19 september, pühapäev
kuigi kirjutan ise siia kuupäeva, september, pole üldsegi septembri tunnet. Sud on sügis? Tahan hommikusi udusid, kollapunaseid lehti ning alguseid. Tahan oma koera ja oma jalgratast ja oma tuba.
Peaaegu, et isegi koju tahaks juba. Peaaegu.
Igatahes – pühapäeviti peab ju käima laadal Cacaos. Nii et me käisime ka. olen seltskonnale hommikuse eluviisi peale surunud, nii et saime sinna juba enne palavat, kõndisime linnale tiiru peale, sattusime kirikusse kogemata selleks ajaks kui käis jubalateenistus ning laste ristimine. Mõelda, kui inbriidsed nad mõne põlvkonna pärast on, kui ianult omavahel sigimist jätkavad.
Kes? H’mongid. Nad on paar tuhat aastat siberist lagu-aasiasse rännanud, vietnami, hiina mägedesse. Ja seal hakkasid nad kristlaksteks. Nii et kui Lao hakkas oma kommunismijoont ajama, hakati neid taga kiusama ja 70ndatel toimus massiline väljaränne. Nüüd on Guiaanas töövõimeline populatsioon – cacao külas elavad h’mongid toodadav 80% siinsetest puviljadest, teevad käsitööd, peavad riigi poode..
Ostlesime ennast hulluks. Kõigile ju kingitusi vaja ning vaevalt, et cacaosse enam tagasi satun. Ehted ja kotid. Jaja, tean küll et 50% maa populatsioonist on isane, mu tutvusringkonnas umbes samuti. Ma ostsin ikkagi ehteid ja kotte. Supp, kaasa ostetud snäkid ning lõuna paiku põrutasime loomaaeda.
Loomaaias on vist alati palav – sisemaa, merest kaugel, mägedest kaugel… aga loomad said vähemalt nähtud. Kõik peale jaaguari, tema otsustas mitte põõsast välja tulla.
Enne äraminekut olime Hga suveniiripoes ulakad. Mängisime rivaaliitsevate külmikumagnetitega ja tegime ühe katki… oioi.
Ja läbi meie roadtripp ongi – rendiauto tagasi, asjad kotti, kotid autosse. Jätkasime Kga meie igaavest vaidlust – tema tahab minu asemel autot juhtida ka a siis kui ta tgelikult taga vasakul istub ning minu meles ongi see ainus koht kus ta autojuhina välja on kannatatav. Ehkki on äärmiselt häiriv kui mingi ninahääl tagant teatab mis käigu sa mis hetkel sisse pead panema, on põhimõtteliselt võimalik siiski elusalt koju jõuda. Kui just üksteist auto sees ära ei tapa.
Andsin talle siiski võimaluse- K oli roolis, ma iiveldasin. Aegajalt juhtis ta tähelepanu oma imelisele tehnikale, aga andes tõele au, mul on ükskõik kui imeline see tehnika ka poleks, kuni ta käib koos nurkkiirendusega, muidukiirendusega ja lolli mölaga.
Saturday, September 25, 2010
20, jaanika sünnipäev
kokkulepitult magasime täna kaua (põõnasin suisa kuueni), ja puhkasime. Väikesel loomade vaatamise jalutuskäigul jooksis kiunuv aguuti risti üle tee otse me nina alt, raagritsikas oli kohal ja madu nägime ka. viimase nädalaga juba 5 kodra madu nähtud.
Siis oli lebo ja toiduvalmistamine. Kartulisalat – sest kõigil laste sünnipäevadel on ju kartulisalat. Ja aprikoosikook. Sest see on lihtsalt nii eesti rahvustoit kui olla saab. Siinsed kartulid ei taha keedes pehmeks minna. Prantsusmaalt tigupostiga kohale toodav toit ei saagi vist seda endale lubada.
Toiduvalmistamise kõrvale sai ära kuuldud palju uudiseid ja saateid. Olen nüüd jälle kursis.
Õhtul olid laagris D ja R ja DJ ja pr F ning C et siis täitsa suur seltskond. Et kõige ühisem keel oli prantsuse – seda ei rääkinud ainult kaks inimest – käis suhtlus selles. See aitas ka kaasa, et lõpuks ilmus lauale ka šampusepudel. Ebakainelt on võõrkeeli rääkida endiselt lihtsam (‘bad english’ ei ole ju võõrkeel, see on teaduskeel:).
Kuidas A oli absoluutselt kõiki elukaid oma lapsukesteks pidanud ja kuidas L nõudis sünnipäeval, et teda tooliga taevasse visataks ning kuidas ma ikka olen korralik eestlane – joon küll kui tarvis.
Mesikäpa šhokolaad oli kõigi lemmik ja ülejäägid läksid Cle, siis läksid korralikud inimesed magama, eestlased jätkasid joomist ja ussisõnade mängimist meie rõdul. O sünnipäevapunts sai ammendatud ja jõudsin ka selle kahtlase heljumiga kange alkoholini. Peab varudesse ikka uue pudeli rummi ostma.
kokkulepitult magasime täna kaua (põõnasin suisa kuueni), ja puhkasime. Väikesel loomade vaatamise jalutuskäigul jooksis kiunuv aguuti risti üle tee otse me nina alt, raagritsikas oli kohal ja madu nägime ka. viimase nädalaga juba 5 kodra madu nähtud.
Siis oli lebo ja toiduvalmistamine. Kartulisalat – sest kõigil laste sünnipäevadel on ju kartulisalat. Ja aprikoosikook. Sest see on lihtsalt nii eesti rahvustoit kui olla saab. Siinsed kartulid ei taha keedes pehmeks minna. Prantsusmaalt tigupostiga kohale toodav toit ei saagi vist seda endale lubada.
Toiduvalmistamise kõrvale sai ära kuuldud palju uudiseid ja saateid. Olen nüüd jälle kursis.
Õhtul olid laagris D ja R ja DJ ja pr F ning C et siis täitsa suur seltskond. Et kõige ühisem keel oli prantsuse – seda ei rääkinud ainult kaks inimest – käis suhtlus selles. See aitas ka kaasa, et lõpuks ilmus lauale ka šampusepudel. Ebakainelt on võõrkeeli rääkida endiselt lihtsam (‘bad english’ ei ole ju võõrkeel, see on teaduskeel:).
Kuidas A oli absoluutselt kõiki elukaid oma lapsukesteks pidanud ja kuidas L nõudis sünnipäeval, et teda tooliga taevasse visataks ning kuidas ma ikka olen korralik eestlane – joon küll kui tarvis.
Mesikäpa šhokolaad oli kõigi lemmik ja ülejäägid läksid Cle, siis läksid korralikud inimesed magama, eestlased jätkasid joomist ja ussisõnade mängimist meie rõdul. O sünnipäevapunts sai ammendatud ja jõudsin ka selle kahtlase heljumiga kange alkoholini. Peab varudesse ikka uue pudeli rummi ostma.
21 september
dantel korjas hannale imekauneid lilli. Otse Roura ja mahoury vahelisest solgikraavist. Ehk siis käisime tüdrukutega tööd tegemas. Et keegi ei saaks öelda, et me niisama loegeleme ja et me ei peaks selle asemel hoopis laagrit valvama. Ja natuke peab ju ekstreemturismi ka saama. Ühtlasi jäin sandaalist ilma – vajusin kraavis sulistades (sest seal ju polnud märki, et ujumine keelatud!) vajusin jalga pidi sisse ja välja tõmmats tõmbasin välja ainult jala ja ühe sandaalirihma. Tald ning ülejäänud rihmad jäid mutta. Tirisin ikka muu osa ka papust välja ja tegin eriti šefi lühiajalise väljapääsu… aga jalanõudepuudus muutus järsult väga karjuvaks.
Nii et õhtupoolikul Cl koolis järel käies ostsin endale hiinakast crocksid (sp?). juba teised uued jalanõud nädala jooksul, kuigi lubasin siinoleku jooksul seda mitte teha. Aga pole parata, midagi peab ju kandma.
Nii et nüüd on mu jalalabad ühtlaselt villidega kaetud. Uued jalanõud teevad ALATI mu jalad villi, nüüd suisa kaks paari korraga.
Käisin kiiruga marke ostmas (nagu üldse alati kiirustama pidavat) ja nägin taas Rattanu. Ta kinkis mulle käevõru. Väikese plastmassist jublaka. Aga mõte ju loeb. Ning kui ta järjekordset uut mütsi kiitsin, pakkus et teeb mulle ka ühe. Ma mõtlen selle üle.
Tagasi sõites lobibes C juba täitsa palju ja täiesti aru saadavalt inglise keeles. Prantsuse valitsus pidavat põhimõtteliselt väga tathma, et inimesed inglist ja teisi keeli õpiksid, aga see läheb endiselt visalt. Pole ka ime – 3 keeletundi nädalas vaid. Ja siin on üldse olukord, kus osad ei räägi ka prantsust. Isegi mitte kõik õpetajad koolis. Nt pidi Cl olema kreoolikeelne matemaatikaõpetaja. Nii et isegi kui sa matemaatikat ehk jagad, on alati võimalus mitte aru saada, sest õpetajaga on keelebarjäär. Nunnu maa ikka.
Spordist rääkisime ka, nagu alati. Millega sa ikka noorte poistega räägid.
Õhtul tegin teoks K lubaduse. Nimelt lubas ta meiega Bodyvive ja Bodybalance trenni teha, sest ostsime mingid tobedad hommikusöögihelbed, millega treeningvideo kaasa sai (my speciality ju :P). oli ikka naljakas ja kohutav küll. Kui poleks olnud toredat seltskonda ja palju looma- ja ööpüüginalju, millega harjutusi ristida, poleks seda ajuloputust välja kannatanud. Aga niimoodi oli täitsa… naljakas.
Õhtu läks matemaatikaharjutuste alla. Jäin hamakis magama sel ajal kui teised veel ajusid ragistasid.
Hamakis jäin täiesti tahtlikult magama, sääsevõrgu all teki ja padjaga. Poole öö peaks hakkas küll hirmus külm, aga olin liiga laisk, et sokke ja lisavarustust tooma minna ja kannatasin hommikuni välja. Järgmisel korral võtan kohe peale teki ka lina hamakki. Sest mina pean õues magada saama!
Nii ei pea oma keldriõhkkonna ja –flooraga toas liiga palju aega veetma. Siis julgen ehk seal edaspidi vähemalt aegajalt trenni teha.
dantel korjas hannale imekauneid lilli. Otse Roura ja mahoury vahelisest solgikraavist. Ehk siis käisime tüdrukutega tööd tegemas. Et keegi ei saaks öelda, et me niisama loegeleme ja et me ei peaks selle asemel hoopis laagrit valvama. Ja natuke peab ju ekstreemturismi ka saama. Ühtlasi jäin sandaalist ilma – vajusin kraavis sulistades (sest seal ju polnud märki, et ujumine keelatud!) vajusin jalga pidi sisse ja välja tõmmats tõmbasin välja ainult jala ja ühe sandaalirihma. Tald ning ülejäänud rihmad jäid mutta. Tirisin ikka muu osa ka papust välja ja tegin eriti šefi lühiajalise väljapääsu… aga jalanõudepuudus muutus järsult väga karjuvaks.
Nii et õhtupoolikul Cl koolis järel käies ostsin endale hiinakast crocksid (sp?). juba teised uued jalanõud nädala jooksul, kuigi lubasin siinoleku jooksul seda mitte teha. Aga pole parata, midagi peab ju kandma.
Nii et nüüd on mu jalalabad ühtlaselt villidega kaetud. Uued jalanõud teevad ALATI mu jalad villi, nüüd suisa kaks paari korraga.
Käisin kiiruga marke ostmas (nagu üldse alati kiirustama pidavat) ja nägin taas Rattanu. Ta kinkis mulle käevõru. Väikese plastmassist jublaka. Aga mõte ju loeb. Ning kui ta järjekordset uut mütsi kiitsin, pakkus et teeb mulle ka ühe. Ma mõtlen selle üle.
Tagasi sõites lobibes C juba täitsa palju ja täiesti aru saadavalt inglise keeles. Prantsuse valitsus pidavat põhimõtteliselt väga tathma, et inimesed inglist ja teisi keeli õpiksid, aga see läheb endiselt visalt. Pole ka ime – 3 keeletundi nädalas vaid. Ja siin on üldse olukord, kus osad ei räägi ka prantsust. Isegi mitte kõik õpetajad koolis. Nt pidi Cl olema kreoolikeelne matemaatikaõpetaja. Nii et isegi kui sa matemaatikat ehk jagad, on alati võimalus mitte aru saada, sest õpetajaga on keelebarjäär. Nunnu maa ikka.
Spordist rääkisime ka, nagu alati. Millega sa ikka noorte poistega räägid.
Õhtul tegin teoks K lubaduse. Nimelt lubas ta meiega Bodyvive ja Bodybalance trenni teha, sest ostsime mingid tobedad hommikusöögihelbed, millega treeningvideo kaasa sai (my speciality ju :P). oli ikka naljakas ja kohutav küll. Kui poleks olnud toredat seltskonda ja palju looma- ja ööpüüginalju, millega harjutusi ristida, poleks seda ajuloputust välja kannatanud. Aga niimoodi oli täitsa… naljakas.
Õhtu läks matemaatikaharjutuste alla. Jäin hamakis magama sel ajal kui teised veel ajusid ragistasid.
Hamakis jäin täiesti tahtlikult magama, sääsevõrgu all teki ja padjaga. Poole öö peaks hakkas küll hirmus külm, aga olin liiga laisk, et sokke ja lisavarustust tooma minna ja kannatasin hommikuni välja. Järgmisel korral võtan kohe peale teki ka lina hamakki. Sest mina pean õues magada saama!
Nii ei pea oma keldriõhkkonna ja –flooraga toas liiga palju aega veetma. Siis julgen ehk seal edaspidi vähemalt aegajalt trenni teha.
22 september, kolmapäev
kohustuslik jalutuskäik Patawal. Ütlen seda viimasel ajal kundlasti väga tihti, aga see on täiseti uskumatu, kui vähe praegu ojades vett on. Isegi sellest saati, kui viimane kord juulis-augustis seal käisime, on veetase oma 30-40cm langend. Veebruarist saati… julgen öelda et ligi meetri. See tegi aja joal turnimise eriti mugavaks – voolav vesi oli küll olemas aga kivid polnud eriti märjad ega libedad ja vool ei võtnud jalgu alt. Nii et turnisime kõik neljakesi täie mõnuga. Omaette meenutasin oma teed linnatüdrukust metsinimeseks. Sest no tõesti – arvan et kõrvalvaatajale olen ikka paras pärdik praeguseks. Kõige halvemas mõttes.
Lisaks tegin positiivse avastuse oma jalavarjude osas – crocksid on kõikse paremad jalavarjud märgadel kividel ja vetikatel ja jõgedes möllamiseks. Nad pole põrmugi libedad, vesi jookseb neist kohe välja ning nad toetavad varbast ja kannast just sobival määral. Soovitan südamest tulevastele jõgedelturnijatele.
Edasi läksime sinna samma coq de rochi koopasse. Ausalt öeldes ma ei lootnud linnukesi endeid eriti näha, teadsin ainult et see koobas seal on ja praegu pole hooaeg… aga nägime ikkagi oma 3-4 isalindu ja vähemalt 2-3 emast. Nii et külalistel vedas jälle oma nägemistega, see kaunis linnuke ka neil nähtud-pildistatud. Veel ronisime sinna koopasse, lootuses et praegu esimesed alles demoonstreerivad edneid ning meie koopasviibimine ei hakkan ende munemist segama.
Muidu – valitseb üleüldine maopaanika. Oleme neid ju viimasel ajal nii palju ja kledaid näinud. Nii et kõik (või, noh, kõik peale K) liiguvad aeglaselt ja pead maas. Isegi kui luban olla rivis esimene ja teiste jagu ka vaadata. oma silm on ju ikkagi kuningas. Nii et on üsna tavaline, et keegi jälle pead pidi kuhugi mudund tüve astu jookseb valju matsuga.
Tagasi jõudes kõigil kõhud näljast korisesid ja vahelduseks oli täiesti positiivne füüsilise aktiivsuse väsimus. Võrreldes tavapärase on-liiga-palav-et-liigutada –väsimusega.
Just siis, kui olin söögi potti pannud, tõi R meile oma imelist punaste ubade kreoolipärast hautist ja riisi. Nii et kõhud said hästi-hästi punni. Peale veel letšide jäätsit ka.
Pärastlõunal käisin R ja Djga poes. Ei tea, kas see on üleüldse okei, et niimoodi kõiki soovijaid vabalt sõidutan poodi. Loodan et on. Pealegi – põhimõtteliselt oli ju soovijaid kaks.
Teine öö hamakis. Teades ette, et mingil hetkel hakkab külm, olin jujba võrgu alla ronides fliisis ja sokkides. Töötas, tore oli magada. Lisaks sain osa öistest sündmustest – D jalutas lambiga mööda hoovi ning kusagilt kostsid püssipaugud. Pole just päris unistuste sündmused, millest osa saada.
Niisiis – magan nüüd ekvaatoriloleku lõpuni fliisis, pikkades pükstes ja villastes sokkides. Polaarmagamiskott eestisse naastes ei tundu enam isegi mitte natuke naljakas..
Õhtul luges H kõigile ette tarku raamatuid. Nii et sain samaaegselt targemaks ning pilte töödelda. Tema jaoks on see palju kiirem ja loomulikum (lobisemine ju ikkagi:) ja tal on ju ka poole kauem keeleõpet seljataga.
Sain teada, et ametlikult on ka siin neli aastaaega – väike vihmaperiood jan-veeb, väike kuivaperiood märtsis, suur vihmaperiood aprill-juuni ja uur kuivaperiood juuli-detsember.
Ja see on ka täitsa omaette fakt, et algselt olid salut’ saared üsna taimestikuvaesed, nagu ikka kaljused saared. Aga 19 sajandil indutseeriti sinna kookospalm. Algul läks see visalt, aga praeguseks oon need saared nii palmi kui teiste puude-taimede poolt tihedalt täis.
Täiskuu neljapäev on.
Selleks, et minna lähimasse nelja tee risti, peaksime minema kuhugi Rourasse. Ehk siis üsna kaugele. Aga minema ju peaks – boreaalneeger on ju pea sama, mis kratt. Tahtmist ‘umbluu!’ karjuda ja verist vahtu suust välja ajada veel pole, aga ütlemata lõbus olemine on küll.
kohustuslik jalutuskäik Patawal. Ütlen seda viimasel ajal kundlasti väga tihti, aga see on täiseti uskumatu, kui vähe praegu ojades vett on. Isegi sellest saati, kui viimane kord juulis-augustis seal käisime, on veetase oma 30-40cm langend. Veebruarist saati… julgen öelda et ligi meetri. See tegi aja joal turnimise eriti mugavaks – voolav vesi oli küll olemas aga kivid polnud eriti märjad ega libedad ja vool ei võtnud jalgu alt. Nii et turnisime kõik neljakesi täie mõnuga. Omaette meenutasin oma teed linnatüdrukust metsinimeseks. Sest no tõesti – arvan et kõrvalvaatajale olen ikka paras pärdik praeguseks. Kõige halvemas mõttes.
Lisaks tegin positiivse avastuse oma jalavarjude osas – crocksid on kõikse paremad jalavarjud märgadel kividel ja vetikatel ja jõgedes möllamiseks. Nad pole põrmugi libedad, vesi jookseb neist kohe välja ning nad toetavad varbast ja kannast just sobival määral. Soovitan südamest tulevastele jõgedelturnijatele.
Edasi läksime sinna samma coq de rochi koopasse. Ausalt öeldes ma ei lootnud linnukesi endeid eriti näha, teadsin ainult et see koobas seal on ja praegu pole hooaeg… aga nägime ikkagi oma 3-4 isalindu ja vähemalt 2-3 emast. Nii et külalistel vedas jälle oma nägemistega, see kaunis linnuke ka neil nähtud-pildistatud. Veel ronisime sinna koopasse, lootuses et praegu esimesed alles demoonstreerivad edneid ning meie koopasviibimine ei hakkan ende munemist segama.
Muidu – valitseb üleüldine maopaanika. Oleme neid ju viimasel ajal nii palju ja kledaid näinud. Nii et kõik (või, noh, kõik peale K) liiguvad aeglaselt ja pead maas. Isegi kui luban olla rivis esimene ja teiste jagu ka vaadata. oma silm on ju ikkagi kuningas. Nii et on üsna tavaline, et keegi jälle pead pidi kuhugi mudund tüve astu jookseb valju matsuga.
Tagasi jõudes kõigil kõhud näljast korisesid ja vahelduseks oli täiesti positiivne füüsilise aktiivsuse väsimus. Võrreldes tavapärase on-liiga-palav-et-liigutada –väsimusega.
Just siis, kui olin söögi potti pannud, tõi R meile oma imelist punaste ubade kreoolipärast hautist ja riisi. Nii et kõhud said hästi-hästi punni. Peale veel letšide jäätsit ka.
Pärastlõunal käisin R ja Djga poes. Ei tea, kas see on üleüldse okei, et niimoodi kõiki soovijaid vabalt sõidutan poodi. Loodan et on. Pealegi – põhimõtteliselt oli ju soovijaid kaks.
Teine öö hamakis. Teades ette, et mingil hetkel hakkab külm, olin jujba võrgu alla ronides fliisis ja sokkides. Töötas, tore oli magada. Lisaks sain osa öistest sündmustest – D jalutas lambiga mööda hoovi ning kusagilt kostsid püssipaugud. Pole just päris unistuste sündmused, millest osa saada.
Niisiis – magan nüüd ekvaatoriloleku lõpuni fliisis, pikkades pükstes ja villastes sokkides. Polaarmagamiskott eestisse naastes ei tundu enam isegi mitte natuke naljakas..
Õhtul luges H kõigile ette tarku raamatuid. Nii et sain samaaegselt targemaks ning pilte töödelda. Tema jaoks on see palju kiirem ja loomulikum (lobisemine ju ikkagi:) ja tal on ju ka poole kauem keeleõpet seljataga.
Sain teada, et ametlikult on ka siin neli aastaaega – väike vihmaperiood jan-veeb, väike kuivaperiood märtsis, suur vihmaperiood aprill-juuni ja uur kuivaperiood juuli-detsember.
Ja see on ka täitsa omaette fakt, et algselt olid salut’ saared üsna taimestikuvaesed, nagu ikka kaljused saared. Aga 19 sajandil indutseeriti sinna kookospalm. Algul läks see visalt, aga praeguseks oon need saared nii palmi kui teiste puude-taimede poolt tihedalt täis.
Täiskuu neljapäev on.
Selleks, et minna lähimasse nelja tee risti, peaksime minema kuhugi Rourasse. Ehk siis üsna kaugele. Aga minema ju peaks – boreaalneeger on ju pea sama, mis kratt. Tahtmist ‘umbluu!’ karjuda ja verist vahtu suust välja ajada veel pole, aga ütlemata lõbus olemine on küll.
24 September, täiskuuneljapäev
hommikul käisime jalutuskäigul mööda sihti enne saekaatrit. K viis meid sinna, tagasi jalutasime ise. Nägime rohelist cassique’t, kõigi lemmikkonna dendrobates tinctoriust (juba kolmas korda 2 nädalaga!), mao skeletti, konnastunud raagritsikat. Ii et ikka nägime ka. päris metsas sees olles sain hüppeliigesesse midagi. Nõelata ehk. Kindlasti mitte hammustada. Igatahes, ehmatasin ja sain haiget. N ii et üsna varsti peale seda pöörasime ringi, oli juba niigi ärev olla. Aga tundub, et ka kõige halvema variandi puhul oli see ehk mõni ohutum skorpion – juba tunni pärast oli üsna normaalne olla, ning õhtuks enam ei mäletagi midagi.
terve õhtu kuulasime jällegi kuidas H raamatut ette luges. See on nii mnõneski mõttes tore – hariv ja seltskondlik. Vahele saab möliseda, lisada, naerda, juua teha. Loeng oli eelkõige siinsetest müristest loomadest. Jõudsime skorpioniteni, neid ma enam ei karda.
hommikul käisime jalutuskäigul mööda sihti enne saekaatrit. K viis meid sinna, tagasi jalutasime ise. Nägime rohelist cassique’t, kõigi lemmikkonna dendrobates tinctoriust (juba kolmas korda 2 nädalaga!), mao skeletti, konnastunud raagritsikat. Ii et ikka nägime ka. päris metsas sees olles sain hüppeliigesesse midagi. Nõelata ehk. Kindlasti mitte hammustada. Igatahes, ehmatasin ja sain haiget. N ii et üsna varsti peale seda pöörasime ringi, oli juba niigi ärev olla. Aga tundub, et ka kõige halvema variandi puhul oli see ehk mõni ohutum skorpion – juba tunni pärast oli üsna normaalne olla, ning õhtuks enam ei mäletagi midagi.
terve õhtu kuulasime jällegi kuidas H raamatut ette luges. See on nii mnõneski mõttes tore – hariv ja seltskondlik. Vahele saab möliseda, lisada, naerda, juua teha. Loeng oli eelkõige siinsetest müristest loomadest. Jõudsime skorpioniteni, neid ma enam ei karda.
25 september
äärmiselt raske oli magada – kuu tegi kogu õue valgeks ja pidevalt ärkasin ja vaatasin, ega päriselt valgeks läinud pole. Muidu läheb hamakistudumine üha paremini. Külm pole, mõnusalt mugav kott mille sees värskes õhus lebotada. Nüüd viibin kinnises ruumis vaid autoga sõites. Vahel teen siiski ka endiselt toas. Aga siiski – ligi 20 tundi ööpäevast möödub värskes õhus.
et kohad ‘kuhu minna’ nimekirjast said otsa, võtsin ette lihtsalt lähedased kohad, et päev niisama raisku ei läheks – fourgassie kosk ning botaaniline jalutuskäik.
Esimene asus endiselt kohutava ära vooland tee lõpus ja oli turistikas. Aga et olime kõik läinud kleidistatud-seelikustatud, saime just sobiva koha väikeseks jalutuseks. SEDA puud, mida guiaanaraamatus mainiti ei leidnudki.
Samuti ei leidnud ma uuesti seda vana mõisakoohta.
Nii et läksime botaanikat jalutama. Mõned taimenimed on tõepoolest siinolekujooksul meeldejäänud, kuigi pole sellega tegelenud. Parme oli paljupalju, nii et infotahvleid lugeda ega liiga pikalt pilti teha ei tahtnud. Aga vähemalt on nüüd tähelepanu saanud nii loomastik kui taimestik.
Pärastlõunal tegime kooki, istusime, jutustasime (nii tore on ikka kui on palju sarnase taustaga inimesi kellega rääkida. Et on parimad inimesed üldse, kes siia külla tulid). Kuulasime raamatut, vaatasime filmi.
J päikesepõletatud sääred ajavad nahka ja näevad välja nagu näpud peale kunstitundi kus palju pva liimiga on mängitud. Lisaks on neis vist nüüd ka kerge põletik. Tunnen end omajagu süüdi ja üritan endast sõltuvas osas aidata, aga mis sa albiinole ikka teed.
Ja tänu puhkusele on mu enda õlgadel esile kerkinud valged väikesed laigud. Mu meelest tulid need siis, kui ise siin esimese asjana päikesepõletuse sain, aga pole ka kindel.
äärmiselt raske oli magada – kuu tegi kogu õue valgeks ja pidevalt ärkasin ja vaatasin, ega päriselt valgeks läinud pole. Muidu läheb hamakistudumine üha paremini. Külm pole, mõnusalt mugav kott mille sees värskes õhus lebotada. Nüüd viibin kinnises ruumis vaid autoga sõites. Vahel teen siiski ka endiselt toas. Aga siiski – ligi 20 tundi ööpäevast möödub värskes õhus.
et kohad ‘kuhu minna’ nimekirjast said otsa, võtsin ette lihtsalt lähedased kohad, et päev niisama raisku ei läheks – fourgassie kosk ning botaaniline jalutuskäik.
Esimene asus endiselt kohutava ära vooland tee lõpus ja oli turistikas. Aga et olime kõik läinud kleidistatud-seelikustatud, saime just sobiva koha väikeseks jalutuseks. SEDA puud, mida guiaanaraamatus mainiti ei leidnudki.
Samuti ei leidnud ma uuesti seda vana mõisakoohta.
Nii et läksime botaanikat jalutama. Mõned taimenimed on tõepoolest siinolekujooksul meeldejäänud, kuigi pole sellega tegelenud. Parme oli paljupalju, nii et infotahvleid lugeda ega liiga pikalt pilti teha ei tahtnud. Aga vähemalt on nüüd tähelepanu saanud nii loomastik kui taimestik.
Pärastlõunal tegime kooki, istusime, jutustasime (nii tore on ikka kui on palju sarnase taustaga inimesi kellega rääkida. Et on parimad inimesed üldse, kes siia külla tulid). Kuulasime raamatut, vaatasime filmi.
J päikesepõletatud sääred ajavad nahka ja näevad välja nagu näpud peale kunstitundi kus palju pva liimiga on mängitud. Lisaks on neis vist nüüd ka kerge põletik. Tunnen end omajagu süüdi ja üritan endast sõltuvas osas aidata, aga mis sa albiinole ikka teed.
Ja tänu puhkusele on mu enda õlgadel esile kerkinud valged väikesed laigud. Mu meelest tulid need siis, kui ise siin esimese asjana päikesepõletuse sain, aga pole ka kindel.
Sunday, September 19, 2010
bio-eestlased, hamakikaupmees ja luuletus
meil läheb hästi.
aga teil?
kanad söövad karjamaal
porgandit ja leiba
üks korda kaugel raskel aal
nad peavad ennast leidma
maha ikkeköidikud
ja talumaja piirid
kanamässu koidikul
on raske igas riigis
porgandit ja leiba
üks korda kaugel raskel aal
nad peavad ennast leidma
maha ikkeköidikud
ja talumaja piirid
kanamässu koidikul
on raske igas riigis
märts 2010
et see kusagil kirjas oleks, enne kui ära kaob
4 september, laupäev
kuna eile hakkas sadama just siis, kui tahtsin jalutama minna (täna juhtus see sama, kusjuures), otsustasin ära linna minna. Vihmaga mäel küllalt passitud. Aga olles aus… ega matoury ja Cayenne ilus ilm, mind jalutama ei meelitanud. Või, noh, meelitas… aga ma ju pealgan.
Mis ma teha saan, ma tõesti kardan neid siin. Eriti pimedas.
Hommikul läksin aga juba ekstra vara turule. Et olla esimeste seas, kes endale ilusad mandariinid saavad. Läks korda – külmik on mandariinidest punnis (aga küll see üle läheb).
Siis oli kaks varianti, kas minna Bolurda mäele jalutama 8mis on metsatukk keset linna ja tegelikult väga ei meelitanud), või üles otsida mõni siinsetest basseinidest. Neid on ju siin ometi mitu. Oli tõepoolest – esimene oli Cayenne avalik bassein. See on avatud keskmiselt 3 tundi päevas. Nagu mis mõttes? Tartust suurema linna bassein, mida saab aastaringelt õues kasutada ja puha ja… ja isegi laupäeva ennelõunal on see kinni (tean küll, tegelikult et siin selle teenuse järele nõudlust pole – kohalikud tunduvad panevat kõik oma sportlikud jõupingutused iibepobleemide tekitamisesse ja the järjekorras seismisesse).
Järgmine bassein asus kaadri järgi üsna linnast väljas. Otsisin teed sinna natuke aega ja teel leidsin ühe täitsa toreda ostukeskuse. Mõni päev lähen tagasi, indinänni pood, noh…
Aga see järgmine bassein kuulus era ujumiskoolile. Sinna ka ei saanud.
Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui ujuma minna otse kontori juures olevasse Matoury Aquazoniasse. Ma teadsin, et ta PEAB umbes seal olema, kuigi seal varemkäinud polnud. Ja seal ta oli.
Sisaldas endas nii pisikest basseini (25x35 ehk), kui mõnda veeatraktsiooni ja nädalavahetuzstel on üsna terve päeva lahti. Vähemalt matourylased tunduvad spordist lugu pidavat.
Või, noh, nii mulle tundus, kuni selgus, et kliente oli ehk kõige rohkem 20.
Tõmbasin basseinis rahulikult oma 2 kilomeetrit täis. Nagu tõesti rahulikult. 7 kuud ujumata ja äsja keskpõsk põletikus olnud.
Selle tunni jooksul käis ujumisbasseinist läbi kõige rohkem 10 inimest. Korralikult ujuda oskas neist 3 või 4. Kaks neist olid kohalikud vetelpäästjad, kes meelt lahutasid, ülejäänud 2 valged ja ilmselgelt turistid.
Üsna üllatav oli basseinist ära minnes avastada endalt pävituse. Nagu päris-päris päevituse. Olin ju kogu aja vees, poole ajast ka pea vee all..
Nii et ujumine on siin maal mitmes mõttes asendamatu – üks vähestest liikumisvormidest, kus on võimalik tõeliselt pingutada ilma et kuumarabandust saaks – vesi ju jahutab – ja seda sama on võimalik teha päevitades ilma päikeses suremiseta.
Tagasi mäele tulles oli väsimus. Polnud ju ammu ujunud ja olin öösel ka oma 5 tundi tukastanud (see ei olnud internet, see oli kõrva ääres pinisev sääsk, kes magada ei lasnud!). nii et mõlesin enne jalutuskäiku natuke puhata.
No ja edasise olen juba ära rääkinud – kui hakkasin jalgu kinni panema, olid vihmapilved nii suured, et mõtlesin ümer ja jätsin jalutamata. Hästi tegin – sest vihma kallas ja kallas..
F tuli, vaatas mõõturit ja ja kallas ta tühjaks. Hea, sest tops hakkas täis saama (mingi 20-30mm mahub sinna) halb, sest nüüd ma ei teagi, KUI palju täpselt sadas.
kuna eile hakkas sadama just siis, kui tahtsin jalutama minna (täna juhtus see sama, kusjuures), otsustasin ära linna minna. Vihmaga mäel küllalt passitud. Aga olles aus… ega matoury ja Cayenne ilus ilm, mind jalutama ei meelitanud. Või, noh, meelitas… aga ma ju pealgan.
Mis ma teha saan, ma tõesti kardan neid siin. Eriti pimedas.
Hommikul läksin aga juba ekstra vara turule. Et olla esimeste seas, kes endale ilusad mandariinid saavad. Läks korda – külmik on mandariinidest punnis (aga küll see üle läheb).
Siis oli kaks varianti, kas minna Bolurda mäele jalutama 8mis on metsatukk keset linna ja tegelikult väga ei meelitanud), või üles otsida mõni siinsetest basseinidest. Neid on ju siin ometi mitu. Oli tõepoolest – esimene oli Cayenne avalik bassein. See on avatud keskmiselt 3 tundi päevas. Nagu mis mõttes? Tartust suurema linna bassein, mida saab aastaringelt õues kasutada ja puha ja… ja isegi laupäeva ennelõunal on see kinni (tean küll, tegelikult et siin selle teenuse järele nõudlust pole – kohalikud tunduvad panevat kõik oma sportlikud jõupingutused iibepobleemide tekitamisesse ja the järjekorras seismisesse).
Järgmine bassein asus kaadri järgi üsna linnast väljas. Otsisin teed sinna natuke aega ja teel leidsin ühe täitsa toreda ostukeskuse. Mõni päev lähen tagasi, indinänni pood, noh…
Aga see järgmine bassein kuulus era ujumiskoolile. Sinna ka ei saanud.
Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui ujuma minna otse kontori juures olevasse Matoury Aquazoniasse. Ma teadsin, et ta PEAB umbes seal olema, kuigi seal varemkäinud polnud. Ja seal ta oli.
Sisaldas endas nii pisikest basseini (25x35 ehk), kui mõnda veeatraktsiooni ja nädalavahetuzstel on üsna terve päeva lahti. Vähemalt matourylased tunduvad spordist lugu pidavat.
Või, noh, nii mulle tundus, kuni selgus, et kliente oli ehk kõige rohkem 20.
Tõmbasin basseinis rahulikult oma 2 kilomeetrit täis. Nagu tõesti rahulikult. 7 kuud ujumata ja äsja keskpõsk põletikus olnud.
Selle tunni jooksul käis ujumisbasseinist läbi kõige rohkem 10 inimest. Korralikult ujuda oskas neist 3 või 4. Kaks neist olid kohalikud vetelpäästjad, kes meelt lahutasid, ülejäänud 2 valged ja ilmselgelt turistid.
Üsna üllatav oli basseinist ära minnes avastada endalt pävituse. Nagu päris-päris päevituse. Olin ju kogu aja vees, poole ajast ka pea vee all..
Nii et ujumine on siin maal mitmes mõttes asendamatu – üks vähestest liikumisvormidest, kus on võimalik tõeliselt pingutada ilma et kuumarabandust saaks – vesi ju jahutab – ja seda sama on võimalik teha päevitades ilma päikeses suremiseta.
Tagasi mäele tulles oli väsimus. Polnud ju ammu ujunud ja olin öösel ka oma 5 tundi tukastanud (see ei olnud internet, see oli kõrva ääres pinisev sääsk, kes magada ei lasnud!). nii et mõlesin enne jalutuskäiku natuke puhata.
No ja edasise olen juba ära rääkinud – kui hakkasin jalgu kinni panema, olid vihmapilved nii suured, et mõtlesin ümer ja jätsin jalutamata. Hästi tegin – sest vihma kallas ja kallas..
F tuli, vaatas mõõturit ja ja kallas ta tühjaks. Hea, sest tops hakkas täis saama (mingi 20-30mm mahub sinna) halb, sest nüüd ma ei teagi, KUI palju täpselt sadas.
5 09 pühap
käisin metsaretkel kohas, kus veel käinud polnudki. Nõi, noh, kõige kaugem ots teekonnast oli uus. Aga palavuses vantsimine tasus ära – oli tore. Ja eriti hea oli, et see oli Olivieri sissetallutud rada – julgesin selle muretsemata ette võtta, sest teadsin juba, et see ei vii kuhugi, aga samas pole ka luuga hull.
Siis, kui oled teest kilomeetrite kaugusel, ise ka päriselt ei tea kus, ja vaatad, et ho, nüüd tuleb mingi loom vastu, ho, ei kaks! – no ja siis kohtad jälle jahimehi. Sel korral olid mõlemad mustad ja suisa noorekesed. Ja imestasid, et olen üksi metsas. Selle hetkeni, kui neid kohtasin, arvasin ise ka, et üksi metsas olen…
Aga hoolimata jahipoistest oli loodus avameelne ja ei kartnud mind. Osades kohtades on seda tunda, osades kohtades… ei saagi aru, kas loodus on ära invalidiseeriutd või mis värk on.
Taasi pöördudes sai kohustuslik kohtumine maoga ka tehtud. Tegelane oli just selle puutüve peal, millest üle pidin astuma. Ja tema, raisk, ka ei kartnud, näitas mulle oma sabaotsa ja passis puu all. Üritasin teda hirmutada, aga ta lihtsalt ei kartnud. Või üritas hoopis mind hirmutada. See tuli tal üsna hästi välja.
Lõpuks suutsin ta siiski rajast meetri kaugusele ajada ja sain edasi minna.
Õhtul ei sadanudki, ainult pilved olid õigel kellaajal platsis.
Raamatud hakkavad järjekodrselt otsa saama. Arvuti-raamatuid on, muidugi, aga neid ei saa ju päevitades või hamakis lebotades lugeda. Ja nad panevad pikas perspektiivis silmad valutama.
käisin metsaretkel kohas, kus veel käinud polnudki. Nõi, noh, kõige kaugem ots teekonnast oli uus. Aga palavuses vantsimine tasus ära – oli tore. Ja eriti hea oli, et see oli Olivieri sissetallutud rada – julgesin selle muretsemata ette võtta, sest teadsin juba, et see ei vii kuhugi, aga samas pole ka luuga hull.
Siis, kui oled teest kilomeetrite kaugusel, ise ka päriselt ei tea kus, ja vaatad, et ho, nüüd tuleb mingi loom vastu, ho, ei kaks! – no ja siis kohtad jälle jahimehi. Sel korral olid mõlemad mustad ja suisa noorekesed. Ja imestasid, et olen üksi metsas. Selle hetkeni, kui neid kohtasin, arvasin ise ka, et üksi metsas olen…
Aga hoolimata jahipoistest oli loodus avameelne ja ei kartnud mind. Osades kohtades on seda tunda, osades kohtades… ei saagi aru, kas loodus on ära invalidiseeriutd või mis värk on.
Taasi pöördudes sai kohustuslik kohtumine maoga ka tehtud. Tegelane oli just selle puutüve peal, millest üle pidin astuma. Ja tema, raisk, ka ei kartnud, näitas mulle oma sabaotsa ja passis puu all. Üritasin teda hirmutada, aga ta lihtsalt ei kartnud. Või üritas hoopis mind hirmutada. See tuli tal üsna hästi välja.
Lõpuks suutsin ta siiski rajast meetri kaugusele ajada ja sain edasi minna.
Õhtul ei sadanudki, ainult pilved olid õigel kellaajal platsis.
Raamatud hakkavad järjekodrselt otsa saama. Arvuti-raamatuid on, muidugi, aga neid ei saa ju päevitades või hamakis lebotades lugeda. Ja nad panevad pikas perspektiivis silmad valutama.
6 september, esmaspäev
oleme Kga kahekesi laagris, tema on haige, ma olen valves. Ei teagi, mida selliste haigustega teha. Kui treaks, mis valesti on, siis teaks kas on vaja muretseda või ei, kas asi läheb ise üle või kas on ohtlik, kui see välja ravimata jätta… aga meie lihtsalt ootame ja vaatame kuidas ta juba nädala tundmatus haiguses on. Lõunaks keetsin kartuliputru ja vaatasin, kuidas ta selle taga higistas (palav kah, 34,5).
Üsna hale olukord niisiis. F olevat üks päev rõdule olukorda ülke vaatama tulnud ja otustas, et ei, rohkem desmoodiumit ei tule. Ma olin siis ära. Metsas või linnas või kusagil. Vähemalt sai ta õige tosusega hakkama.
Hommikul tegin siiski ka väikese retke mäest alla. Päris alla ei jõudnud, sest parmud tahtsid elu seest võtta. Nii et ei saanudki eriti seda käiku nautida, mis sest et tegelikult oli vaatamist-kuulamist omajagu.
Täna jällegi sadas. Oma tund varem, kui tavaliselt, juba 3ajal. Aga ehk jääb nüüd palavust vähemaks ja õhtul saab kuivaga õue mängima.
‘nekromantik’ saksa pornotööstuse suurteos. Päriselt-päriselt.
oleme Kga kahekesi laagris, tema on haige, ma olen valves. Ei teagi, mida selliste haigustega teha. Kui treaks, mis valesti on, siis teaks kas on vaja muretseda või ei, kas asi läheb ise üle või kas on ohtlik, kui see välja ravimata jätta… aga meie lihtsalt ootame ja vaatame kuidas ta juba nädala tundmatus haiguses on. Lõunaks keetsin kartuliputru ja vaatasin, kuidas ta selle taga higistas (palav kah, 34,5).
Üsna hale olukord niisiis. F olevat üks päev rõdule olukorda ülke vaatama tulnud ja otustas, et ei, rohkem desmoodiumit ei tule. Ma olin siis ära. Metsas või linnas või kusagil. Vähemalt sai ta õige tosusega hakkama.
Hommikul tegin siiski ka väikese retke mäest alla. Päris alla ei jõudnud, sest parmud tahtsid elu seest võtta. Nii et ei saanudki eriti seda käiku nautida, mis sest et tegelikult oli vaatamist-kuulamist omajagu.
Täna jällegi sadas. Oma tund varem, kui tavaliselt, juba 3ajal. Aga ehk jääb nüüd palavust vähemaks ja õhtul saab kuivaga õue mängima.
‘nekromantik’ saksa pornotööstuse suurteos. Päriselt-päriselt.
7 september 2010
teate seda mõttevusserdist, kus on hästi palju küsimusi ja viimase küsimuse ajal kõik mõtlevad punasest haamrist?
Ma pole kunagi selle ajal punasest haamrist mõelnud. Küll aga olen mõelnud punasest rehast ja rohelisest alasist.. ja nüüd mõtleksin tõenäoselt hõbedasest matšeetest.
See on jumalate tööriist. Aitab köögis, voodis ja lahinguväljal.
Kui neil kolmel üleüldse on olulist erinevust.
Niisiis – täna olime, nagu juba kombeks, kahekesi laagris võitlesime igavuse peletamiseks liigse vegetatsiooniga. K kummikute, kaitseprillide ja trimmeriga. Mina ürgnaiselikumalt bikiinide, taskunoa ja matšeetega. Ehk siis K niitis muru ja ma rohisin.
Alles nüüd, kuivaperioodil, saan aru, KUI palju siin ikka tõepoolest sajab. Seni on näiteks sadanud nii palju, et isegi taimed ei kasvand. Vetikad kasvasid – keset teed ja riietekapis ja igal pool. Aga kuivamaataimed seni ei kasvanud. Anna neile natuke kuivemat ilma ja päikesepaistet ja, voila, nad kasvavad kuuga sama palju kui nad teeksid seda.. no ütleme et Eestis, või sama palju kui eelneva viie kuuga siin. Rääkimata umbrohutaimedest – ka need taimed mis kunagi higi ja vaevaga istutasime, on lõpuks kasvamise märke ilmutama hakanud.
Istandusest on tõepoolest saanud istandus – varsti hakkan tundma, et minu töö siin..
Tegelikult ei saja ju nüüdki vähe – üks päev 7mm tunniga, teine päev u 30mm mõnetunnise vihmaga.
Ja seda nimetatakse siin kuivuseks.
No ongi ju kuivem. Palju-palju kuivem.
Parmudega võitlesin ka. niipea, kui päike on pilve taga, on parmud kohal. Karjaga.
Mida teravam matšeete, seda vähgem võlgu.
Narri neegrit, mitte neegri matšeetet.
Või siis,
Narri neegrit, mitte matšeetega neegrit.
Parem matšeete käes, kui matšeete jalas.
Kiire nagu teritatud matšeete.
Käepideme alt villiline, teisest otsast hambuline – töötanud matšeete.
Olgu matšeete Sulle kerge (ja terav).
Pimedas on kõik matšeeted ohtlikud.
Seitse väikest matšeetet ja suur kuri vihmamets.
Matšeetet nurka viskama.
Ja lõpetuseks –
Parem matšeete käes, kui griffonia liaanides.
Krossi-perioodi lõpetuseks
43 ‘Wikmanni poisid’
pärastlõunal tuli K appi rohima. Aga, mul oli ju selleks ajaks pea valmis. Nakerdasime natuke moe pärast ja siis hakkasime puu otsast papaiat alla peksma. Juba paar päeva on seal üks kollakas ahvatlus rippunid. Täna märkasin, et nahkhiired on sel kallal käinud, nii et viimane aeg oli oma osa saada.
Esimene teivas läks kati ja alla kukkus hoopis vale papaia. Lõpuks sai K selle siiski kätte.
Istusime D vana maja ees ja sõime mahlast tilkuvat matšeetega lõigatud ja ühest nurgast nahkhiirte poolt natuke näksitud imemaitsvat papaiat ekvaatori pärastlõunapäikese all..
Veider ikka, mõiste ‘puuviljaaed’ tähendab siin maal, et sul on kusagil muru sees ananassid ja maja taga banaani- ja kookospalmid ning papaiapuu.
kuna ihuarst käskis puhata, mõtlesin ette võtta eriti ekstreemse terviseparandamise projekti ja mõned päevad mitte trenni teha.
Ehk 3-4. päris julm, eksole.
Mida inimene siis teeb, kui ta trenni ei tee?
Maailmas, või siis vähemalt selles isoleeritud maailma paigas, kus hetkel elan, pole nii palju filme ja raamatuid, et kogu seda aega täita.
Alkoholi… hetkel jagub.
Niisiis:
Cachaca erinevate lisanditega (see sama pudel, mille köögiriiulist leidsime, pole ta päritolus ega vanuses kindel, küll aga alkoholisisalduses)
Ja Piret Bristol ‘linnalood’ (44.)
Kui puu kukub, ilma et keegi sellest blogiks/säutsuks, kas ta teeb häält?
(sest algsele küsimusele me juba teame vastust)
teate seda mõttevusserdist, kus on hästi palju küsimusi ja viimase küsimuse ajal kõik mõtlevad punasest haamrist?
Ma pole kunagi selle ajal punasest haamrist mõelnud. Küll aga olen mõelnud punasest rehast ja rohelisest alasist.. ja nüüd mõtleksin tõenäoselt hõbedasest matšeetest.
See on jumalate tööriist. Aitab köögis, voodis ja lahinguväljal.
Kui neil kolmel üleüldse on olulist erinevust.
Niisiis – täna olime, nagu juba kombeks, kahekesi laagris võitlesime igavuse peletamiseks liigse vegetatsiooniga. K kummikute, kaitseprillide ja trimmeriga. Mina ürgnaiselikumalt bikiinide, taskunoa ja matšeetega. Ehk siis K niitis muru ja ma rohisin.
Alles nüüd, kuivaperioodil, saan aru, KUI palju siin ikka tõepoolest sajab. Seni on näiteks sadanud nii palju, et isegi taimed ei kasvand. Vetikad kasvasid – keset teed ja riietekapis ja igal pool. Aga kuivamaataimed seni ei kasvanud. Anna neile natuke kuivemat ilma ja päikesepaistet ja, voila, nad kasvavad kuuga sama palju kui nad teeksid seda.. no ütleme et Eestis, või sama palju kui eelneva viie kuuga siin. Rääkimata umbrohutaimedest – ka need taimed mis kunagi higi ja vaevaga istutasime, on lõpuks kasvamise märke ilmutama hakanud.
Istandusest on tõepoolest saanud istandus – varsti hakkan tundma, et minu töö siin..
Tegelikult ei saja ju nüüdki vähe – üks päev 7mm tunniga, teine päev u 30mm mõnetunnise vihmaga.
Ja seda nimetatakse siin kuivuseks.
No ongi ju kuivem. Palju-palju kuivem.
Parmudega võitlesin ka. niipea, kui päike on pilve taga, on parmud kohal. Karjaga.
Mida teravam matšeete, seda vähgem võlgu.
Narri neegrit, mitte neegri matšeetet.
Või siis,
Narri neegrit, mitte matšeetega neegrit.
Parem matšeete käes, kui matšeete jalas.
Kiire nagu teritatud matšeete.
Käepideme alt villiline, teisest otsast hambuline – töötanud matšeete.
Olgu matšeete Sulle kerge (ja terav).
Pimedas on kõik matšeeted ohtlikud.
Seitse väikest matšeetet ja suur kuri vihmamets.
Matšeetet nurka viskama.
Ja lõpetuseks –
Parem matšeete käes, kui griffonia liaanides.
Krossi-perioodi lõpetuseks
43 ‘Wikmanni poisid’
pärastlõunal tuli K appi rohima. Aga, mul oli ju selleks ajaks pea valmis. Nakerdasime natuke moe pärast ja siis hakkasime puu otsast papaiat alla peksma. Juba paar päeva on seal üks kollakas ahvatlus rippunid. Täna märkasin, et nahkhiired on sel kallal käinud, nii et viimane aeg oli oma osa saada.
Esimene teivas läks kati ja alla kukkus hoopis vale papaia. Lõpuks sai K selle siiski kätte.
Istusime D vana maja ees ja sõime mahlast tilkuvat matšeetega lõigatud ja ühest nurgast nahkhiirte poolt natuke näksitud imemaitsvat papaiat ekvaatori pärastlõunapäikese all..
Veider ikka, mõiste ‘puuviljaaed’ tähendab siin maal, et sul on kusagil muru sees ananassid ja maja taga banaani- ja kookospalmid ning papaiapuu.
kuna ihuarst käskis puhata, mõtlesin ette võtta eriti ekstreemse terviseparandamise projekti ja mõned päevad mitte trenni teha.
Ehk 3-4. päris julm, eksole.
Mida inimene siis teeb, kui ta trenni ei tee?
Maailmas, või siis vähemalt selles isoleeritud maailma paigas, kus hetkel elan, pole nii palju filme ja raamatuid, et kogu seda aega täita.
Alkoholi… hetkel jagub.
Niisiis:
Cachaca erinevate lisanditega (see sama pudel, mille köögiriiulist leidsime, pole ta päritolus ega vanuses kindel, küll aga alkoholisisalduses)
Ja Piret Bristol ‘linnalood’ (44.)
Kui puu kukub, ilma et keegi sellest blogiks/säutsuks, kas ta teeb häält?
(sest algsele küsimusele me juba teame vastust)
8 september, kolmapäev
temperatuur on relatiivne, nagu ka kõik muu. Mõni päev on 34 täitsa mõnus. Juhul kui on mingi õhuliikuine, juhul kui on rõõmsameelne päike ja vahelduv pilvisus.
Täna on vaid 30, kuid sellegipooles on palavus lämmatav. Taevas on hommikust saati olnud vihmaeelne. Isegi kui vahepeal on pilv ja vahepeal on päike, on vihmaeelne lämmatav tunne. Ja ei mingit õhuliikumist. Kui vahepeal oli üks tuulehoog, kilkasime mõlemad rõõmust.
Ja sellegipoolest pole täna sadanud. Ootan südamest, et vihm lõpuks ometi tuleks. Mingitki värskust tooks. Tegelen vesijahutamisega ja käin juhuslikel hetkedel duši all. Mitte, et ma ei suudaks või ei tahaks higistada, aga isegi just pesemast tulnuna on… lämmatav ja kleepuv.
Tegevust väga pole – eile õhtul tuli R, ja ütles et tema valmistab külalistele toa ette. Aga homme… heaks ma ei hakka. Hakkan huvitavaks.
Seni vaatan pähklipurejat. Ja loen wikmani poisse ja tunnen koolinostalgiat ja kolmekümnendateromantikat. see turvalisust, mis mõlemas valitses! Või vähemalt takka järele vaadates tundub see midagi hoopis toredat.
F läks Surinamesse mõneks päevaks. Ju on ikkaig plaan ka sealsed cestrumivarud ammendada.
Kui probleem seisneb tõepoolest seenespooride ärrituses, peaksin hakkama lihtsalt iga õhtu tekki koppima? Mis vahendiga peaks seinu/põrandat pesema, et seeni seal ära tappa ima iseennast tapmata?
Ja seened armastavad siin kõige hullumeelsemates kohtades elada.
Seda et nad peeglei armastavad vist juba mainisin. Edevad tegelased, noh. Aga muud läikivad üinnad meeldivad neile ka. näiteks fotode esiküljed. Kõigepealt mutub foto veidralt kleepuvaks, siis hakkab nurkadest hallitama seejärel ilmuvad valged suured hallutuselaigud foto keskele ja kaasa võetud mälestus kaobki.
temperatuur on relatiivne, nagu ka kõik muu. Mõni päev on 34 täitsa mõnus. Juhul kui on mingi õhuliikuine, juhul kui on rõõmsameelne päike ja vahelduv pilvisus.
Täna on vaid 30, kuid sellegipooles on palavus lämmatav. Taevas on hommikust saati olnud vihmaeelne. Isegi kui vahepeal on pilv ja vahepeal on päike, on vihmaeelne lämmatav tunne. Ja ei mingit õhuliikumist. Kui vahepeal oli üks tuulehoog, kilkasime mõlemad rõõmust.
Ja sellegipoolest pole täna sadanud. Ootan südamest, et vihm lõpuks ometi tuleks. Mingitki värskust tooks. Tegelen vesijahutamisega ja käin juhuslikel hetkedel duši all. Mitte, et ma ei suudaks või ei tahaks higistada, aga isegi just pesemast tulnuna on… lämmatav ja kleepuv.
Tegevust väga pole – eile õhtul tuli R, ja ütles et tema valmistab külalistele toa ette. Aga homme… heaks ma ei hakka. Hakkan huvitavaks.
Seni vaatan pähklipurejat. Ja loen wikmani poisse ja tunnen koolinostalgiat ja kolmekümnendateromantikat. see turvalisust, mis mõlemas valitses! Või vähemalt takka järele vaadates tundub see midagi hoopis toredat.
F läks Surinamesse mõneks päevaks. Ju on ikkaig plaan ka sealsed cestrumivarud ammendada.
Kui probleem seisneb tõepoolest seenespooride ärrituses, peaksin hakkama lihtsalt iga õhtu tekki koppima? Mis vahendiga peaks seinu/põrandat pesema, et seeni seal ära tappa ima iseennast tapmata?
Ja seened armastavad siin kõige hullumeelsemates kohtades elada.
Seda et nad peeglei armastavad vist juba mainisin. Edevad tegelased, noh. Aga muud läikivad üinnad meeldivad neile ka. näiteks fotode esiküljed. Kõigepealt mutub foto veidralt kleepuvaks, siis hakkab nurkadest hallitama seejärel ilmuvad valged suured hallutuselaigud foto keskele ja kaasa võetud mälestus kaobki.
9 september, neljapäev
hommikul olin üle ootuste tegus – pärast varahommikust jalutust (millele eelnes veel varasema hommiku äratus ja kelleõpe) hakkasin kohe… toanurka tuld tegema.
Deela on selline, et kuna mu tuba on teisel pool dušinurka, eraldatud sellest vaid õhukese laudseinaga, välja arvatud kohast, kuhu juba auk sisse on mädanenud. Ja ülejäänud sein on alatasa läbimärg, pärast iga dušikasutust on mul vesi nurgas ja tuba on üleüldiselt niiske ja seenterohke koht. Niisiis, kuna otsene vee kuivatamine ei avalda märjale puidule mõju, tegin toanurka tule. Päriselt midagi põlema panna siin eriti midagi niikuinii ei õnnestu – olen seda ju kodruvalt lõket tehes proovinud. Nii et põletasin julgelt vastu niisket nurka kuivi objekte. Ja nurk muutus tõepoolest märkimisväärselt kuivemaks. Järgmiseks koristasin niisama.
Lootuses, et on kuivaperiood ja vesi aurustub, pesin üsna tugeva detergendilahusega ära ni seinad kui laeg, põranda ka muidugi. Ja kloppisin asju ja.
Kohe hästi põhjalikult korustasin, noh.
Phtlasi andsin endale lubanuse mitte enam selles toas pikemaid trenne ette võtta. Vähemalt mitte seal põrandal enam tundide kaupa aeleda.
Kui parasjagu turiste pole, saan ju mõnda teist põrandat kasutada.
Ja siis oli juba kell üksteist ja oli aeg koos Riga ära linna minna.
Oli üle ootuste ja lootuste vihmane päev. Omamoodi toregi – polnud Cayennele iseloomulikku põrgukuumust.
Internet kontoris oli aeglasest aeglasem, kuna jagasin seda Cga. Sest 14aastase poisi standardvarustusse kuulub paljupalju internetti. Igasuguste kriteeriumite järgi.
Lootusetuses läksin aja täiteks hoopis jalutuskäigule. Tagasiteel haarasin üoest jäätise ja sõin seda teepeal, kui vastu sõitis Rattaonu. Oleme juba täitsa ametlikult head sõbrad. Sõitis must mööda ja lehvitas, siis hetke pärast sõitis mulle tagant järele.
´tere, ilus sõber’
‘tere-tere’
‘miks sa alati kiirustad ja sööd samal ajal?’
‘mõmm…mmmm…mõmm ‘ [suu jäätist täis]
(sest jäätis sulab kiiresti ja ma tahan teda enne sulamist kõhtu panna? Ja ma ju ei kiirusta…)
‘aga kuhu sa lähed?’
‘labaa’ [viitan nurga taha]
edasi hakkas ta lihtsalt niisama, prooviks natuke inglist rääkima. Ja ta ei teinudki seda enneolematult halvasti. Tore, kui toredad inimesed meeldivalt üllatavad.
Seejärel läksin ma ära kontorisse ja ta jättis hüvasti.
Ja edasi… ei, edasi ma ei sõitnud mäele. Sõitsin hoopis lennujaama, sest oli ju tähtis-tähtis päev.
Lugesin seal uut guiaanaajakirja ja ootasin HJ-i. Tore:)
Hüppasime kontorist läbi, et nad saaks riideid vahetada ja tegime väikese tiiru caye nes. Palmideväljak ja botaanikaaed. Saime märkimisväärselt palju tähelepanu – kolm blondi kaunitari korraga (Peaaegu nagu ‘seks ja linn’ juba).
Siis pepeatus ja mäele. Teel läks pimedajs ja oli udu. K rääkis, et päeva jooksul oli 30mm sadanud, õhtul sadas ka veel tunnikese. See tõi jahedust ja sääski.
Õhtusöögiks oli must leib camembertiga ning mu ammune sõber, soojaveepudel sai endale nime – Mango, sest ta peael on ju kirjutatud mango! H on geenius, mis ma oskan kosta :)
Sain järjekordselt kommi ja sokolaadi esimest 6 ja teist 3 pakki.
Maailma parimad sõbrad on need, kes sulle maailma lõppu külla tulevad.
hommikul olin üle ootuste tegus – pärast varahommikust jalutust (millele eelnes veel varasema hommiku äratus ja kelleõpe) hakkasin kohe… toanurka tuld tegema.
Deela on selline, et kuna mu tuba on teisel pool dušinurka, eraldatud sellest vaid õhukese laudseinaga, välja arvatud kohast, kuhu juba auk sisse on mädanenud. Ja ülejäänud sein on alatasa läbimärg, pärast iga dušikasutust on mul vesi nurgas ja tuba on üleüldiselt niiske ja seenterohke koht. Niisiis, kuna otsene vee kuivatamine ei avalda märjale puidule mõju, tegin toanurka tule. Päriselt midagi põlema panna siin eriti midagi niikuinii ei õnnestu – olen seda ju kodruvalt lõket tehes proovinud. Nii et põletasin julgelt vastu niisket nurka kuivi objekte. Ja nurk muutus tõepoolest märkimisväärselt kuivemaks. Järgmiseks koristasin niisama.
Lootuses, et on kuivaperiood ja vesi aurustub, pesin üsna tugeva detergendilahusega ära ni seinad kui laeg, põranda ka muidugi. Ja kloppisin asju ja.
Kohe hästi põhjalikult korustasin, noh.
Phtlasi andsin endale lubanuse mitte enam selles toas pikemaid trenne ette võtta. Vähemalt mitte seal põrandal enam tundide kaupa aeleda.
Kui parasjagu turiste pole, saan ju mõnda teist põrandat kasutada.
Ja siis oli juba kell üksteist ja oli aeg koos Riga ära linna minna.
Oli üle ootuste ja lootuste vihmane päev. Omamoodi toregi – polnud Cayennele iseloomulikku põrgukuumust.
Internet kontoris oli aeglasest aeglasem, kuna jagasin seda Cga. Sest 14aastase poisi standardvarustusse kuulub paljupalju internetti. Igasuguste kriteeriumite järgi.
Lootusetuses läksin aja täiteks hoopis jalutuskäigule. Tagasiteel haarasin üoest jäätise ja sõin seda teepeal, kui vastu sõitis Rattaonu. Oleme juba täitsa ametlikult head sõbrad. Sõitis must mööda ja lehvitas, siis hetke pärast sõitis mulle tagant järele.
´tere, ilus sõber’
‘tere-tere’
‘miks sa alati kiirustad ja sööd samal ajal?’
‘mõmm…mmmm…mõmm ‘ [suu jäätist täis]
(sest jäätis sulab kiiresti ja ma tahan teda enne sulamist kõhtu panna? Ja ma ju ei kiirusta…)
‘aga kuhu sa lähed?’
‘labaa’ [viitan nurga taha]
edasi hakkas ta lihtsalt niisama, prooviks natuke inglist rääkima. Ja ta ei teinudki seda enneolematult halvasti. Tore, kui toredad inimesed meeldivalt üllatavad.
Seejärel läksin ma ära kontorisse ja ta jättis hüvasti.
Ja edasi… ei, edasi ma ei sõitnud mäele. Sõitsin hoopis lennujaama, sest oli ju tähtis-tähtis päev.
Lugesin seal uut guiaanaajakirja ja ootasin HJ-i. Tore:)
Hüppasime kontorist läbi, et nad saaks riideid vahetada ja tegime väikese tiiru caye nes. Palmideväljak ja botaanikaaed. Saime märkimisväärselt palju tähelepanu – kolm blondi kaunitari korraga (Peaaegu nagu ‘seks ja linn’ juba).
Siis pepeatus ja mäele. Teel läks pimedajs ja oli udu. K rääkis, et päeva jooksul oli 30mm sadanud, õhtul sadas ka veel tunnikese. See tõi jahedust ja sääski.
Õhtusöögiks oli must leib camembertiga ning mu ammune sõber, soojaveepudel sai endale nime – Mango, sest ta peael on ju kirjutatud mango! H on geenius, mis ma oskan kosta :)
Sain järjekordselt kommi ja sokolaadi esimest 6 ja teist 3 pakki.
Maailma parimad sõbrad on need, kes sulle maailma lõppu külla tulevad.
10 september, reede
hommikul ärkasin vara. Natuke kella peale, natuke selle peale kui koerad haukuma hakkasid, natuke varajaste linnasõitjate peale. Igatahes oli mul paar tundi, et juua omapäi kohvi, lugeda, mõtiskleda, ja loomulikult –Mangot vastu põske suruda. Jätsin just sellepärast hommikuse jalutuse ära, et saada intiimset aega soojaveepudeliga. Tervis ennekõike, eksole. Küllap saan lähipäevil piisavalt jalutada.
Siis ärkasid ka teised.
Pärast hommikusööki läksime HJga Ääre peale. See tuli lihtsalt esimesena pähe, lähedal, ja mitteekstreemne. Printsess tuli kaasa. Ma karjusin ta peale ja loopisin kividega ja olin niisama kuri, aga ei midagi – koer sai lihtsalt aru et teda ei soovita j lonkis paarsadameetrit taga pool, aga saatis meid tee lõpuni. Paras häda ju küll, kui pead kantseldama kaasas olnud võõrast koera, kes eriti sõna ei kuula ega käituda ei oska. Iga kord, kui auto mööda sõitis (ja neid oli miskipärast äärmiselt palju täna), pidin iga kord koerale keset teed järele jooksma ja ta vägisi tee äärde tirima, sest vabatahtlikult kõrval käimist/juurdet ulemist ta ju ei harrasta) ja sain ühe auto käest pahandada, etmkoer pole ketis… ja noh, tegelikult läksime kohta, kuhu koeri ei tohi võtta.
Tagasiteel nägime smaragdboad keset teed! Loomulikult auto alla jäänud olekus. Kurb, et inimesed üldse ei hooli elukatest.
Aga tänu sellele julgesime talle üsna lähedale minna. Siis ju veel ei teadnud, et ta on boa. Uhke küll – roheline ja nii pikliku peaga ja.
Jalutuskäigu lõpuosas kohtusime vana sõbra dendrobatesiga. Polnud teda juba kuid näinud. Üritasin teda meelitada lehevõsast nähtavalt tulema, aga hirmutasin ta hoopis rohkem eemale. Vähemalt on see tähtis loom nüüd nähtud. No ja morphod, heliconiused ja tuhatjalgsed, heliconiad ja konnade kuduniidid lompides tekitavad samuti elevust.
Lisaks tuleb välja, et suutsin nad eile õhtul täitsa põhjalikult ära ehmatada ‘siin on palju kirje loomi’-jutuga. Eks see eesmärk oligi. Mitte, et ma tahaks, et inimesed ei julgeks metsa minna ja seda nautida, aga, noh, Sõbrad võiks pärast eestisse naasmist ka alles jääda.
Mitmekesi ringi käies näeb palju rohkem. On rohkem märkajaid, üritan ehk rohkem pingutada, omamoodi eputada, ja tavalisest rohkem märgata, ning minu jaoks ehk kõige tähtsam – ma ei vaju tänu kaaslaste olemasolule sügavale oma mõttemaailma ära.
Pärastlõunal jäin laagrit valvama ja küpsetama, teised läksid ehitasid uue valguspüügikodukese paltsile, kus keegi reisisell ööbinud oli ja ühtlasi eelmisest seal olevast majast oli teinud telgi (ja ehk ka osaliselt tule).
Õhtuti on kõik meie rõdul kobaras ja õnnelikud. Mitte ainult bioeestlased, koerad ka.
Tavaliselt nad võõastavad ja hauguvad uusi inimesi tükk aega. Aga tundub, et eestlane on algusest peale oma inimene. Prantslased näiteks ei ole.
Sain teada, et olen siin kõige noorem. Ja oleme kõik ju bio-d
Bioinformaatik
Biotehnoloog
Biogeneetik
Bioökoloog
hommikul ärkasin vara. Natuke kella peale, natuke selle peale kui koerad haukuma hakkasid, natuke varajaste linnasõitjate peale. Igatahes oli mul paar tundi, et juua omapäi kohvi, lugeda, mõtiskleda, ja loomulikult –Mangot vastu põske suruda. Jätsin just sellepärast hommikuse jalutuse ära, et saada intiimset aega soojaveepudeliga. Tervis ennekõike, eksole. Küllap saan lähipäevil piisavalt jalutada.
Siis ärkasid ka teised.
Pärast hommikusööki läksime HJga Ääre peale. See tuli lihtsalt esimesena pähe, lähedal, ja mitteekstreemne. Printsess tuli kaasa. Ma karjusin ta peale ja loopisin kividega ja olin niisama kuri, aga ei midagi – koer sai lihtsalt aru et teda ei soovita j lonkis paarsadameetrit taga pool, aga saatis meid tee lõpuni. Paras häda ju küll, kui pead kantseldama kaasas olnud võõrast koera, kes eriti sõna ei kuula ega käituda ei oska. Iga kord, kui auto mööda sõitis (ja neid oli miskipärast äärmiselt palju täna), pidin iga kord koerale keset teed järele jooksma ja ta vägisi tee äärde tirima, sest vabatahtlikult kõrval käimist/juurdet ulemist ta ju ei harrasta) ja sain ühe auto käest pahandada, etmkoer pole ketis… ja noh, tegelikult läksime kohta, kuhu koeri ei tohi võtta.
Tagasiteel nägime smaragdboad keset teed! Loomulikult auto alla jäänud olekus. Kurb, et inimesed üldse ei hooli elukatest.
Aga tänu sellele julgesime talle üsna lähedale minna. Siis ju veel ei teadnud, et ta on boa. Uhke küll – roheline ja nii pikliku peaga ja.
Jalutuskäigu lõpuosas kohtusime vana sõbra dendrobatesiga. Polnud teda juba kuid näinud. Üritasin teda meelitada lehevõsast nähtavalt tulema, aga hirmutasin ta hoopis rohkem eemale. Vähemalt on see tähtis loom nüüd nähtud. No ja morphod, heliconiused ja tuhatjalgsed, heliconiad ja konnade kuduniidid lompides tekitavad samuti elevust.
Lisaks tuleb välja, et suutsin nad eile õhtul täitsa põhjalikult ära ehmatada ‘siin on palju kirje loomi’-jutuga. Eks see eesmärk oligi. Mitte, et ma tahaks, et inimesed ei julgeks metsa minna ja seda nautida, aga, noh, Sõbrad võiks pärast eestisse naasmist ka alles jääda.
Mitmekesi ringi käies näeb palju rohkem. On rohkem märkajaid, üritan ehk rohkem pingutada, omamoodi eputada, ja tavalisest rohkem märgata, ning minu jaoks ehk kõige tähtsam – ma ei vaju tänu kaaslaste olemasolule sügavale oma mõttemaailma ära.
Pärastlõunal jäin laagrit valvama ja küpsetama, teised läksid ehitasid uue valguspüügikodukese paltsile, kus keegi reisisell ööbinud oli ja ühtlasi eelmisest seal olevast majast oli teinud telgi (ja ehk ka osaliselt tule).
Õhtuti on kõik meie rõdul kobaras ja õnnelikud. Mitte ainult bioeestlased, koerad ka.
Tavaliselt nad võõastavad ja hauguvad uusi inimesi tükk aega. Aga tundub, et eestlane on algusest peale oma inimene. Prantslased näiteks ei ole.
Sain teada, et olen siin kõige noorem. Ja oleme kõik ju bio-d
Bioinformaatik
Biotehnoloog
Biogeneetik
Bioökoloog
11 sept, laupäev
siin on nii tore ja sõbralik segasummasuvila. Meie majas just – kuigi HJ käivad oma majas magamas, toimub kogu elu meil. Hamakid on ühiskasutuses, köök pidevalt inimesi täis… ja see vähimalgi määral ei häiri mind. Siinne üksikvangistus on vist oma töö teinud – normaalolekus oleks see mulle üsna vastumeelne elukorraldus.
Hommikul käisime tüdrukutega kolmekesi Orkestrikoopas ja all jõe ääres (ainsuses, sest vesi on vaid ühes voolusängis). Mõtlesin, et kui inimestel on seiklus vihmametsas, siis üritan seda mitte rohkem rikkuda ja teen ikka ehtsa seikluse. Nii et jughendusin eelkõige kõhutundest ja kompassi võtsin mängu alles siis, kui hädavajalik. Arvan, et sain just õiges koguses võsas hullamist ja parasjagu suurt ja sõbralikku vihmavõsa. Ja juba teist päeva järjest nägime dendrobatest. Sel korral said soovijad ta ka pildile.
Natuke tuli üllatusena, kui metsistunud möödunud 7 kuuga olen – on nii loomulik hüpata jalgupidi jõkke ja käia käpuli võsas ja libiseda istuli mööda poriseid puutüvesid ja ennast sealjuures täiesti igapäevaselt tunda. Olenküll algusest peale olnud metsapoole, maga siinolek on teinud oma töö.
Lõunaks kokkasime Kga kahepeale kartulipudrupalle (mis ei jäänud pärast kuumtöötlemist pallideks), kalapulki (mis loobusid oma paneeringust ja väliskujust), aedvilju (täitsa ca va) ning sibula-jahukastet (mis maitsest täiesti seenekasteselt). Ja see oli lihtsalt enneolematult maitsev söögikord.
K ja F käisid järel ameeriklastel – ‘poiss, tüdruk ja naisterahvas’, nagu ta neid kirjeldas. Nii et õhtul lähen valgust püüdma. Vist Dga – tema tuli ka täna tagasi. Olime ju kõik haiguspuhkusel vahepeal.
Õhtul läksime ‘tööle’ ma ja D (sest no selleks ta ju siia tuli, kuigi ta osa protsessis jääb arusaamatuks), HJ jalutasid samuti süsteemi ülespaneku ajaks kohale. Ja juba 7 paiku tulid seekordsed ‘turistid’. Jutumärgid sellest, et nad polnud sugusi turistid – kolm california ülikooli taksonoomi (ma’I tea õiget nimetust), kes aga ise pärit ka saksamaalt ja hiinast. Ütlemata toredad inimesed.
See on tore, kuidas teadusega tegeleja alati oma objektist nii sügavalt vaimustunud on, et see on enesestmõistetav, et ka ülejäänud maailm seda on (kellele ei meeldiks kärbsenäpp, eksole:) ja siis ta seletab sulle pikalt ja laialt kuidas selle koknreetse isendi thoraxixt kasvavad välja ilma mingisuguse teadaoleva funktsioonita ogad ja kui vaimustav see kõik on. Ja sa vaatad ja vaimustud ka, muidugi.
Õhtul oli tohutult rahvarohke - 3eestlast, d, 3 teadlast ja vahepeal peatunud turistid, kärarikas, põnev, snäkiks läki lehmakommid (elu parimad lehmakommid!).
vahepeal leiti teelt üks boa, kellel olid sipelgad seljas. Uudistasime a pildistasime ja ei osanud teda kuidagi aidata, kuni tuli D, kes üritas talt sipelgaid seljast ära pühkida. Ja linale saabus peopesasuurune skarabeus (vist oli see). Tal olid nii suured ja valusad küünised, et linasse jäid tema ära võtmise järel augud.
Tahtsime näha, kuidas elukas lendab ja viskasime ta ühtu. Mardikas kukkus lendamise asemel maha. Kuna aega oli ja eksperimentaalsed asjad mulle meeldivad, veetsin mitu aega ja pildusin teda õhtu, lootuses et lõpuks ta ikkagi tiivad avab. Seda ta ei teinud. Küll aga tronis lõpuks valguspüügiraamistiku kõige kõrgema posti otsa. Ei teagi, kas selleks et ise lendama õppimist jätkata, või enesetapuks..
No ja muidu oli ka tore. Uued inimesed, sõbrad, kõik loodusehullud. Meie arvasime, et ameeriklased on segased ja nemad, et meie. Tegelikult oleme kõik ühte moodi metsapoole.
Kümne ajal kajas hõige, et kolme unniga juba kümme liiki. Ja ega me kaua polnudki – olid nad ju alles saabunud nong niikuinii liigub nend eputukas ainult jaheduse saabumiseni. Nii et juba ühest sain voodisse.
Teadurite toredus seisnes ka selles, et kui oli aeg ära minna, panin autole hääles sisse ja tahtsin neid laagrisse tuua, kuid nemad vaatasid mulle üllatunud häälega otsa ja ütlesid, et nad ALATI aitavad süsteemi ise maha võtta jna nõudsid, et ka see kord.
Seejärel logistiline ülesanne – sul on kaks autot. Ühes palju varustust ja mustanahaline, teises turistid. Mõlemad on vaja sõidutada punktist A punkti B. et siis tõin ameeriklased laagrisse, äratasin K, kelle kord oli täna magada, läksime kahekesi sama autoga tagasi, siis sõitsime kahe autoga laagrisse.
siin on nii tore ja sõbralik segasummasuvila. Meie majas just – kuigi HJ käivad oma majas magamas, toimub kogu elu meil. Hamakid on ühiskasutuses, köök pidevalt inimesi täis… ja see vähimalgi määral ei häiri mind. Siinne üksikvangistus on vist oma töö teinud – normaalolekus oleks see mulle üsna vastumeelne elukorraldus.
Hommikul käisime tüdrukutega kolmekesi Orkestrikoopas ja all jõe ääres (ainsuses, sest vesi on vaid ühes voolusängis). Mõtlesin, et kui inimestel on seiklus vihmametsas, siis üritan seda mitte rohkem rikkuda ja teen ikka ehtsa seikluse. Nii et jughendusin eelkõige kõhutundest ja kompassi võtsin mängu alles siis, kui hädavajalik. Arvan, et sain just õiges koguses võsas hullamist ja parasjagu suurt ja sõbralikku vihmavõsa. Ja juba teist päeva järjest nägime dendrobatest. Sel korral said soovijad ta ka pildile.
Natuke tuli üllatusena, kui metsistunud möödunud 7 kuuga olen – on nii loomulik hüpata jalgupidi jõkke ja käia käpuli võsas ja libiseda istuli mööda poriseid puutüvesid ja ennast sealjuures täiesti igapäevaselt tunda. Olenküll algusest peale olnud metsapoole, maga siinolek on teinud oma töö.
Lõunaks kokkasime Kga kahepeale kartulipudrupalle (mis ei jäänud pärast kuumtöötlemist pallideks), kalapulki (mis loobusid oma paneeringust ja väliskujust), aedvilju (täitsa ca va) ning sibula-jahukastet (mis maitsest täiesti seenekasteselt). Ja see oli lihtsalt enneolematult maitsev söögikord.
K ja F käisid järel ameeriklastel – ‘poiss, tüdruk ja naisterahvas’, nagu ta neid kirjeldas. Nii et õhtul lähen valgust püüdma. Vist Dga – tema tuli ka täna tagasi. Olime ju kõik haiguspuhkusel vahepeal.
Õhtul läksime ‘tööle’ ma ja D (sest no selleks ta ju siia tuli, kuigi ta osa protsessis jääb arusaamatuks), HJ jalutasid samuti süsteemi ülespaneku ajaks kohale. Ja juba 7 paiku tulid seekordsed ‘turistid’. Jutumärgid sellest, et nad polnud sugusi turistid – kolm california ülikooli taksonoomi (ma’I tea õiget nimetust), kes aga ise pärit ka saksamaalt ja hiinast. Ütlemata toredad inimesed.
See on tore, kuidas teadusega tegeleja alati oma objektist nii sügavalt vaimustunud on, et see on enesestmõistetav, et ka ülejäänud maailm seda on (kellele ei meeldiks kärbsenäpp, eksole:) ja siis ta seletab sulle pikalt ja laialt kuidas selle koknreetse isendi thoraxixt kasvavad välja ilma mingisuguse teadaoleva funktsioonita ogad ja kui vaimustav see kõik on. Ja sa vaatad ja vaimustud ka, muidugi.
Õhtul oli tohutult rahvarohke - 3eestlast, d, 3 teadlast ja vahepeal peatunud turistid, kärarikas, põnev, snäkiks läki lehmakommid (elu parimad lehmakommid!).
vahepeal leiti teelt üks boa, kellel olid sipelgad seljas. Uudistasime a pildistasime ja ei osanud teda kuidagi aidata, kuni tuli D, kes üritas talt sipelgaid seljast ära pühkida. Ja linale saabus peopesasuurune skarabeus (vist oli see). Tal olid nii suured ja valusad küünised, et linasse jäid tema ära võtmise järel augud.
Tahtsime näha, kuidas elukas lendab ja viskasime ta ühtu. Mardikas kukkus lendamise asemel maha. Kuna aega oli ja eksperimentaalsed asjad mulle meeldivad, veetsin mitu aega ja pildusin teda õhtu, lootuses et lõpuks ta ikkagi tiivad avab. Seda ta ei teinud. Küll aga tronis lõpuks valguspüügiraamistiku kõige kõrgema posti otsa. Ei teagi, kas selleks et ise lendama õppimist jätkata, või enesetapuks..
No ja muidu oli ka tore. Uued inimesed, sõbrad, kõik loodusehullud. Meie arvasime, et ameeriklased on segased ja nemad, et meie. Tegelikult oleme kõik ühte moodi metsapoole.
Kümne ajal kajas hõige, et kolme unniga juba kümme liiki. Ja ega me kaua polnudki – olid nad ju alles saabunud nong niikuinii liigub nend eputukas ainult jaheduse saabumiseni. Nii et juba ühest sain voodisse.
Teadurite toredus seisnes ka selles, et kui oli aeg ära minna, panin autole hääles sisse ja tahtsin neid laagrisse tuua, kuid nemad vaatasid mulle üllatunud häälega otsa ja ütlesid, et nad ALATI aitavad süsteemi ise maha võtta jna nõudsid, et ka see kord.
Seejärel logistiline ülesanne – sul on kaks autot. Ühes palju varustust ja mustanahaline, teises turistid. Mõlemad on vaja sõidutada punktist A punkti B. et siis tõin ameeriklased laagrisse, äratasin K, kelle kord oli täna magada, läksime kahekesi sama autoga tagasi, siis sõitsime kahe autoga laagrisse.
12, pühapäev
hommikul sõitsime Matourysse turule. Ega muud plaani eriti polnud, kui et on vaja saada palju puuvilju – kõik ju vaja lühikese ajaga ära proovida. Nuusutasime üle ukse boulangeried ja ostsime glacierist jäätised. Lisaks murujäätisele on ka piprajäätis olemas. Ujuma oleks võinud minna, aga oli just alanud mõõn ja tõsisemaks jalutamiseks oli pärast turulkäiku juba liig palav.
Küll aga hüppasime sisse Corasse (see jääb alati coraks mu jaoks) ja ostsime postkaarte. PALJU postkaarte. Ma vaid 2 aga HJ ikkavpaljupalju. Tore, et nad mõistavad mu sõltuvust. Markide ostsmiseks panime mündid ühte masinasse.
hommikul sõitsime Matourysse turule. Ega muud plaani eriti polnud, kui et on vaja saada palju puuvilju – kõik ju vaja lühikese ajaga ära proovida. Nuusutasime üle ukse boulangeried ja ostsime glacierist jäätised. Lisaks murujäätisele on ka piprajäätis olemas. Ujuma oleks võinud minna, aga oli just alanud mõõn ja tõsisemaks jalutamiseks oli pärast turulkäiku juba liig palav.
Küll aga hüppasime sisse Corasse (see jääb alati coraks mu jaoks) ja ostsime postkaarte. PALJU postkaarte. Ma vaid 2 aga HJ ikkavpaljupalju. Tore, et nad mõistavad mu sõltuvust. Markide ostsmiseks panime mündid ühte masinasse.
13 – ööpüügi paberpäevik
eile hommikul käisime Matoury turul. Maracuija, pomelo, banaanid, pitaya ja väike internet.
Õhtul oli K kord valgust püüda – ‘august’ koju jalutasin alles esimest korda pimeduses. See oli vaat, et meeldivamgi kui päeval. Kiirem kindlasti – polnud väsitavat palavust ega midagi vaatamisväärset.
Hommikul ärkasin 5st – sõitsin per Figa koos linna. Proua F on ummikus istumise oma elustiili äärsmilt toredalt sisse sulandanud: tee jooksul jõudis ta süüa, soengu teha, meikida, küüned lakkida.. pärast 8t sain kätte oma rendiauto. Enne saime natuke oodata. F rääkis sel ajal, et ta eelmise korra ‘migreen’ olevat hoopis olnud mingit moodi võõrutusnähud valuvaigistitele – tuli ta ju juulis Mongooliast, kus kogu äri käib läbi viinapitside. Ja tuleval nädalal läheb ta jälle – kas koreasse, vietnami või hoopis moskva. Veel ei tea kuhu ega kunas, aga läheb kindlasti.
võtsime generaatori jaoks natuke kütust ja sõitsinoma uue autoga koju. Esimene rendiauto, mis tundub korralikku mõõtu täis andvat. Jõudsin just selleks ajaks kui teised hommikusööki lõpetasid. Edasi läksime mäest alla jalutama.
Looma nägime ka: madu. Tegelane nägi täpselt välja nagu oks, isegi võngutas end nagu raagritsikas, aga oli täitsa madu. 1,2xsõrmejämedune. Pärast D ütles, et see oli paha madu. Märkasin alles natuke enne temani jõudmist, et see polegi risti üle tee olev oks. Olime elevil & tegime pilti.
Poolel teel alla kohtasime ka teadureid, kes on endiselt võrratult vaimustuses oma kahtlastest putukatest. Üles ronisime jäi keskpäevaks, aga tundus meeldivalt kerge. Tähendab vist, et olen haigusest taastumisel õigel teel.
Lõunaks tegin banaanikooki. K lubas käed ära pesta ja pai teha. Mulle =)
Veel küsisin Rilt ühe hamaki ja võrgu. Nüüd saavad mõlemad tüdrukud soovi korral hamakis magada – aile panime juba minu oma kohale võrgu ja H veetis seal öö. Olevat tore olnud.
Ja juba tulingi valgust püüdma. Californlased peaks ka kohe tulema. Siis näitan neile kaarti ja seletan kuhu miski tee viib. Sest nad on lihtsalt vaimustavad.
eile hommikul käisime Matoury turul. Maracuija, pomelo, banaanid, pitaya ja väike internet.
Õhtul oli K kord valgust püüda – ‘august’ koju jalutasin alles esimest korda pimeduses. See oli vaat, et meeldivamgi kui päeval. Kiirem kindlasti – polnud väsitavat palavust ega midagi vaatamisväärset.
Hommikul ärkasin 5st – sõitsin per Figa koos linna. Proua F on ummikus istumise oma elustiili äärsmilt toredalt sisse sulandanud: tee jooksul jõudis ta süüa, soengu teha, meikida, küüned lakkida.. pärast 8t sain kätte oma rendiauto. Enne saime natuke oodata. F rääkis sel ajal, et ta eelmise korra ‘migreen’ olevat hoopis olnud mingit moodi võõrutusnähud valuvaigistitele – tuli ta ju juulis Mongooliast, kus kogu äri käib läbi viinapitside. Ja tuleval nädalal läheb ta jälle – kas koreasse, vietnami või hoopis moskva. Veel ei tea kuhu ega kunas, aga läheb kindlasti.
võtsime generaatori jaoks natuke kütust ja sõitsinoma uue autoga koju. Esimene rendiauto, mis tundub korralikku mõõtu täis andvat. Jõudsin just selleks ajaks kui teised hommikusööki lõpetasid. Edasi läksime mäest alla jalutama.
Looma nägime ka: madu. Tegelane nägi täpselt välja nagu oks, isegi võngutas end nagu raagritsikas, aga oli täitsa madu. 1,2xsõrmejämedune. Pärast D ütles, et see oli paha madu. Märkasin alles natuke enne temani jõudmist, et see polegi risti üle tee olev oks. Olime elevil & tegime pilti.
Poolel teel alla kohtasime ka teadureid, kes on endiselt võrratult vaimustuses oma kahtlastest putukatest. Üles ronisime jäi keskpäevaks, aga tundus meeldivalt kerge. Tähendab vist, et olen haigusest taastumisel õigel teel.
Lõunaks tegin banaanikooki. K lubas käed ära pesta ja pai teha. Mulle =)
Veel küsisin Rilt ühe hamaki ja võrgu. Nüüd saavad mõlemad tüdrukud soovi korral hamakis magada – aile panime juba minu oma kohale võrgu ja H veetis seal öö. Olevat tore olnud.
Ja juba tulingi valgust püüdma. Californlased peaks ka kohe tulema. Siis näitan neile kaarti ja seletan kuhu miski tee viib. Sest nad on lihtsalt vaimustavad.
14 september, teisipäev
täna käisime kanuutamas. Hommikul panime papaia söömise ajal oma paberil nimed mütsi sisse ja loosisime paatkonnad. Saatuse tahtel olime Hga erinevates paatides, olin hoopis Jga.
Saime sinna just õigeks ajaks – esialgu vool kergelt tagant, kuigi lõppu, metsa vahele jõudes, oli kõrgveeaeg juba taandumas ja saime ka ikkagi natuke vastuvoolu aerutada.
Palju päikest ja naeru ja loodust. Crique Gabriel on üks mu lemmikkohti guiaanas. See on nii ilus lihtsalt. Mu leemikud on puude juured. Võratud, lihtsalt võrratud. Ning veetase on äärmiselt madal. Metsa vahel oli ainult ühel trajektooril võimalik sõita ja sealgi oli paadipõhi vastu mudapõhja. Eelmisel korral olid kõik puud poole tüveni vees. Kõige kuivem kuu ikkagi.
Sel korral sõitsime päris lõpuni. Ja just enne ümber keeramist oli rosin – nägime hiidsaarmat. Loom ujus üsna rahulikult ühest vsastvälja ja siis karega meist eemale. Ta pea oli inimese pea suurnune, keha ei näinud.
Kanuupiknik järvel sisaldas baguetti (ja minu jaoks musta leiba:), gojaavimoosi ja muud. Tagasi liuglesime peamiselt ilma ise kaasa aitamata ja nautisime mõnusat väsimust ja loodust.
Tagai jõudsime täpselt õigeks ajaks, et süüa ära viimased tükid banaanikooki jäätisega ja sis valguspüügile minna. Või, noh – teised läksid, minu kord on täna ainult sõidutav jõud olla, nii et K sõidutas mu koju tagasi ja saan omaette kirjutada ja vara magama minna ning öösel inimesed koju sõidutada.
Sel korral nagu polnudki õiget valguspüüki – ainult ülepäeviti seal olla, nii palju toredat seltskonda ja harjumatult lühikesed õhtud.
täna käisime kanuutamas. Hommikul panime papaia söömise ajal oma paberil nimed mütsi sisse ja loosisime paatkonnad. Saatuse tahtel olime Hga erinevates paatides, olin hoopis Jga.
Saime sinna just õigeks ajaks – esialgu vool kergelt tagant, kuigi lõppu, metsa vahele jõudes, oli kõrgveeaeg juba taandumas ja saime ka ikkagi natuke vastuvoolu aerutada.
Palju päikest ja naeru ja loodust. Crique Gabriel on üks mu lemmikkohti guiaanas. See on nii ilus lihtsalt. Mu leemikud on puude juured. Võratud, lihtsalt võrratud. Ning veetase on äärmiselt madal. Metsa vahel oli ainult ühel trajektooril võimalik sõita ja sealgi oli paadipõhi vastu mudapõhja. Eelmisel korral olid kõik puud poole tüveni vees. Kõige kuivem kuu ikkagi.
Sel korral sõitsime päris lõpuni. Ja just enne ümber keeramist oli rosin – nägime hiidsaarmat. Loom ujus üsna rahulikult ühest vsastvälja ja siis karega meist eemale. Ta pea oli inimese pea suurnune, keha ei näinud.
Kanuupiknik järvel sisaldas baguetti (ja minu jaoks musta leiba:), gojaavimoosi ja muud. Tagasi liuglesime peamiselt ilma ise kaasa aitamata ja nautisime mõnusat väsimust ja loodust.
Tagai jõudsime täpselt õigeks ajaks, et süüa ära viimased tükid banaanikooki jäätisega ja sis valguspüügile minna. Või, noh – teised läksid, minu kord on täna ainult sõidutav jõud olla, nii et K sõidutas mu koju tagasi ja saan omaette kirjutada ja vara magama minna ning öösel inimesed koju sõidutada.
Sel korral nagu polnudki õiget valguspüüki – ainult ülepäeviti seal olla, nii palju toredat seltskonda ja harjumatult lühikesed õhtud.
15 09 2010
käisime kaw soos. Paadimees oli sama kes märtsiski, aga tuur erinev – sõitsime teisele poole. Nägime tervet karja soolehmi ning loomulikult linde, palju linde. Sain pahandada, kui üht kalamees pildistasin. Ma ju ei saa sinna midagi teha, et ise valge olen… niigi tumedanahaline europiidi kohta.
Kaw küla oli inimtühi ja ropult palav. Kuna autoliiklust pole, oli tänav heledast liivast, millel kohalikud paljajalu vantsisid. Kui varjus istudes oma paadimeest ootasime, hakkas üks mees meiega rääkima. Küsis, kas oleme venelased. Seletuse peale, et oleme eestlased küsis ta, kas see seesama polegi. Üritasime siis seletada, et meil on ikka oma keel ja oma riik. Aga tark onu siiski, et meid õigesse regiooni asetas. Ning siis küsis, kas oleme seotud kosmosekeskusega. See näitab ju ka üleüldist haritust: kosmos – gagarin – venelane.
Pärastlõuna tundub olevat üleüldine lebotamine. On tegutsemiseks liiga palav, juba mitu ööd on natuke liiga vähe magatud, ja ootame et tuleks F kellelt saaks küsida, kas on ca va, kui nüüd nädala lõpuni roadtripile läheme (või, noh, kontoris magame samal ajal põhjaregioone avastades).
Siiski, pesin ära oma väikesed seljakotid. Vähemalt nii palju, et nad sisse pandud asju ära ei määriks. Ning alustasin piltide töötlemist. Tundub, et oktoobriõhtuteks on tegevus kindlustet’..
Ja sõitsimegi linna. Õhtul ljalutasime cayennele ringi peale. Et tegime seda pärast pimedust, saime seda teha meeldivas temperatuuris. Õhtuks vedasid kõik väsimusest jalgu taga. Sain uue artikli ja magasin põrandal.
käisime kaw soos. Paadimees oli sama kes märtsiski, aga tuur erinev – sõitsime teisele poole. Nägime tervet karja soolehmi ning loomulikult linde, palju linde. Sain pahandada, kui üht kalamees pildistasin. Ma ju ei saa sinna midagi teha, et ise valge olen… niigi tumedanahaline europiidi kohta.
Kaw küla oli inimtühi ja ropult palav. Kuna autoliiklust pole, oli tänav heledast liivast, millel kohalikud paljajalu vantsisid. Kui varjus istudes oma paadimeest ootasime, hakkas üks mees meiega rääkima. Küsis, kas oleme venelased. Seletuse peale, et oleme eestlased küsis ta, kas see seesama polegi. Üritasime siis seletada, et meil on ikka oma keel ja oma riik. Aga tark onu siiski, et meid õigesse regiooni asetas. Ning siis küsis, kas oleme seotud kosmosekeskusega. See näitab ju ka üleüldist haritust: kosmos – gagarin – venelane.
Pärastlõuna tundub olevat üleüldine lebotamine. On tegutsemiseks liiga palav, juba mitu ööd on natuke liiga vähe magatud, ja ootame et tuleks F kellelt saaks küsida, kas on ca va, kui nüüd nädala lõpuni roadtripile läheme (või, noh, kontoris magame samal ajal põhjaregioone avastades).
Siiski, pesin ära oma väikesed seljakotid. Vähemalt nii palju, et nad sisse pandud asju ära ei määriks. Ning alustasin piltide töötlemist. Tundub, et oktoobriõhtuteks on tegevus kindlustet’..
Ja sõitsimegi linna. Õhtul ljalutasime cayennele ringi peale. Et tegime seda pärast pimedust, saime seda teha meeldivas temperatuuris. Õhtuks vedasid kõik väsimusest jalgu taga. Sain uue artikli ja magasin põrandal.
16 09 2010
äratus juba enne poolt kuut, et võimalikult vara põhjaregioonide poole liikuma hakata ja loodetavasti varahommikust liiklusummikut vältida. Esimene läks korda, teine mitte päriselt.
Kouru juures tegime kosmosekeskuse peatuse. Muuseum oli veel kinni ja otseteed meil sõita ei lastud – see kuuluvat kosmoloogidele. Eks pöörasime siis otsa ringi ja tegime väikese tiiru sisse.
Juba kaheksast maandusime ahvide mäel ja juba peale pooletunnist jalutamist läüksid mu papud järjekordselt katki. Liimi mul kotis loomulikult polnud, nii et läksin üksi auto juurde tagasi ja lubasin peale saapaparandust teistele vastu kõndida. Teipisin plätud varba külge ja ronisim mäe otsa vaate juurde. Kui teised saabusid, olid kõik omajagu kohkunud – nad olid bothropsist otse kõrvalt mööda jalutanud. Hästi, et hästi läks.
Ühe jõe ääres täitsime juba näljast viltu kiskuvaid kõhtusid pomeloga. Hommikusöök oli ju hirmus vara.
St laurent ise oli imeilus linn. Julgen võtta suu täis ja väita, et Guiaana kõige ilusam linn – puhas, päris majad – tellistest ja krohvist, mitte laineplekist. Ning koloniaal-vanglastiil on omamoodi sümpaatne. Jalutasime palavuses talle tiiru oeale sõime natuke ühes pargis (jäätist ja teisi) ning siis jalutasime veel. Turistiinfokeskuses sain aidata vaeseid teenindajatädisid ja turistidele tõlk olla (ennast ju turistiks ei pea). Tagasitee tegime natuke teise ja saime natuke uudistada kohalike saramakade puutöökunsti. Kui se ei peaks mu pagasisse mahtuma, ostaksin kohemaid suure puust tuukani ja teise laisiku ja paar tooli ka.
meil oli täna tore, mis sest et sain oma 8 tundi autot roolida. Mölisesime ja pildistasime ja. Tore, noh.
äratus juba enne poolt kuut, et võimalikult vara põhjaregioonide poole liikuma hakata ja loodetavasti varahommikust liiklusummikut vältida. Esimene läks korda, teine mitte päriselt.
Kouru juures tegime kosmosekeskuse peatuse. Muuseum oli veel kinni ja otseteed meil sõita ei lastud – see kuuluvat kosmoloogidele. Eks pöörasime siis otsa ringi ja tegime väikese tiiru sisse.
Juba kaheksast maandusime ahvide mäel ja juba peale pooletunnist jalutamist läüksid mu papud järjekordselt katki. Liimi mul kotis loomulikult polnud, nii et läksin üksi auto juurde tagasi ja lubasin peale saapaparandust teistele vastu kõndida. Teipisin plätud varba külge ja ronisim mäe otsa vaate juurde. Kui teised saabusid, olid kõik omajagu kohkunud – nad olid bothropsist otse kõrvalt mööda jalutanud. Hästi, et hästi läks.
Ühe jõe ääres täitsime juba näljast viltu kiskuvaid kõhtusid pomeloga. Hommikusöök oli ju hirmus vara.
St laurent ise oli imeilus linn. Julgen võtta suu täis ja väita, et Guiaana kõige ilusam linn – puhas, päris majad – tellistest ja krohvist, mitte laineplekist. Ning koloniaal-vanglastiil on omamoodi sümpaatne. Jalutasime palavuses talle tiiru oeale sõime natuke ühes pargis (jäätist ja teisi) ning siis jalutasime veel. Turistiinfokeskuses sain aidata vaeseid teenindajatädisid ja turistidele tõlk olla (ennast ju turistiks ei pea). Tagasitee tegime natuke teise ja saime natuke uudistada kohalike saramakade puutöökunsti. Kui se ei peaks mu pagasisse mahtuma, ostaksin kohemaid suure puust tuukani ja teise laisiku ja paar tooli ka.
meil oli täna tore, mis sest et sain oma 8 tundi autot roolida. Mölisesime ja pildistasime ja. Tore, noh.
Subscribe to:
Posts (Atom)