10 08 10

eile õhtul tuli K cacaost rõõmusõnimiga – vaid 200kg ja enne ülehomset uut tulemas pole. See tähendab, et tänane tööpäev algas normaalajal, sisaldas tervelt tunnist lõunat ning lõppes tund enne prantsuse keskmist. Vähemalt meile, kes autot sõitma ei pea.
Lubasin küll, et sel puhul põõnan hommikul seitsmeni jalutuskäigu asemel, aga juhtus nii, et ärkasin ikka hommikul ning tegelesin hoopis kirjandusega. Natuke tunnen juba, et midagi muutub lihtsamaks ja kiiremaks. Pole eelmise nädala uusi sõnu viitisnud ära õppida, ja ikkagi läheb lihtsamaks. Olen tubli.

Õhtupoolik oli jalutamiseks. Ilm oli elukate nägemiseks soodus – parasjagu paistis päike ja merelt olid lähenemas kohe-tuleb-tugev-vihm tumedad pilved. Mis tähendab, et kõik ajasid kiiruga omi asju. Otsisin endale päris ise röövikud keda pildistada. Polnudki nii raske. Ja sel imelikul sa-ei-näe-misd linnul oli sõber külas.
Lind on pruunikas ja hallikirju, veidralt lapiku olemisega. Vist selleks et puutükki või kuiuvanud lehte meenutada. Ja kui ta sind märkab, siis lendab ta eemale, mitte päriselt ära, aga nii 10 meetrit eemale ja istub seal ja luksub. Vähemalt see näeb välja nagu ta luksuks.
Siis oli järg mesilaste käes. Kaks mesimummi ajasid tee kõrval juttu. Ehk siis joonistasid kaheksais ja sumistasid samal ajal kõvasti. Vaatasin neid oma 1o minutit. Üks joonistas ringi ja istus lehele, siis tegi teine kaheksa ja läks esimesest hästi lähedalt mööda, siis tuli esimene üles ja tegi ka kaheksa jnejne. Parajad lobamokad tundusid igatahes.

Selleks ajaks olid algul eemal olnud pilved juba nii lähedale jõudnud, et keerasi heaga otsa ümber. Üsna varsti hakkas ka sadama. Seda polegi juba kaks ja pool päeva juhtunud, teeb ainult head. Pakkisin varustuse ilusti kotti ja vandsisin vihmas kodupoole. Vahelduseks oli tore olla mitte kõige valjem loodusjõud lähiümbruses – viimasel ajal kipuvad lehed jalgade all hirmsasti krõbisema. Nüüd võttis vihm krõbina ära ja pladistas ise samal ajal kõvasti-kõvasti.
Tänu sellele sain loomaga kokku:
Eemalt näen, et teel nuusib keegi usinasti maad (Ehk kaotas oma juustuvõileiva ära ja otsib nüüd seda?). vaatasin teda eemalt, aga et tema mind märamagi ei teinud ja muudkjui nuuskis, läksin tasapisi lähemale. Umbes nelja meetri peal jäin jälle seisma. Loomake oli kähriku suuruse ja olemisega, ainult et käpad-kõht must, siis kõrvade kohal valge triip ja edasi ülespoole hall. Raamat ütleb, et ta nimi on Grison või Huron, ladina keeli Galictis vittata.
Ja ta ikka veel, vaeseke, polnud oma lõunaenet leidnud. Mõtlesin, et kui ta juba nii lähedale on omale lasnud, siis ehk laseb pilti ka teha.
Vihma sadas endiselt kõvasti ja kõik asjad olid endiselt kotis kilekottide sees ja vahel. Tegin koti tasapisi lahti, selle peale tõstis ta ka lõpuks pea üles. ‘tere, a kaotasin oma lõunasöögi ära. Kas sa tead, kus mu lõuna on?’
Või, noh, vähemalt ei jooksnud ta minema vaid jäi mulle otsa vaatama. Aga selle peale kui kotis kilekotist fotokat välja hakkasin krõbistama, arvas ta vist et oma kahvlit otsin et tema asemel võileib ära süüa, ja jooksis solvunult minema.
Jälle üks tore kohtumine ja tore loomake nimekirjas juures.


Kui puulehed on mitu päeva kuivanud, on nad lisaks krabisemisele ka tahked j kujuhoidvad. Sellised poolringiks kuivanud paadikesed. Ja siis kui järsku hakkab suurte piiskadega vihma sadama, kukuvad piisad lektede ühele või teisele otsale, või hoopis küljele… ja tee näeb välja nagu ‘konnamäng’, see kus peab plastmassist konnale saba peale vajutama, et ta hüppaks. Suure hooga alla tulevad piisad panevad lehed hüppama. See on tore vaatepilt, pean sellest video tegema.

Loomadest veel nii palju, et Plõks, see suur roosa röövik, tegi eelmisel nädala lõpuks omale kookoni. Et ta ‘pesa’ oli läbipaistvas jäätisekarbis ja kookon on küljega vastu selle seina, saan natuke läbi karbi uudistada, mida tulevane liblikas seal teeb.
Privaatsusega on meil teadupoolest kehvasti.

Tahaks tangot tantsida.