasakusse kätte. Kusjuures, viimase sutsakatest tegi see hästi piklik ja sale herilane, kes iialgi linast lahti alsta ei taha ja kelle tegevuse tagajärjel su jäse pätsikeseks muundub. Nii et üks käsi on nüüd nagu täis puhutud kummikinnas. Valus on vaid seepärast, et nagk on liiga väike ja vahel on tunne, et see rebeneb käe peal. Aga vähemalt näeb efektne välja.
Siis skoorisin esimesed 1,5h h und pärast 24-25tunnist ärkevolekut.
Hakkasime linna minema ja mind püüdis kinni F kes oli ikka hirmus mures, et kunagi magaksin ka. Seletus, et kraadiõppurid on head töötajad, sest selles staatuses peavad vastu vaid vähese unevajadusega inimesed tema ajukurdudesse ei jõudnud. Vist esimene kokkupuutumine tal nendega.
Matouryst sain puuvilju, nem-isid, imelise suuuuuuure saiakese. K otsis ka Lodge hästi palju puuvilju. Ameeriklased tunduvad lähiajal maracuijamahla saavat. Tahaks kaa…
Poes tõdesin, et nii nagu näljane inimene kipub oma ostukorvi täis kuhjama maguast ja maitsvat, paneb unine inimene sinna liiga palju kofeiini. Kohatis uisa nii palju, et kui korvi maht täituma hakkab, hakkab ta mõttes ehitama valemeid – kui võtan jogurti siis tvälja, saan veel poolteist purki kohvi asemele panna.
Pärast tagasi tukeut võtsin ette karmi otsuse ja tegin trenni asemel ka teise ööpäeva uinaku. Lootuses, et varsti (poole ööpäeva jooksul) see segadus ja hullumaja lahenema hakkavad ning ka natuke ‘oma’ aega saan. Uni pole ju antud olukorras isiklik aeg – boss käskis.
möödund ööpäeva uneskoor sai kirja ilusa 3:30. suurema osa õhtust tuli sõita laagrisse, ttua too, siis viia teine teise lõksu juurde, siis esimene tagasi laagrisse fotoka järele, siis kolme minuti järel samuti teise lõksu juurde. Siis tagasi ise esiemse juurde ja veidi aja pärast lõksu juurest teise ja laagri ja turisti ja.. ameeriklased külvavad endiselt palju segadust ja kära. Aga toredad on ka.
ühel hetkel, kunagi 2-3 vahel ütles M et ma parem mingu magagu paar tundiv oodis, ta teab ju täpselt et tahab 5 ära minna. Selleks ajaks saan tagasit ulla siis. Jalutasin koju, panin silmad kinni ja tuli K ja ütles, et võin nüüd jätkata turistide vedamist, tema tööpäev on läbi. Mehed, eksole.
Pärast seda polnud nagu enam väga mõtet tagasi magama minna. Hommikul Dga oma lõksu kokku pannes saime mõlemad nõelata. Ma korra paremasse kätte, korra lõua otsa, korra vasakusse kätte. Kusjuures, viimase sutsakatest tegi see hästi piklik ja sale herilane, kes iialgi linast lahti alsta ei taha ja kelle tegevuse tagajärjel su jäse pätsikeseks muundub. Nii et üks käsi on nüüd nagu täis puhutud kummikinnas. Valus on vaid seepärast, et nagk on liiga väike ja vahel on tunne, et see rebeneb käe peal. Aga vähemalt näeb efektne välja.
Siis skoorisin esimesed 1,5h h und pärast 24-25tunnist ärkevolekut.
Hakkasime linna minema ja mind püüdis kinni F kes oli ikka hirmus mures, et kunagi magaksin ka. Seletus, et kraadiõppurid on head töötajad, sest selles staatuses peavad vastu vaid vähese unevajadusega inimesed tema ajukurdudesse ei jõudnud. Vist esimene kokkupuutumine tal nendega.
Matouryst sain puuvilju, nem-isid, imelise suuuuuuure saiakese. K otsis ka Lodge hästi palju puuvilju. Ameeriklased tunduvad lähiajal maracuijamahla saavat. Tahaks kaa…
Poes tõdesin, et nii nagu näljane inimene kipub oma ostukorvi täis kuhjama maguast ja maitsvat, paneb unine inimene sinna liiga palju kofeiini. Kohatis uisa nii palju, et kui korvi maht täituma hakkab, hakkab ta mõttes ehitama valemeid – kui võtan jogurti siis tvälja, saan veel poolteist purki kohvi asemele panna.
Pärast tagasi tukeut võtsin ette karmi otsuse ja tegin trenni asemel ka teise ööpäeva uinaku. Lootuses, et varsti (poole ööpäeva jooksul) see segadus ja hullumaja lahenema hakkavad ning ka natuke ‘oma’ aega saan. Uni pole ju antud olukorras isiklik aeg – boss käskis.
Sunday, October 3, 2010
uus pildialbum
tetgin lõpuks kõige nõutumatest piltidest eraldi albumi.
et poleks rohkem vigina,t et minust liiga vähe pilte on :)
http://picasaweb.google.com/vihmametsas/MinuEluGuiaanas
et poleks rohkem vigina,t et minust liiga vähe pilte on :)
http://picasaweb.google.com/vihmametsas/MinuEluGuiaanas
26, pühapäev
viimane kohustuslik asi, mida külalistega teha, oli minna le Grand Tourile. Tegime ekstenseeritud variandi ja käisime all jõgedel ja sildadel ja väikese lisahaagi. Parme oli paljupaljupaljupalju (kirjutan seda vist viimasel ajal iga päev, aga neid tõesti on enneoloematus hulgas). Sest olime kambakesi koos ja higistasime muudkui. Aga ega me mingid papist bioloogid pole.
Sellegipoolest tundus vahel et mitte päris õiged looduseinimesed – tootsime lihtsalt kõndideski nii palju kära, mis sest et me eriti ei vestelnud.
Liiga kaua üksi metsas olnud inimese mentaalsed probleemid: juba see, kui peab mööda teed jalutama inimestega, kes kuivand lehtede hunniku keskele astuvad, jalgu järel veavad või ülesmäge minnes hingeldavad, ajab närvi. Olen ikka hullumeelne metslane.
Esimesel poolel nägime vaid üht ägedat röövikut.Sphingidaed, ma arvan.
Kullakaevanduses puhkasime ja tegime pikniku. Baguette ja camembet. Sest kõik kohapealt leitud kookosed olid pahaks läinud ning valmis ananasse hetkel seal polnud. Küll aga haarasime kaasa suure kobara tooreid banaane. Kui mitte muuks, siis liblikalõksudesse.
Ringiga mäest üles minnes oli juba pärastlõuna. Minu jaoks oli see kerge, mitte enam liiga palav, mitte liiga ülesmäge. Järjekorde märk, et olen siin liig kaua olnud, vist.
Juba üsna Camp Caimani juures tuli päeva rosin – paarkümend meetrit minust ees (olin hanereas esimene, nagu viimasel ajal tavaliseks on sanaud) tõusid lendu kaks hoccot (crax elector) . Nii lähedal ja nii suured. Tegi tuju kohe väga heaks.
Ja veel päris viimasel lõigul mööda asfalti nägime ka lõpuks puudel turnivad tamariinid ära. Omamoodi uskumatu, et kahe ja poole nädala jooksul pole me neid seni mujal kui loomaaias kohanud.
Küll aga väitis K et hommikupoole ööd olid meiel üsnqa lähedal möiraahvid karjunud. Kuna tudun oma hamakis nii mõnusalt ja sügavalt, mina loomulikult midagi unes ei kuule.
Viimane õhtu koos. Keetsin supp-paellat mille teadlikult üle soolasin, et päeval väljahigistatud tasa teha ning sõime assortiid jäätistest – laual olid korraga maapähkli-sokolaadi, maapähkli, letšide ning kookose-karamelli jäätised (minu jaoks tõusva headusega järjekord). Ning H loeb praegu mürgiste loomade raamatu viimaseid lehekülgi.. isegi raamat hakkab lõppema, puhkusest rääkimata.
viimane kohustuslik asi, mida külalistega teha, oli minna le Grand Tourile. Tegime ekstenseeritud variandi ja käisime all jõgedel ja sildadel ja väikese lisahaagi. Parme oli paljupaljupaljupalju (kirjutan seda vist viimasel ajal iga päev, aga neid tõesti on enneoloematus hulgas). Sest olime kambakesi koos ja higistasime muudkui. Aga ega me mingid papist bioloogid pole.
Sellegipoolest tundus vahel et mitte päris õiged looduseinimesed – tootsime lihtsalt kõndideski nii palju kära, mis sest et me eriti ei vestelnud.
Liiga kaua üksi metsas olnud inimese mentaalsed probleemid: juba see, kui peab mööda teed jalutama inimestega, kes kuivand lehtede hunniku keskele astuvad, jalgu järel veavad või ülesmäge minnes hingeldavad, ajab närvi. Olen ikka hullumeelne metslane.
Esimesel poolel nägime vaid üht ägedat röövikut.Sphingidaed, ma arvan.
Kullakaevanduses puhkasime ja tegime pikniku. Baguette ja camembet. Sest kõik kohapealt leitud kookosed olid pahaks läinud ning valmis ananasse hetkel seal polnud. Küll aga haarasime kaasa suure kobara tooreid banaane. Kui mitte muuks, siis liblikalõksudesse.
Ringiga mäest üles minnes oli juba pärastlõuna. Minu jaoks oli see kerge, mitte enam liiga palav, mitte liiga ülesmäge. Järjekorde märk, et olen siin liig kaua olnud, vist.
Juba üsna Camp Caimani juures tuli päeva rosin – paarkümend meetrit minust ees (olin hanereas esimene, nagu viimasel ajal tavaliseks on sanaud) tõusid lendu kaks hoccot (crax elector) . Nii lähedal ja nii suured. Tegi tuju kohe väga heaks.
Ja veel päris viimasel lõigul mööda asfalti nägime ka lõpuks puudel turnivad tamariinid ära. Omamoodi uskumatu, et kahe ja poole nädala jooksul pole me neid seni mujal kui loomaaias kohanud.
Küll aga väitis K et hommikupoole ööd olid meiel üsnqa lähedal möiraahvid karjunud. Kuna tudun oma hamakis nii mõnusalt ja sügavalt, mina loomulikult midagi unes ei kuule.
Viimane õhtu koos. Keetsin supp-paellat mille teadlikult üle soolasin, et päeval väljahigistatud tasa teha ning sõime assortiid jäätistest – laual olid korraga maapähkli-sokolaadi, maapähkli, letšide ning kookose-karamelli jäätised (minu jaoks tõusva headusega järjekord). Ning H loeb praegu mürgiste loomade raamatu viimaseid lehekülgi.. isegi raamat hakkab lõppema, puhkusest rääkimata.
27092010
…ja läbi see puhkus ongi. Ei pea vist lisama, et see oli kõige toredam puhkus üldse. Maailmalõpus ja looduses ja seikluste ja sõbpradega.
Hommikul käisime veel HJga varahommikusel jalutuskäigul. Nägime aarat, ‘luksuvat lindu’, üht pisikest madu, kalasid all jõe ääres ning loomulikult parme. Jalutuse jooksul tapsin neid täpselt 30.
All jõe ääres istusime pool tundi sillal. Pildistasime, rääkisime, olime vait, ma natuke ronisin veel ja ajasin kalu taga. Siis ronisime kõik koos jällegi mäest üles tagasi. Nemad pakkisid kotte ja ma andsin kõik oma üleliigsed asjad ära. Osad eestisse, teised jälle inglismaale. Aasta lõpus kohtun oma tavaarig aloodetavasti taas. Ja kui ka ei kohtu – kahtlen, kas üldse enam kunagi muutun võimaliseks parasvöötme kliimas suveriideid kanma.
Olin ette planeerinud, et lennujaama viimise ja kooli järele minemise vahelise pausi täidan sisukalt basseinis. Paraku oli vahepeal koolivaheaeg läbi saanud ning ka Matoury ‘suur’ aujula on nüüd vaid paar tundi päevas lahti. Need paar tundi aga minu graafikusse ei paista sobituvat. Niisiis passisin pikalt netis.
Järele mõeldes oli ehk toredamgi.
Tagasi sõites rääkisime sõpradest.
Selle peale kui kurtsin siinset sõprade puudust, ütles C äärmiselt mõtliku häälega ‘nojah, vähemalt on sul K’.
Nüüd on vaja jälle ennast trenniga harjutama hakata, jälle ennast metsaüksilduse ja-üksindusega treenida, jälle hakata teesklema, et see mida me siin teeme on mu meelest midagi tõsiseltvõetavat või töist.
Nüüd on ametlikult käes vist see hetk, kus tunnene, et pole siin enam midagi teha, näha või oodata. Kui nüüd hästi palju turiste edasi-tagasi voorima hakkaks, siis ehk..
…ja läbi see puhkus ongi. Ei pea vist lisama, et see oli kõige toredam puhkus üldse. Maailmalõpus ja looduses ja seikluste ja sõbpradega.
Hommikul käisime veel HJga varahommikusel jalutuskäigul. Nägime aarat, ‘luksuvat lindu’, üht pisikest madu, kalasid all jõe ääres ning loomulikult parme. Jalutuse jooksul tapsin neid täpselt 30.
All jõe ääres istusime pool tundi sillal. Pildistasime, rääkisime, olime vait, ma natuke ronisin veel ja ajasin kalu taga. Siis ronisime kõik koos jällegi mäest üles tagasi. Nemad pakkisid kotte ja ma andsin kõik oma üleliigsed asjad ära. Osad eestisse, teised jälle inglismaale. Aasta lõpus kohtun oma tavaarig aloodetavasti taas. Ja kui ka ei kohtu – kahtlen, kas üldse enam kunagi muutun võimaliseks parasvöötme kliimas suveriideid kanma.
Olin ette planeerinud, et lennujaama viimise ja kooli järele minemise vahelise pausi täidan sisukalt basseinis. Paraku oli vahepeal koolivaheaeg läbi saanud ning ka Matoury ‘suur’ aujula on nüüd vaid paar tundi päevas lahti. Need paar tundi aga minu graafikusse ei paista sobituvat. Niisiis passisin pikalt netis.
Järele mõeldes oli ehk toredamgi.
Tagasi sõites rääkisime sõpradest.
Selle peale kui kurtsin siinset sõprade puudust, ütles C äärmiselt mõtliku häälega ‘nojah, vähemalt on sul K’.
Nüüd on vaja jälle ennast trenniga harjutama hakata, jälle ennast metsaüksilduse ja-üksindusega treenida, jälle hakata teesklema, et see mida me siin teeme on mu meelest midagi tõsiseltvõetavat või töist.
Nüüd on ametlikult käes vist see hetk, kus tunnene, et pole siin enam midagi teha, näha või oodata. Kui nüüd hästi palju turiste edasi-tagasi voorima hakkaks, siis ehk..
28 september
taas tööl.
..kui cestrumi korjamist tööks saab nimetada.
Sest mina aru ei saa, mis seal rasket on – rebid oksalt lehed ja paned kotti. 10kg kott valmib paari tunniga.
Selle käigus leidsime kuivand lehte meenutava palvetajaritsika, kaks siniste munadega linnupesa ja ühe uue rööviku. Veel sattusime otsa ühele väikesele kurjale bothropsile. Sel korral liigist B. taeniatus. Üsna harv, aga seda enam mõrgine. Tegelane üritas tõepoolest kõigi kolme suunas rünnakuid teha. Saime kõrval vaadata, kuidas D ta matšeetega purustab.
Oleks ma piisavalt osav või julge või hullumeelne, et teda ise eemale transportida, poleks ma sellel juhtuda lasknud. Aga ma pole ju. Ja täpselt seal samas oli meil vaja veeta järgnevad paar tundi, nii et muud variatni väga polnud…
Linnupesad olid kanala kõrval oleva istanduse cestrumite otsas. Valge kullilise seal samas passimine hakkas kohe täiesti arusaadavana tunduma.
Hakkan neid nüüd pidevalt passimas käima. Ehk näen koorumist või poegade toitmist. Ehk satun peale mune neelavale maole. Ja kui mitte muud, siis vähemalt saan anutida seda, kui linnuvanemad minu peale kogu südamest karjuvad.
D ja K kogusid veel teisest istandusest ka taime, mul keelasid tulla. Ju see haavad kuidagi prantsuse-eesti mehist uhkust, kui mingi läti tüdruk nad üle töötab :)
Hommikul käisin taas varakult jalutamas. Tõele au andes, oli ärgates selline tunne, et isegi kui jalutamiseks ei peaks hamakist välja ronima, ei viitsiks ikkagi.
Aga sain endast jagu ning sain kohtuda tuukani ja uue roosa karvase röövikuga.
Kõige halvemas mõttes roosa ja karvase. Tegelasel on mitmesentimeertised pehmed roosad karvad. Näeb välja nagu Tõelide Daami lemmikloom.
F olevat Rile öelnud, et on okei, kui ta triikimise ajaks generaatorit tööle ei pane. Korra me seda ka proovisime. Tulemus oli ette teada, aga lihtsalt selleks et tõestada, või nii. Aga R ikka veel väidab, et tema peab triikima ilma generaatorita, F käskis.. ütlesin talle siis, et F on ka varem pada ajanud, kas pole (sain nõustuva noogutuse osaliseks), pealegi kui mees ise on ei tea kus, siis kuidas ta teab, mis ilma meil siin parasjagu on??
Viimastel päevadel on päikest jälle vaid nii palju et tavatarbe elektrit toota. Isegi veesurve tuleb generaatorist. Ning mingi päev olevat sadanud 10mm. Pole teab mis palju kohta arvestades, aga eestlase jaoks ikka omajagu.
taas tööl.
..kui cestrumi korjamist tööks saab nimetada.
Sest mina aru ei saa, mis seal rasket on – rebid oksalt lehed ja paned kotti. 10kg kott valmib paari tunniga.
Selle käigus leidsime kuivand lehte meenutava palvetajaritsika, kaks siniste munadega linnupesa ja ühe uue rööviku. Veel sattusime otsa ühele väikesele kurjale bothropsile. Sel korral liigist B. taeniatus. Üsna harv, aga seda enam mõrgine. Tegelane üritas tõepoolest kõigi kolme suunas rünnakuid teha. Saime kõrval vaadata, kuidas D ta matšeetega purustab.
Oleks ma piisavalt osav või julge või hullumeelne, et teda ise eemale transportida, poleks ma sellel juhtuda lasknud. Aga ma pole ju. Ja täpselt seal samas oli meil vaja veeta järgnevad paar tundi, nii et muud variatni väga polnud…
Linnupesad olid kanala kõrval oleva istanduse cestrumite otsas. Valge kullilise seal samas passimine hakkas kohe täiesti arusaadavana tunduma.
Hakkan neid nüüd pidevalt passimas käima. Ehk näen koorumist või poegade toitmist. Ehk satun peale mune neelavale maole. Ja kui mitte muud, siis vähemalt saan anutida seda, kui linnuvanemad minu peale kogu südamest karjuvad.
D ja K kogusid veel teisest istandusest ka taime, mul keelasid tulla. Ju see haavad kuidagi prantsuse-eesti mehist uhkust, kui mingi läti tüdruk nad üle töötab :)
Hommikul käisin taas varakult jalutamas. Tõele au andes, oli ärgates selline tunne, et isegi kui jalutamiseks ei peaks hamakist välja ronima, ei viitsiks ikkagi.
Aga sain endast jagu ning sain kohtuda tuukani ja uue roosa karvase röövikuga.
Kõige halvemas mõttes roosa ja karvase. Tegelasel on mitmesentimeertised pehmed roosad karvad. Näeb välja nagu Tõelide Daami lemmikloom.
F olevat Rile öelnud, et on okei, kui ta triikimise ajaks generaatorit tööle ei pane. Korra me seda ka proovisime. Tulemus oli ette teada, aga lihtsalt selleks et tõestada, või nii. Aga R ikka veel väidab, et tema peab triikima ilma generaatorita, F käskis.. ütlesin talle siis, et F on ka varem pada ajanud, kas pole (sain nõustuva noogutuse osaliseks), pealegi kui mees ise on ei tea kus, siis kuidas ta teab, mis ilma meil siin parasjagu on??
Viimastel päevadel on päikest jälle vaid nii palju et tavatarbe elektrit toota. Isegi veesurve tuleb generaatorist. Ning mingi päev olevat sadanud 10mm. Pole teab mis palju kohta arvestades, aga eestlase jaoks ikka omajagu.
29, kolmapäev
hamakis magamine on huvitav. Siis olen öistele häältele palju lähemal. Eriti tore on kuulata kõiki neid hääli hommikul enne ja pärast päikesetõusu. Pimeda aja hääles oon natuke müstilise,d keegi huikab, keegi krõbistab, krooksub. Aga nii pea kui valgeks hakkab minema, muutuvad hääled koha eluröömsaks linnu- ja konnalauluks.
Täna hommikul olid lõpuks ometi möiraahvid tagasi. Kaugel, aga ometi olemas. Ning jalutamas käies puutusin kokku veel kahe liigiga – tamariinid ning ateled. Mõlemaid neist eelkõige kuulsin, aga vaid mõnekümne meetri kauguselt.
Tänane jalutuskäik oli omamoodi uus ja huvitav. Nagu oleks üle pika aja klapid peast võetud. Jalutasin üksi ja vaikselt ning aegamööda ja ahmisin hääli ja detaile endasse. Leidsin uue ‘maas pesitsevsa linnu’ (pean ta nime lõpuks meelde jätma..) muna ning lisaks veel ühe linnupesa. Arvan, et mingi tuvilise. Valim on juba piisavalt suur, et katseid tegema hakata. Kas oleks väga kuri, kui eksperimentaalselt mune pesades ümber tõstaksin. Mida väike aialind teeks, kui ta järsku oma pesast kolmandiku võrra suurema valge muna leiaks?
Uuesti trenni-ree peale saamine tundub liiga veidralt lihtne. Minu teoori aon, et mul lihtsalt polegi enam lihaseid, ja mida pole, see ei saa ka väsida ega valutada.
Kusagil on käinud klõps ja mind on arvatud prantsuskeelse elanikkonna hulka. Tore, sest nüüd nad natuke valivad mu juuresolekul mida räägivad. Paha, sest see mulin on ikka nii kiire ja keeruline millest hoobilt aru pean saama.
Siin maal õpivad ka kõige asjalikumad inimesed üsna pea logelema. Sest keskpäeval lihtsalt ppole võimalik midagi muud teha. Ükskõik milliseks tegevusks, kas vi vaimseks on liig palav. Vahel on piisavalt jahe, et juturaamatut lugeda. Natuke palavamal päeval enam raamatut lugeda ei viitsi, aga on veel võimalik filmi vaadata. ning kõige kuumemad keskpäevad tuleb lihtsalt niisama logeledes üle elada. Ja seal juures, agada ei tohi. Kui selles palavuses magama jääd, oled ärgates koll ja loll.
Kik seisab. Õhk. Mõte. Loodus on vaid, ainult need kõige koledama häälega plekised tsikaadid teevad ii-uu-ii-uu (minu jaoks kõlab see natuke nii). Linnas on sel ajal veel koledam. Välisruumides vähemalt. Võibolla seepärast pannaksegi päeval parik tunniks poed kinni, et pidev klientide edasi-tagasi käimine ustest liiga palju palavust sisse ei tooks.
Selline siestafilosoofia.
Tänane siesta on veider – kekskpäeval sadas pool tundi vihma. Vihma ajal oli täiesti hea, mitte liiga palav. Kuid järgnevad paar tundi muutusid üsna ruttu sama kuumadeks nagu alati. Vihm mingit kestvat värskendust ei toonud.
Siinne iseära, et kõik on tehtud ‘lollilt lollile’ võibolla tegija polnudki loll, aga oma toote disainis üritas ta oma vaimset seisundit selle tarbija omale lähendada. Või siis.. ehk oli tõepoolest meie elektrisüsteemi ‘õpiku’ tootja puruloll. Sest no NII halvasti ju seda muidu keegi ei kirjutaks.
Igatahes. Teos koosneb lühiklauslitest.
‘blablabla, nii on õige’
‘Kui on nii, siis tee nii’
‘Ära nii tee’
seda, mida mingi nupp kogu keerulises süsteemis reaalselt teeb, kuigi palju kusagil ei mainita.
Nii et kui jõuab kätte olukord, kus ükski neljast raamatus mainitud hädast ei sobi kirjeldama meie häda, siis puhtale loogikale ja erinevate osade kokku panemisele toetudes probleemi lahendada ei saa.
Võibolla tõesti, et F teab, mis kuidas ja kus… aga mulle pole ta seda rääkinud. Ega Kle. Mulle on ta järele mõeldes üldse ainult sellest rääkinud, kuidas ta Mongoolias jõi.
Ehk siis – kuivaperiood tundub lõpusirgel olevat. See nädal on olnud pilvine, kahel päeval asjalikult vihmane, nüüd peame juba ka tavaelektrit kõrvalise abiga tootma.
hamakis magamine on huvitav. Siis olen öistele häältele palju lähemal. Eriti tore on kuulata kõiki neid hääli hommikul enne ja pärast päikesetõusu. Pimeda aja hääles oon natuke müstilise,d keegi huikab, keegi krõbistab, krooksub. Aga nii pea kui valgeks hakkab minema, muutuvad hääled koha eluröömsaks linnu- ja konnalauluks.
Täna hommikul olid lõpuks ometi möiraahvid tagasi. Kaugel, aga ometi olemas. Ning jalutamas käies puutusin kokku veel kahe liigiga – tamariinid ning ateled. Mõlemaid neist eelkõige kuulsin, aga vaid mõnekümne meetri kauguselt.
Tänane jalutuskäik oli omamoodi uus ja huvitav. Nagu oleks üle pika aja klapid peast võetud. Jalutasin üksi ja vaikselt ning aegamööda ja ahmisin hääli ja detaile endasse. Leidsin uue ‘maas pesitsevsa linnu’ (pean ta nime lõpuks meelde jätma..) muna ning lisaks veel ühe linnupesa. Arvan, et mingi tuvilise. Valim on juba piisavalt suur, et katseid tegema hakata. Kas oleks väga kuri, kui eksperimentaalselt mune pesades ümber tõstaksin. Mida väike aialind teeks, kui ta järsku oma pesast kolmandiku võrra suurema valge muna leiaks?
Uuesti trenni-ree peale saamine tundub liiga veidralt lihtne. Minu teoori aon, et mul lihtsalt polegi enam lihaseid, ja mida pole, see ei saa ka väsida ega valutada.
Kusagil on käinud klõps ja mind on arvatud prantsuskeelse elanikkonna hulka. Tore, sest nüüd nad natuke valivad mu juuresolekul mida räägivad. Paha, sest see mulin on ikka nii kiire ja keeruline millest hoobilt aru pean saama.
Siin maal õpivad ka kõige asjalikumad inimesed üsna pea logelema. Sest keskpäeval lihtsalt ppole võimalik midagi muud teha. Ükskõik milliseks tegevusks, kas vi vaimseks on liig palav. Vahel on piisavalt jahe, et juturaamatut lugeda. Natuke palavamal päeval enam raamatut lugeda ei viitsi, aga on veel võimalik filmi vaadata. ning kõige kuumemad keskpäevad tuleb lihtsalt niisama logeledes üle elada. Ja seal juures, agada ei tohi. Kui selles palavuses magama jääd, oled ärgates koll ja loll.
Kik seisab. Õhk. Mõte. Loodus on vaid, ainult need kõige koledama häälega plekised tsikaadid teevad ii-uu-ii-uu (minu jaoks kõlab see natuke nii). Linnas on sel ajal veel koledam. Välisruumides vähemalt. Võibolla seepärast pannaksegi päeval parik tunniks poed kinni, et pidev klientide edasi-tagasi käimine ustest liiga palju palavust sisse ei tooks.
Selline siestafilosoofia.
Tänane siesta on veider – kekskpäeval sadas pool tundi vihma. Vihma ajal oli täiesti hea, mitte liiga palav. Kuid järgnevad paar tundi muutusid üsna ruttu sama kuumadeks nagu alati. Vihm mingit kestvat värskendust ei toonud.
Siinne iseära, et kõik on tehtud ‘lollilt lollile’ võibolla tegija polnudki loll, aga oma toote disainis üritas ta oma vaimset seisundit selle tarbija omale lähendada. Või siis.. ehk oli tõepoolest meie elektrisüsteemi ‘õpiku’ tootja puruloll. Sest no NII halvasti ju seda muidu keegi ei kirjutaks.
Igatahes. Teos koosneb lühiklauslitest.
‘blablabla, nii on õige’
‘Kui on nii, siis tee nii’
‘Ära nii tee’
seda, mida mingi nupp kogu keerulises süsteemis reaalselt teeb, kuigi palju kusagil ei mainita.
Nii et kui jõuab kätte olukord, kus ükski neljast raamatus mainitud hädast ei sobi kirjeldama meie häda, siis puhtale loogikale ja erinevate osade kokku panemisele toetudes probleemi lahendada ei saa.
Võibolla tõesti, et F teab, mis kuidas ja kus… aga mulle pole ta seda rääkinud. Ega Kle. Mulle on ta järele mõeldes üldse ainult sellest rääkinud, kuidas ta Mongoolias jõi.
Ehk siis – kuivaperiood tundub lõpusirgel olevat. See nädal on olnud pilvine, kahel päeval asjalikult vihmane, nüüd peame juba ka tavaelektrit kõrvalise abiga tootma.
30 september, neljapäev
mul on šampinjonid!
Sellise teatega tuli eile õhtul pr F. Ehk siis mu varasem diagnoos oli õige. Ühtlasi tõi ta mulle selle vastast pesuvahendit.
Kõik, kelle koeral või kassil on olnud see seenhaigus, mille tagajärjel karvutud laigud tekivad ning siis peab looma kreemitama, teavad seda spetsiifilist lõhna. Minu pesuvahendilmon see sama. Pean ennast sisse seebitama ja 15 minutit paljalt kügelema ja lõhnama nagu kärnas koer. Mingis mõttes ju olengi seda.
Muidu tegelen aktiivse logelemisega endiselt. Ärkan pool kuus, et päikesetõusuga jalutama minna, siis (teine) hommikukohv, siis raama,t siis kui vaja Cle järele, siis trenn, jalutus, kohv.. sellist elu elaks küll.
Täna läksin kohe eriti varakult lapsele kooli järele – et oleks aega kuuma veega pesu puhtaks saada enne uut valguspüügiseeriat. Vähemalt esimene mulje võiks turistidel olla et siin ei ela ainult pärdikud. Küll nad hiljem jõuavad oma arvamust selles osas kohendada.
Ise tajun ehk veel vähe oma peatset lahkumist. Seda teevad teised. Üha enam saan meile siiatulemissoovijatelt.
Kui see nüüd minu teene on, et kõik järsku Guiaanasse tahavad… siis oskan vist küll argipäeva põnevaks kirjutada.
47 George Carlin - Last Words
kirjandusega olen viimasel ajal liiga vähe tegelenud.
mul on šampinjonid!
Sellise teatega tuli eile õhtul pr F. Ehk siis mu varasem diagnoos oli õige. Ühtlasi tõi ta mulle selle vastast pesuvahendit.
Kõik, kelle koeral või kassil on olnud see seenhaigus, mille tagajärjel karvutud laigud tekivad ning siis peab looma kreemitama, teavad seda spetsiifilist lõhna. Minu pesuvahendilmon see sama. Pean ennast sisse seebitama ja 15 minutit paljalt kügelema ja lõhnama nagu kärnas koer. Mingis mõttes ju olengi seda.
Muidu tegelen aktiivse logelemisega endiselt. Ärkan pool kuus, et päikesetõusuga jalutama minna, siis (teine) hommikukohv, siis raama,t siis kui vaja Cle järele, siis trenn, jalutus, kohv.. sellist elu elaks küll.
Täna läksin kohe eriti varakult lapsele kooli järele – et oleks aega kuuma veega pesu puhtaks saada enne uut valguspüügiseeriat. Vähemalt esimene mulje võiks turistidel olla et siin ei ela ainult pärdikud. Küll nad hiljem jõuavad oma arvamust selles osas kohendada.
Ise tajun ehk veel vähe oma peatset lahkumist. Seda teevad teised. Üha enam saan meile siiatulemissoovijatelt.
Kui see nüüd minu teene on, et kõik järsku Guiaanasse tahavad… siis oskan vist küll argipäeva põnevaks kirjutada.
47 George Carlin - Last Words
kirjandusega olen viimasel ajal liiga vähe tegelenud.
1 oktoober.
Ja käes ta ongi! Oktoober. Aeg lendab nagu banaanimaias puuviljanahkhiir.
Hommikust saati on vererõhuga probleeme olnud. Õigemini selle puudumisega. Esimene pool varahommikusest jalutuskäigust oli natuke kõikuv, teine pool, mäest üles oli äärmiselt veider. Nii et ei näinud midagi ega pildistanud kedagi. Sama hästi oleks võinud edasi magada.
Panin palju kohvi vereringesse ning läksime Kga maja ehitama. Otse üle tee uut valguspüügivarialust. Sest tõenäoselt hakkab seal olema D, kellel pole ju ka autot kuhu vihma eest varju alla minna.
K saagis puid maha ja ma lõbutsesin ka matšeetega metsas. Tegelikult saan täitsa käejämeduste puudega hakkama. Aga nii osav ikka veel pole, et suudaks samasse lööki nii jõu kui täpsuse panna. Ikka kas üks või teine. Niisiis näevad minu langetatud puud välja, nagu oleks proteesidega purjus kobras neid järanud.
Vahepeal saabus keskpäev ja palav väsimus. Teisele majale puuduolevaid laetalasid pannes saime praktilise tõestuse rahvatarkusele, et töötavaid asju ei pea parandama.
Veider on olla arukam ja see, kes peab ütlema kuidas oleks õigem ja mis on üleliia. Veel veidram on, det isegi kui midagi ütlen, siis mind ei kuulata. Pärast küll tõdetakse, et näed, jah, maja kukkus kokku ja boss ei luba mul autot juhtida…
Pärastlõunal läksin Rourasse, kus sain kokku Figa. Võtsin peale D, palju toitu kanadele, palju mädabanaane liblikatele ja natuke ka toidupoolist turistidele. Järele jäänud õhtupoolik kulus banaanine lõksudesse jaotamisele. Üleni mädabanaanide mahlaga koos, kõik villid ja kriimustused lägased, mõlemad koerad kaasas. Ja muudkui jaluta ja kuula linnulaulu. Seda võiks iga päev teha.
Kuigi olin eelmisel nädalal kõik lõksud läbi käinud, tuli halva üllatusena, et vahe peal üks neist maha on kukkunud. Mitu kuud püsisi puu otsas ja nüüd viimasel nädalal oli tarvis ühel neist sealt lahkuda!
Biotoobiline tähelepanek – parasvöötme puud hoiavad kinni maast, vihmametsa puud taevast.
Need käejämedused puukesed, mida langetasime, polnud kuigi rasked tüvest läbi saada. Raskem osa oli nad väsast kätte saada. Kõigepealt tuleb muidugi nii palju võsa langetadqa, et saaks seal üldse matšeetega vehkida. Siis kui oled saanud puule lähedale saad tema kallale asuda. Ning kui tüvest läbi oled saanud, polegi veel kõik – siis on vaja latv kätte saada liaanidest, naabetpuudest, sipelgatest.. eriti et selles sekundaarvõsas kus tegutsesime, olid kõik noored puud täpselt sama pikad ja lõik vist paari pika liaaniga latva pidi kokku seotud.
Päeva skoor – 37 parmu.
Ja käes ta ongi! Oktoober. Aeg lendab nagu banaanimaias puuviljanahkhiir.
Hommikust saati on vererõhuga probleeme olnud. Õigemini selle puudumisega. Esimene pool varahommikusest jalutuskäigust oli natuke kõikuv, teine pool, mäest üles oli äärmiselt veider. Nii et ei näinud midagi ega pildistanud kedagi. Sama hästi oleks võinud edasi magada.
Panin palju kohvi vereringesse ning läksime Kga maja ehitama. Otse üle tee uut valguspüügivarialust. Sest tõenäoselt hakkab seal olema D, kellel pole ju ka autot kuhu vihma eest varju alla minna.
K saagis puid maha ja ma lõbutsesin ka matšeetega metsas. Tegelikult saan täitsa käejämeduste puudega hakkama. Aga nii osav ikka veel pole, et suudaks samasse lööki nii jõu kui täpsuse panna. Ikka kas üks või teine. Niisiis näevad minu langetatud puud välja, nagu oleks proteesidega purjus kobras neid järanud.
Vahepeal saabus keskpäev ja palav väsimus. Teisele majale puuduolevaid laetalasid pannes saime praktilise tõestuse rahvatarkusele, et töötavaid asju ei pea parandama.
Veider on olla arukam ja see, kes peab ütlema kuidas oleks õigem ja mis on üleliia. Veel veidram on, det isegi kui midagi ütlen, siis mind ei kuulata. Pärast küll tõdetakse, et näed, jah, maja kukkus kokku ja boss ei luba mul autot juhtida…
Pärastlõunal läksin Rourasse, kus sain kokku Figa. Võtsin peale D, palju toitu kanadele, palju mädabanaane liblikatele ja natuke ka toidupoolist turistidele. Järele jäänud õhtupoolik kulus banaanine lõksudesse jaotamisele. Üleni mädabanaanide mahlaga koos, kõik villid ja kriimustused lägased, mõlemad koerad kaasas. Ja muudkui jaluta ja kuula linnulaulu. Seda võiks iga päev teha.
Kuigi olin eelmisel nädalal kõik lõksud läbi käinud, tuli halva üllatusena, et vahe peal üks neist maha on kukkunud. Mitu kuud püsisi puu otsas ja nüüd viimasel nädalal oli tarvis ühel neist sealt lahkuda!
Biotoobiline tähelepanek – parasvöötme puud hoiavad kinni maast, vihmametsa puud taevast.
Need käejämedused puukesed, mida langetasime, polnud kuigi rasked tüvest läbi saada. Raskem osa oli nad väsast kätte saada. Kõigepealt tuleb muidugi nii palju võsa langetadqa, et saaks seal üldse matšeetega vehkida. Siis kui oled saanud puule lähedale saad tema kallale asuda. Ning kui tüvest läbi oled saanud, polegi veel kõik – siis on vaja latv kätte saada liaanidest, naabetpuudest, sipelgatest.. eriti et selles sekundaarvõsas kus tegutsesime, olid kõik noored puud täpselt sama pikad ja lõik vist paari pika liaaniga latva pidi kokku seotud.
Päeva skoor – 37 parmu.
2 oktoober, laupäev
eile õhtul hilja tulid niisiis ameeriklased. Oli plaanitud ka kaks valgust püüda, sõsteemid said enne pimedat üles ja puha. Aga siis ühel hetkel helistati, et täna pole ikkagi ja kunagi päris-päris õhtul tulid väsinud tegelased. Tükki üheksa. Kõik tahtsid su kätt suruda, oma nime öelda ja sinu nime halvasti hääldada. Nad on enamuses üsna vana,d vormist väljas, ja kõige halvemas mõttes ameerika aktsendiga. Senised teaduslikumad ameerikalsed, kellega kokku olen puutunud, seda omadust nii karjuvalt välja ei näidanud.
Tänane päev on läinud koos nendega rigi möllamiseks. Kamba kõige ninam, M, on siin juba ei tea mitmendat korda ja teab nüüd juba kuut eestlast ja on vibulaskmises olümpial käinud.
Imelise aeglusega jalutasin nendega liblikalõkse läbi, siis tormasin linna. Kaks tädi kauplesid ennast kaasa. Et osta patareisid ja niisama aknast välja vaadata.
Oh jeerum, küll üks ameerika tädi jaksab möliseda! Ükskõik millest, peaasi, et poleks vaikust.
Arvan, et seepärast peetaksegi neid sageli rumalateks. Mida rohkem mäliseda, seda rohkem jõuab lisaks muule ka rumalaid asju öelda kindlas ajaühikus.
Linnas võtsime peale Fi kes oli rendibussi ära toomas ning mõned kerged liblikapüünised, et neid metsas lihtsamalt lae alla jaksaks tirida. Tagasi tulles just seda tegimegi. Sel korral vaid Mi ja paariga veel. Puldusime kive üle okste ja tegime pärdikunalju.
Ning siis jõudsin just selleks ajaks tagasi, et minna valguspüügiplatsile, mille D juba üksi oli üles jõudnud panna. Nii et mina sain lihtsalt õigel ajal teha neli autosõitu- tegelased ühte kohta, siis tagasi ja järgmised teise kohta, siis üksik mahajääja veel valguspüügile, siis esimesest kohat üks tagasi tuua, et ta saks oma kaamera…. Neljakilomeertist lõiku kahe ööpüügikoha vahel sõitsin kokku poolteist tundi.
Raske on otsustada, kes on toredad ja kellesse peaks eelarvamusega suhtuma. Need, kes on jutuka,d on kahtlased. Need kes pole, oleks tavakriteeriumi järgi ju …tavalised. Aga et nad on ameeriklase,d siis nagu ei oska ka kuidagi arvamust tekitada. Ja mis värk neil komplimentidega on, sellest ei olegi vist võimalik ühel idaeurooplasel aru saada.
eile õhtul hilja tulid niisiis ameeriklased. Oli plaanitud ka kaks valgust püüda, sõsteemid said enne pimedat üles ja puha. Aga siis ühel hetkel helistati, et täna pole ikkagi ja kunagi päris-päris õhtul tulid väsinud tegelased. Tükki üheksa. Kõik tahtsid su kätt suruda, oma nime öelda ja sinu nime halvasti hääldada. Nad on enamuses üsna vana,d vormist väljas, ja kõige halvemas mõttes ameerika aktsendiga. Senised teaduslikumad ameerikalsed, kellega kokku olen puutunud, seda omadust nii karjuvalt välja ei näidanud.
Tänane päev on läinud koos nendega rigi möllamiseks. Kamba kõige ninam, M, on siin juba ei tea mitmendat korda ja teab nüüd juba kuut eestlast ja on vibulaskmises olümpial käinud.
Imelise aeglusega jalutasin nendega liblikalõkse läbi, siis tormasin linna. Kaks tädi kauplesid ennast kaasa. Et osta patareisid ja niisama aknast välja vaadata.
Oh jeerum, küll üks ameerika tädi jaksab möliseda! Ükskõik millest, peaasi, et poleks vaikust.
Arvan, et seepärast peetaksegi neid sageli rumalateks. Mida rohkem mäliseda, seda rohkem jõuab lisaks muule ka rumalaid asju öelda kindlas ajaühikus.
Linnas võtsime peale Fi kes oli rendibussi ära toomas ning mõned kerged liblikapüünised, et neid metsas lihtsamalt lae alla jaksaks tirida. Tagasi tulles just seda tegimegi. Sel korral vaid Mi ja paariga veel. Puldusime kive üle okste ja tegime pärdikunalju.
Ning siis jõudsin just selleks ajaks tagasi, et minna valguspüügiplatsile, mille D juba üksi oli üles jõudnud panna. Nii et mina sain lihtsalt õigel ajal teha neli autosõitu- tegelased ühte kohta, siis tagasi ja järgmised teise kohta, siis üksik mahajääja veel valguspüügile, siis esimesest kohat üks tagasi tuua, et ta saks oma kaamera…. Neljakilomeertist lõiku kahe ööpüügikoha vahel sõitsin kokku poolteist tundi.
Raske on otsustada, kes on toredad ja kellesse peaks eelarvamusega suhtuma. Need, kes on jutuka,d on kahtlased. Need kes pole, oleks tavakriteeriumi järgi ju …tavalised. Aga et nad on ameeriklase,d siis nagu ei oska ka kuidagi arvamust tekitada. Ja mis värk neil komplimentidega on, sellest ei olegi vist võimalik ühel idaeurooplasel aru saada.
Saturday, September 25, 2010
19 september, pühapäev
kuigi kirjutan ise siia kuupäeva, september, pole üldsegi septembri tunnet. Sud on sügis? Tahan hommikusi udusid, kollapunaseid lehti ning alguseid. Tahan oma koera ja oma jalgratast ja oma tuba.
Peaaegu, et isegi koju tahaks juba. Peaaegu.
Igatahes – pühapäeviti peab ju käima laadal Cacaos. Nii et me käisime ka. olen seltskonnale hommikuse eluviisi peale surunud, nii et saime sinna juba enne palavat, kõndisime linnale tiiru peale, sattusime kirikusse kogemata selleks ajaks kui käis jubalateenistus ning laste ristimine. Mõelda, kui inbriidsed nad mõne põlvkonna pärast on, kui ianult omavahel sigimist jätkavad.
Kes? H’mongid. Nad on paar tuhat aastat siberist lagu-aasiasse rännanud, vietnami, hiina mägedesse. Ja seal hakkasid nad kristlaksteks. Nii et kui Lao hakkas oma kommunismijoont ajama, hakati neid taga kiusama ja 70ndatel toimus massiline väljaränne. Nüüd on Guiaanas töövõimeline populatsioon – cacao külas elavad h’mongid toodadav 80% siinsetest puviljadest, teevad käsitööd, peavad riigi poode..
Ostlesime ennast hulluks. Kõigile ju kingitusi vaja ning vaevalt, et cacaosse enam tagasi satun. Ehted ja kotid. Jaja, tean küll et 50% maa populatsioonist on isane, mu tutvusringkonnas umbes samuti. Ma ostsin ikkagi ehteid ja kotte. Supp, kaasa ostetud snäkid ning lõuna paiku põrutasime loomaaeda.
Loomaaias on vist alati palav – sisemaa, merest kaugel, mägedest kaugel… aga loomad said vähemalt nähtud. Kõik peale jaaguari, tema otsustas mitte põõsast välja tulla.
Enne äraminekut olime Hga suveniiripoes ulakad. Mängisime rivaaliitsevate külmikumagnetitega ja tegime ühe katki… oioi.
Ja läbi meie roadtripp ongi – rendiauto tagasi, asjad kotti, kotid autosse. Jätkasime Kga meie igaavest vaidlust – tema tahab minu asemel autot juhtida ka a siis kui ta tgelikult taga vasakul istub ning minu meles ongi see ainus koht kus ta autojuhina välja on kannatatav. Ehkki on äärmiselt häiriv kui mingi ninahääl tagant teatab mis käigu sa mis hetkel sisse pead panema, on põhimõtteliselt võimalik siiski elusalt koju jõuda. Kui just üksteist auto sees ära ei tapa.
Andsin talle siiski võimaluse- K oli roolis, ma iiveldasin. Aegajalt juhtis ta tähelepanu oma imelisele tehnikale, aga andes tõele au, mul on ükskõik kui imeline see tehnika ka poleks, kuni ta käib koos nurkkiirendusega, muidukiirendusega ja lolli mölaga.
kuigi kirjutan ise siia kuupäeva, september, pole üldsegi septembri tunnet. Sud on sügis? Tahan hommikusi udusid, kollapunaseid lehti ning alguseid. Tahan oma koera ja oma jalgratast ja oma tuba.
Peaaegu, et isegi koju tahaks juba. Peaaegu.
Igatahes – pühapäeviti peab ju käima laadal Cacaos. Nii et me käisime ka. olen seltskonnale hommikuse eluviisi peale surunud, nii et saime sinna juba enne palavat, kõndisime linnale tiiru peale, sattusime kirikusse kogemata selleks ajaks kui käis jubalateenistus ning laste ristimine. Mõelda, kui inbriidsed nad mõne põlvkonna pärast on, kui ianult omavahel sigimist jätkavad.
Kes? H’mongid. Nad on paar tuhat aastat siberist lagu-aasiasse rännanud, vietnami, hiina mägedesse. Ja seal hakkasid nad kristlaksteks. Nii et kui Lao hakkas oma kommunismijoont ajama, hakati neid taga kiusama ja 70ndatel toimus massiline väljaränne. Nüüd on Guiaanas töövõimeline populatsioon – cacao külas elavad h’mongid toodadav 80% siinsetest puviljadest, teevad käsitööd, peavad riigi poode..
Ostlesime ennast hulluks. Kõigile ju kingitusi vaja ning vaevalt, et cacaosse enam tagasi satun. Ehted ja kotid. Jaja, tean küll et 50% maa populatsioonist on isane, mu tutvusringkonnas umbes samuti. Ma ostsin ikkagi ehteid ja kotte. Supp, kaasa ostetud snäkid ning lõuna paiku põrutasime loomaaeda.
Loomaaias on vist alati palav – sisemaa, merest kaugel, mägedest kaugel… aga loomad said vähemalt nähtud. Kõik peale jaaguari, tema otsustas mitte põõsast välja tulla.
Enne äraminekut olime Hga suveniiripoes ulakad. Mängisime rivaaliitsevate külmikumagnetitega ja tegime ühe katki… oioi.
Ja läbi meie roadtripp ongi – rendiauto tagasi, asjad kotti, kotid autosse. Jätkasime Kga meie igaavest vaidlust – tema tahab minu asemel autot juhtida ka a siis kui ta tgelikult taga vasakul istub ning minu meles ongi see ainus koht kus ta autojuhina välja on kannatatav. Ehkki on äärmiselt häiriv kui mingi ninahääl tagant teatab mis käigu sa mis hetkel sisse pead panema, on põhimõtteliselt võimalik siiski elusalt koju jõuda. Kui just üksteist auto sees ära ei tapa.
Andsin talle siiski võimaluse- K oli roolis, ma iiveldasin. Aegajalt juhtis ta tähelepanu oma imelisele tehnikale, aga andes tõele au, mul on ükskõik kui imeline see tehnika ka poleks, kuni ta käib koos nurkkiirendusega, muidukiirendusega ja lolli mölaga.
20, jaanika sünnipäev
kokkulepitult magasime täna kaua (põõnasin suisa kuueni), ja puhkasime. Väikesel loomade vaatamise jalutuskäigul jooksis kiunuv aguuti risti üle tee otse me nina alt, raagritsikas oli kohal ja madu nägime ka. viimase nädalaga juba 5 kodra madu nähtud.
Siis oli lebo ja toiduvalmistamine. Kartulisalat – sest kõigil laste sünnipäevadel on ju kartulisalat. Ja aprikoosikook. Sest see on lihtsalt nii eesti rahvustoit kui olla saab. Siinsed kartulid ei taha keedes pehmeks minna. Prantsusmaalt tigupostiga kohale toodav toit ei saagi vist seda endale lubada.
Toiduvalmistamise kõrvale sai ära kuuldud palju uudiseid ja saateid. Olen nüüd jälle kursis.
Õhtul olid laagris D ja R ja DJ ja pr F ning C et siis täitsa suur seltskond. Et kõige ühisem keel oli prantsuse – seda ei rääkinud ainult kaks inimest – käis suhtlus selles. See aitas ka kaasa, et lõpuks ilmus lauale ka šampusepudel. Ebakainelt on võõrkeeli rääkida endiselt lihtsam (‘bad english’ ei ole ju võõrkeel, see on teaduskeel:).
Kuidas A oli absoluutselt kõiki elukaid oma lapsukesteks pidanud ja kuidas L nõudis sünnipäeval, et teda tooliga taevasse visataks ning kuidas ma ikka olen korralik eestlane – joon küll kui tarvis.
Mesikäpa šhokolaad oli kõigi lemmik ja ülejäägid läksid Cle, siis läksid korralikud inimesed magama, eestlased jätkasid joomist ja ussisõnade mängimist meie rõdul. O sünnipäevapunts sai ammendatud ja jõudsin ka selle kahtlase heljumiga kange alkoholini. Peab varudesse ikka uue pudeli rummi ostma.
kokkulepitult magasime täna kaua (põõnasin suisa kuueni), ja puhkasime. Väikesel loomade vaatamise jalutuskäigul jooksis kiunuv aguuti risti üle tee otse me nina alt, raagritsikas oli kohal ja madu nägime ka. viimase nädalaga juba 5 kodra madu nähtud.
Siis oli lebo ja toiduvalmistamine. Kartulisalat – sest kõigil laste sünnipäevadel on ju kartulisalat. Ja aprikoosikook. Sest see on lihtsalt nii eesti rahvustoit kui olla saab. Siinsed kartulid ei taha keedes pehmeks minna. Prantsusmaalt tigupostiga kohale toodav toit ei saagi vist seda endale lubada.
Toiduvalmistamise kõrvale sai ära kuuldud palju uudiseid ja saateid. Olen nüüd jälle kursis.
Õhtul olid laagris D ja R ja DJ ja pr F ning C et siis täitsa suur seltskond. Et kõige ühisem keel oli prantsuse – seda ei rääkinud ainult kaks inimest – käis suhtlus selles. See aitas ka kaasa, et lõpuks ilmus lauale ka šampusepudel. Ebakainelt on võõrkeeli rääkida endiselt lihtsam (‘bad english’ ei ole ju võõrkeel, see on teaduskeel:).
Kuidas A oli absoluutselt kõiki elukaid oma lapsukesteks pidanud ja kuidas L nõudis sünnipäeval, et teda tooliga taevasse visataks ning kuidas ma ikka olen korralik eestlane – joon küll kui tarvis.
Mesikäpa šhokolaad oli kõigi lemmik ja ülejäägid läksid Cle, siis läksid korralikud inimesed magama, eestlased jätkasid joomist ja ussisõnade mängimist meie rõdul. O sünnipäevapunts sai ammendatud ja jõudsin ka selle kahtlase heljumiga kange alkoholini. Peab varudesse ikka uue pudeli rummi ostma.
21 september
dantel korjas hannale imekauneid lilli. Otse Roura ja mahoury vahelisest solgikraavist. Ehk siis käisime tüdrukutega tööd tegemas. Et keegi ei saaks öelda, et me niisama loegeleme ja et me ei peaks selle asemel hoopis laagrit valvama. Ja natuke peab ju ekstreemturismi ka saama. Ühtlasi jäin sandaalist ilma – vajusin kraavis sulistades (sest seal ju polnud märki, et ujumine keelatud!) vajusin jalga pidi sisse ja välja tõmmats tõmbasin välja ainult jala ja ühe sandaalirihma. Tald ning ülejäänud rihmad jäid mutta. Tirisin ikka muu osa ka papust välja ja tegin eriti šefi lühiajalise väljapääsu… aga jalanõudepuudus muutus järsult väga karjuvaks.
Nii et õhtupoolikul Cl koolis järel käies ostsin endale hiinakast crocksid (sp?). juba teised uued jalanõud nädala jooksul, kuigi lubasin siinoleku jooksul seda mitte teha. Aga pole parata, midagi peab ju kandma.
Nii et nüüd on mu jalalabad ühtlaselt villidega kaetud. Uued jalanõud teevad ALATI mu jalad villi, nüüd suisa kaks paari korraga.
Käisin kiiruga marke ostmas (nagu üldse alati kiirustama pidavat) ja nägin taas Rattanu. Ta kinkis mulle käevõru. Väikese plastmassist jublaka. Aga mõte ju loeb. Ning kui ta järjekordset uut mütsi kiitsin, pakkus et teeb mulle ka ühe. Ma mõtlen selle üle.
Tagasi sõites lobibes C juba täitsa palju ja täiesti aru saadavalt inglise keeles. Prantsuse valitsus pidavat põhimõtteliselt väga tathma, et inimesed inglist ja teisi keeli õpiksid, aga see läheb endiselt visalt. Pole ka ime – 3 keeletundi nädalas vaid. Ja siin on üldse olukord, kus osad ei räägi ka prantsust. Isegi mitte kõik õpetajad koolis. Nt pidi Cl olema kreoolikeelne matemaatikaõpetaja. Nii et isegi kui sa matemaatikat ehk jagad, on alati võimalus mitte aru saada, sest õpetajaga on keelebarjäär. Nunnu maa ikka.
Spordist rääkisime ka, nagu alati. Millega sa ikka noorte poistega räägid.
Õhtul tegin teoks K lubaduse. Nimelt lubas ta meiega Bodyvive ja Bodybalance trenni teha, sest ostsime mingid tobedad hommikusöögihelbed, millega treeningvideo kaasa sai (my speciality ju :P). oli ikka naljakas ja kohutav küll. Kui poleks olnud toredat seltskonda ja palju looma- ja ööpüüginalju, millega harjutusi ristida, poleks seda ajuloputust välja kannatanud. Aga niimoodi oli täitsa… naljakas.
Õhtu läks matemaatikaharjutuste alla. Jäin hamakis magama sel ajal kui teised veel ajusid ragistasid.
Hamakis jäin täiesti tahtlikult magama, sääsevõrgu all teki ja padjaga. Poole öö peaks hakkas küll hirmus külm, aga olin liiga laisk, et sokke ja lisavarustust tooma minna ja kannatasin hommikuni välja. Järgmisel korral võtan kohe peale teki ka lina hamakki. Sest mina pean õues magada saama!
Nii ei pea oma keldriõhkkonna ja –flooraga toas liiga palju aega veetma. Siis julgen ehk seal edaspidi vähemalt aegajalt trenni teha.
dantel korjas hannale imekauneid lilli. Otse Roura ja mahoury vahelisest solgikraavist. Ehk siis käisime tüdrukutega tööd tegemas. Et keegi ei saaks öelda, et me niisama loegeleme ja et me ei peaks selle asemel hoopis laagrit valvama. Ja natuke peab ju ekstreemturismi ka saama. Ühtlasi jäin sandaalist ilma – vajusin kraavis sulistades (sest seal ju polnud märki, et ujumine keelatud!) vajusin jalga pidi sisse ja välja tõmmats tõmbasin välja ainult jala ja ühe sandaalirihma. Tald ning ülejäänud rihmad jäid mutta. Tirisin ikka muu osa ka papust välja ja tegin eriti šefi lühiajalise väljapääsu… aga jalanõudepuudus muutus järsult väga karjuvaks.
Nii et õhtupoolikul Cl koolis järel käies ostsin endale hiinakast crocksid (sp?). juba teised uued jalanõud nädala jooksul, kuigi lubasin siinoleku jooksul seda mitte teha. Aga pole parata, midagi peab ju kandma.
Nii et nüüd on mu jalalabad ühtlaselt villidega kaetud. Uued jalanõud teevad ALATI mu jalad villi, nüüd suisa kaks paari korraga.
Käisin kiiruga marke ostmas (nagu üldse alati kiirustama pidavat) ja nägin taas Rattanu. Ta kinkis mulle käevõru. Väikese plastmassist jublaka. Aga mõte ju loeb. Ning kui ta järjekordset uut mütsi kiitsin, pakkus et teeb mulle ka ühe. Ma mõtlen selle üle.
Tagasi sõites lobibes C juba täitsa palju ja täiesti aru saadavalt inglise keeles. Prantsuse valitsus pidavat põhimõtteliselt väga tathma, et inimesed inglist ja teisi keeli õpiksid, aga see läheb endiselt visalt. Pole ka ime – 3 keeletundi nädalas vaid. Ja siin on üldse olukord, kus osad ei räägi ka prantsust. Isegi mitte kõik õpetajad koolis. Nt pidi Cl olema kreoolikeelne matemaatikaõpetaja. Nii et isegi kui sa matemaatikat ehk jagad, on alati võimalus mitte aru saada, sest õpetajaga on keelebarjäär. Nunnu maa ikka.
Spordist rääkisime ka, nagu alati. Millega sa ikka noorte poistega räägid.
Õhtul tegin teoks K lubaduse. Nimelt lubas ta meiega Bodyvive ja Bodybalance trenni teha, sest ostsime mingid tobedad hommikusöögihelbed, millega treeningvideo kaasa sai (my speciality ju :P). oli ikka naljakas ja kohutav küll. Kui poleks olnud toredat seltskonda ja palju looma- ja ööpüüginalju, millega harjutusi ristida, poleks seda ajuloputust välja kannatanud. Aga niimoodi oli täitsa… naljakas.
Õhtu läks matemaatikaharjutuste alla. Jäin hamakis magama sel ajal kui teised veel ajusid ragistasid.
Hamakis jäin täiesti tahtlikult magama, sääsevõrgu all teki ja padjaga. Poole öö peaks hakkas küll hirmus külm, aga olin liiga laisk, et sokke ja lisavarustust tooma minna ja kannatasin hommikuni välja. Järgmisel korral võtan kohe peale teki ka lina hamakki. Sest mina pean õues magada saama!
Nii ei pea oma keldriõhkkonna ja –flooraga toas liiga palju aega veetma. Siis julgen ehk seal edaspidi vähemalt aegajalt trenni teha.
22 september, kolmapäev
kohustuslik jalutuskäik Patawal. Ütlen seda viimasel ajal kundlasti väga tihti, aga see on täiseti uskumatu, kui vähe praegu ojades vett on. Isegi sellest saati, kui viimane kord juulis-augustis seal käisime, on veetase oma 30-40cm langend. Veebruarist saati… julgen öelda et ligi meetri. See tegi aja joal turnimise eriti mugavaks – voolav vesi oli küll olemas aga kivid polnud eriti märjad ega libedad ja vool ei võtnud jalgu alt. Nii et turnisime kõik neljakesi täie mõnuga. Omaette meenutasin oma teed linnatüdrukust metsinimeseks. Sest no tõesti – arvan et kõrvalvaatajale olen ikka paras pärdik praeguseks. Kõige halvemas mõttes.
Lisaks tegin positiivse avastuse oma jalavarjude osas – crocksid on kõikse paremad jalavarjud märgadel kividel ja vetikatel ja jõgedes möllamiseks. Nad pole põrmugi libedad, vesi jookseb neist kohe välja ning nad toetavad varbast ja kannast just sobival määral. Soovitan südamest tulevastele jõgedelturnijatele.
Edasi läksime sinna samma coq de rochi koopasse. Ausalt öeldes ma ei lootnud linnukesi endeid eriti näha, teadsin ainult et see koobas seal on ja praegu pole hooaeg… aga nägime ikkagi oma 3-4 isalindu ja vähemalt 2-3 emast. Nii et külalistel vedas jälle oma nägemistega, see kaunis linnuke ka neil nähtud-pildistatud. Veel ronisime sinna koopasse, lootuses et praegu esimesed alles demoonstreerivad edneid ning meie koopasviibimine ei hakkan ende munemist segama.
Muidu – valitseb üleüldine maopaanika. Oleme neid ju viimasel ajal nii palju ja kledaid näinud. Nii et kõik (või, noh, kõik peale K) liiguvad aeglaselt ja pead maas. Isegi kui luban olla rivis esimene ja teiste jagu ka vaadata. oma silm on ju ikkagi kuningas. Nii et on üsna tavaline, et keegi jälle pead pidi kuhugi mudund tüve astu jookseb valju matsuga.
Tagasi jõudes kõigil kõhud näljast korisesid ja vahelduseks oli täiesti positiivne füüsilise aktiivsuse väsimus. Võrreldes tavapärase on-liiga-palav-et-liigutada –väsimusega.
Just siis, kui olin söögi potti pannud, tõi R meile oma imelist punaste ubade kreoolipärast hautist ja riisi. Nii et kõhud said hästi-hästi punni. Peale veel letšide jäätsit ka.
Pärastlõunal käisin R ja Djga poes. Ei tea, kas see on üleüldse okei, et niimoodi kõiki soovijaid vabalt sõidutan poodi. Loodan et on. Pealegi – põhimõtteliselt oli ju soovijaid kaks.
Teine öö hamakis. Teades ette, et mingil hetkel hakkab külm, olin jujba võrgu alla ronides fliisis ja sokkides. Töötas, tore oli magada. Lisaks sain osa öistest sündmustest – D jalutas lambiga mööda hoovi ning kusagilt kostsid püssipaugud. Pole just päris unistuste sündmused, millest osa saada.
Niisiis – magan nüüd ekvaatoriloleku lõpuni fliisis, pikkades pükstes ja villastes sokkides. Polaarmagamiskott eestisse naastes ei tundu enam isegi mitte natuke naljakas..
Õhtul luges H kõigile ette tarku raamatuid. Nii et sain samaaegselt targemaks ning pilte töödelda. Tema jaoks on see palju kiirem ja loomulikum (lobisemine ju ikkagi:) ja tal on ju ka poole kauem keeleõpet seljataga.
Sain teada, et ametlikult on ka siin neli aastaaega – väike vihmaperiood jan-veeb, väike kuivaperiood märtsis, suur vihmaperiood aprill-juuni ja uur kuivaperiood juuli-detsember.
Ja see on ka täitsa omaette fakt, et algselt olid salut’ saared üsna taimestikuvaesed, nagu ikka kaljused saared. Aga 19 sajandil indutseeriti sinna kookospalm. Algul läks see visalt, aga praeguseks oon need saared nii palmi kui teiste puude-taimede poolt tihedalt täis.
Täiskuu neljapäev on.
Selleks, et minna lähimasse nelja tee risti, peaksime minema kuhugi Rourasse. Ehk siis üsna kaugele. Aga minema ju peaks – boreaalneeger on ju pea sama, mis kratt. Tahtmist ‘umbluu!’ karjuda ja verist vahtu suust välja ajada veel pole, aga ütlemata lõbus olemine on küll.
kohustuslik jalutuskäik Patawal. Ütlen seda viimasel ajal kundlasti väga tihti, aga see on täiseti uskumatu, kui vähe praegu ojades vett on. Isegi sellest saati, kui viimane kord juulis-augustis seal käisime, on veetase oma 30-40cm langend. Veebruarist saati… julgen öelda et ligi meetri. See tegi aja joal turnimise eriti mugavaks – voolav vesi oli küll olemas aga kivid polnud eriti märjad ega libedad ja vool ei võtnud jalgu alt. Nii et turnisime kõik neljakesi täie mõnuga. Omaette meenutasin oma teed linnatüdrukust metsinimeseks. Sest no tõesti – arvan et kõrvalvaatajale olen ikka paras pärdik praeguseks. Kõige halvemas mõttes.
Lisaks tegin positiivse avastuse oma jalavarjude osas – crocksid on kõikse paremad jalavarjud märgadel kividel ja vetikatel ja jõgedes möllamiseks. Nad pole põrmugi libedad, vesi jookseb neist kohe välja ning nad toetavad varbast ja kannast just sobival määral. Soovitan südamest tulevastele jõgedelturnijatele.
Edasi läksime sinna samma coq de rochi koopasse. Ausalt öeldes ma ei lootnud linnukesi endeid eriti näha, teadsin ainult et see koobas seal on ja praegu pole hooaeg… aga nägime ikkagi oma 3-4 isalindu ja vähemalt 2-3 emast. Nii et külalistel vedas jälle oma nägemistega, see kaunis linnuke ka neil nähtud-pildistatud. Veel ronisime sinna koopasse, lootuses et praegu esimesed alles demoonstreerivad edneid ning meie koopasviibimine ei hakkan ende munemist segama.
Muidu – valitseb üleüldine maopaanika. Oleme neid ju viimasel ajal nii palju ja kledaid näinud. Nii et kõik (või, noh, kõik peale K) liiguvad aeglaselt ja pead maas. Isegi kui luban olla rivis esimene ja teiste jagu ka vaadata. oma silm on ju ikkagi kuningas. Nii et on üsna tavaline, et keegi jälle pead pidi kuhugi mudund tüve astu jookseb valju matsuga.
Tagasi jõudes kõigil kõhud näljast korisesid ja vahelduseks oli täiesti positiivne füüsilise aktiivsuse väsimus. Võrreldes tavapärase on-liiga-palav-et-liigutada –väsimusega.
Just siis, kui olin söögi potti pannud, tõi R meile oma imelist punaste ubade kreoolipärast hautist ja riisi. Nii et kõhud said hästi-hästi punni. Peale veel letšide jäätsit ka.
Pärastlõunal käisin R ja Djga poes. Ei tea, kas see on üleüldse okei, et niimoodi kõiki soovijaid vabalt sõidutan poodi. Loodan et on. Pealegi – põhimõtteliselt oli ju soovijaid kaks.
Teine öö hamakis. Teades ette, et mingil hetkel hakkab külm, olin jujba võrgu alla ronides fliisis ja sokkides. Töötas, tore oli magada. Lisaks sain osa öistest sündmustest – D jalutas lambiga mööda hoovi ning kusagilt kostsid püssipaugud. Pole just päris unistuste sündmused, millest osa saada.
Niisiis – magan nüüd ekvaatoriloleku lõpuni fliisis, pikkades pükstes ja villastes sokkides. Polaarmagamiskott eestisse naastes ei tundu enam isegi mitte natuke naljakas..
Õhtul luges H kõigile ette tarku raamatuid. Nii et sain samaaegselt targemaks ning pilte töödelda. Tema jaoks on see palju kiirem ja loomulikum (lobisemine ju ikkagi:) ja tal on ju ka poole kauem keeleõpet seljataga.
Sain teada, et ametlikult on ka siin neli aastaaega – väike vihmaperiood jan-veeb, väike kuivaperiood märtsis, suur vihmaperiood aprill-juuni ja uur kuivaperiood juuli-detsember.
Ja see on ka täitsa omaette fakt, et algselt olid salut’ saared üsna taimestikuvaesed, nagu ikka kaljused saared. Aga 19 sajandil indutseeriti sinna kookospalm. Algul läks see visalt, aga praeguseks oon need saared nii palmi kui teiste puude-taimede poolt tihedalt täis.
Täiskuu neljapäev on.
Selleks, et minna lähimasse nelja tee risti, peaksime minema kuhugi Rourasse. Ehk siis üsna kaugele. Aga minema ju peaks – boreaalneeger on ju pea sama, mis kratt. Tahtmist ‘umbluu!’ karjuda ja verist vahtu suust välja ajada veel pole, aga ütlemata lõbus olemine on küll.
24 September, täiskuuneljapäev
hommikul käisime jalutuskäigul mööda sihti enne saekaatrit. K viis meid sinna, tagasi jalutasime ise. Nägime rohelist cassique’t, kõigi lemmikkonna dendrobates tinctoriust (juba kolmas korda 2 nädalaga!), mao skeletti, konnastunud raagritsikat. Ii et ikka nägime ka. päris metsas sees olles sain hüppeliigesesse midagi. Nõelata ehk. Kindlasti mitte hammustada. Igatahes, ehmatasin ja sain haiget. N ii et üsna varsti peale seda pöörasime ringi, oli juba niigi ärev olla. Aga tundub, et ka kõige halvema variandi puhul oli see ehk mõni ohutum skorpion – juba tunni pärast oli üsna normaalne olla, ning õhtuks enam ei mäletagi midagi.
terve õhtu kuulasime jällegi kuidas H raamatut ette luges. See on nii mnõneski mõttes tore – hariv ja seltskondlik. Vahele saab möliseda, lisada, naerda, juua teha. Loeng oli eelkõige siinsetest müristest loomadest. Jõudsime skorpioniteni, neid ma enam ei karda.
hommikul käisime jalutuskäigul mööda sihti enne saekaatrit. K viis meid sinna, tagasi jalutasime ise. Nägime rohelist cassique’t, kõigi lemmikkonna dendrobates tinctoriust (juba kolmas korda 2 nädalaga!), mao skeletti, konnastunud raagritsikat. Ii et ikka nägime ka. päris metsas sees olles sain hüppeliigesesse midagi. Nõelata ehk. Kindlasti mitte hammustada. Igatahes, ehmatasin ja sain haiget. N ii et üsna varsti peale seda pöörasime ringi, oli juba niigi ärev olla. Aga tundub, et ka kõige halvema variandi puhul oli see ehk mõni ohutum skorpion – juba tunni pärast oli üsna normaalne olla, ning õhtuks enam ei mäletagi midagi.
terve õhtu kuulasime jällegi kuidas H raamatut ette luges. See on nii mnõneski mõttes tore – hariv ja seltskondlik. Vahele saab möliseda, lisada, naerda, juua teha. Loeng oli eelkõige siinsetest müristest loomadest. Jõudsime skorpioniteni, neid ma enam ei karda.
25 september
äärmiselt raske oli magada – kuu tegi kogu õue valgeks ja pidevalt ärkasin ja vaatasin, ega päriselt valgeks läinud pole. Muidu läheb hamakistudumine üha paremini. Külm pole, mõnusalt mugav kott mille sees värskes õhus lebotada. Nüüd viibin kinnises ruumis vaid autoga sõites. Vahel teen siiski ka endiselt toas. Aga siiski – ligi 20 tundi ööpäevast möödub värskes õhus.
et kohad ‘kuhu minna’ nimekirjast said otsa, võtsin ette lihtsalt lähedased kohad, et päev niisama raisku ei läheks – fourgassie kosk ning botaaniline jalutuskäik.
Esimene asus endiselt kohutava ära vooland tee lõpus ja oli turistikas. Aga et olime kõik läinud kleidistatud-seelikustatud, saime just sobiva koha väikeseks jalutuseks. SEDA puud, mida guiaanaraamatus mainiti ei leidnudki.
Samuti ei leidnud ma uuesti seda vana mõisakoohta.
Nii et läksime botaanikat jalutama. Mõned taimenimed on tõepoolest siinolekujooksul meeldejäänud, kuigi pole sellega tegelenud. Parme oli paljupalju, nii et infotahvleid lugeda ega liiga pikalt pilti teha ei tahtnud. Aga vähemalt on nüüd tähelepanu saanud nii loomastik kui taimestik.
Pärastlõunal tegime kooki, istusime, jutustasime (nii tore on ikka kui on palju sarnase taustaga inimesi kellega rääkida. Et on parimad inimesed üldse, kes siia külla tulid). Kuulasime raamatut, vaatasime filmi.
J päikesepõletatud sääred ajavad nahka ja näevad välja nagu näpud peale kunstitundi kus palju pva liimiga on mängitud. Lisaks on neis vist nüüd ka kerge põletik. Tunnen end omajagu süüdi ja üritan endast sõltuvas osas aidata, aga mis sa albiinole ikka teed.
Ja tänu puhkusele on mu enda õlgadel esile kerkinud valged väikesed laigud. Mu meelest tulid need siis, kui ise siin esimese asjana päikesepõletuse sain, aga pole ka kindel.
äärmiselt raske oli magada – kuu tegi kogu õue valgeks ja pidevalt ärkasin ja vaatasin, ega päriselt valgeks läinud pole. Muidu läheb hamakistudumine üha paremini. Külm pole, mõnusalt mugav kott mille sees värskes õhus lebotada. Nüüd viibin kinnises ruumis vaid autoga sõites. Vahel teen siiski ka endiselt toas. Aga siiski – ligi 20 tundi ööpäevast möödub värskes õhus.
et kohad ‘kuhu minna’ nimekirjast said otsa, võtsin ette lihtsalt lähedased kohad, et päev niisama raisku ei läheks – fourgassie kosk ning botaaniline jalutuskäik.
Esimene asus endiselt kohutava ära vooland tee lõpus ja oli turistikas. Aga et olime kõik läinud kleidistatud-seelikustatud, saime just sobiva koha väikeseks jalutuseks. SEDA puud, mida guiaanaraamatus mainiti ei leidnudki.
Samuti ei leidnud ma uuesti seda vana mõisakoohta.
Nii et läksime botaanikat jalutama. Mõned taimenimed on tõepoolest siinolekujooksul meeldejäänud, kuigi pole sellega tegelenud. Parme oli paljupalju, nii et infotahvleid lugeda ega liiga pikalt pilti teha ei tahtnud. Aga vähemalt on nüüd tähelepanu saanud nii loomastik kui taimestik.
Pärastlõunal tegime kooki, istusime, jutustasime (nii tore on ikka kui on palju sarnase taustaga inimesi kellega rääkida. Et on parimad inimesed üldse, kes siia külla tulid). Kuulasime raamatut, vaatasime filmi.
J päikesepõletatud sääred ajavad nahka ja näevad välja nagu näpud peale kunstitundi kus palju pva liimiga on mängitud. Lisaks on neis vist nüüd ka kerge põletik. Tunnen end omajagu süüdi ja üritan endast sõltuvas osas aidata, aga mis sa albiinole ikka teed.
Ja tänu puhkusele on mu enda õlgadel esile kerkinud valged väikesed laigud. Mu meelest tulid need siis, kui ise siin esimese asjana päikesepõletuse sain, aga pole ka kindel.
Sunday, September 19, 2010
bio-eestlased, hamakikaupmees ja luuletus
meil läheb hästi.
aga teil?
kanad söövad karjamaal
porgandit ja leiba
üks korda kaugel raskel aal
nad peavad ennast leidma
maha ikkeköidikud
ja talumaja piirid
kanamässu koidikul
on raske igas riigis
porgandit ja leiba
üks korda kaugel raskel aal
nad peavad ennast leidma
maha ikkeköidikud
ja talumaja piirid
kanamässu koidikul
on raske igas riigis
märts 2010
et see kusagil kirjas oleks, enne kui ära kaob
4 september, laupäev
kuna eile hakkas sadama just siis, kui tahtsin jalutama minna (täna juhtus see sama, kusjuures), otsustasin ära linna minna. Vihmaga mäel küllalt passitud. Aga olles aus… ega matoury ja Cayenne ilus ilm, mind jalutama ei meelitanud. Või, noh, meelitas… aga ma ju pealgan.
Mis ma teha saan, ma tõesti kardan neid siin. Eriti pimedas.
Hommikul läksin aga juba ekstra vara turule. Et olla esimeste seas, kes endale ilusad mandariinid saavad. Läks korda – külmik on mandariinidest punnis (aga küll see üle läheb).
Siis oli kaks varianti, kas minna Bolurda mäele jalutama 8mis on metsatukk keset linna ja tegelikult väga ei meelitanud), või üles otsida mõni siinsetest basseinidest. Neid on ju siin ometi mitu. Oli tõepoolest – esimene oli Cayenne avalik bassein. See on avatud keskmiselt 3 tundi päevas. Nagu mis mõttes? Tartust suurema linna bassein, mida saab aastaringelt õues kasutada ja puha ja… ja isegi laupäeva ennelõunal on see kinni (tean küll, tegelikult et siin selle teenuse järele nõudlust pole – kohalikud tunduvad panevat kõik oma sportlikud jõupingutused iibepobleemide tekitamisesse ja the järjekorras seismisesse).
Järgmine bassein asus kaadri järgi üsna linnast väljas. Otsisin teed sinna natuke aega ja teel leidsin ühe täitsa toreda ostukeskuse. Mõni päev lähen tagasi, indinänni pood, noh…
Aga see järgmine bassein kuulus era ujumiskoolile. Sinna ka ei saanud.
Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui ujuma minna otse kontori juures olevasse Matoury Aquazoniasse. Ma teadsin, et ta PEAB umbes seal olema, kuigi seal varemkäinud polnud. Ja seal ta oli.
Sisaldas endas nii pisikest basseini (25x35 ehk), kui mõnda veeatraktsiooni ja nädalavahetuzstel on üsna terve päeva lahti. Vähemalt matourylased tunduvad spordist lugu pidavat.
Või, noh, nii mulle tundus, kuni selgus, et kliente oli ehk kõige rohkem 20.
Tõmbasin basseinis rahulikult oma 2 kilomeetrit täis. Nagu tõesti rahulikult. 7 kuud ujumata ja äsja keskpõsk põletikus olnud.
Selle tunni jooksul käis ujumisbasseinist läbi kõige rohkem 10 inimest. Korralikult ujuda oskas neist 3 või 4. Kaks neist olid kohalikud vetelpäästjad, kes meelt lahutasid, ülejäänud 2 valged ja ilmselgelt turistid.
Üsna üllatav oli basseinist ära minnes avastada endalt pävituse. Nagu päris-päris päevituse. Olin ju kogu aja vees, poole ajast ka pea vee all..
Nii et ujumine on siin maal mitmes mõttes asendamatu – üks vähestest liikumisvormidest, kus on võimalik tõeliselt pingutada ilma et kuumarabandust saaks – vesi ju jahutab – ja seda sama on võimalik teha päevitades ilma päikeses suremiseta.
Tagasi mäele tulles oli väsimus. Polnud ju ammu ujunud ja olin öösel ka oma 5 tundi tukastanud (see ei olnud internet, see oli kõrva ääres pinisev sääsk, kes magada ei lasnud!). nii et mõlesin enne jalutuskäiku natuke puhata.
No ja edasise olen juba ära rääkinud – kui hakkasin jalgu kinni panema, olid vihmapilved nii suured, et mõtlesin ümer ja jätsin jalutamata. Hästi tegin – sest vihma kallas ja kallas..
F tuli, vaatas mõõturit ja ja kallas ta tühjaks. Hea, sest tops hakkas täis saama (mingi 20-30mm mahub sinna) halb, sest nüüd ma ei teagi, KUI palju täpselt sadas.
kuna eile hakkas sadama just siis, kui tahtsin jalutama minna (täna juhtus see sama, kusjuures), otsustasin ära linna minna. Vihmaga mäel küllalt passitud. Aga olles aus… ega matoury ja Cayenne ilus ilm, mind jalutama ei meelitanud. Või, noh, meelitas… aga ma ju pealgan.
Mis ma teha saan, ma tõesti kardan neid siin. Eriti pimedas.
Hommikul läksin aga juba ekstra vara turule. Et olla esimeste seas, kes endale ilusad mandariinid saavad. Läks korda – külmik on mandariinidest punnis (aga küll see üle läheb).
Siis oli kaks varianti, kas minna Bolurda mäele jalutama 8mis on metsatukk keset linna ja tegelikult väga ei meelitanud), või üles otsida mõni siinsetest basseinidest. Neid on ju siin ometi mitu. Oli tõepoolest – esimene oli Cayenne avalik bassein. See on avatud keskmiselt 3 tundi päevas. Nagu mis mõttes? Tartust suurema linna bassein, mida saab aastaringelt õues kasutada ja puha ja… ja isegi laupäeva ennelõunal on see kinni (tean küll, tegelikult et siin selle teenuse järele nõudlust pole – kohalikud tunduvad panevat kõik oma sportlikud jõupingutused iibepobleemide tekitamisesse ja the järjekorras seismisesse).
Järgmine bassein asus kaadri järgi üsna linnast väljas. Otsisin teed sinna natuke aega ja teel leidsin ühe täitsa toreda ostukeskuse. Mõni päev lähen tagasi, indinänni pood, noh…
Aga see järgmine bassein kuulus era ujumiskoolile. Sinna ka ei saanud.
Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui ujuma minna otse kontori juures olevasse Matoury Aquazoniasse. Ma teadsin, et ta PEAB umbes seal olema, kuigi seal varemkäinud polnud. Ja seal ta oli.
Sisaldas endas nii pisikest basseini (25x35 ehk), kui mõnda veeatraktsiooni ja nädalavahetuzstel on üsna terve päeva lahti. Vähemalt matourylased tunduvad spordist lugu pidavat.
Või, noh, nii mulle tundus, kuni selgus, et kliente oli ehk kõige rohkem 20.
Tõmbasin basseinis rahulikult oma 2 kilomeetrit täis. Nagu tõesti rahulikult. 7 kuud ujumata ja äsja keskpõsk põletikus olnud.
Selle tunni jooksul käis ujumisbasseinist läbi kõige rohkem 10 inimest. Korralikult ujuda oskas neist 3 või 4. Kaks neist olid kohalikud vetelpäästjad, kes meelt lahutasid, ülejäänud 2 valged ja ilmselgelt turistid.
Üsna üllatav oli basseinist ära minnes avastada endalt pävituse. Nagu päris-päris päevituse. Olin ju kogu aja vees, poole ajast ka pea vee all..
Nii et ujumine on siin maal mitmes mõttes asendamatu – üks vähestest liikumisvormidest, kus on võimalik tõeliselt pingutada ilma et kuumarabandust saaks – vesi ju jahutab – ja seda sama on võimalik teha päevitades ilma päikeses suremiseta.
Tagasi mäele tulles oli väsimus. Polnud ju ammu ujunud ja olin öösel ka oma 5 tundi tukastanud (see ei olnud internet, see oli kõrva ääres pinisev sääsk, kes magada ei lasnud!). nii et mõlesin enne jalutuskäiku natuke puhata.
No ja edasise olen juba ära rääkinud – kui hakkasin jalgu kinni panema, olid vihmapilved nii suured, et mõtlesin ümer ja jätsin jalutamata. Hästi tegin – sest vihma kallas ja kallas..
F tuli, vaatas mõõturit ja ja kallas ta tühjaks. Hea, sest tops hakkas täis saama (mingi 20-30mm mahub sinna) halb, sest nüüd ma ei teagi, KUI palju täpselt sadas.
5 09 pühap
käisin metsaretkel kohas, kus veel käinud polnudki. Nõi, noh, kõige kaugem ots teekonnast oli uus. Aga palavuses vantsimine tasus ära – oli tore. Ja eriti hea oli, et see oli Olivieri sissetallutud rada – julgesin selle muretsemata ette võtta, sest teadsin juba, et see ei vii kuhugi, aga samas pole ka luuga hull.
Siis, kui oled teest kilomeetrite kaugusel, ise ka päriselt ei tea kus, ja vaatad, et ho, nüüd tuleb mingi loom vastu, ho, ei kaks! – no ja siis kohtad jälle jahimehi. Sel korral olid mõlemad mustad ja suisa noorekesed. Ja imestasid, et olen üksi metsas. Selle hetkeni, kui neid kohtasin, arvasin ise ka, et üksi metsas olen…
Aga hoolimata jahipoistest oli loodus avameelne ja ei kartnud mind. Osades kohtades on seda tunda, osades kohtades… ei saagi aru, kas loodus on ära invalidiseeriutd või mis värk on.
Taasi pöördudes sai kohustuslik kohtumine maoga ka tehtud. Tegelane oli just selle puutüve peal, millest üle pidin astuma. Ja tema, raisk, ka ei kartnud, näitas mulle oma sabaotsa ja passis puu all. Üritasin teda hirmutada, aga ta lihtsalt ei kartnud. Või üritas hoopis mind hirmutada. See tuli tal üsna hästi välja.
Lõpuks suutsin ta siiski rajast meetri kaugusele ajada ja sain edasi minna.
Õhtul ei sadanudki, ainult pilved olid õigel kellaajal platsis.
Raamatud hakkavad järjekodrselt otsa saama. Arvuti-raamatuid on, muidugi, aga neid ei saa ju päevitades või hamakis lebotades lugeda. Ja nad panevad pikas perspektiivis silmad valutama.
käisin metsaretkel kohas, kus veel käinud polnudki. Nõi, noh, kõige kaugem ots teekonnast oli uus. Aga palavuses vantsimine tasus ära – oli tore. Ja eriti hea oli, et see oli Olivieri sissetallutud rada – julgesin selle muretsemata ette võtta, sest teadsin juba, et see ei vii kuhugi, aga samas pole ka luuga hull.
Siis, kui oled teest kilomeetrite kaugusel, ise ka päriselt ei tea kus, ja vaatad, et ho, nüüd tuleb mingi loom vastu, ho, ei kaks! – no ja siis kohtad jälle jahimehi. Sel korral olid mõlemad mustad ja suisa noorekesed. Ja imestasid, et olen üksi metsas. Selle hetkeni, kui neid kohtasin, arvasin ise ka, et üksi metsas olen…
Aga hoolimata jahipoistest oli loodus avameelne ja ei kartnud mind. Osades kohtades on seda tunda, osades kohtades… ei saagi aru, kas loodus on ära invalidiseeriutd või mis värk on.
Taasi pöördudes sai kohustuslik kohtumine maoga ka tehtud. Tegelane oli just selle puutüve peal, millest üle pidin astuma. Ja tema, raisk, ka ei kartnud, näitas mulle oma sabaotsa ja passis puu all. Üritasin teda hirmutada, aga ta lihtsalt ei kartnud. Või üritas hoopis mind hirmutada. See tuli tal üsna hästi välja.
Lõpuks suutsin ta siiski rajast meetri kaugusele ajada ja sain edasi minna.
Õhtul ei sadanudki, ainult pilved olid õigel kellaajal platsis.
Raamatud hakkavad järjekodrselt otsa saama. Arvuti-raamatuid on, muidugi, aga neid ei saa ju päevitades või hamakis lebotades lugeda. Ja nad panevad pikas perspektiivis silmad valutama.
6 september, esmaspäev
oleme Kga kahekesi laagris, tema on haige, ma olen valves. Ei teagi, mida selliste haigustega teha. Kui treaks, mis valesti on, siis teaks kas on vaja muretseda või ei, kas asi läheb ise üle või kas on ohtlik, kui see välja ravimata jätta… aga meie lihtsalt ootame ja vaatame kuidas ta juba nädala tundmatus haiguses on. Lõunaks keetsin kartuliputru ja vaatasin, kuidas ta selle taga higistas (palav kah, 34,5).
Üsna hale olukord niisiis. F olevat üks päev rõdule olukorda ülke vaatama tulnud ja otustas, et ei, rohkem desmoodiumit ei tule. Ma olin siis ära. Metsas või linnas või kusagil. Vähemalt sai ta õige tosusega hakkama.
Hommikul tegin siiski ka väikese retke mäest alla. Päris alla ei jõudnud, sest parmud tahtsid elu seest võtta. Nii et ei saanudki eriti seda käiku nautida, mis sest et tegelikult oli vaatamist-kuulamist omajagu.
Täna jällegi sadas. Oma tund varem, kui tavaliselt, juba 3ajal. Aga ehk jääb nüüd palavust vähemaks ja õhtul saab kuivaga õue mängima.
‘nekromantik’ saksa pornotööstuse suurteos. Päriselt-päriselt.
oleme Kga kahekesi laagris, tema on haige, ma olen valves. Ei teagi, mida selliste haigustega teha. Kui treaks, mis valesti on, siis teaks kas on vaja muretseda või ei, kas asi läheb ise üle või kas on ohtlik, kui see välja ravimata jätta… aga meie lihtsalt ootame ja vaatame kuidas ta juba nädala tundmatus haiguses on. Lõunaks keetsin kartuliputru ja vaatasin, kuidas ta selle taga higistas (palav kah, 34,5).
Üsna hale olukord niisiis. F olevat üks päev rõdule olukorda ülke vaatama tulnud ja otustas, et ei, rohkem desmoodiumit ei tule. Ma olin siis ära. Metsas või linnas või kusagil. Vähemalt sai ta õige tosusega hakkama.
Hommikul tegin siiski ka väikese retke mäest alla. Päris alla ei jõudnud, sest parmud tahtsid elu seest võtta. Nii et ei saanudki eriti seda käiku nautida, mis sest et tegelikult oli vaatamist-kuulamist omajagu.
Täna jällegi sadas. Oma tund varem, kui tavaliselt, juba 3ajal. Aga ehk jääb nüüd palavust vähemaks ja õhtul saab kuivaga õue mängima.
‘nekromantik’ saksa pornotööstuse suurteos. Päriselt-päriselt.
Subscribe to:
Posts (Atom)