1 august 2010, pühapäev

pärast pikka hommikut läksime kullakaevanduse teed mööda alla, nagu lubatud. Liiklus oli tihe – üsna kodulähedal sõitsid vastu D ja Francois, lubas meid pärast peale võtta, kes olid käinud lõkse üles panema ja poolel teel jalutas vastu pr F koos koertega. Tihedalt asustatud paigas elame ikka.
Sai üpris pikk käik, sest peale sildasid hüppasime ühele idapoolsele teele ja uudistasime mööda seda. Eriti midagi ei kohanud, oma osa mängis keskpäev ja teise osa mitmepäevane kuivus – tee oli tihedalt täis krabisevaid lehti ning isegi hea tahmise korral polnud võimalik vaikselt liikuda. Suurim leid oli teelõik, kus olid jaaguari käpajäljed. Need on ümaramad ja hästi natuke suurema diameetriga kui puuma omad.
Samuti ei kohanud ei tapiiri ega elektriangerjat.
Küll õnnestus aga kohata hulgaliselt parmusid. Tundub, et neil on sama suhtumine, mis ülejäänud kohalikel. Ehk siis – rünnake blondiini. Nad kõik huvitusid ainult minust, K-d ei puudutanud ükski, samas kui ma sain õhtuks kümneid hammustusi ja tapsin tubli ämbritäie parme. Ilma liialdusteta.
Tundub, et K eesmärk polegi asju silmata ega kohata. Ta lihtsalt rahmeldab niisama, et oleks tegevust. sellegipoolest huvitav ekskursioon kohtadesse kus veel käinud polnud.

Tagasiteel sõitiski vastu Francois, ütles et käib all ära ja võime auto peale hüpata, siis me ei pea ennast piinama. Tal oli vist üsna veider vaadata kaht näost punast põhjamaalast, kes talle nagu ühest suust kinnitasid, et see tõus on parim osa teekonnast. Aga mulle see ülestõus tõesti meeldib. See, et all järsema osa peal on veel madalama koha kuumus ja mäkke tõustes algul on pulss üleval, aga siis saab järsk osa mööda ja tuleb vastu mäele iseloomulik udusus ja jahedus. Või, noh, väiksem palavus.