ehk siis - kuivaperiood on jõudnud kätte. halleluuja!
võrdlus:
eesti suvi
Guiaana suvi
luban päevitamise ette võtta, et mustab poisid mulle enam turul õhusuudlusi ei saadaks ega järele vaataks.
Saturday, August 28, 2010
kui Eestis suvest saab aru selle järgi, et sajab vihma (sest talvel sajab kas lörtsi või lund), siis meil suvel ei saja:)
ehk siis - kuivaperiood on jõudnud kätte. halleluuja!
võrdlus:
eesti suvi
(Puhtu, 2009)
Guiaana suvi
(Ile de Mére, 2010)
luban päevitamise ette võtta, et mustab poisid mulle enam turul õhusuudlusi ei saadaks ega järele vaataks.
ehk siis - kuivaperiood on jõudnud kätte. halleluuja!
võrdlus:
eesti suvi
Guiaana suvi
luban päevitamise ette võtta, et mustab poisid mulle enam turul õhusuudlusi ei saadaks ega järele vaataks.
15 august
linnusaar oli iseenesest tore. See on üks 2hektariline saar mõnikend km mere poole, mis on peamine puhkepaik rändeteel brasiiliasse ja osadele ka peamine pesitsuspaik. Bahepeal oli see ameeriklastel fosvorikaevandamiseks, nii et nüüd on saar kõrvalt vaadata äärmiselt veidra kujuga, nins seal pesitseb veel vaid 6 liiki. Et oli pesitsusaeg, me maale seal ei saanud. aga laevaga saime ka üsna lähedale, et linukesi näha. Olen rahul.
Ja paadis pakuti juustu- ja oliivivalikut ning rummi. Täiesti sobiv, arvestades et kõik peale meie K-ga olid silmnähtavalt turistid kõige halvemasmõttes. Tänu sellele tundusime laevad ka kõive veidrama paarina (KÕIK olid seal paaridena), hoolimata sellest, et meie ees istusid kaks liiga päevitunud, liiga vormis, liiga valgetes tsärkides meesterahvast..
Ile de mere meenutas natuke salut saari. Eks nad on nii ajalooliselt kui loooduslikult sarnased – vangide koht, siis natuke munkasid, nüüd sekundaarne mets. Aguutide asemel türanniseerisid sellel saarel aga kaputsiinid. Nad on turistidega nii harjunud, et tulevad söövale inimesele kõige otsesemas mõttes kallale – hüppavad selga, söövad käpppadega sinu käes olevast taldrikust, ronivad mööda sind.. kui turism pooleks aastaks saarele peatada, väheneks see populatsioon kordades.
Et sekundaarmetsa oli rohkel,t polnud kauneid merevaateid kuigi palju, aga saarele sai ring peale tehtud ikkagi. Ja nüüd lagunesid ka mu ‘head’ jalanõud. Koju lähen paljajalu, sest siinse palga ja elukalliduse suhte juures ma uusi papusid osta lihtsalt ei kavatse.
Pärast viisime meie seltskonna veel laisikuid vaatama, kes olid vahepeal emadest lahkunud. See tähendab, et mäel oli palju-palju väikeseid laisikuid omapäi, kes ennast sugusi termiidipesa sarnaseks veel maskeerida ei osanud.
Siis näitasime neile kätte ranna – kui leavad mõne kilpkonna, siis leiavad ja tulime ära. Liiga palju liiga pikke tööpäevi muudab tuimaks. Ka meelelahutuse suhtes.
Ja sain pildiprintimise masinale pihta ühel harvadest hetkedest, kui ta töökorras on. Ühtlasi sain ka aru, mis seda nii harva juhtub – kui pärast printimist 10 minutit hiljem masinast möödusin olid seal ees juba kaks põhikooliealist tüdrukut, kes tegelesid aktiivselt kõigist selle avaustest kilekottide sisse toppimisega. Inimeste nõmedus ei väsi üllatamast.
Tahaksin, et kusagilt tuleks taeva kingitusega pool tonni seda jubedat taime korraga. Niimoodi tilgutades ei saa me iial valmis. Ja niimoodi tilgutades pole mõtet siia välist tööjõudu tuua. Mis tähendab, et jätkub uster, et K sõidab autoga ja ma üksi puhastan. D olemasolu ei muuda eriti midagi. Kui, siis sedapidi, et üksi saab asi korralikumalt ja efektiivsemalt.
Skorpion on oma eelmisest pidusöögist toibunud ja ronib aktiivselt mööda oma karpi, eelkõige selle lage, ringi. Tunnen ennast täiega süüdi, aga lihtsalt pole aega valges talle süüa püüda. Isegi 3 röövikut on vahepeal plehku pannud. Selle üle on isegi hea meel – vastasel juhul ähvardaks neid näljasurm.
Harper lee – to kill a mockingbird
linnusaar oli iseenesest tore. See on üks 2hektariline saar mõnikend km mere poole, mis on peamine puhkepaik rändeteel brasiiliasse ja osadele ka peamine pesitsuspaik. Bahepeal oli see ameeriklastel fosvorikaevandamiseks, nii et nüüd on saar kõrvalt vaadata äärmiselt veidra kujuga, nins seal pesitseb veel vaid 6 liiki. Et oli pesitsusaeg, me maale seal ei saanud. aga laevaga saime ka üsna lähedale, et linukesi näha. Olen rahul.
Ja paadis pakuti juustu- ja oliivivalikut ning rummi. Täiesti sobiv, arvestades et kõik peale meie K-ga olid silmnähtavalt turistid kõige halvemasmõttes. Tänu sellele tundusime laevad ka kõive veidrama paarina (KÕIK olid seal paaridena), hoolimata sellest, et meie ees istusid kaks liiga päevitunud, liiga vormis, liiga valgetes tsärkides meesterahvast..
Ile de mere meenutas natuke salut saari. Eks nad on nii ajalooliselt kui loooduslikult sarnased – vangide koht, siis natuke munkasid, nüüd sekundaarne mets. Aguutide asemel türanniseerisid sellel saarel aga kaputsiinid. Nad on turistidega nii harjunud, et tulevad söövale inimesele kõige otsesemas mõttes kallale – hüppavad selga, söövad käpppadega sinu käes olevast taldrikust, ronivad mööda sind.. kui turism pooleks aastaks saarele peatada, väheneks see populatsioon kordades.
Et sekundaarmetsa oli rohkel,t polnud kauneid merevaateid kuigi palju, aga saarele sai ring peale tehtud ikkagi. Ja nüüd lagunesid ka mu ‘head’ jalanõud. Koju lähen paljajalu, sest siinse palga ja elukalliduse suhte juures ma uusi papusid osta lihtsalt ei kavatse.
Pärast viisime meie seltskonna veel laisikuid vaatama, kes olid vahepeal emadest lahkunud. See tähendab, et mäel oli palju-palju väikeseid laisikuid omapäi, kes ennast sugusi termiidipesa sarnaseks veel maskeerida ei osanud.
Siis näitasime neile kätte ranna – kui leavad mõne kilpkonna, siis leiavad ja tulime ära. Liiga palju liiga pikke tööpäevi muudab tuimaks. Ka meelelahutuse suhtes.
Ja sain pildiprintimise masinale pihta ühel harvadest hetkedest, kui ta töökorras on. Ühtlasi sain ka aru, mis seda nii harva juhtub – kui pärast printimist 10 minutit hiljem masinast möödusin olid seal ees juba kaks põhikooliealist tüdrukut, kes tegelesid aktiivselt kõigist selle avaustest kilekottide sisse toppimisega. Inimeste nõmedus ei väsi üllatamast.
Tahaksin, et kusagilt tuleks taeva kingitusega pool tonni seda jubedat taime korraga. Niimoodi tilgutades ei saa me iial valmis. Ja niimoodi tilgutades pole mõtet siia välist tööjõudu tuua. Mis tähendab, et jätkub uster, et K sõidab autoga ja ma üksi puhastan. D olemasolu ei muuda eriti midagi. Kui, siis sedapidi, et üksi saab asi korralikumalt ja efektiivsemalt.
Skorpion on oma eelmisest pidusöögist toibunud ja ronib aktiivselt mööda oma karpi, eelkõige selle lage, ringi. Tunnen ennast täiega süüdi, aga lihtsalt pole aega valges talle süüa püüda. Isegi 3 röövikut on vahepeal plehku pannud. Selle üle on isegi hea meel – vastasel juhul ähvardaks neid näljasurm.
Harper lee – to kill a mockingbird
17 august
viisieile õhtul P&H lennujaama. Nende sõbrad lähevad homme. Tagasi sain sõita pimedas. Pimedas on siin palju parem sõita kui valges. Üks asi, et autodel põlevad tuled ja nad on juba eemalt nähtavad iga ilmaga. Teiseks näeb loomi – nägin kahel korral madu, ühte vöölast ja ühte ägedat konna.
Täna oli siis planeerimatu vaba päev – uus laadung tuleb alles õhtul. Kuigi on täiesti võimalik ka 12tunniste päevade ja 7päevase töönädala ajal ära elada, on järele mõeldes vabade päevade, või üleüldse vaba aja, olemasolu ikka ütlemata inimlik.
tegelikult on ju täiesti võimalik ära jalutada kui ärgata enne päikesetõusu. Pooltel päevadest sajab, nii et peab viskama kulli ja kirja, kas saada juba enne tööle minekut märjaks (seal saab niikuinii) või mitte minna.
Ja on täiesti võimalik elada mõnda aega vaid 1 söögikorraga päevas. Kuigi, jah, üsna pea saabub olukord, kus riiete turvaliseks kandmiseks on arukas need kinnitada haaknõeltega aluspesu külge.
Niisiis oli vaba päev ja tegin kõiki karjuvalt tegemata olnud asju. Kõigepealt tegin banaani-kookosekoogi. Siis töötlesin kõigilt piltidelt hüüfid maha. Siis kirjutasin kirju ja postkaarte ja fotode tagakülgi. Margid said järjekordselt otsa :)
Ja kuigi olin juba mitu tundi mittetööd teinud, sain ikkagi minna jalutama. Otsisin kolm uut röövikut, keda pidavat olema võimalik leida kiirusega u 1 tunnis. Ma leidsin esimese poole tunniga kolm ja rohkem ei otsinud.
Juba mitu päeva on kullakaevanduse teed mööda varahommikuti autod sõitnud. Arvasin, et kaevurid ise. Samas – miks nad siis öösiti käivad..
Täna oli lõpuks värav lahti lõigatud ja lukk eest kadunud. Nojaa..
Pärastlõunal mäe otsas olevat osa teest jalutades ja lompides olevaid kulleseid imetledes kõlas järsku mu selja tagant ‘bonsoir’. Ehmatas ikka ära küll.
Kolm meest, 2 brasiillast/indiaanlast ja üks suisa valge, mõned püssid ning üks ilus valge koer istusid saetud puutüvel ja puhkasid.
‘tüdruk, mis asja sa teed metsas ilma matšeeteta?’, küsis üks punase villase mütsiga onu (saan sellest mütsist täitsa aru – suurema osa päevast oli sadanud ning oli kõigest +25 või nii[lause ei sisalda irooniat])
‘…eee ..mmm… tere õhtust? Mis te teete siin?’
ja siis hakkas nii kiire segakeeles mulin, et suutsin vaid eristada lausete algusi, mis reeglina olid isikulised asesõnad.
Ei osanud muud kosta, kui ‘ah, bon’ ja astusin edasi.
Kahe sammu pärast pöörasin ringi ja küsisin kas tohin neid pildistada. Mitte paha pärast, et neist kellelegi teada anda või midagi. Nad olid lihtsalt nii toredad ja karakteriga, et väärisid pildile saamist.
Aga paraku ei tohtinud. Mis seal ikka.
Nüüd ma siis vähemalt, et tegemist pole kullakaevuritega. Ja et tasub vaim valmis panna järgmiseks varguseks. F on ikka nii arukas, et kõik mehed autoga (roolivõimuga!) sõitma saadab ning minu sisstetungijate vastu võitlema jätab. Tean ju ikkagi karated, kung-fud ja veel teisigi ohtlikke sõnu.
Kuidas tuleb toit koju?
Loomulikult kilekoti sees. Niisiis käisin kilekotiga istandusest Susile ritsikaid püüdmas. Seal on ikka veel õhtuti see valge kulliline. Enamasti lendab ära nii pea, kui puude varjust välja saad. Aga vähemalt on hea teada, et ta ikka seal käib ja silma peal hoiab.
Kõik kirjutavad
‘sa oled ju nii tubli’
‘ole tubli’
ja muid variatsioone tublidusest.
Nagu mis mõttes tubli? Oma vaba õhtu veedan hamakis kägaras juureldes selle üle, kas oleks parem kallistada tekki või patja, aga ei viitsi kummagi järele minna, nii et ei saagi teada..
viisieile õhtul P&H lennujaama. Nende sõbrad lähevad homme. Tagasi sain sõita pimedas. Pimedas on siin palju parem sõita kui valges. Üks asi, et autodel põlevad tuled ja nad on juba eemalt nähtavad iga ilmaga. Teiseks näeb loomi – nägin kahel korral madu, ühte vöölast ja ühte ägedat konna.
Täna oli siis planeerimatu vaba päev – uus laadung tuleb alles õhtul. Kuigi on täiesti võimalik ka 12tunniste päevade ja 7päevase töönädala ajal ära elada, on järele mõeldes vabade päevade, või üleüldse vaba aja, olemasolu ikka ütlemata inimlik.
tegelikult on ju täiesti võimalik ära jalutada kui ärgata enne päikesetõusu. Pooltel päevadest sajab, nii et peab viskama kulli ja kirja, kas saada juba enne tööle minekut märjaks (seal saab niikuinii) või mitte minna.
Ja on täiesti võimalik elada mõnda aega vaid 1 söögikorraga päevas. Kuigi, jah, üsna pea saabub olukord, kus riiete turvaliseks kandmiseks on arukas need kinnitada haaknõeltega aluspesu külge.
Niisiis oli vaba päev ja tegin kõiki karjuvalt tegemata olnud asju. Kõigepealt tegin banaani-kookosekoogi. Siis töötlesin kõigilt piltidelt hüüfid maha. Siis kirjutasin kirju ja postkaarte ja fotode tagakülgi. Margid said järjekordselt otsa :)
Ja kuigi olin juba mitu tundi mittetööd teinud, sain ikkagi minna jalutama. Otsisin kolm uut röövikut, keda pidavat olema võimalik leida kiirusega u 1 tunnis. Ma leidsin esimese poole tunniga kolm ja rohkem ei otsinud.
Juba mitu päeva on kullakaevanduse teed mööda varahommikuti autod sõitnud. Arvasin, et kaevurid ise. Samas – miks nad siis öösiti käivad..
Täna oli lõpuks värav lahti lõigatud ja lukk eest kadunud. Nojaa..
Pärastlõunal mäe otsas olevat osa teest jalutades ja lompides olevaid kulleseid imetledes kõlas järsku mu selja tagant ‘bonsoir’. Ehmatas ikka ära küll.
Kolm meest, 2 brasiillast/indiaanlast ja üks suisa valge, mõned püssid ning üks ilus valge koer istusid saetud puutüvel ja puhkasid.
‘tüdruk, mis asja sa teed metsas ilma matšeeteta?’, küsis üks punase villase mütsiga onu (saan sellest mütsist täitsa aru – suurema osa päevast oli sadanud ning oli kõigest +25 või nii[lause ei sisalda irooniat])
‘…eee ..mmm… tere õhtust? Mis te teete siin?’
ja siis hakkas nii kiire segakeeles mulin, et suutsin vaid eristada lausete algusi, mis reeglina olid isikulised asesõnad.
Ei osanud muud kosta, kui ‘ah, bon’ ja astusin edasi.
Kahe sammu pärast pöörasin ringi ja küsisin kas tohin neid pildistada. Mitte paha pärast, et neist kellelegi teada anda või midagi. Nad olid lihtsalt nii toredad ja karakteriga, et väärisid pildile saamist.
Aga paraku ei tohtinud. Mis seal ikka.
Nüüd ma siis vähemalt, et tegemist pole kullakaevuritega. Ja et tasub vaim valmis panna järgmiseks varguseks. F on ikka nii arukas, et kõik mehed autoga (roolivõimuga!) sõitma saadab ning minu sisstetungijate vastu võitlema jätab. Tean ju ikkagi karated, kung-fud ja veel teisigi ohtlikke sõnu.
Kuidas tuleb toit koju?
Loomulikult kilekoti sees. Niisiis käisin kilekotiga istandusest Susile ritsikaid püüdmas. Seal on ikka veel õhtuti see valge kulliline. Enamasti lendab ära nii pea, kui puude varjust välja saad. Aga vähemalt on hea teada, et ta ikka seal käib ja silma peal hoiab.
Kõik kirjutavad
‘sa oled ju nii tubli’
‘ole tubli’
ja muid variatsioone tublidusest.
Nagu mis mõttes tubli? Oma vaba õhtu veedan hamakis kägaras juureldes selle üle, kas oleks parem kallistada tekki või patja, aga ei viitsi kummagi järele minna, nii et ei saagi teada..
19
Tuli kauaoodatud unistus – 500kg tõelist rämpsu. Selles mõttes tõesti unistus, et vähemalt oleks teoreetiline võimalus mingitki kogust saada… kui oleks tööjõudu. Oleme ju endiselt kahekesi, eksole.
Sellegipoolest oli tänaseks pool hunnikut kuidagi leidnud tee prügimäele, ja natuke ka pesemisele määratud hunnikusse.
Lamp võimaldab teha täpselt nii pikki päevi, kuni uni maha niidab ja mul on pleier ja juba neljas nädal seda hullust.
Kõik peale minu on saanud käia euroopas puhkamas, või siis jällegi guiaanas, surinames, linnas paaripäevasel äraolemisel. Puhkamas, noh. Kas või õhtusel autosõidul cacaoski. Ja ma ole see loll kes püssi najal tukkudes taimi puhastab.
Selles mõttes tore, et ma ei pea veel teada saama, kas olen endiselt unetu või ei. Niikuinii üle 5-6 tunni uneaega pole boreaalneegritele määratud.
Valetan – montabo ja connetable on ju nädalavahetustel olnud.
Chuck Palahniuk – Haunted
Tuli kauaoodatud unistus – 500kg tõelist rämpsu. Selles mõttes tõesti unistus, et vähemalt oleks teoreetiline võimalus mingitki kogust saada… kui oleks tööjõudu. Oleme ju endiselt kahekesi, eksole.
Sellegipoolest oli tänaseks pool hunnikut kuidagi leidnud tee prügimäele, ja natuke ka pesemisele määratud hunnikusse.
Lamp võimaldab teha täpselt nii pikki päevi, kuni uni maha niidab ja mul on pleier ja juba neljas nädal seda hullust.
Kõik peale minu on saanud käia euroopas puhkamas, või siis jällegi guiaanas, surinames, linnas paaripäevasel äraolemisel. Puhkamas, noh. Kas või õhtusel autosõidul cacaoski. Ja ma ole see loll kes püssi najal tukkudes taimi puhastab.
Selles mõttes tore, et ma ei pea veel teada saama, kas olen endiselt unetu või ei. Niikuinii üle 5-6 tunni uneaega pole boreaalneegritele määratud.
Valetan – montabo ja connetable on ju nädalavahetustel olnud.
Chuck Palahniuk – Haunted
22 august, pühapäev (vist)
kui esimestel nädalatel väitis D, et eelmisel aastal oli hullem, siis parastasime lihtsalt, et mis tal viga – tal ju iga päev mitu korda linnas käia. Kui nüüd ta üleeile tagasi tõime, poolvägisi, eelkõige selleks, et ma samuti üksi laagris ei taha olla kui K ära on, nii et vähemalt moraalne tugi on olemas sel ajal kui tööd teen. Nii et nüüd vigiseb ka D.
nagu mis mõttes kogu töö ühele kuni kolmele inimesele üles on ehitatud?
Ja kui ehk leidub kapitalisete, kes ei arva, et on liig, siis meie kehad arvavad.
kogu pinge on koondunud selga ja küünarliigestesse, mis pidevalt sundasendites on.
Vahelejäänud söögikordadest vist on hakanud juuksed välja langema. Ausalt, lihtsalt kukuvad täies pikkuses ära kammides. Veel üks põhjus mittekammimiseks.
Ahja, palavik. Palavik on ka.
Nii veider kui see ka ei tundu paistab puhkeaja olemasolu tõepoolest elumusega seotud oelvat. Pole puhkeaega, pole elumust.
Aga mida F siis teeb, kui me nagu päriselt-päriselt kustumegi nii ära, et enam ei jaksa? Ei saa öelda, et K oleks vähem kaalu kaotand või et tema keha vähem väsinud paistaks. Ja D ei tee ei heas ega kehvas vormis niikuinii tööd.
Õnneks oli D-l vaja poodi minna, nii et sain ise ka natuke autot sõita ning poes käia. Järele mõeldes tundub juba ka keedutud riis keedetud läätsedega (ja ülepäeviti vastupidi) täiesti ägeda toiduna. Keedetud ja puha.
Muidu kuulan lääne filosoofia ajalugu (Bertrand Russell) ja targenen. Ja kui kohe ei targene, kuulan peatüki uuesti. Aega ju on.
kui esimestel nädalatel väitis D, et eelmisel aastal oli hullem, siis parastasime lihtsalt, et mis tal viga – tal ju iga päev mitu korda linnas käia. Kui nüüd ta üleeile tagasi tõime, poolvägisi, eelkõige selleks, et ma samuti üksi laagris ei taha olla kui K ära on, nii et vähemalt moraalne tugi on olemas sel ajal kui tööd teen. Nii et nüüd vigiseb ka D.
nagu mis mõttes kogu töö ühele kuni kolmele inimesele üles on ehitatud?
Ja kui ehk leidub kapitalisete, kes ei arva, et on liig, siis meie kehad arvavad.
kogu pinge on koondunud selga ja küünarliigestesse, mis pidevalt sundasendites on.
Vahelejäänud söögikordadest vist on hakanud juuksed välja langema. Ausalt, lihtsalt kukuvad täies pikkuses ära kammides. Veel üks põhjus mittekammimiseks.
Ahja, palavik. Palavik on ka.
Nii veider kui see ka ei tundu paistab puhkeaja olemasolu tõepoolest elumusega seotud oelvat. Pole puhkeaega, pole elumust.
Aga mida F siis teeb, kui me nagu päriselt-päriselt kustumegi nii ära, et enam ei jaksa? Ei saa öelda, et K oleks vähem kaalu kaotand või et tema keha vähem väsinud paistaks. Ja D ei tee ei heas ega kehvas vormis niikuinii tööd.
Õnneks oli D-l vaja poodi minna, nii et sain ise ka natuke autot sõita ning poes käia. Järele mõeldes tundub juba ka keedutud riis keedetud läätsedega (ja ülepäeviti vastupidi) täiesti ägeda toiduna. Keedetud ja puha.
Muidu kuulan lääne filosoofia ajalugu (Bertrand Russell) ja targenen. Ja kui kohe ei targene, kuulan peatüki uuesti. Aega ju on.
24 august, haiguspäev.
Eile käisin linnas. Tahtsin ja oli vaja ja käisin.
Lõpuks Matourysse jõudes tuli välja, et sel korral on unustatud postkontorile tasuda nii et me ei oma enam postkasti. Mõtlesin seda teadet lugedes välja ühe asja, mis on hullem interneti mitteomamisest. Pärispostkasti mitteomamine. Sest internetipostkast jätab vahepeal saabunud kirjad alles, kui just täis ei saa, isegi kui internetti parasjagu pole. siinsest postkontorist pole mul põhjust seda eeldada.
‘päris’ linnas käisin ka. tahtsin kontrollida teooriat, et korralik naisterahvas tunneb allahindlused 100km raadiuses oma kehaga ära. Vastas tõele – isegi kui muud loodus- ja füüsika- ja loogikaseadused ei paista guiaanas kehtivat, siis enne kooliaasta algus on ka siin hulgaliselt allahindlusi. Sain väikese raha eest suuri asju.
Otseses mõttes suuri, sest lasteriided on siin maal kuidagi väga lühikesed ja täiskasvanute omad kuidagi väga suured. Eelistasin sel korral siis viimaseid.
Ja siis võtsimegi proua F-I ja noore mr F-I peale ja tulime ära koju. Jeerum, kus neil oli alles pagasit. Arvestades, et meie peame siia tulles 20kg limiidi sisse mahtuma, oli kuidagi eriti irooniline vaadata kahenädalase puhkuse jagu piruka tagaosatäit kotte.
Tore osa on see, et me ei pea nüüd loodetavasti enam nii palju mune hävitama. Kanad munevad ju iga päev 20-mitu muna ja meie oleme kahekesi, nendega muud targemat peale hakata ei oska, kui omaenese kõhtu panna, sest kõik restid on neid juba täis. Päris tervistkahjustav töö selles mõttes.
Täna… noh, alustuseks ma nähvasin K-le näkku et enda eest ma vähemalt ka siin majas võin sõna võtta ja läksin tööle, kuigi ta vihjas, et see pole eriti tark. Lõunani oli tegelikult tore. Aga kuna mu röövikud polnud juba paar päeva värskeid lehti saanud, otsustasin lõunaajal eelkõige nende kõhtudele mõelda, ja käisin korjeretkel.
See oli tiba liig, nii et pärast pausi tagasi minnes hakkasid külmavärinad ja pea oli nii raske ja käsi-silm koordinatsioon küll mind iseloomustav omadussõna polnud. Siis tulin ära ja magasin ja külmetasin, siis jälle higistasin ja magasin veel. Voodi lõhnas kehalise tunni järele nagu vanadel headel aegadel.
Ja mul on nii ükskõik, et arvan et kui vähegi suudan, magan homme ka.
Nagu mis mõttes – kuni sajab, ole õues ja tee tuld, siis läheb kuivemaks ja sulle antakse käsk olla niiskes katusealuses ja päevad läbi vees solberdada.
Kuigi pererahvas on nagu vähemalt osaliseltki tagasi, eelistavad koerad endiselt meie rõdul või vähemalt seda valvates aega veeta. Ja kui sa lamad voodis ja oled haige, siis istub üks loomake su toa uksel ja teeb seda, mis kõige paremini paraneda aitab – vaatab intensiivselt otsa ja liputab nii kõvasti saba, et tagumik lendu tõusma hakkab.
Eile käisin linnas. Tahtsin ja oli vaja ja käisin.
Lõpuks Matourysse jõudes tuli välja, et sel korral on unustatud postkontorile tasuda nii et me ei oma enam postkasti. Mõtlesin seda teadet lugedes välja ühe asja, mis on hullem interneti mitteomamisest. Pärispostkasti mitteomamine. Sest internetipostkast jätab vahepeal saabunud kirjad alles, kui just täis ei saa, isegi kui internetti parasjagu pole. siinsest postkontorist pole mul põhjust seda eeldada.
‘päris’ linnas käisin ka. tahtsin kontrollida teooriat, et korralik naisterahvas tunneb allahindlused 100km raadiuses oma kehaga ära. Vastas tõele – isegi kui muud loodus- ja füüsika- ja loogikaseadused ei paista guiaanas kehtivat, siis enne kooliaasta algus on ka siin hulgaliselt allahindlusi. Sain väikese raha eest suuri asju.
Otseses mõttes suuri, sest lasteriided on siin maal kuidagi väga lühikesed ja täiskasvanute omad kuidagi väga suured. Eelistasin sel korral siis viimaseid.
Ja siis võtsimegi proua F-I ja noore mr F-I peale ja tulime ära koju. Jeerum, kus neil oli alles pagasit. Arvestades, et meie peame siia tulles 20kg limiidi sisse mahtuma, oli kuidagi eriti irooniline vaadata kahenädalase puhkuse jagu piruka tagaosatäit kotte.
Tore osa on see, et me ei pea nüüd loodetavasti enam nii palju mune hävitama. Kanad munevad ju iga päev 20-mitu muna ja meie oleme kahekesi, nendega muud targemat peale hakata ei oska, kui omaenese kõhtu panna, sest kõik restid on neid juba täis. Päris tervistkahjustav töö selles mõttes.
Täna… noh, alustuseks ma nähvasin K-le näkku et enda eest ma vähemalt ka siin majas võin sõna võtta ja läksin tööle, kuigi ta vihjas, et see pole eriti tark. Lõunani oli tegelikult tore. Aga kuna mu röövikud polnud juba paar päeva värskeid lehti saanud, otsustasin lõunaajal eelkõige nende kõhtudele mõelda, ja käisin korjeretkel.
See oli tiba liig, nii et pärast pausi tagasi minnes hakkasid külmavärinad ja pea oli nii raske ja käsi-silm koordinatsioon küll mind iseloomustav omadussõna polnud. Siis tulin ära ja magasin ja külmetasin, siis jälle higistasin ja magasin veel. Voodi lõhnas kehalise tunni järele nagu vanadel headel aegadel.
Ja mul on nii ükskõik, et arvan et kui vähegi suudan, magan homme ka.
Nagu mis mõttes – kuni sajab, ole õues ja tee tuld, siis läheb kuivemaks ja sulle antakse käsk olla niiskes katusealuses ja päevad läbi vees solberdada.
Kuigi pererahvas on nagu vähemalt osaliseltki tagasi, eelistavad koerad endiselt meie rõdul või vähemalt seda valvates aega veeta. Ja kui sa lamad voodis ja oled haige, siis istub üks loomake su toa uksel ja teeb seda, mis kõige paremini paraneda aitab – vaatab intensiivselt otsa ja liputab nii kõvasti saba, et tagumik lendu tõusma hakkab.
25 august
ei teagi, kas see on nüüd hea või halb, aga lõunapaiku helistas F, et täna pole tarvis uut koormatäit peale võtma minna. Pole teist lihtsalt. Hea ju selles mõttes, et saab väikese hingetõmbeaja. Halb, sest see tähendab et järgmisel-ülejärgmisel nädalal…
minu olukorda seemuidugi ei muutnud, olin enidselt ‘nii kohutav’. Kas pole kaunis, kui meesterahvad ühiselt otsustavad, et sa näed nii jube välja, et nemad sinuga koos tööd ei tee.
K viis autotäie frigodoomi ja D linna ja lubas ise internetis olla kuni süda lustib. Mis tal viga, eksole.
Aga vähemalt on mul praegu nii palju aega ja jaksu, et kirjutada vanad võlad ära.
Ehk siis ilets le père, la mère ning malingre, enfant perdu ja mamelles
(isasaar, emasaar, lapsehoidjasaar, kadunud lapse saar ning nisasaared (khkm))
läks kunagi perekond jalutama. Aga tuli suur laine ja viskas nad madalikule. Kõik jäid õnnelikult ellu, ainult kõige pisem laps läks kuhugi kaduma. Saadeti siis lapsehoidja teda otsima.
Selline järjekordne müüt
Palju toredam lugu kadunud lapse saarest on aga tõestisündinud:
19 sajandil pandi sinna püsti tuletorn ning viidi kolm sunnitöölist seda valvama-käigus hoidma. Nemad ainult olgu seal ja toit-tulematerjal tuuakse kohale.
Iseenesest oleks ju tore tööots küll, aga nagu Guiaanas ikka – mida kõrgem ülemus, seda kehvem mälu ja suurem ükskõiksus. Niisiis polnud harvad korrad, kui vaestele tuletornivalvuritele kuude kaupa süüa unustati viia.
Üks tegelane olevat siis endale parve ehitanud ja suurele maale sellega näljasurma eest põgenenud, vaatama, et mis värk on – miks süüa ei tooda. Näljast ta küll pääses, aga mitte kohtuotsusest, et vangistusest põgenenu peab üksikvangistust tuna saama…
Edaspidi olid siis tuletornivalvurid tublimad ja enam ei ‘põgenenud’. Selle asemel tuli aegajalt leppima oma kaasvangi ärasöömisega (ju siis selle eest nii karmi karistust ette polnud nähtud..).
Koduloomauudiseid ka – lasin susanna vabadusse. Ta kestale hakkas paari kohta ilmuma mingi hall kirme ja ta kaotas igasuguse ritsikatesöömisrõõmu. Ehk suudab ta looduses siiski kosuda ja ellu jääda. Minu karbis ta seda tõenäoselt poleks suutnud.
Ning röövikutest on mul järel vaid üks. Sest kõik need, kes pole langenud (need tegelased tõepoolest surevad äärmiselt edukalt), on nukus. Loodan, et neistnukkudest ikka midagi tuleb ka.
Ja üks õhtu jalutas opossub rõdu eest läbi. No nii opossum kui opossum.
ei teagi, kas see on nüüd hea või halb, aga lõunapaiku helistas F, et täna pole tarvis uut koormatäit peale võtma minna. Pole teist lihtsalt. Hea ju selles mõttes, et saab väikese hingetõmbeaja. Halb, sest see tähendab et järgmisel-ülejärgmisel nädalal…
minu olukorda seemuidugi ei muutnud, olin enidselt ‘nii kohutav’. Kas pole kaunis, kui meesterahvad ühiselt otsustavad, et sa näed nii jube välja, et nemad sinuga koos tööd ei tee.
K viis autotäie frigodoomi ja D linna ja lubas ise internetis olla kuni süda lustib. Mis tal viga, eksole.
Aga vähemalt on mul praegu nii palju aega ja jaksu, et kirjutada vanad võlad ära.
Ehk siis ilets le père, la mère ning malingre, enfant perdu ja mamelles
(isasaar, emasaar, lapsehoidjasaar, kadunud lapse saar ning nisasaared (khkm))
läks kunagi perekond jalutama. Aga tuli suur laine ja viskas nad madalikule. Kõik jäid õnnelikult ellu, ainult kõige pisem laps läks kuhugi kaduma. Saadeti siis lapsehoidja teda otsima.
Selline järjekordne müüt
Palju toredam lugu kadunud lapse saarest on aga tõestisündinud:
19 sajandil pandi sinna püsti tuletorn ning viidi kolm sunnitöölist seda valvama-käigus hoidma. Nemad ainult olgu seal ja toit-tulematerjal tuuakse kohale.
Iseenesest oleks ju tore tööots küll, aga nagu Guiaanas ikka – mida kõrgem ülemus, seda kehvem mälu ja suurem ükskõiksus. Niisiis polnud harvad korrad, kui vaestele tuletornivalvuritele kuude kaupa süüa unustati viia.
Üks tegelane olevat siis endale parve ehitanud ja suurele maale sellega näljasurma eest põgenenud, vaatama, et mis värk on – miks süüa ei tooda. Näljast ta küll pääses, aga mitte kohtuotsusest, et vangistusest põgenenu peab üksikvangistust tuna saama…
Edaspidi olid siis tuletornivalvurid tublimad ja enam ei ‘põgenenud’. Selle asemel tuli aegajalt leppima oma kaasvangi ärasöömisega (ju siis selle eest nii karmi karistust ette polnud nähtud..).
Koduloomauudiseid ka – lasin susanna vabadusse. Ta kestale hakkas paari kohta ilmuma mingi hall kirme ja ta kaotas igasuguse ritsikatesöömisrõõmu. Ehk suudab ta looduses siiski kosuda ja ellu jääda. Minu karbis ta seda tõenäoselt poleks suutnud.
Ning röövikutest on mul järel vaid üks. Sest kõik need, kes pole langenud (need tegelased tõepoolest surevad äärmiselt edukalt), on nukus. Loodan, et neistnukkudest ikka midagi tuleb ka.
Ja üks õhtu jalutas opossub rõdu eest läbi. No nii opossum kui opossum.
26 august
matšeete on vihmametsas kõige vajalikum töövahend. Kui rada ei ole, siis saab selle teha. Kui rada on, aga kurjad onud on ees, saab nad ehk kuidagi eest ära. Ümber kukkunud puudega sama lugu. Ja tegelikult on ka lehti riisudes see üks ütlemata hea töövahend. Kui vaja, peksad teele ette kukkunud puud puru, kui vaja parandad reha ning vahele saab sellega parme laiaks lüüa. Selleks, et koristada kümme meetrit rada, peab tapna neli parmu. Mul on juba oma teooriad eri liikide kohta – millist parmu on hea tappa lennult, milline peab enne sinu peale istuma ja närima hakkama. Ja siis on üks liik, mis on häirivuselt põdrakärbse analoog – lihtsalt põriseb sul kõrva ääres ja üritab juustesse ronida. Muu teda ei huvita, aga kui saaks kuhugi patsivahele, küll siis alles..
et siis järeleaitamistööde päev jälle. Tõin igal pool laokil olevad potid ühte kohta kokku, tegin igasuguseid radasid puhtaks, küll okstest küll lehtedest, ning lõpuks käisime ka järjekordsel sotriaalsel üritusel saekaatris. Neil on seal kutsikas. Väike oranz pika ninaga ja pulstis villaga tegelane, kes on just selles east, et üha näriks. Saime sõpradeks :)
JA! Et oli normaaltööpäev, sain teha päeval süüa ja seda süüa ja siis veel vedeleda-lugeda ja üldse pole suremise tunnet enam.
On jõudeaeg, on elumus.
Lisaks tundsin üle mitme päeva hommikul vaimujõudu enne päikesetõusu kargud alla ajada ning jalutamas käia.
matšeete on vihmametsas kõige vajalikum töövahend. Kui rada ei ole, siis saab selle teha. Kui rada on, aga kurjad onud on ees, saab nad ehk kuidagi eest ära. Ümber kukkunud puudega sama lugu. Ja tegelikult on ka lehti riisudes see üks ütlemata hea töövahend. Kui vaja, peksad teele ette kukkunud puud puru, kui vaja parandad reha ning vahele saab sellega parme laiaks lüüa. Selleks, et koristada kümme meetrit rada, peab tapna neli parmu. Mul on juba oma teooriad eri liikide kohta – millist parmu on hea tappa lennult, milline peab enne sinu peale istuma ja närima hakkama. Ja siis on üks liik, mis on häirivuselt põdrakärbse analoog – lihtsalt põriseb sul kõrva ääres ja üritab juustesse ronida. Muu teda ei huvita, aga kui saaks kuhugi patsivahele, küll siis alles..
et siis järeleaitamistööde päev jälle. Tõin igal pool laokil olevad potid ühte kohta kokku, tegin igasuguseid radasid puhtaks, küll okstest küll lehtedest, ning lõpuks käisime ka järjekordsel sotriaalsel üritusel saekaatris. Neil on seal kutsikas. Väike oranz pika ninaga ja pulstis villaga tegelane, kes on just selles east, et üha näriks. Saime sõpradeks :)
JA! Et oli normaaltööpäev, sain teha päeval süüa ja seda süüa ja siis veel vedeleda-lugeda ja üldse pole suremise tunnet enam.
On jõudeaeg, on elumus.
Lisaks tundsin üle mitme päeva hommikul vaimujõudu enne päikesetõusu kargud alla ajada ning jalutamas käia.
27 august, reede
puhkus on maailma kalleim ravim. Arvestades, kui kallis on aeg. Aga pannes selle ühisele skaalale tervisega, julgen väita, et tegemist on üsna väärtusliku investeeringuga. No ütleme näiteks, et lapselapsi põlvel kõigutavasse tulevikku.
Puhkan, siis tukun, siis joonistan või loen, siis jälle tukun, seejärel puhkan.
terveks mina pean saama.
Olen vist isegi juba saavutanud olukorra kus esimest korda sel nädalal polegi eriti paha olla.
puhkus on maailma kalleim ravim. Arvestades, kui kallis on aeg. Aga pannes selle ühisele skaalale tervisega, julgen väita, et tegemist on üsna väärtusliku investeeringuga. No ütleme näiteks, et lapselapsi põlvel kõigutavasse tulevikku.
Puhkan, siis tukun, siis joonistan või loen, siis jälle tukun, seejärel puhkan.
terveks mina pean saama.
Olen vist isegi juba saavutanud olukorra kus esimest korda sel nädalal polegi eriti paha olla.
Saturday, August 14, 2010
708, reede
La colline Montabo.
Rikaste ja ilusate rajoonis mereäärne rajake. Ilus rada, ilusa vaatega merele. Tõus oli just peale tulemas, kuigi muda oli veel kohati väljas, eriti linde ei trehvand.
Eritabane koht, sest mets tõpoolest lõppebki otse ookeanikaljudel, ei mingit mangroovi vahepeal. Kaljudel turnides ronis otse K kukla taha oksale orav ja tegi trikke. Ning iguaan oli hirmus kurja olemusega ning isegi üritas meie suunas saba vibutada… aga paraku oli tal sabast alles vaid väike jupp.
võtsin asja tõsiselt käsile ja ostsin siis lõpuks kleidi. Alustuseks ainult ühe. Nüüd on veel vaja lõputööd ja juuksuriaega.. esimene on kätte võtmise asi, teine saab olema järjekordne traumeeriv elamus. Ma ju tean, olen juba kolm korda juuksuris käinud.
Et K sõidab nagu enesetaputerrorist in action, sõitsime tagasi eraldi autodes. Jäin ellu, mu jäätis jõudis koos minuga, ilusasti kõhtus, kohale ning sain rahulikult sõidu ajal loomi imetleda.
..mu peopesal ronis kestumiskohta otsiv tsikaad ja mööda sõrmi vaksas ringi ilus roheline röövik. Esimene sai nimeks Maiu ja teine Harald…
La colline Montabo.
Rikaste ja ilusate rajoonis mereäärne rajake. Ilus rada, ilusa vaatega merele. Tõus oli just peale tulemas, kuigi muda oli veel kohati väljas, eriti linde ei trehvand.
Eritabane koht, sest mets tõpoolest lõppebki otse ookeanikaljudel, ei mingit mangroovi vahepeal. Kaljudel turnides ronis otse K kukla taha oksale orav ja tegi trikke. Ning iguaan oli hirmus kurja olemusega ning isegi üritas meie suunas saba vibutada… aga paraku oli tal sabast alles vaid väike jupp.
võtsin asja tõsiselt käsile ja ostsin siis lõpuks kleidi. Alustuseks ainult ühe. Nüüd on veel vaja lõputööd ja juuksuriaega.. esimene on kätte võtmise asi, teine saab olema järjekordne traumeeriv elamus. Ma ju tean, olen juba kolm korda juuksuris käinud.
Et K sõidab nagu enesetaputerrorist in action, sõitsime tagasi eraldi autodes. Jäin ellu, mu jäätis jõudis koos minuga, ilusasti kõhtus, kohale ning sain rahulikult sõidu ajal loomi imetleda.
..mu peopesal ronis kestumiskohta otsiv tsikaad ja mööda sõrmi vaksas ringi ilus roheline röövik. Esimene sai nimeks Maiu ja teine Harald…
8 08 2010, pühapäev
lisaks ilusale kuupäevale abiellumiseks oli üldse ilus pühapäev.
Mitte tilkagi vihma! Sinine taevas, päike ja pilvetupsud ja õhk oli… teistsugune. Mittemärg.
Peab tükk aega ajusid krigistama, et sellekohast omadussõna meenutada, pole ju selleks ammu vajadust olnud. Arvan, et olen siinoleku jooksul kõige rohkem kümmet ilusat vihmavaba päeva mäel näinud.
Ja loomulikult desmoodium: Tulime eile keskpäeval, sõime, vahetasime riided ja hakkasime jälle tööle, ning täna taas.
Olime pühapäeva puhul vaid kolmekesi – haiitilased usuvad puhkamisse – ning tegime tööd ja tööd ja tööd.
Ja siis hakkasid järgmised lahkujad pakkima. Tänasteks minejateks olid D ja R. D vaid paariks päevaks, R puhkusele. Miks ka mitte – kõik, kes vajavad isiklikku hooldajat, on ju riigist lahkunud nii et ega tal ju siin ka midagi teha poleks sel ajal.
Kurb osa on see, et tema näol on tegemist ainsa inimesega, kes üheaegselt on nii valmis laskuma vestlusesse, kui ka teab millest ta räägib. Ülejäänutel on üks kahest omadusest, kui mitte mõlemad, puudu.
Kuid tore osa on vaikus. Suurest majast ei tule õhtute kaupa kehvade filmide eriefektide hääli, elektritarbijaid pole, veesurvet teeme ainult nii palju kui hädasti tarvis.
Selles mõttes on jällegi P tore. Eile õhtul tuli küsima, miks kõik generaatorid käivad ja kas ilma ei saaks. Ja tegelikult tõepoolest polnud ju nende järele vajadust, D oli lihtsalt agar töömees ja pani kõik korraga käima, ning sai seepärast P-lt suisa pahandada.
Mis ma oskan kosta – ha-ha!
36 Douglas Adams – Mostly harmless.
Järg pöidlaküüdi reisijuhile, aga kaugeltki mitte nii hea.
lisaks ilusale kuupäevale abiellumiseks oli üldse ilus pühapäev.
Mitte tilkagi vihma! Sinine taevas, päike ja pilvetupsud ja õhk oli… teistsugune. Mittemärg.
Peab tükk aega ajusid krigistama, et sellekohast omadussõna meenutada, pole ju selleks ammu vajadust olnud. Arvan, et olen siinoleku jooksul kõige rohkem kümmet ilusat vihmavaba päeva mäel näinud.
Ja loomulikult desmoodium: Tulime eile keskpäeval, sõime, vahetasime riided ja hakkasime jälle tööle, ning täna taas.
Olime pühapäeva puhul vaid kolmekesi – haiitilased usuvad puhkamisse – ning tegime tööd ja tööd ja tööd.
Ja siis hakkasid järgmised lahkujad pakkima. Tänasteks minejateks olid D ja R. D vaid paariks päevaks, R puhkusele. Miks ka mitte – kõik, kes vajavad isiklikku hooldajat, on ju riigist lahkunud nii et ega tal ju siin ka midagi teha poleks sel ajal.
Kurb osa on see, et tema näol on tegemist ainsa inimesega, kes üheaegselt on nii valmis laskuma vestlusesse, kui ka teab millest ta räägib. Ülejäänutel on üks kahest omadusest, kui mitte mõlemad, puudu.
Kuid tore osa on vaikus. Suurest majast ei tule õhtute kaupa kehvade filmide eriefektide hääli, elektritarbijaid pole, veesurvet teeme ainult nii palju kui hädasti tarvis.
Selles mõttes on jällegi P tore. Eile õhtul tuli küsima, miks kõik generaatorid käivad ja kas ilma ei saaks. Ja tegelikult tõepoolest polnud ju nende järele vajadust, D oli lihtsalt agar töömees ja pani kõik korraga käima, ning sai seepärast P-lt suisa pahandada.
Mis ma oskan kosta – ha-ha!
36 Douglas Adams – Mostly harmless.
Järg pöidlaküüdi reisijuhile, aga kaugeltki mitte nii hea.
9. august, esmaspäev
Üleüldise tusatuju jätkuks olin hommikul see kuri inimene, kes kogu laagri üles äratas. Ehk siis olin absoluutselt ainus, kes hommikul ärgata ja tööle minna suvatses. Tööle minek tähendas aga generaatorikäivitust..
Selle peale hakkasid siit ja sealt unised näod välja ilmuma. See ainus nägu, kes aga oleks tähendanud kaasabi ei teinud segajast välja ning põõnas rahumeeli kümneni. Niisiis ropendasin omaette ja tegin poole tööst üksi ära, kuni vastu lõunat kõnealune ka saabus.
Pidasin, loodetavasti mitte liiga kurja tooniga, loengu inimese fülogeneetilistest eeldustest ning päevavalguse tähtsusest meie evolutsioonis. Ehk siis, meie füüsilised võimed ja eelsused annavad selgelt mõista, et oleme liigina mõeldud päevaseks aktiivsuseks, ning juhuslikult, või ehk siis mitte nii juhuslikult, on ka rahvusvahelistele standarditele vastavad töötunnid päevavalguse olemasoluga üsna sünkroonsed ning mind absoluutselt ei huvita, mida teeb inimene öösiti, aga selleks ette nähtud ajal ning töö olemasolul olge lahked ja tehke tööd.
Parem osa päevast oli pärastlõuna. Taimed olid otsas ja ilm oli tore, nii et sain jalutama. Eelkõige eesmärgiga otsida oma lemmikloomadele mingit nosimist.
Niisiis, vantsisin mina pärast taimekorjeretke tagasi laagri poole, kaenla all mitme hirmsa vitsa jagu oksi, kui sõidab mööda ilus must maastur (no tõesti ilus maastur). Tööpäeval ja mitte midagi ütleval kellaajal on see omaettegi sündmus. Aga tegelik osa sündmusest oli see, et auto sõitis must mööda ja pööras ringi. Kuldhambaga noor brasiilia mees lasi akna alla ning küsis et kas lähengi jala, ehk saab mind ära visata.
Vastus, et pole üldse vaja kaugele minna tundus talle omajagu veider.
Siin, keset metsi valge tüdruk ja ei lähegi kaugele.
Aga mis ma nende okstega teen.
Need on mu loomadele
Loomadele?
Liblikatele…. Noh, nendele eriti noortele liblikatele :)
Niisiis, tänane uus sõna:
la chenille - röövik
viimastel päevadel on tekkinud siiras tunne, et siin (vähemalt hetkel) tõepoolest on inimesi, kellele sa kas või üldise viisakuse raames korda lähed.
Üleüldise tusatuju jätkuks olin hommikul see kuri inimene, kes kogu laagri üles äratas. Ehk siis olin absoluutselt ainus, kes hommikul ärgata ja tööle minna suvatses. Tööle minek tähendas aga generaatorikäivitust..
Selle peale hakkasid siit ja sealt unised näod välja ilmuma. See ainus nägu, kes aga oleks tähendanud kaasabi ei teinud segajast välja ning põõnas rahumeeli kümneni. Niisiis ropendasin omaette ja tegin poole tööst üksi ära, kuni vastu lõunat kõnealune ka saabus.
Pidasin, loodetavasti mitte liiga kurja tooniga, loengu inimese fülogeneetilistest eeldustest ning päevavalguse tähtsusest meie evolutsioonis. Ehk siis, meie füüsilised võimed ja eelsused annavad selgelt mõista, et oleme liigina mõeldud päevaseks aktiivsuseks, ning juhuslikult, või ehk siis mitte nii juhuslikult, on ka rahvusvahelistele standarditele vastavad töötunnid päevavalguse olemasoluga üsna sünkroonsed ning mind absoluutselt ei huvita, mida teeb inimene öösiti, aga selleks ette nähtud ajal ning töö olemasolul olge lahked ja tehke tööd.
Parem osa päevast oli pärastlõuna. Taimed olid otsas ja ilm oli tore, nii et sain jalutama. Eelkõige eesmärgiga otsida oma lemmikloomadele mingit nosimist.
Niisiis, vantsisin mina pärast taimekorjeretke tagasi laagri poole, kaenla all mitme hirmsa vitsa jagu oksi, kui sõidab mööda ilus must maastur (no tõesti ilus maastur). Tööpäeval ja mitte midagi ütleval kellaajal on see omaettegi sündmus. Aga tegelik osa sündmusest oli see, et auto sõitis must mööda ja pööras ringi. Kuldhambaga noor brasiilia mees lasi akna alla ning küsis et kas lähengi jala, ehk saab mind ära visata.
Vastus, et pole üldse vaja kaugele minna tundus talle omajagu veider.
Siin, keset metsi valge tüdruk ja ei lähegi kaugele.
Aga mis ma nende okstega teen.
Need on mu loomadele
Loomadele?
Liblikatele…. Noh, nendele eriti noortele liblikatele :)
Niisiis, tänane uus sõna:
la chenille - röövik
viimastel päevadel on tekkinud siiras tunne, et siin (vähemalt hetkel) tõepoolest on inimesi, kellele sa kas või üldise viisakuse raames korda lähed.
10 08 10
eile õhtul tuli K cacaost rõõmusõnimiga – vaid 200kg ja enne ülehomset uut tulemas pole. See tähendab, et tänane tööpäev algas normaalajal, sisaldas tervelt tunnist lõunat ning lõppes tund enne prantsuse keskmist. Vähemalt meile, kes autot sõitma ei pea.
Lubasin küll, et sel puhul põõnan hommikul seitsmeni jalutuskäigu asemel, aga juhtus nii, et ärkasin ikka hommikul ning tegelesin hoopis kirjandusega. Natuke tunnen juba, et midagi muutub lihtsamaks ja kiiremaks. Pole eelmise nädala uusi sõnu viitisnud ära õppida, ja ikkagi läheb lihtsamaks. Olen tubli.
Õhtupoolik oli jalutamiseks. Ilm oli elukate nägemiseks soodus – parasjagu paistis päike ja merelt olid lähenemas kohe-tuleb-tugev-vihm tumedad pilved. Mis tähendab, et kõik ajasid kiiruga omi asju. Otsisin endale päris ise röövikud keda pildistada. Polnudki nii raske. Ja sel imelikul sa-ei-näe-misd linnul oli sõber külas.
Lind on pruunikas ja hallikirju, veidralt lapiku olemisega. Vist selleks et puutükki või kuiuvanud lehte meenutada. Ja kui ta sind märkab, siis lendab ta eemale, mitte päriselt ära, aga nii 10 meetrit eemale ja istub seal ja luksub. Vähemalt see näeb välja nagu ta luksuks.
Siis oli järg mesilaste käes. Kaks mesimummi ajasid tee kõrval juttu. Ehk siis joonistasid kaheksais ja sumistasid samal ajal kõvasti. Vaatasin neid oma 1o minutit. Üks joonistas ringi ja istus lehele, siis tegi teine kaheksa ja läks esimesest hästi lähedalt mööda, siis tuli esimene üles ja tegi ka kaheksa jnejne. Parajad lobamokad tundusid igatahes.
Selleks ajaks olid algul eemal olnud pilved juba nii lähedale jõudnud, et keerasi heaga otsa ümber. Üsna varsti hakkas ka sadama. Seda polegi juba kaks ja pool päeva juhtunud, teeb ainult head. Pakkisin varustuse ilusti kotti ja vandsisin vihmas kodupoole. Vahelduseks oli tore olla mitte kõige valjem loodusjõud lähiümbruses – viimasel ajal kipuvad lehed jalgade all hirmsasti krõbisema. Nüüd võttis vihm krõbina ära ja pladistas ise samal ajal kõvasti-kõvasti.
Tänu sellele sain loomaga kokku:
Eemalt näen, et teel nuusib keegi usinasti maad (Ehk kaotas oma juustuvõileiva ära ja otsib nüüd seda?). vaatasin teda eemalt, aga et tema mind märamagi ei teinud ja muudkjui nuuskis, läksin tasapisi lähemale. Umbes nelja meetri peal jäin jälle seisma. Loomake oli kähriku suuruse ja olemisega, ainult et käpad-kõht must, siis kõrvade kohal valge triip ja edasi ülespoole hall. Raamat ütleb, et ta nimi on Grison või Huron, ladina keeli Galictis vittata.
Ja ta ikka veel, vaeseke, polnud oma lõunaenet leidnud. Mõtlesin, et kui ta juba nii lähedale on omale lasnud, siis ehk laseb pilti ka teha.
Vihma sadas endiselt kõvasti ja kõik asjad olid endiselt kotis kilekottide sees ja vahel. Tegin koti tasapisi lahti, selle peale tõstis ta ka lõpuks pea üles. ‘tere, a kaotasin oma lõunasöögi ära. Kas sa tead, kus mu lõuna on?’
Või, noh, vähemalt ei jooksnud ta minema vaid jäi mulle otsa vaatama. Aga selle peale kui kotis kilekotist fotokat välja hakkasin krõbistama, arvas ta vist et oma kahvlit otsin et tema asemel võileib ära süüa, ja jooksis solvunult minema.
Jälle üks tore kohtumine ja tore loomake nimekirjas juures.
Kui puulehed on mitu päeva kuivanud, on nad lisaks krabisemisele ka tahked j kujuhoidvad. Sellised poolringiks kuivanud paadikesed. Ja siis kui järsku hakkab suurte piiskadega vihma sadama, kukuvad piisad lektede ühele või teisele otsale, või hoopis küljele… ja tee näeb välja nagu ‘konnamäng’, see kus peab plastmassist konnale saba peale vajutama, et ta hüppaks. Suure hooga alla tulevad piisad panevad lehed hüppama. See on tore vaatepilt, pean sellest video tegema.
Loomadest veel nii palju, et Plõks, see suur roosa röövik, tegi eelmisel nädala lõpuks omale kookoni. Et ta ‘pesa’ oli läbipaistvas jäätisekarbis ja kookon on küljega vastu selle seina, saan natuke läbi karbi uudistada, mida tulevane liblikas seal teeb.
Privaatsusega on meil teadupoolest kehvasti.
Tahaks tangot tantsida.
eile õhtul tuli K cacaost rõõmusõnimiga – vaid 200kg ja enne ülehomset uut tulemas pole. See tähendab, et tänane tööpäev algas normaalajal, sisaldas tervelt tunnist lõunat ning lõppes tund enne prantsuse keskmist. Vähemalt meile, kes autot sõitma ei pea.
Lubasin küll, et sel puhul põõnan hommikul seitsmeni jalutuskäigu asemel, aga juhtus nii, et ärkasin ikka hommikul ning tegelesin hoopis kirjandusega. Natuke tunnen juba, et midagi muutub lihtsamaks ja kiiremaks. Pole eelmise nädala uusi sõnu viitisnud ära õppida, ja ikkagi läheb lihtsamaks. Olen tubli.
Õhtupoolik oli jalutamiseks. Ilm oli elukate nägemiseks soodus – parasjagu paistis päike ja merelt olid lähenemas kohe-tuleb-tugev-vihm tumedad pilved. Mis tähendab, et kõik ajasid kiiruga omi asju. Otsisin endale päris ise röövikud keda pildistada. Polnudki nii raske. Ja sel imelikul sa-ei-näe-misd linnul oli sõber külas.
Lind on pruunikas ja hallikirju, veidralt lapiku olemisega. Vist selleks et puutükki või kuiuvanud lehte meenutada. Ja kui ta sind märkab, siis lendab ta eemale, mitte päriselt ära, aga nii 10 meetrit eemale ja istub seal ja luksub. Vähemalt see näeb välja nagu ta luksuks.
Siis oli järg mesilaste käes. Kaks mesimummi ajasid tee kõrval juttu. Ehk siis joonistasid kaheksais ja sumistasid samal ajal kõvasti. Vaatasin neid oma 1o minutit. Üks joonistas ringi ja istus lehele, siis tegi teine kaheksa ja läks esimesest hästi lähedalt mööda, siis tuli esimene üles ja tegi ka kaheksa jnejne. Parajad lobamokad tundusid igatahes.
Selleks ajaks olid algul eemal olnud pilved juba nii lähedale jõudnud, et keerasi heaga otsa ümber. Üsna varsti hakkas ka sadama. Seda polegi juba kaks ja pool päeva juhtunud, teeb ainult head. Pakkisin varustuse ilusti kotti ja vandsisin vihmas kodupoole. Vahelduseks oli tore olla mitte kõige valjem loodusjõud lähiümbruses – viimasel ajal kipuvad lehed jalgade all hirmsasti krõbisema. Nüüd võttis vihm krõbina ära ja pladistas ise samal ajal kõvasti-kõvasti.
Tänu sellele sain loomaga kokku:
Eemalt näen, et teel nuusib keegi usinasti maad (Ehk kaotas oma juustuvõileiva ära ja otsib nüüd seda?). vaatasin teda eemalt, aga et tema mind märamagi ei teinud ja muudkjui nuuskis, läksin tasapisi lähemale. Umbes nelja meetri peal jäin jälle seisma. Loomake oli kähriku suuruse ja olemisega, ainult et käpad-kõht must, siis kõrvade kohal valge triip ja edasi ülespoole hall. Raamat ütleb, et ta nimi on Grison või Huron, ladina keeli Galictis vittata.
Ja ta ikka veel, vaeseke, polnud oma lõunaenet leidnud. Mõtlesin, et kui ta juba nii lähedale on omale lasnud, siis ehk laseb pilti ka teha.
Vihma sadas endiselt kõvasti ja kõik asjad olid endiselt kotis kilekottide sees ja vahel. Tegin koti tasapisi lahti, selle peale tõstis ta ka lõpuks pea üles. ‘tere, a kaotasin oma lõunasöögi ära. Kas sa tead, kus mu lõuna on?’
Või, noh, vähemalt ei jooksnud ta minema vaid jäi mulle otsa vaatama. Aga selle peale kui kotis kilekotist fotokat välja hakkasin krõbistama, arvas ta vist et oma kahvlit otsin et tema asemel võileib ära süüa, ja jooksis solvunult minema.
Jälle üks tore kohtumine ja tore loomake nimekirjas juures.
Kui puulehed on mitu päeva kuivanud, on nad lisaks krabisemisele ka tahked j kujuhoidvad. Sellised poolringiks kuivanud paadikesed. Ja siis kui järsku hakkab suurte piiskadega vihma sadama, kukuvad piisad lektede ühele või teisele otsale, või hoopis küljele… ja tee näeb välja nagu ‘konnamäng’, see kus peab plastmassist konnale saba peale vajutama, et ta hüppaks. Suure hooga alla tulevad piisad panevad lehed hüppama. See on tore vaatepilt, pean sellest video tegema.
Loomadest veel nii palju, et Plõks, see suur roosa röövik, tegi eelmisel nädala lõpuks omale kookoni. Et ta ‘pesa’ oli läbipaistvas jäätisekarbis ja kookon on küljega vastu selle seina, saan natuke läbi karbi uudistada, mida tulevane liblikas seal teeb.
Privaatsusega on meil teadupoolest kehvasti.
Tahaks tangot tantsida.
11 august
pole desmoodiumi, pole tööd.
Ilus päev ja ilus elu
Häbelikud sisalikud ühinege
Rohkem hüüdlauseid ei suuda välja mõelda. Hommikul põõnasin seitsmeni ning unelesin, töötasin kirjanduse ja päevituse kallal. Pärstlõunal vedasin ennast jalutama ka, hoolimata kehvast enesetundest. Kui ma seda teinud poleks, oleksin pärast veel kehvemini ennast tundnud. Mõtlesin tükka aega pöördekoha juures, kas minna ojasid vaatama või koopasse. Kartusest koobast mitte leida, leidisn ojad. Loll olin, järgmine kord lähen otsin selle paganama koopa üles.
Aeg, aeg, aeg.
Siin niisamuti, kui igal pool mujal. Miks ma pean seda kiirustamist endaga kaasas kandma, ma ei tea. Lihtsalt ei oska ilma.
Ühel päeval on mul fotokas, mis võimaldab pilte saada ilma, et peaks neilt tundide kaupa hüüfe maha kloonima.
Küll alles siis on palju aega.
pole desmoodiumi, pole tööd.
Ilus päev ja ilus elu
Häbelikud sisalikud ühinege
Rohkem hüüdlauseid ei suuda välja mõelda. Hommikul põõnasin seitsmeni ning unelesin, töötasin kirjanduse ja päevituse kallal. Pärstlõunal vedasin ennast jalutama ka, hoolimata kehvast enesetundest. Kui ma seda teinud poleks, oleksin pärast veel kehvemini ennast tundnud. Mõtlesin tükka aega pöördekoha juures, kas minna ojasid vaatama või koopasse. Kartusest koobast mitte leida, leidisn ojad. Loll olin, järgmine kord lähen otsin selle paganama koopa üles.
Aeg, aeg, aeg.
Siin niisamuti, kui igal pool mujal. Miks ma pean seda kiirustamist endaga kaasas kandma, ma ei tea. Lihtsalt ei oska ilma.
Ühel päeval on mul fotokas, mis võimaldab pilte saada ilma, et peaks neilt tundide kaupa hüüfe maha kloonima.
Küll alles siis on palju aega.
12 august, neljapäev
eile õhtul kui olin otsustanud lõpetada keha väsitamine ja ta hoopis puhtaks pesta ning puhkama saata, oli vannituppa järjekord – vahetult enne mind seisis ukse taga (või siis ees) skorpion ja hakkas just ukse alt sisse astuma. See väikeste lõugkobijatega ohtlikum variant. Üritasin teda põrandaharjaga ümber veenda, et mina lähen enne pesema, aga ta ikkagi puges ukse alt läbi. Mässasin tükk aega, aga et eriti ligidal talle minna ei julgend, ei saanud tega ka kätte.
Siis koputasin tasakesi K uksele ja palusin, et kui tal just magamisega kiire pole, kas ta ehk ühineks minuga skorpionijahis. Ta oli märksa julgem ja sai eluka purki.
Veidral kombel olin just päeval lugenud Krossi ‘Vastutuulelaevas’ seda kohta, kus Schmidt keeldub oma hotellitoas skorpionit, kes ta voodi kohal on, tapmast, sest nad mõlemad on ühest jäsemest ilma.
Nii et unenäod olid kindlustatud – vaatasin põnevikku, kus meid ründas inimskorpion, keda sai ainult kaheraudsest lastud teraskuulidega tappa. Peamine probleem seisnes aga selles, et püss oli tema käes ja ta eelistas seda meie peal kasutada. Päris pikk tagaajamine lõppes siiski sellega, et lõime selle hirmsa olendi maha ja vahetult enne ärkamist sain unes nautida matšeetega inimese suuruse skorpionisaba tükeldamist.
Veider, et on on mingid olendid, kes on geneetiliselt programmeeritud sinud mingit vastikust ja õudu tekitama.
Kuid nüüd elab loomake meie rõdu peal, koos ülejäänud loomaaiaga. Olen saanud teda vaadata ja sööta ja väntsutada, ning skorpionid hakkavad minus seda müstilist hirmu tekitavat kohta kaotama. Loomad nagu teisedki. Omamoodi väikesed ja ilusad ja õrnad.
Lihtsalt see, kuidas nad üle põranda joostes krõbisevad ja kuidas nad saba ja lõugkobijad püsti ajavad…. Noh päris kadunud see hirm ei ole ja ei kaogi.
Kuid see tähendab, et nüüd pean oma lemmikutele lisaks iga päev toiduks lisaks taimsele materjalile ka näiteks ühe rohutirtsu püüdma. Tean küll, et skorpionid ei PEA vahetpidamata sööma. Aga tore on vaadata, kui ta vintsutab. Lisaks on see aeg, kui teda üsna rahulikult karbist välja saan võtta ja näiteks pilti teha.
Muidu on desmoodiumdesmoodium. Tänaseks oli nii vähe, et ei hakanud lõunapausist isegi unistama – mõtlesin, et teeme ära, siis pärast söön ja puhkan. Kui 8 tundi pärast alustamist (oli ju ainult natuke:) viimaseid kotte sildistasime, helistas P ja ütles, et kui oleme lõpetand, toogu ma kohe poisid linna ja sõidutagu ta sõbrad mäele.
Õnneks oli eilsest soojast toidust (enne mida oli viimane soe söögikord poolteist nädalat tagasi) alles veel natuke. Nii et valasin selle lõpuks tagasi jõudes ühe sõõmuga sisse. Külmalt, aga sellegipoolest oli see nagu õnn taldrikul.
Aga tegelikult on ikka veel liiga vähe. Vähemalt tonni on veel vaja. arvestades, kuidas see praegu tilgub, võime veel nädalaid selles hirmsas orjuses elada.
‘Fooled by Randomness - The Hidden Role of Chance in Life and in the Markets’
omamoodi tore kuulamine ajuvaba tegevuse kõrvale. Aga autor tunnistab ausalt, et ta ise ka ei tea eriti suurt osa teemast, nii et soovitan kõigil, kes on vaimeslt võimelised teadusest aru saama, läbida esmase populatsiooni geneetika –dünaamika ja natuke etoloogiat.
Raamatu näited ja seletused on kohati nii naeruväärsuseni lihtsustatud ja kohatud ja.. et hakka või… ma ei tea.. polkat tantsima.
eile õhtul kui olin otsustanud lõpetada keha väsitamine ja ta hoopis puhtaks pesta ning puhkama saata, oli vannituppa järjekord – vahetult enne mind seisis ukse taga (või siis ees) skorpion ja hakkas just ukse alt sisse astuma. See väikeste lõugkobijatega ohtlikum variant. Üritasin teda põrandaharjaga ümber veenda, et mina lähen enne pesema, aga ta ikkagi puges ukse alt läbi. Mässasin tükk aega, aga et eriti ligidal talle minna ei julgend, ei saanud tega ka kätte.
Siis koputasin tasakesi K uksele ja palusin, et kui tal just magamisega kiire pole, kas ta ehk ühineks minuga skorpionijahis. Ta oli märksa julgem ja sai eluka purki.
Veidral kombel olin just päeval lugenud Krossi ‘Vastutuulelaevas’ seda kohta, kus Schmidt keeldub oma hotellitoas skorpionit, kes ta voodi kohal on, tapmast, sest nad mõlemad on ühest jäsemest ilma.
Nii et unenäod olid kindlustatud – vaatasin põnevikku, kus meid ründas inimskorpion, keda sai ainult kaheraudsest lastud teraskuulidega tappa. Peamine probleem seisnes aga selles, et püss oli tema käes ja ta eelistas seda meie peal kasutada. Päris pikk tagaajamine lõppes siiski sellega, et lõime selle hirmsa olendi maha ja vahetult enne ärkamist sain unes nautida matšeetega inimese suuruse skorpionisaba tükeldamist.
Veider, et on on mingid olendid, kes on geneetiliselt programmeeritud sinud mingit vastikust ja õudu tekitama.
Kuid nüüd elab loomake meie rõdu peal, koos ülejäänud loomaaiaga. Olen saanud teda vaadata ja sööta ja väntsutada, ning skorpionid hakkavad minus seda müstilist hirmu tekitavat kohta kaotama. Loomad nagu teisedki. Omamoodi väikesed ja ilusad ja õrnad.
Lihtsalt see, kuidas nad üle põranda joostes krõbisevad ja kuidas nad saba ja lõugkobijad püsti ajavad…. Noh päris kadunud see hirm ei ole ja ei kaogi.
Kuid see tähendab, et nüüd pean oma lemmikutele lisaks iga päev toiduks lisaks taimsele materjalile ka näiteks ühe rohutirtsu püüdma. Tean küll, et skorpionid ei PEA vahetpidamata sööma. Aga tore on vaadata, kui ta vintsutab. Lisaks on see aeg, kui teda üsna rahulikult karbist välja saan võtta ja näiteks pilti teha.
Muidu on desmoodiumdesmoodium. Tänaseks oli nii vähe, et ei hakanud lõunapausist isegi unistama – mõtlesin, et teeme ära, siis pärast söön ja puhkan. Kui 8 tundi pärast alustamist (oli ju ainult natuke:) viimaseid kotte sildistasime, helistas P ja ütles, et kui oleme lõpetand, toogu ma kohe poisid linna ja sõidutagu ta sõbrad mäele.
Õnneks oli eilsest soojast toidust (enne mida oli viimane soe söögikord poolteist nädalat tagasi) alles veel natuke. Nii et valasin selle lõpuks tagasi jõudes ühe sõõmuga sisse. Külmalt, aga sellegipoolest oli see nagu õnn taldrikul.
Aga tegelikult on ikka veel liiga vähe. Vähemalt tonni on veel vaja. arvestades, kuidas see praegu tilgub, võime veel nädalaid selles hirmsas orjuses elada.
‘Fooled by Randomness - The Hidden Role of Chance in Life and in the Markets’
omamoodi tore kuulamine ajuvaba tegevuse kõrvale. Aga autor tunnistab ausalt, et ta ise ka ei tea eriti suurt osa teemast, nii et soovitan kõigil, kes on vaimeslt võimelised teadusest aru saama, läbida esmase populatsiooni geneetika –dünaamika ja natuke etoloogiat.
Raamatu näited ja seletused on kohati nii naeruväärsuseni lihtsustatud ja kohatud ja.. et hakka või… ma ei tea.. polkat tantsima.
Saturday, August 7, 2010
loodusfilmiõhtu
mul on täiega ägedad loodusfilmid, vaadake ikka neid ka.
national geographicu mõõtu ülevaatefilm guiaana suurimast vihmaussist:
allvee-teadusfilm, kus ei ole ühtegi elektriangerjat:
natuke õõvastust tekitav šedööver nimega 'kilpkonna tee' (sisaldab hämaraid kaadreid, lastele ei soovita)
spordi-loodus-koduvideo ussikesest nimega Jussike
ning lõpuks gastronoomiline loodusfilm 'Geku nurjunud õhtusöök'
national geographicu mõõtu ülevaatefilm guiaana suurimast vihmaussist:
allvee-teadusfilm, kus ei ole ühtegi elektriangerjat:
natuke õõvastust tekitav šedööver nimega 'kilpkonna tee' (sisaldab hämaraid kaadreid, lastele ei soovita)
spordi-loodus-koduvideo ussikesest nimega Jussike
ning lõpuks gastronoomiline loodusfilm 'Geku nurjunud õhtusöök'
30 juuli, reede
juhtus nii, et oli ainult 80 kilo vaja puhtaks saada. Edasi ütles F, et oleme vabad, kui need ise frigodoomi ära sõidutasime. Nii et nädalavahetus algas juba ennelõunal. Pärast frigodoomi läksime otse randa, see ju seal samas. Oli küll mõõn ning ujuma ei tkkunud, aga nägime omajagu looduset – teokarpidesse kolinud vähikesi, veepiiril toitu otsivat lindu (ehk roheline iibis?) ning mindit kullilaadset, kes postiotsas rahulikult krabi sõi ja ennast üldse segada ei lasnud kui teda pildistasime.
Ja krabisid, kes liiva sisse omale auke kaevasid. Kardan neid päris, eriti õhtuti, kui kunagi ei tea, kas nad kavatsevad lambivalgusesse joosta (ehk siis mulle otsa) või sellest eemale. Kardan, et õni suur kuri krabi jookseb lulle otsa ja hammustab varbast.
Pärast päikesevõttu tegime kontoris lõuna-interneti-puhkepausi.
õhtupoolikul tegime Cayennes turiste: võtsin om auue lemmikraamatu ette ja sealt näpuga kaardil järge ajades ja kõrvale aastaaerve ja fakte vuristades käisime linna vaatamisväärsused läbi. Võttis täitsa mitu tundi, aga olime õnneks mõnusa õhtu valinud jalutuseks.
Näiteks:
Kalmistu – hauad on keraamilistest plaatidest, terve pere ühes ‘vannitoas’, kus on luuletusi ja kaunistusi ja sisse graveeritud fotosid. Ka lilled on enamasti keraamilised, laadilt reljeefselt üles tulevad. Teistmoodi, pean tunnistama et naudin eesti metsa matmise kommet rohkem.
Botaanikaaed – meie mõistes ilus park. Sillakeste ja käänuliste teede ja capoeirat harjutavate poistega. Polnudki seal veel seni käinud. Rajatud 1820 Kuningliku aia nime all, algul suisa 11 ha ja sisaldas taimi paljudest prantsuse ülemerekolooniatest.
Cayenne katedraal - linna vanim kirik, alustati 1823, ehitati 10 aastat L. Héderi platsile.
Mere äär, ja ‘rannapark’ – raamatus olev foto tõestab, et kunagi seal oli tõepoolest merevaade. Et olime seal parasjagu päikeseloojangu paiku, istusime ja vaatasime värvi muutvat taevast ja pilvi ja oli ka ilus.
Palmideväljak – rajatud 1821 Rsplanaadi välaku nime all. 1834 istutati isnna 456 Roystonea oleraceat. praegu on seal palme… vähem, palju vähem. Ühtlasi sisaldab marianne büsti ja kellegi Félix Eboué monumenti ning õhtusel ajal hulgaliselt burksiputkasid.
Järjekordne L.Héderi plats – pole aimugi kellega on tegu, aga nähtavasti on ta tähtis. Platsi taga on vana prefektuurimaja ja keset platsi purskkaev- üks neljast avalikust purskkaevust mis loodi 19 sajandil eesmärgiga avalikumaks teha joodavat vett.
La poudriere – kuna olen prantsuse keelses relvatemaatikas nõrk, siis pakun et tegemist oli lõhkeainehoidlaga. Välismüürid ligi 2 meetrit paksud, tänapäeval sisaldab endas aegajalt näitusi.
Cépérou kindlus selle künka otsas, kust on õhtuti ilus merele ja linnale vaadata – 1643, 27 novembril randus Rémires üks laev. Seal tulid 300 varustust kandvat meest ja paar nina, kes kaks päeva läbi džungli kõndides indiaanlastega kokku said. Vaesed lollikesed jugatasid valgele mehele hea künka kätte – seal on hea merele lähenevaid laevu näha. Valge mees võttiski künka endale ja kalles selle otsast nii teiste valgete kui ka indiaanlaste endi vastu.
Ja see silt, mis vana sadama lähedal viitab ININI peale, viib kohalike kunstnike näitusesaali
Kultuuri kui palju, eksju.
Pärast läksime Rémiresse randa kilpkonni otsima. Tortue luth’I munemisperiood on just lõpule jõudnud ja neid me kahjuks ei kohanud, et K peab ise järgmisel aastal neid vaatama minema. Küll aga kohtusime kahe tortue olivatairega (Lepidochelys olivacea), olid teised 50-80 sentimeetrid ja tundusid mulle üsna pisikesed. Raamat aga väidab, et kaaluvad 35-55 kilo. Liivale jäi neist lüll ainult vaevumärgatav lohistusjälg. Pärast tortue luthi oli liiv nagu roomtraktoriga üles küntud.
Tegime pimedas rannas natuke pilte ja uurisime tähti ja jalutasime tagasi.
Siis hakkasime tortue luhti vastkoorunud poegi kohtama. 10cm kilp., kokku eh koos pea-sabaga 15cm. Sellised pisikesed kühveldasid mööda liiva ringi, valdavalt vee poole, aga ka igale poole mujale. Näiteks taskulambi valgusvihku. Aitasin selle vihu abil paar kilbut veepiirini, ise sain samal ajal vist isegi pildi ja video.
Selline tore õhtu.
juhtus nii, et oli ainult 80 kilo vaja puhtaks saada. Edasi ütles F, et oleme vabad, kui need ise frigodoomi ära sõidutasime. Nii et nädalavahetus algas juba ennelõunal. Pärast frigodoomi läksime otse randa, see ju seal samas. Oli küll mõõn ning ujuma ei tkkunud, aga nägime omajagu looduset – teokarpidesse kolinud vähikesi, veepiiril toitu otsivat lindu (ehk roheline iibis?) ning mindit kullilaadset, kes postiotsas rahulikult krabi sõi ja ennast üldse segada ei lasnud kui teda pildistasime.
Ja krabisid, kes liiva sisse omale auke kaevasid. Kardan neid päris, eriti õhtuti, kui kunagi ei tea, kas nad kavatsevad lambivalgusesse joosta (ehk siis mulle otsa) või sellest eemale. Kardan, et õni suur kuri krabi jookseb lulle otsa ja hammustab varbast.
Pärast päikesevõttu tegime kontoris lõuna-interneti-puhkepausi.
õhtupoolikul tegime Cayennes turiste: võtsin om auue lemmikraamatu ette ja sealt näpuga kaardil järge ajades ja kõrvale aastaaerve ja fakte vuristades käisime linna vaatamisväärsused läbi. Võttis täitsa mitu tundi, aga olime õnneks mõnusa õhtu valinud jalutuseks.
Näiteks:
Kalmistu – hauad on keraamilistest plaatidest, terve pere ühes ‘vannitoas’, kus on luuletusi ja kaunistusi ja sisse graveeritud fotosid. Ka lilled on enamasti keraamilised, laadilt reljeefselt üles tulevad. Teistmoodi, pean tunnistama et naudin eesti metsa matmise kommet rohkem.
Botaanikaaed – meie mõistes ilus park. Sillakeste ja käänuliste teede ja capoeirat harjutavate poistega. Polnudki seal veel seni käinud. Rajatud 1820 Kuningliku aia nime all, algul suisa 11 ha ja sisaldas taimi paljudest prantsuse ülemerekolooniatest.
Cayenne katedraal - linna vanim kirik, alustati 1823, ehitati 10 aastat L. Héderi platsile.
Mere äär, ja ‘rannapark’ – raamatus olev foto tõestab, et kunagi seal oli tõepoolest merevaade. Et olime seal parasjagu päikeseloojangu paiku, istusime ja vaatasime värvi muutvat taevast ja pilvi ja oli ka ilus.
Palmideväljak – rajatud 1821 Rsplanaadi välaku nime all. 1834 istutati isnna 456 Roystonea oleraceat. praegu on seal palme… vähem, palju vähem. Ühtlasi sisaldab marianne büsti ja kellegi Félix Eboué monumenti ning õhtusel ajal hulgaliselt burksiputkasid.
Järjekordne L.Héderi plats – pole aimugi kellega on tegu, aga nähtavasti on ta tähtis. Platsi taga on vana prefektuurimaja ja keset platsi purskkaev- üks neljast avalikust purskkaevust mis loodi 19 sajandil eesmärgiga avalikumaks teha joodavat vett.
La poudriere – kuna olen prantsuse keelses relvatemaatikas nõrk, siis pakun et tegemist oli lõhkeainehoidlaga. Välismüürid ligi 2 meetrit paksud, tänapäeval sisaldab endas aegajalt näitusi.
Cépérou kindlus selle künka otsas, kust on õhtuti ilus merele ja linnale vaadata – 1643, 27 novembril randus Rémires üks laev. Seal tulid 300 varustust kandvat meest ja paar nina, kes kaks päeva läbi džungli kõndides indiaanlastega kokku said. Vaesed lollikesed jugatasid valgele mehele hea künka kätte – seal on hea merele lähenevaid laevu näha. Valge mees võttiski künka endale ja kalles selle otsast nii teiste valgete kui ka indiaanlaste endi vastu.
Ja see silt, mis vana sadama lähedal viitab ININI peale, viib kohalike kunstnike näitusesaali
Kultuuri kui palju, eksju.
Pärast läksime Rémiresse randa kilpkonni otsima. Tortue luth’I munemisperiood on just lõpule jõudnud ja neid me kahjuks ei kohanud, et K peab ise järgmisel aastal neid vaatama minema. Küll aga kohtusime kahe tortue olivatairega (Lepidochelys olivacea), olid teised 50-80 sentimeetrid ja tundusid mulle üsna pisikesed. Raamat aga väidab, et kaaluvad 35-55 kilo. Liivale jäi neist lüll ainult vaevumärgatav lohistusjälg. Pärast tortue luthi oli liiv nagu roomtraktoriga üles küntud.
Tegime pimedas rannas natuke pilte ja uurisime tähti ja jalutasime tagasi.
Siis hakkasime tortue luhti vastkoorunud poegi kohtama. 10cm kilp., kokku eh koos pea-sabaga 15cm. Sellised pisikesed kühveldasid mööda liiva ringi, valdavalt vee poole, aga ka igale poole mujale. Näiteks taskulambi valgusvihku. Aitasin selle vihu abil paar kilbut veepiirini, ise sain samal ajal vist isegi pildi ja video.
Selline tore õhtu.
31 juuli, laupäev
üritasin hommikul Matourys jalutades madalat profiili ja nina maas hoida. Läks enamvähem läbi. Ainult mu lemmikrattasõidumees tervitas eemalt.
Turul olin samuti alalhoidlik ning ei lasnud k-l kuhugi eemale triivida.
Ja pärast seda läskimegi varsti ära kodu poole. Teel väike sentier botanique, kus vahepeal kõik sildid olid ära lagunenud, mädanenud, hallitanud ja samblasse kasvanud. Neid oli järel umbes poole vähem kui mõned kuud tagasi.
Üks natuke veider müüt ka:
Kunagi ammu elas suur indiaanikuningas Cépérou. Ta valitsemisala oli suur-suur – kogu Orénoque jõe ja Amazoonase delta vaheline maa. Kuninga poja nimi oli Cayenne. Sealt lõunapoole, otse üle jõe oli teine, Brasiilia indiaanikuningas, kellel oli Belémi nimeline tütar. Otseloomulikult les deux jeunes gens tombèrent éperdument amoreux.
Aga nisama ei või ju tütart ära anda – brasiilia mees korraldas suured pidustused mille raames kutsuti kokku kõik kosilased kellele korraldati võistlusi. Cayenne polnud loll – ta ostis ära Brasiilia kuninga nõuandja Montabo ja lasi tal endale kirjutada,mis ja kuidas peab tegema, et tüdruk endale saada.
Ja nii läkski.
Tütre lahkumine loomulikult kurvastas isa. Nii et ta pani oma külale nimeks Belém. Kuninga asi, võib ju vabalt linnu ümber nimetada.
(Nüüd tuleb see minu jaoks veider osa)
Põhjapoolne Guiaana indiaanikuningas tegi samasuguse žesti ja njimetas oma küla oma poja järgi. Nii sündiski Cayenne.
üritasin hommikul Matourys jalutades madalat profiili ja nina maas hoida. Läks enamvähem läbi. Ainult mu lemmikrattasõidumees tervitas eemalt.
Turul olin samuti alalhoidlik ning ei lasnud k-l kuhugi eemale triivida.
Ja pärast seda läskimegi varsti ära kodu poole. Teel väike sentier botanique, kus vahepeal kõik sildid olid ära lagunenud, mädanenud, hallitanud ja samblasse kasvanud. Neid oli järel umbes poole vähem kui mõned kuud tagasi.
Üks natuke veider müüt ka:
Kunagi ammu elas suur indiaanikuningas Cépérou. Ta valitsemisala oli suur-suur – kogu Orénoque jõe ja Amazoonase delta vaheline maa. Kuninga poja nimi oli Cayenne. Sealt lõunapoole, otse üle jõe oli teine, Brasiilia indiaanikuningas, kellel oli Belémi nimeline tütar. Otseloomulikult les deux jeunes gens tombèrent éperdument amoreux.
Aga nisama ei või ju tütart ära anda – brasiilia mees korraldas suured pidustused mille raames kutsuti kokku kõik kosilased kellele korraldati võistlusi. Cayenne polnud loll – ta ostis ära Brasiilia kuninga nõuandja Montabo ja lasi tal endale kirjutada,mis ja kuidas peab tegema, et tüdruk endale saada.
Ja nii läkski.
Tütre lahkumine loomulikult kurvastas isa. Nii et ta pani oma külale nimeks Belém. Kuninga asi, võib ju vabalt linnu ümber nimetada.
(Nüüd tuleb see minu jaoks veider osa)
Põhjapoolne Guiaana indiaanikuningas tegi samasuguse žesti ja njimetas oma küla oma poja järgi. Nii sündiski Cayenne.
1 august 2010, pühapäev
pärast pikka hommikut läksime kullakaevanduse teed mööda alla, nagu lubatud. Liiklus oli tihe – üsna kodulähedal sõitsid vastu D ja Francois, lubas meid pärast peale võtta, kes olid käinud lõkse üles panema ja poolel teel jalutas vastu pr F koos koertega. Tihedalt asustatud paigas elame ikka.
Sai üpris pikk käik, sest peale sildasid hüppasime ühele idapoolsele teele ja uudistasime mööda seda. Eriti midagi ei kohanud, oma osa mängis keskpäev ja teise osa mitmepäevane kuivus – tee oli tihedalt täis krabisevaid lehti ning isegi hea tahmise korral polnud võimalik vaikselt liikuda. Suurim leid oli teelõik, kus olid jaaguari käpajäljed. Need on ümaramad ja hästi natuke suurema diameetriga kui puuma omad.
Samuti ei kohanud ei tapiiri ega elektriangerjat.
Küll õnnestus aga kohata hulgaliselt parmusid. Tundub, et neil on sama suhtumine, mis ülejäänud kohalikel. Ehk siis – rünnake blondiini. Nad kõik huvitusid ainult minust, K-d ei puudutanud ükski, samas kui ma sain õhtuks kümneid hammustusi ja tapsin tubli ämbritäie parme. Ilma liialdusteta.
Tundub, et K eesmärk polegi asju silmata ega kohata. Ta lihtsalt rahmeldab niisama, et oleks tegevust. sellegipoolest huvitav ekskursioon kohtadesse kus veel käinud polnud.
Tagasiteel sõitiski vastu Francois, ütles et käib all ära ja võime auto peale hüpata, siis me ei pea ennast piinama. Tal oli vist üsna veider vaadata kaht näost punast põhjamaalast, kes talle nagu ühest suust kinnitasid, et see tõus on parim osa teekonnast. Aga mulle see ülestõus tõesti meeldib. See, et all järsema osa peal on veel madalama koha kuumus ja mäkke tõustes algul on pulss üleval, aga siis saab järsk osa mööda ja tuleb vastu mäele iseloomulik udusus ja jahedus. Või, noh, väiksem palavus.
pärast pikka hommikut läksime kullakaevanduse teed mööda alla, nagu lubatud. Liiklus oli tihe – üsna kodulähedal sõitsid vastu D ja Francois, lubas meid pärast peale võtta, kes olid käinud lõkse üles panema ja poolel teel jalutas vastu pr F koos koertega. Tihedalt asustatud paigas elame ikka.
Sai üpris pikk käik, sest peale sildasid hüppasime ühele idapoolsele teele ja uudistasime mööda seda. Eriti midagi ei kohanud, oma osa mängis keskpäev ja teise osa mitmepäevane kuivus – tee oli tihedalt täis krabisevaid lehti ning isegi hea tahmise korral polnud võimalik vaikselt liikuda. Suurim leid oli teelõik, kus olid jaaguari käpajäljed. Need on ümaramad ja hästi natuke suurema diameetriga kui puuma omad.
Samuti ei kohanud ei tapiiri ega elektriangerjat.
Küll õnnestus aga kohata hulgaliselt parmusid. Tundub, et neil on sama suhtumine, mis ülejäänud kohalikel. Ehk siis – rünnake blondiini. Nad kõik huvitusid ainult minust, K-d ei puudutanud ükski, samas kui ma sain õhtuks kümneid hammustusi ja tapsin tubli ämbritäie parme. Ilma liialdusteta.
Tundub, et K eesmärk polegi asju silmata ega kohata. Ta lihtsalt rahmeldab niisama, et oleks tegevust. sellegipoolest huvitav ekskursioon kohtadesse kus veel käinud polnud.
Tagasiteel sõitiski vastu Francois, ütles et käib all ära ja võime auto peale hüpata, siis me ei pea ennast piinama. Tal oli vist üsna veider vaadata kaht näost punast põhjamaalast, kes talle nagu ühest suust kinnitasid, et see tõus on parim osa teekonnast. Aga mulle see ülestõus tõesti meeldib. See, et all järsema osa peal on veel madalama koha kuumus ja mäkke tõustes algul on pulss üleval, aga siis saab järsk osa mööda ja tuleb vastu mäele iseloomulik udusus ja jahedus. Või, noh, väiksem palavus.
Subscribe to:
Posts (Atom)