31 juuli, laupäev

üritasin hommikul Matourys jalutades madalat profiili ja nina maas hoida. Läks enamvähem läbi. Ainult mu lemmikrattasõidumees tervitas eemalt.
Turul olin samuti alalhoidlik ning ei lasnud k-l kuhugi eemale triivida.
Ja pärast seda läskimegi varsti ära kodu poole. Teel väike sentier botanique, kus vahepeal kõik sildid olid ära lagunenud, mädanenud, hallitanud ja samblasse kasvanud. Neid oli järel umbes poole vähem kui mõned kuud tagasi.

Üks natuke veider müüt ka:
Kunagi ammu elas suur indiaanikuningas Cépérou. Ta valitsemisala oli suur-suur – kogu Orénoque jõe ja Amazoonase delta vaheline maa. Kuninga poja nimi oli Cayenne. Sealt lõunapoole, otse üle jõe oli teine, Brasiilia indiaanikuningas, kellel oli Belémi nimeline tütar. Otseloomulikult les deux jeunes gens tombèrent éperdument amoreux.
Aga nisama ei või ju tütart ära anda – brasiilia mees korraldas suured pidustused mille raames kutsuti kokku kõik kosilased kellele korraldati võistlusi. Cayenne polnud loll – ta ostis ära Brasiilia kuninga nõuandja Montabo ja lasi tal endale kirjutada,mis ja kuidas peab tegema, et tüdruk endale saada.
Ja nii läkski.
Tütre lahkumine loomulikult kurvastas isa. Nii et ta pani oma külale nimeks Belém. Kuninga asi, võib ju vabalt linnu ümber nimetada.
(Nüüd tuleb see minu jaoks veider osa)
Põhjapoolne Guiaana indiaanikuningas tegi samasuguse žesti ja njimetas oma küla oma poja järgi. Nii sündiski Cayenne.