20 mai, neljapäev
pole sel nädalal veel mitte midagi kirjutanud.
Esmaspäeval andsin veel viimast lihvi kummikutega vihmas ja porilompides mängimisele, oli ka viimane aeg, sest teisipäev oli puha põuane. Mõnel hetkel paistis isegi päike!
Aga hoolimata sellest sokikuivatuspausist tundsin ennast iga tunniga üha kehvemini ja õhtuks otsustasin suisa, et olen haige. Ninaõõnest kopsudeni ulatuv herpes oli tugev vihje. Või, noh, päris NII hull see asi ei ole, aga üsna-üsna läbi oli olla. Niisiis veetsin kolmapäeva ja suurema osa neljapäevast unereziimil. Voodiržiim oleks olukorra alahindamine, sest magada saab ka laua taga, hamakis, tegelikult ka süüa tehes ja ennast pestes. Ärksamatel hetkedel arendasin kokandust ja tegin piruka ja pannkooke. Asi, milles on hapukooretainas ja palju juustu ja sinki ei saa ebaõnnestuda. Küll saavad täiestimittemidagiütlevad olla pannkoogid, mis koosnevad kookospiimast ja kolmanddikus kookoshelvestest. Lisaks saavad, või noh, ongi, täiesti ümberpööramatud. Küll on aga praetud banaanid laimi-suhkrusiirupis liiga head.
Selline nädal ongi olnud. Arvan, et olen viimase kahe päevaga maganud oma normaalse nädala normi täis. Täna oli valitud hetkedel juba täiesti teadvusel oleku tunne. Seega on õige aeg homme tööle minna.
Saturday, May 22, 2010
21 mai, reede
kui vihm lõppes, võtsin ennast kokku ja läksin ka raiesmikule. Kõik kindad olid juba kasutuses, päris tükk aega sain ükshaaval kindaid taga ajada.
Need poisid on veel rumalamad metsamehed, kui mina. Vähemalt on neile omane põhimõte, et raha saamiseks tehakse tööd. Nii et nad tõesõna teevad pidevalt midagi. Imelise aegluse ja täieliku eesmärgita, aga tõepoolest – tegelased pidevalt teevad midagi. Või vähemalt asjasse süvenemata nii näib.
Et vähemalt ise kasulik olla, viskasin kodujärve äravoolukanalist sisse vajunud kruusa välja ja üritasin üht lõketest põlema panna.
Sain küll võtta, et ma nii suurepärase mitmekümne aasta grillsöe varu otsas jändan, mis niikuinii kohe põlema läheb, aga enne lõunale minekut olid olemas leegid ja suurepärased söed olid endiselt pärja puiduhunniku alaosas soojas.
Pärastlõunsal tagasi ikkagi ei läinud. Pea oli paks ja valutas. Mis on veider – mul pole pribleemi sellise enesetundega trenni minna ja endast maksimumi anda, aga metsas jäävad saapad pidevalt okste taha kinni ja saehääl lõikab kolpa sisse ja kuuled pidevalt kõrvus oma hingeldamist ja südametukseid… et siis ei ole üldse hea.
On asju, mis tunduvad siin nii igapäevased ja normaalsed, mida tegelikult ‘päriselt’ ju ei tee.
Kui su toidu sisse maandub herilane, üritad kõige pealt teda ära ajada. Kui ta ei lähe, vaid möllab su söögis edasi, võtad lihtsalt kahvliga sealt, kus parasjagu herilast ei ole.
Kui näed parasjagu potil istudes ägedat looma, hõikad pikemalt mõtlemata, jou, kuule, tule vaata seda elukat! Heal juhul jõuad siiski enne ukse avanemist püksid üles tõmmata.
Ja miskipärast ei tundu absoluutselt üllatav söögilauavestluse käigus kuulda küsimust ‘millal sa viimati verd andsid? Oled sa ikka kindel, et sul HI viirust pole?’. Sest ma ju tõepoolest olen haige rohkem kui terve.
Arvan, et pean apteeki jälle väikese varanduse jätma, ja ennast taaskord ravima hakkama.
kui vihm lõppes, võtsin ennast kokku ja läksin ka raiesmikule. Kõik kindad olid juba kasutuses, päris tükk aega sain ükshaaval kindaid taga ajada.
Need poisid on veel rumalamad metsamehed, kui mina. Vähemalt on neile omane põhimõte, et raha saamiseks tehakse tööd. Nii et nad tõesõna teevad pidevalt midagi. Imelise aegluse ja täieliku eesmärgita, aga tõepoolest – tegelased pidevalt teevad midagi. Või vähemalt asjasse süvenemata nii näib.
Et vähemalt ise kasulik olla, viskasin kodujärve äravoolukanalist sisse vajunud kruusa välja ja üritasin üht lõketest põlema panna.
Sain küll võtta, et ma nii suurepärase mitmekümne aasta grillsöe varu otsas jändan, mis niikuinii kohe põlema läheb, aga enne lõunale minekut olid olemas leegid ja suurepärased söed olid endiselt pärja puiduhunniku alaosas soojas.
Pärastlõunsal tagasi ikkagi ei läinud. Pea oli paks ja valutas. Mis on veider – mul pole pribleemi sellise enesetundega trenni minna ja endast maksimumi anda, aga metsas jäävad saapad pidevalt okste taha kinni ja saehääl lõikab kolpa sisse ja kuuled pidevalt kõrvus oma hingeldamist ja südametukseid… et siis ei ole üldse hea.
On asju, mis tunduvad siin nii igapäevased ja normaalsed, mida tegelikult ‘päriselt’ ju ei tee.
Kui su toidu sisse maandub herilane, üritad kõige pealt teda ära ajada. Kui ta ei lähe, vaid möllab su söögis edasi, võtad lihtsalt kahvliga sealt, kus parasjagu herilast ei ole.
Kui näed parasjagu potil istudes ägedat looma, hõikad pikemalt mõtlemata, jou, kuule, tule vaata seda elukat! Heal juhul jõuad siiski enne ukse avanemist püksid üles tõmmata.
Ja miskipärast ei tundu absoluutselt üllatav söögilauavestluse käigus kuulda küsimust ‘millal sa viimati verd andsid? Oled sa ikka kindel, et sul HI viirust pole?’. Sest ma ju tõepoolest olen haige rohkem kui terve.
Arvan, et pean apteeki jälle väikese varanduse jätma, ja ennast taaskord ravima hakkama.
Saturday, May 15, 2010
möödunud nädala suursündmus oli kahtlemata parasiidieemaldus.
et mina polnud ei parasiit ega selle peremees, olen asjaga vaid lõdvalt, fotograafi ja kaameramehena, seotud
käe sees nägi ta välja selline
juba eemaldatult selline
tegemist on ühe kärbsega, kes muneb sääse peale. ja sääsk viib londistades kärbse muna peremehesse, kust see umbes 5 nädala pärast vabatahtlikult väljub.
me kiirustasime teda tagant, lõime maha ja tegime välja tõmmates pooleks..
et mina polnud ei parasiit ega selle peremees, olen asjaga vaid lõdvalt, fotograafi ja kaameramehena, seotud
käe sees nägi ta välja selline
juba eemaldatult selline
tegemist on ühe kärbsega, kes muneb sääse peale. ja sääsk viib londistades kärbse muna peremehesse, kust see umbes 5 nädala pärast vabatahtlikult väljub.
me kiirustasime teda tagant, lõime maha ja tegime välja tõmmates pooleks..
8, laupäev
ma ei saa kontoris kunagi hästi magada. Kas on palav, või kül, õhtu poole ööd põrutavad liikuvad muusikakeskused mööda ja niipea, kui valgeks läheb, hakkab õuel olev kukk kirema (arvan, et selle maja kanalas on ühe eluka kohta veel vähem ruumi, kui kusagil talleggi tehases..).
niisiis ärkasin nagu alati juba kuu paiku kontoripohmakaga.
Viisime F-I auto Bernardile parandada ja saime oma kalli piruka tagasi. Tore oli jälle juhtuda autot, millel saab rooli KEERATA ja pedaale VAJUTADA. Ja mille pidurid töötavad!
Linnas turul otsin inverijuurt (et teha tomati-pelsini-ingverisuppi) ja mingeid veidraid pannkoogi moodi kõvasid saiatooteid. Arvan, et need on maniokijagust.
Ka Cayennes sadas piisavalt kõvasti, et kahelda randa mineku plaani õigsuse. Ostsime siiski jäätist ja limonaadi ja läksime randa. Selleks ajaks muutus ilm õnneks mõnusalt pilvealuseks.
Lainetes, suu soolast vett ja püksid liiva täis, suplemine oli tore ja otsevaatega St Josephile ja Kuradisaarele. Otsisin sealt ka kaasavõtmiseks ühe kookose kaasa.
Ei tea, kas olen seda senini maininud, aga olen praeguseks suurema osa nami-namist läbi lugenud ja paraja koguse sellest oma arvutisse laadinud. Hetkel keskendus kookose, ananassi ja banaanitoitudele ja kariibi piirkonna ja prantuse köögile.
Arvan, et pole kunagi varem nii pika perioodi vältelt nii hästi süüa saanud. Et poearve ja palk on üksteisest sõltumatud, kasutan võimalust osta imelikke toiduaineid ning on ka piisavalt aega ja viitsimist.
Selles mõttes ei jõua O koju minekut ära oodata, et saaks jälle tervisliku toitumisega tegelema hakata.
ma ei saa kontoris kunagi hästi magada. Kas on palav, või kül, õhtu poole ööd põrutavad liikuvad muusikakeskused mööda ja niipea, kui valgeks läheb, hakkab õuel olev kukk kirema (arvan, et selle maja kanalas on ühe eluka kohta veel vähem ruumi, kui kusagil talleggi tehases..).
niisiis ärkasin nagu alati juba kuu paiku kontoripohmakaga.
Viisime F-I auto Bernardile parandada ja saime oma kalli piruka tagasi. Tore oli jälle juhtuda autot, millel saab rooli KEERATA ja pedaale VAJUTADA. Ja mille pidurid töötavad!
Linnas turul otsin inverijuurt (et teha tomati-pelsini-ingverisuppi) ja mingeid veidraid pannkoogi moodi kõvasid saiatooteid. Arvan, et need on maniokijagust.
Ka Cayennes sadas piisavalt kõvasti, et kahelda randa mineku plaani õigsuse. Ostsime siiski jäätist ja limonaadi ja läksime randa. Selleks ajaks muutus ilm õnneks mõnusalt pilvealuseks.
Lainetes, suu soolast vett ja püksid liiva täis, suplemine oli tore ja otsevaatega St Josephile ja Kuradisaarele. Otsisin sealt ka kaasavõtmiseks ühe kookose kaasa.
Ei tea, kas olen seda senini maininud, aga olen praeguseks suurema osa nami-namist läbi lugenud ja paraja koguse sellest oma arvutisse laadinud. Hetkel keskendus kookose, ananassi ja banaanitoitudele ja kariibi piirkonna ja prantuse köögile.
Arvan, et pole kunagi varem nii pika perioodi vältelt nii hästi süüa saanud. Et poearve ja palk on üksteisest sõltumatud, kasutan võimalust osta imelikke toiduaineid ning on ka piisavalt aega ja viitsimist.
Selles mõttes ei jõua O koju minekut ära oodata, et saaks jälle tervisliku toitumisega tegelema hakata.
9 mai, emadepäev, Oti nimepäev, kõht-liiga-täis-päev
hommikul pigistas O lõpuks oeti oma käe seest selle vagla sabaotsa välja. Tõeliselt rõvedate inimestega tegime enne tegelase kegzst eemaldamist pool tundi iga nurga alt pilti. Kui tihti sa ikka käes elutsevaid loomi kohtad.
Väljatõmbamisel läks tegelane katki, sest ta teine otsa oli jäme ja rõve. Vist paremini kehasse kinnitumiseks. Või on asi selles, et su silma all välja tõmmatud parasiidid on palju koledamad, kui õpikupildi parasiidid.
Nüüd on O veel haigem kui enne. Vähemalt välja näeb palju väsinum ja õnnetum.
Edasi läksime natukeseks jalutama.
Karjuvaid raisakotkaid polnud seal, kus lootsime, morphosid ei püüdnud. Küll nägin väga kaunist vaatepilti paarituvate liblikatega. Ausalt, see oli väga ilus, kuidas nad vahepeal tiibu lehvitasid.
Edasi kiskus kulinaarseks. Külmikust leidsime jälle müstiliselt sinna tekkinud pool kooki.
Lõunaks olid pannkoogid.
Ja sel ajal, kui sõime, tuli R ja tõi turistidest ülejäänud pasta bolognese.
Järgmise nädala esimese poole toit oleks kindlustatud, kui see kõik ainult nii kaua säiliks.
Õues sajab ja müristab. Plaan pühapäev metsas turnides veeta jääb minu poolt täitmata. Võib ju olla üks tore päev, kus sa ei saa vihma käev märjaks.
F andis meile kasutada oma videokaamera ja keelas rääkida siia tulnud tegelastega meie tegevusest ravimtaimedega. Kui keegi küsib, siis meie mängime turistidega ja võtame metsa maha.
hommikul pigistas O lõpuks oeti oma käe seest selle vagla sabaotsa välja. Tõeliselt rõvedate inimestega tegime enne tegelase kegzst eemaldamist pool tundi iga nurga alt pilti. Kui tihti sa ikka käes elutsevaid loomi kohtad.
Väljatõmbamisel läks tegelane katki, sest ta teine otsa oli jäme ja rõve. Vist paremini kehasse kinnitumiseks. Või on asi selles, et su silma all välja tõmmatud parasiidid on palju koledamad, kui õpikupildi parasiidid.
Nüüd on O veel haigem kui enne. Vähemalt välja näeb palju väsinum ja õnnetum.
Edasi läksime natukeseks jalutama.
Karjuvaid raisakotkaid polnud seal, kus lootsime, morphosid ei püüdnud. Küll nägin väga kaunist vaatepilti paarituvate liblikatega. Ausalt, see oli väga ilus, kuidas nad vahepeal tiibu lehvitasid.
Edasi kiskus kulinaarseks. Külmikust leidsime jälle müstiliselt sinna tekkinud pool kooki.
Lõunaks olid pannkoogid.
Ja sel ajal, kui sõime, tuli R ja tõi turistidest ülejäänud pasta bolognese.
Järgmise nädala esimese poole toit oleks kindlustatud, kui see kõik ainult nii kaua säiliks.
Õues sajab ja müristab. Plaan pühapäev metsas turnides veeta jääb minu poolt täitmata. Võib ju olla üks tore päev, kus sa ei saa vihma käev märjaks.
F andis meile kasutada oma videokaamera ja keelas rääkida siia tulnud tegelastega meie tegevusest ravimtaimedega. Kui keegi küsib, siis meie mängime turistidega ja võtame metsa maha.
10 mai, metsatöö vaba esmaspäev
hommikuks oli plaan kanakuuti puhastada ja edasi vaadata, mis päev toob. Sest ketiõli saele ei olnud ja metsa seega teha ei saa. Lisaks, arvan, et haige O ei peaks tegelt metsa tegema. Käisime saekaatris, nägin esimest korda selle toredat omanikku, edasi läks aga hoopis nii, et O läks siia ülevaatust tegema tulnud inimestega metsa koomast vaatama, ma valvasin kodu. Samal ajal tegin eksperimenti iga 5 minnuti järel pildistades kuivavaid lehti.
Pärastlõunal vahetasime rollid ja läksin Olivieriga metsa ja ‘aitasin’ tal transektil puuviljaruute teha. Noh, loodetavasti vähemalt eriit ei seganud. Vähemalt mina sain ühe linnuhääle ja ühe puuvilja võrra targemaks.
Taimeruudud on nagu taimeruudud, aga ruutmeetril loendatakse hoopis kõik puuviljad. Liigiti, koguarvu kaupa, selle kaupa, kui paljud on terved ja kui paljud ära söödud. Enamasti oli ruudus mõnikümend vilja, paarist kuni neljast liigist. Ühes ruudus oli kuus liiki, ühes ruudus oli ligi tuhat vilja. Minu jaoks oli see mõnus vaheldus, aga igapäevaselt ei tahaks küll metsas vihmaga keset sääski ja sipelgaid kükitada ja tundide kaupa katkisi puuvilju kõdulehtede alt välja otsida.
Olivier on natuke stereotüüpse phD tudengi välimusega – prillidega, kõhn, alati mitmepäevase (või –nädalase) habemega. Mitte ainult kõhn, aga üldse imepeene kondiga, peenemate sõrmedega kui mul. Olen küll tüdruku kohta ära hooratud kätega, aga ikkagi. Vaatasin täitsa hämmastusega, kuidas ta khakivalged metsariided ja väikesed peened sõrmed metsas üldse kahjustada ei saanud. Viimast ja kõige raskemat ruutu tehes tuli otse mu kükitava tagumiku taha sõdursipelgate rada. Napp vedamine.
Rääkisime töö kõrvale nähtud loomadest ja eesti majadnuslikust olukorrast ja muust elust ja olust. Kahju, et ta jubsa paari päeva pärast ära läheb (Kahju, et unustasin talt kaasautorlust paluda :P). tegin natuke loodushäälte ülesvõtteid ja liiga vähe pilte.
Tgasiteel suure lombi juures nägime aguuti väikest sugulast aguutšit. See on üldse üks loomaviljakas lomp.
Prune de cythere –jäätis maitseb nagu püreestatud ja külmutatud muru. Halvas mõttes.
hommikuks oli plaan kanakuuti puhastada ja edasi vaadata, mis päev toob. Sest ketiõli saele ei olnud ja metsa seega teha ei saa. Lisaks, arvan, et haige O ei peaks tegelt metsa tegema. Käisime saekaatris, nägin esimest korda selle toredat omanikku, edasi läks aga hoopis nii, et O läks siia ülevaatust tegema tulnud inimestega metsa koomast vaatama, ma valvasin kodu. Samal ajal tegin eksperimenti iga 5 minnuti järel pildistades kuivavaid lehti.
Pärastlõunal vahetasime rollid ja läksin Olivieriga metsa ja ‘aitasin’ tal transektil puuviljaruute teha. Noh, loodetavasti vähemalt eriit ei seganud. Vähemalt mina sain ühe linnuhääle ja ühe puuvilja võrra targemaks.
Taimeruudud on nagu taimeruudud, aga ruutmeetril loendatakse hoopis kõik puuviljad. Liigiti, koguarvu kaupa, selle kaupa, kui paljud on terved ja kui paljud ära söödud. Enamasti oli ruudus mõnikümend vilja, paarist kuni neljast liigist. Ühes ruudus oli kuus liiki, ühes ruudus oli ligi tuhat vilja. Minu jaoks oli see mõnus vaheldus, aga igapäevaselt ei tahaks küll metsas vihmaga keset sääski ja sipelgaid kükitada ja tundide kaupa katkisi puuvilju kõdulehtede alt välja otsida.
Olivier on natuke stereotüüpse phD tudengi välimusega – prillidega, kõhn, alati mitmepäevase (või –nädalase) habemega. Mitte ainult kõhn, aga üldse imepeene kondiga, peenemate sõrmedega kui mul. Olen küll tüdruku kohta ära hooratud kätega, aga ikkagi. Vaatasin täitsa hämmastusega, kuidas ta khakivalged metsariided ja väikesed peened sõrmed metsas üldse kahjustada ei saanud. Viimast ja kõige raskemat ruutu tehes tuli otse mu kükitava tagumiku taha sõdursipelgate rada. Napp vedamine.
Rääkisime töö kõrvale nähtud loomadest ja eesti majadnuslikust olukorrast ja muust elust ja olust. Kahju, et ta jubsa paari päeva pärast ära läheb (Kahju, et unustasin talt kaasautorlust paluda :P). tegin natuke loodushäälte ülesvõtteid ja liiga vähe pilte.
Tgasiteel suure lombi juures nägime aguuti väikest sugulast aguutšit. See on üldse üks loomaviljakas lomp.
Prune de cythere –jäätis maitseb nagu püreestatud ja külmutatud muru. Halvas mõttes.
11
olin koduvalves. Tegin kooki, tantsisin, lugesin ja joonistasin. Kui parasjagu ei sadanud, tegin jalutuskäike- Jalutasin terve tunni edasi-tagasi mõnesajameetrisel lõigul, kus alati palju liblikaid on, ja nägin kokku kolme-nejla erinevat püüdmisväärset isendit. Isegi pisikesi ei olnud eriti, kuigi oli ilus päikeseline ilm ja ennelõuna.
Nägin täna uut ilusat sinist liblikat. Tõenäoselt pole siiski tegemist morphoga, sest ta käitumine oli hoopis erinev seninähtust – kui mööduda (näitreks selle sinise rätiku lehvides), siis ta küll hetkekt tõuseb lendu ja lendab atraktiivsest asjast mööda, aga ainult selleks et lähimale puutüvele tiivad avatult maandud ja ootama jääda. Samas, kui talle järele minna, lendab ta eest ära.
Ajasin liblikat päris mitu aega niimoodi taga ja püüdmata ta jäigi.
Kuuga on enamusliigid välja vahetunud, tavalisi metalliksiniseid plõnne pea polegi enam, on veel heledamad ja mustade tiivaäärtega ja mõned suured liigid, kes mitme meetri kõrgusel hõljuvad.
Õhtul oli laetala küljes suur skorpion.
olin koduvalves. Tegin kooki, tantsisin, lugesin ja joonistasin. Kui parasjagu ei sadanud, tegin jalutuskäike- Jalutasin terve tunni edasi-tagasi mõnesajameetrisel lõigul, kus alati palju liblikaid on, ja nägin kokku kolme-nejla erinevat püüdmisväärset isendit. Isegi pisikesi ei olnud eriti, kuigi oli ilus päikeseline ilm ja ennelõuna.
Nägin täna uut ilusat sinist liblikat. Tõenäoselt pole siiski tegemist morphoga, sest ta käitumine oli hoopis erinev seninähtust – kui mööduda (näitreks selle sinise rätiku lehvides), siis ta küll hetkekt tõuseb lendu ja lendab atraktiivsest asjast mööda, aga ainult selleks et lähimale puutüvele tiivad avatult maandud ja ootama jääda. Samas, kui talle järele minna, lendab ta eest ära.
Ajasin liblikat päris mitu aega niimoodi taga ja püüdmata ta jäigi.
Kuuga on enamusliigid välja vahetunud, tavalisi metalliksiniseid plõnne pea polegi enam, on veel heledamad ja mustade tiivaäärtega ja mõned suured liigid, kes mitme meetri kõrgusel hõljuvad.
Õhtul oli laetala küljes suur skorpion.
12, kolmapäev
ma ei teinud täna mitte midagi. Ausalt. Lugesin ja kijrutasin kirju ja valvasin kodu. Et o ei peaks oma parasiidijärgses palavikus metsa tegema, sõitis tema Frigodoomi.
Päris nõme, et mina olin see, kes nii kokkuvõttes pakju rohkem puhata saab.
Olivier sõidab täna ära prantsusmaale. Rääkis enne, kui usumatu on, et ta läheb üle pika aja kuhugi, kus ta pole pidevalt märg ja kleepuv ja äka. Jah, hommikul on ta juba oma kodus, esmaspäeval tagasi laboris.
Pärast seda, kui viimati uue voodipesu saime, saime mõlemad mingid veidrad sügelevad punnid. Mitte allergilised, aga mingi parasiidi omad. Olen otsinud ja otsinud, aga ei leia nagu midagi ega kedagi. Kas mikroskoopiline elukas saab nii suuri punne tekitada?
haigused käivadki inimesi pidi, mitte kive ja kände mööda
ema
homme on taevaminekupüha. Siin maal ametlik püha. Oleks siin mõni piibel, millest selleteemalist taustalugu lugeda. Mind täitsa huvitaks.
ma ei teinud täna mitte midagi. Ausalt. Lugesin ja kijrutasin kirju ja valvasin kodu. Et o ei peaks oma parasiidijärgses palavikus metsa tegema, sõitis tema Frigodoomi.
Päris nõme, et mina olin see, kes nii kokkuvõttes pakju rohkem puhata saab.
Olivier sõidab täna ära prantsusmaale. Rääkis enne, kui usumatu on, et ta läheb üle pika aja kuhugi, kus ta pole pidevalt märg ja kleepuv ja äka. Jah, hommikul on ta juba oma kodus, esmaspäeval tagasi laboris.
Pärast seda, kui viimati uue voodipesu saime, saime mõlemad mingid veidrad sügelevad punnid. Mitte allergilised, aga mingi parasiidi omad. Olen otsinud ja otsinud, aga ei leia nagu midagi ega kedagi. Kas mikroskoopiline elukas saab nii suuri punne tekitada?
haigused käivadki inimesi pidi, mitte kive ja kände mööda
ema
homme on taevaminekupüha. Siin maal ametlik püha. Oleks siin mõni piibel, millest selleteemalist taustalugu lugeda. Mind täitsa huvitaks.
13 mai neljapäev
Tegelesin pikalt seeneniitide fotodelt maha kloonimisega. See on tehav ja andis lootust. Arvan, et see kere peab siinoleku kuidagi vastu. Varsti peaks ju kuivemaks minema ja seen ei tohiks rohkem kasvada, eksju?
Et tagasi minnes uue kere ostan, teadsin juba enne siia tulekut.
Siis tuli F ja palus paar taime määrata. Tal on erakordne oskus tuua alati need isendid, millel pole ühtki reproduktiivorganit ega vilja. Samas, ta tunneb siinseid taimi nii hästi! Vaatab peale ja ütleb perekonna.
Täna on eriti närvesööv ilm – kõigepealt sajab, siis sajab kõvasti ja siis jääb järgi. Umbes tunni jooksul on kuiv ja kohati isegi päikeseline. Siis hakkab kõik jälle otsast peale. See ilm ei paista muutuvat, nii et sellest ei tohi lihtsalt välja teha ja tuleb jalutama minna.
Lisaks üritavad mingid herilaselaadsed magamistoa lakke vist pesa teha. Tiirutavad seal ringi. Lasime mürki ja panime natukeseks aknad kinni. Aga niipea, kui aknad jälle avada (sest tuba on ikka tõeline gaasikamber muidu), on need elajad tagasi.
Pärastlõunal jalutasime vanasse kaevandusse. Nüüd on see ametlikult vana kevandus - autod, inimesed, varustus on läinud. Ainult teed on veel, esialgu, alles.
Uudistasime pikatl kaevurite vanas kodus. See oli nii puhas ja korras, nagu tuleksid iga hetk mehed töölt koju. Laagri nurgas hiiglaslikes riiulites pinnaseproovid.
Langesin nii madalale, et varastasin seina pealt ühe peegli. Tunnen tantsides sellest pidevalt puudust. Siis tuli mängu karma ja esimese laudtee nurgal kukkusin. Peegel läks katki ja jalg sai siniseks. Võtsin õppust ja häbenesin, et niisugusele patumõttele üldse tulin.
Küll aga varastasime sealt suure kobara tooreid banaane ja pipraid.
O on ikka veel haige.
Suremine enne pensioniikka jõudmist on kõige sotsiaalselt vastutustundlikum tegi, mida inimene teha saab.
Jeremy Clarkson
Tegelesin pikalt seeneniitide fotodelt maha kloonimisega. See on tehav ja andis lootust. Arvan, et see kere peab siinoleku kuidagi vastu. Varsti peaks ju kuivemaks minema ja seen ei tohiks rohkem kasvada, eksju?
Et tagasi minnes uue kere ostan, teadsin juba enne siia tulekut.
Siis tuli F ja palus paar taime määrata. Tal on erakordne oskus tuua alati need isendid, millel pole ühtki reproduktiivorganit ega vilja. Samas, ta tunneb siinseid taimi nii hästi! Vaatab peale ja ütleb perekonna.
Täna on eriti närvesööv ilm – kõigepealt sajab, siis sajab kõvasti ja siis jääb järgi. Umbes tunni jooksul on kuiv ja kohati isegi päikeseline. Siis hakkab kõik jälle otsast peale. See ilm ei paista muutuvat, nii et sellest ei tohi lihtsalt välja teha ja tuleb jalutama minna.
Lisaks üritavad mingid herilaselaadsed magamistoa lakke vist pesa teha. Tiirutavad seal ringi. Lasime mürki ja panime natukeseks aknad kinni. Aga niipea, kui aknad jälle avada (sest tuba on ikka tõeline gaasikamber muidu), on need elajad tagasi.
Pärastlõunal jalutasime vanasse kaevandusse. Nüüd on see ametlikult vana kevandus - autod, inimesed, varustus on läinud. Ainult teed on veel, esialgu, alles.
Uudistasime pikatl kaevurite vanas kodus. See oli nii puhas ja korras, nagu tuleksid iga hetk mehed töölt koju. Laagri nurgas hiiglaslikes riiulites pinnaseproovid.
Langesin nii madalale, et varastasin seina pealt ühe peegli. Tunnen tantsides sellest pidevalt puudust. Siis tuli mängu karma ja esimese laudtee nurgal kukkusin. Peegel läks katki ja jalg sai siniseks. Võtsin õppust ja häbenesin, et niisugusele patumõttele üldse tulin.
Küll aga varastasime sealt suure kobara tooreid banaane ja pipraid.
O on ikka veel haige.
Suremine enne pensioniikka jõudmist on kõige sotsiaalselt vastutustundlikum tegi, mida inimene teha saab.
Jeremy Clarkson
Saturday, May 8, 2010
mõtlesin päris pikalt, mida sissejuhatuseks kirjutada.
ei mõelnudki välja.
olen nüüdseks aru saanud, et siin ma elangi. et koht on võluv, aga miski pole kunagi täiuslik. Mis tähendab läbimärg olla ja mis tähendab palavusest läbi voodivõrestiku sulada.
olen vaikselt üleni sääsepunniliseks ja metsakriimuliseks muutunud, juuksed on kammimatusest pikaks kasvand ja räägin kõva häälega avalikes kohtades roppusi ja rassistlikke nalju, sest niikuinii ei saa keegi aru.
pilt - mu uusimad koduloomad - einsteinid (sest nad natuke näevad keras olles ajude moodi välja..)
vabandust, Roju, ma pole tõesti sebastiani juba ammu kohanud ja pole tast seega pilti saanud teha.
ei mõelnudki välja.
olen nüüdseks aru saanud, et siin ma elangi. et koht on võluv, aga miski pole kunagi täiuslik. Mis tähendab läbimärg olla ja mis tähendab palavusest läbi voodivõrestiku sulada.
olen vaikselt üleni sääsepunniliseks ja metsakriimuliseks muutunud, juuksed on kammimatusest pikaks kasvand ja räägin kõva häälega avalikes kohtades roppusi ja rassistlikke nalju, sest niikuinii ei saa keegi aru.
pilt - mu uusimad koduloomad - einsteinid (sest nad natuke näevad keras olles ajude moodi välja..)
vabandust, Roju, ma pole tõesti sebastiani juba ammu kohanud ja pole tast seega pilti saanud teha.
6 mai, neljapäev
kuulasin ennelõunal töö kõrvale uut raamatut – ‘the god delusion’
saan aru küll, etolen rikkumata idaeurooplane, aga tundub kuidagi halenaljakas, et seda raamatut ka tegelikult vaja on. Praegu. Kuigi jah, kahekümnes, tehnikasajand on ju seljataga. Käimas on usuvabaduste sajand. Päris hale.
Eriti hakkas kõrva, kui metsas on selle kontinendi põhjapoolne elanikkond – ‘homod said hakkama, saate teie ka! ’ (üleskutse ateistidele ühineda ja mingi avalik liit moodustada, et näidata oma olemasolu ja nõuda õigusi)
Väga pikalt seda siiski kuulata ei saanud, sest juba ennelõunal tuli B ja ütles seda, mida tegelikult Otiga juba paar päeva enne teadsime – et tegemist on vale taimega ja pole vähimatki mõtet raisata aega selle puhastamisele.
Veider, kui heausklikult F arvab, et juhuslikud matsid, kes on üle piiri smuugeldatud, teevad sama perekonna eri liikidel vahet ja korjavad ainult seda õiget. Eriti olukorra,s kus taime on vähe saada ja makstakse kinnise koti kilo eest.
Vähemalt tähendas see meie jaoks seda, et pärastlõunal sai metsa minna. Langetama, ma mõtlen.
Praktikas oli siis nii, et O müttas saega puude vahel ja mina mängisin kummikutega porilompides. See oli paras töö, kuna need kummikud on niiiiiiii suured mulle, et iga samm on paras ettevõtmine. Kuid see oligi pool asja võlust.
Ehitasin porilompide ja ühenduskraavide süsteeme ja hüppasin lompi ja välja. Ja siis hüppasin natuke niisama ka. selleks, et hüppeid kõrgeks saada, on ju jalaraskustega treenimine parim meetod.
Õhtul näitas O lõpuks ometi oma haiget kätt Dantelile. See diagnoosis kohe ühe kärbse, kes käe sees oma ussikesel areneda laseb. O sai mingit õli, R ja DJ tõid talle tubakat, mille mähist teha ja päris rohtu sai ta ka. Vähemalt on nüüd paranemiseks võimalused loodud.
mis siis saab, kui ussike peaks soovima ebamugavaks muudetud elupaigast lahkuda ja järgmise 'makaagi' endale valib?
kuulasin ennelõunal töö kõrvale uut raamatut – ‘the god delusion’
saan aru küll, etolen rikkumata idaeurooplane, aga tundub kuidagi halenaljakas, et seda raamatut ka tegelikult vaja on. Praegu. Kuigi jah, kahekümnes, tehnikasajand on ju seljataga. Käimas on usuvabaduste sajand. Päris hale.
Eriti hakkas kõrva, kui metsas on selle kontinendi põhjapoolne elanikkond – ‘homod said hakkama, saate teie ka! ’ (üleskutse ateistidele ühineda ja mingi avalik liit moodustada, et näidata oma olemasolu ja nõuda õigusi)
Väga pikalt seda siiski kuulata ei saanud, sest juba ennelõunal tuli B ja ütles seda, mida tegelikult Otiga juba paar päeva enne teadsime – et tegemist on vale taimega ja pole vähimatki mõtet raisata aega selle puhastamisele.
Veider, kui heausklikult F arvab, et juhuslikud matsid, kes on üle piiri smuugeldatud, teevad sama perekonna eri liikidel vahet ja korjavad ainult seda õiget. Eriti olukorra,s kus taime on vähe saada ja makstakse kinnise koti kilo eest.
Vähemalt tähendas see meie jaoks seda, et pärastlõunal sai metsa minna. Langetama, ma mõtlen.
Praktikas oli siis nii, et O müttas saega puude vahel ja mina mängisin kummikutega porilompides. See oli paras töö, kuna need kummikud on niiiiiiii suured mulle, et iga samm on paras ettevõtmine. Kuid see oligi pool asja võlust.
Ehitasin porilompide ja ühenduskraavide süsteeme ja hüppasin lompi ja välja. Ja siis hüppasin natuke niisama ka. selleks, et hüppeid kõrgeks saada, on ju jalaraskustega treenimine parim meetod.
Õhtul näitas O lõpuks ometi oma haiget kätt Dantelile. See diagnoosis kohe ühe kärbse, kes käe sees oma ussikesel areneda laseb. O sai mingit õli, R ja DJ tõid talle tubakat, mille mähist teha ja päris rohtu sai ta ka. Vähemalt on nüüd paranemiseks võimalused loodud.
mis siis saab, kui ussike peaks soovima ebamugavaks muudetud elupaigast lahkuda ja järgmise 'makaagi' endale valib?
5 mai, kolmap
täna oli tööd täiesti piisavalt kogu seltskonnale. Pigmenteerunumad mölisesid ja heledamad töötasid. Kuue peale saime sellegipoolest juba enne nelja õhtule.
Õhtul oli leiutajatekülas idülliline: pärast väikest jalutuskäiku tegi K aprikoosikooki, samal ajal kui O ehitas vetsu prügikasti kaanest, köögilaumiinimumist ja jäätisetorbikust ringvälgu reflektorit.
(olles lõpuni aus – reflektor tuli hale ja kook liiga magus)
kõht oli liiga kooki täis ja pea liiga ideedest tühi – vaatasin oma tagumiku liigutamise asemel Pineapple Studiot.
Varem oli trenn koht, kuhu sai minna pead puhkama – sina lihtssalt tee järele, mida teised ees. praegu käib peamine gümnastika aju kallal. Isegi, kui üha enam igasugu treeningvideotele loodan, on pea üha tühjem ja tühjem. Kuidas saab oma keha kasutamine nii keeruline olla!?
Praegune ajusurma kiirendav töö ei aita asjale ka sugugi kaasa.
Jeremy Clarkson “autode kallal”
Valikukriteerium – emakeelsus
Minust võib nii veel autopede saada.
täna oli tööd täiesti piisavalt kogu seltskonnale. Pigmenteerunumad mölisesid ja heledamad töötasid. Kuue peale saime sellegipoolest juba enne nelja õhtule.
Õhtul oli leiutajatekülas idülliline: pärast väikest jalutuskäiku tegi K aprikoosikooki, samal ajal kui O ehitas vetsu prügikasti kaanest, köögilaumiinimumist ja jäätisetorbikust ringvälgu reflektorit.
(olles lõpuni aus – reflektor tuli hale ja kook liiga magus)
kõht oli liiga kooki täis ja pea liiga ideedest tühi – vaatasin oma tagumiku liigutamise asemel Pineapple Studiot.
Varem oli trenn koht, kuhu sai minna pead puhkama – sina lihtssalt tee järele, mida teised ees. praegu käib peamine gümnastika aju kallal. Isegi, kui üha enam igasugu treeningvideotele loodan, on pea üha tühjem ja tühjem. Kuidas saab oma keha kasutamine nii keeruline olla!?
Praegune ajusurma kiirendav töö ei aita asjale ka sugugi kaasa.
Jeremy Clarkson “autode kallal”
Valikukriteerium – emakeelsus
Minust võib nii veel autopede saada.
4, teisipäev
et taimi polnud, läksime hommikul metsa tegema. See nägi välja nii, et ott tegi metsa ja mina mängisin porilompides. Arvestades, et tegemist on saetööga kohas, kus on palju madusid (täna nägi O üht päris lähedalt), on ka minu ‘töö’ tegelikult tähtis.
Kõigepealt tõin labida ja kaevasin meie sissesõidutee bassein-porilombi äravoolukraavi sügavamaks. See tehtud, kaevasim matšeetega (labidaga oleks tegevul liiga vähe põnevust- ja tegevust pakkuv9 teiste porilompide vahele ühendusteid, nii et nad kõik voolasid kokku ühte kõige madalamasse ja sealt edasi otse meie raiesmikule. Selle tegevuse käigus leidsin ka ühest selgemast porilombist pisikese senitundmatut liiki krabi ja sain teda kiusata ja pildistada. Ja siis juba oligi lõunaaeg.
Pärastlõunal sõitsin linna, et enne cyrille peale võtmist netist rok-I ja teisi asju tõmmata…. Aga kahjuks on netineedus endiselt käimas, nii et see ei õnnestunud. Küll aga oli tagasiteel meil sisukas vestlus spordist. Mina ütlesin, et tegelikult ma pole suurem asi sportlane, eelistan tantsu ja uisutmaist. C ütles, et ta mängib malet. Varem olevat ta võrkpalli mänginud ju.. hm.
et taimi polnud, läksime hommikul metsa tegema. See nägi välja nii, et ott tegi metsa ja mina mängisin porilompides. Arvestades, et tegemist on saetööga kohas, kus on palju madusid (täna nägi O üht päris lähedalt), on ka minu ‘töö’ tegelikult tähtis.
Kõigepealt tõin labida ja kaevasin meie sissesõidutee bassein-porilombi äravoolukraavi sügavamaks. See tehtud, kaevasim matšeetega (labidaga oleks tegevul liiga vähe põnevust- ja tegevust pakkuv9 teiste porilompide vahele ühendusteid, nii et nad kõik voolasid kokku ühte kõige madalamasse ja sealt edasi otse meie raiesmikule. Selle tegevuse käigus leidsin ka ühest selgemast porilombist pisikese senitundmatut liiki krabi ja sain teda kiusata ja pildistada. Ja siis juba oligi lõunaaeg.
Pärastlõunal sõitsin linna, et enne cyrille peale võtmist netist rok-I ja teisi asju tõmmata…. Aga kahjuks on netineedus endiselt käimas, nii et see ei õnnestunud. Küll aga oli tagasiteel meil sisukas vestlus spordist. Mina ütlesin, et tegelikult ma pole suurem asi sportlane, eelistan tantsu ja uisutmaist. C ütles, et ta mängib malet. Varem olevat ta võrkpalli mänginud ju.. hm.
3 mai
töö sai juba esmaspäeva hommikul kell 8.10 otsa. Olgu, tunnistan, et laustasime 7.30 paiku, aga sellegipoolest. Töö oli juba nädala algul otsas.
Läksime levikohta B-le helistama, et teada saada, kas on lootust lähiajal midagi teha.
Jalutsuskäik oli imeilus. Päike alles hakkas üle puulatvade jõudma, tänu sellel olid soojus ja soe tuul endiselt pigem värskendavate omadustega. Puu otsas olid tamariinid otse tee ääres ja raisakotkad ka. neid on üldse viimasel ajal tihti näha. Samas, pole ammu kilpkonni ja madusid näinud, sisalikke pon ka nagu vähem kui avalislt. Vihmaperiood pole ektodermidele vist kõige aktiivsem aeg.
siis tuli B taimi ära viima. Rääkis, et sel aastal ei ole hea desmoodiumi-aasta, seepärast ei toonud ka uusi taimi. Neid ei tulegi tõenäoselt kuigi pealju ja meie ei saa sinna midagi teha. Nii et homme läheme tagasi metsatööle. Las taimi puhastavad need, kes selleks spetsiaalselt siia on toodud.
Niisiis läksime linna netti. Nädalavahetust tasakaalustama. Muud ei teinudki, kusjuures kui internettisime. Sest oli vaja lugeda ja up- ja downloadida ja kiirus oli kuidagi erakordselt aeglane.
Õhtuks tõi R meile krevette kastmes. Need olid suured krevetid, nii nagu jumal nad loonud oli – peade ja sabadega. O keeldus neid söömast, ütles, et tema kodumaal eemaldatakse toidult enne valmistamist ikka rupskid ära. Niisiis vitsutasin üksinda krevette süüa. Nad isegi ei maitsenud mulle, ja tegelikult polnud ka nälga. Tavaliselt teen sel kellaajal õhtuti hoopis trenni.
Trenni asemel nüüd kirjutan hoopis. Tean küll, et see ei tohi nii edasi minna, agamis sa teed, kui ideed otsas on. Päris iga õhtu ei viitsi ka tundide kaupa istessetõuse teha.
Mõnikord aeg venib nagu palmilima.
töö sai juba esmaspäeva hommikul kell 8.10 otsa. Olgu, tunnistan, et laustasime 7.30 paiku, aga sellegipoolest. Töö oli juba nädala algul otsas.
Läksime levikohta B-le helistama, et teada saada, kas on lootust lähiajal midagi teha.
Jalutsuskäik oli imeilus. Päike alles hakkas üle puulatvade jõudma, tänu sellel olid soojus ja soe tuul endiselt pigem värskendavate omadustega. Puu otsas olid tamariinid otse tee ääres ja raisakotkad ka. neid on üldse viimasel ajal tihti näha. Samas, pole ammu kilpkonni ja madusid näinud, sisalikke pon ka nagu vähem kui avalislt. Vihmaperiood pole ektodermidele vist kõige aktiivsem aeg.
siis tuli B taimi ära viima. Rääkis, et sel aastal ei ole hea desmoodiumi-aasta, seepärast ei toonud ka uusi taimi. Neid ei tulegi tõenäoselt kuigi pealju ja meie ei saa sinna midagi teha. Nii et homme läheme tagasi metsatööle. Las taimi puhastavad need, kes selleks spetsiaalselt siia on toodud.
Niisiis läksime linna netti. Nädalavahetust tasakaalustama. Muud ei teinudki, kusjuures kui internettisime. Sest oli vaja lugeda ja up- ja downloadida ja kiirus oli kuidagi erakordselt aeglane.
Õhtuks tõi R meile krevette kastmes. Need olid suured krevetid, nii nagu jumal nad loonud oli – peade ja sabadega. O keeldus neid söömast, ütles, et tema kodumaal eemaldatakse toidult enne valmistamist ikka rupskid ära. Niisiis vitsutasin üksinda krevette süüa. Nad isegi ei maitsenud mulle, ja tegelikult polnud ka nälga. Tavaliselt teen sel kellaajal õhtuti hoopis trenni.
Trenni asemel nüüd kirjutan hoopis. Tean küll, et see ei tohi nii edasi minna, agamis sa teed, kui ideed otsas on. Päris iga õhtu ei viitsi ka tundide kaupa istessetõuse teha.
Mõnikord aeg venib nagu palmilima.
Monday, May 3, 2010
Viimane nädal on olnud üksluine ja natuke masendav.
Vabandage ühemõtteliselt rassistlikku eneseväljendust, aga töötan koos laiskade neegritega, kellega pole üheski keeles võimalik kuigi sisutihedat vestlust arendada.
Omamoodi lõbus on muidugi neid kõrvalt vaadata ja kuulata, aga see on üsna pisike meelelahutus pikkadeks päevadeks.
Praegu on vihmaperioodi kõrgaeg- eelmisel nädalal oli mitu sellist päeva, kus vahepeal vihm päriselt järgi ei jäänudki ja märjad riided rippusid terve nädala nööril märjana, kuigi otseselt vihmaga kokku ei puutunud.
Kas keegi veel kaarti soovib?
Pärast filmi nägemist mängib peas see laul. Arvutis ja pleieris ka
http://www.youtube.com/watch?v=sXFXjh9a8lY
Vabandage ühemõtteliselt rassistlikku eneseväljendust, aga töötan koos laiskade neegritega, kellega pole üheski keeles võimalik kuigi sisutihedat vestlust arendada.
Omamoodi lõbus on muidugi neid kõrvalt vaadata ja kuulata, aga see on üsna pisike meelelahutus pikkadeks päevadeks.
Praegu on vihmaperioodi kõrgaeg- eelmisel nädalal oli mitu sellist päeva, kus vahepeal vihm päriselt järgi ei jäänudki ja märjad riided rippusid terve nädala nööril märjana, kuigi otseselt vihmaga kokku ei puutunud.
Kas keegi veel kaarti soovib?
Pärast filmi nägemist mängib peas see laul. Arvutis ja pleieris ka
http://www.youtube.com/watch?v=sXFXjh9a8lY
26, ESMASPÄEV
hommikul tulime korralikult vara üles, et hakata virgasti taimi pesema. Mida ei olnud, olid taimed. Olles lõpuni aus, nautisin olukorda ja jõin kohvi ning raamatut. Siis tuli Bernard eelmisi taimi ära viima ja ütles et järgmised ei tule enne õhtut.
Kuna pidin niikuinii linna minema pakkisin asjad kokku ja läksin varakult. Kui vihma sajab ja metsa ei saa, võiks vähemalt tsivilisatsiooni ja netti saada.
Teel tegin peatuse Roura väidetavasti mitte liiga adekvatse arsti juures, et igaks elujuhtumiks retsepte saada. Minu meelest oli onu küll adekvaatne, tore oli ka. veel oli ta täiesti umbkeelne. Miskipärast kujunes vestlus sellsieks, et tema üritas rääkida inglise keelt, mida ta absoluutselt ei osanud ja mina prantsue keelt, mida ma ka ei osanud, aga siiski piisavalt, talle ennast arusaadavaks teha.
Ta rääkis, et on käinud 50s riigis ja se on seni kõige jubedam koht, kus ta on olnud. Küsimusele miks, tippis ta parema käe nimetissõrmega oma aruvti prantsuse-inglise tõlkeprogrammi lause, mis andis tulemuseks ‘the black here are so racist!’.
Mis on muidugi tõsi.
Omalt poolt võn lisata, et lisaks on nad ka üsna laisad ja harimatud.
Onu lubas esimesel võimalusel oma maha maja müüa ja siis põgeneda.
Vestlesime pikalt tühjast-tähjast, ja siis saatis ta mu minema. Kui jäin talle küsivalt otsa vaatama, tegi ta lihtsalt käega liigutuse, mis tähemdab rahvusvaheliselt ‘mine-mine, mina SINULT nüüd küll raha ei võta’.
Kas oli asi selles, et olin valge ja tüdruk ja meeldiv vestluskaaslane pealegi, ei tea. Igatahes uksepeal oli suurelt standartne vastuvõtutasude hinnakiri.
Matourys jalutasin natuke niisama, unustasin käia postkontoris ja nettisin nii palju, kui süda lustis. Sain mitme inimesega vestelda. Vahelduseks on tore ka netis viibida siis, kui kõik ei maga. Kodus on kevad, on kevadpäevad, on eksamid ja tihe labori- ja lõputööde treimine.
Ma nii igatsen kodu praegu. Kõike tormamist ja liiga paljusid võimalusi, mida kunzagi ei jaksa kõiki vastu võtta ja ära kasutada ja nende eest tänulik olla.
Võibolla läheb see varsti üle, võibolla ei lähe.
Cyrille rääkis koduteel üllatavalt palju paremini inglise keelt, kui eelmisel vestlusel. Rääkis, et tal on prantsuse keele grammatikaga probleeme ja et suvel läheb Uksse kaheks nädalaks.
Ma tahaks kaa..
Mminnaminna on jälle peal.
Tervelt kolm kuud oli vahepeal hea ja rahulik.
hommikul tulime korralikult vara üles, et hakata virgasti taimi pesema. Mida ei olnud, olid taimed. Olles lõpuni aus, nautisin olukorda ja jõin kohvi ning raamatut. Siis tuli Bernard eelmisi taimi ära viima ja ütles et järgmised ei tule enne õhtut.
Kuna pidin niikuinii linna minema pakkisin asjad kokku ja läksin varakult. Kui vihma sajab ja metsa ei saa, võiks vähemalt tsivilisatsiooni ja netti saada.
Teel tegin peatuse Roura väidetavasti mitte liiga adekvatse arsti juures, et igaks elujuhtumiks retsepte saada. Minu meelest oli onu küll adekvaatne, tore oli ka. veel oli ta täiesti umbkeelne. Miskipärast kujunes vestlus sellsieks, et tema üritas rääkida inglise keelt, mida ta absoluutselt ei osanud ja mina prantsue keelt, mida ma ka ei osanud, aga siiski piisavalt, talle ennast arusaadavaks teha.
Ta rääkis, et on käinud 50s riigis ja se on seni kõige jubedam koht, kus ta on olnud. Küsimusele miks, tippis ta parema käe nimetissõrmega oma aruvti prantsuse-inglise tõlkeprogrammi lause, mis andis tulemuseks ‘the black here are so racist!’.
Mis on muidugi tõsi.
Omalt poolt võn lisata, et lisaks on nad ka üsna laisad ja harimatud.
Onu lubas esimesel võimalusel oma maha maja müüa ja siis põgeneda.
Vestlesime pikalt tühjast-tähjast, ja siis saatis ta mu minema. Kui jäin talle küsivalt otsa vaatama, tegi ta lihtsalt käega liigutuse, mis tähemdab rahvusvaheliselt ‘mine-mine, mina SINULT nüüd küll raha ei võta’.
Kas oli asi selles, et olin valge ja tüdruk ja meeldiv vestluskaaslane pealegi, ei tea. Igatahes uksepeal oli suurelt standartne vastuvõtutasude hinnakiri.
Matourys jalutasin natuke niisama, unustasin käia postkontoris ja nettisin nii palju, kui süda lustis. Sain mitme inimesega vestelda. Vahelduseks on tore ka netis viibida siis, kui kõik ei maga. Kodus on kevad, on kevadpäevad, on eksamid ja tihe labori- ja lõputööde treimine.
Ma nii igatsen kodu praegu. Kõike tormamist ja liiga paljusid võimalusi, mida kunzagi ei jaksa kõiki vastu võtta ja ära kasutada ja nende eest tänulik olla.
Võibolla läheb see varsti üle, võibolla ei lähe.
Cyrille rääkis koduteel üllatavalt palju paremini inglise keelt, kui eelmisel vestlusel. Rääkis, et tal on prantsuse keele grammatikaga probleeme ja et suvel läheb Uksse kaheks nädalaks.
Ma tahaks kaa..
Mminnaminna on jälle peal.
Tervelt kolm kuud oli vahepeal hea ja rahulik.
29. aprill, neljapäev
tööd on endiselt vähe. Arvestades seltskond,a ma ei tahagi teada, mis saab, kui reaalselt ka tööd peab tegema hakkama. DJ lihtsalt istub ja möliseb. Ja kui ei mölise, siis lihtsalt istub. Aegajalt võtab postu taimi kätte, vaatleb neid paar sekundit ja seejärel viskab need mulle krae vahele (olen tema ja pessu mineva taimehunniku vahel). Saan aru küll, et ta pole erilist mõtet oma puhastatud taimedest eraldi hunnikut moodustada, sest ürita kuidas tahad, nii vähestest taimesest lihtsalt ei saa hunnikut.
Need kaks poissi küll vahel teevad tööd, aga ainult seni, kuni DJ suuremasse jutuhoogu satub..
Noja, nii täna kui eile sai ennelõunal taimi puhastada. Tänu kehvale kvaliteedile jagus täna tervelt 5ks tunniks tegevust.
Omamoodi siiski naudin olukorda. Saan kõrvalt keelt kuulata. Kuigi need tegelased räägivad kõik üsna kohutavaid dialekte. Peamine rõõm on siis, kui Bernard siin käib. Siis saan asjast isegi aru.
Pärast sõitsin linna. Ma ei pidanud täna kooli järele minema, aga homikul oli rõdul laua peal kott ja kiri Olivierilt, kes palus asjad kuivama viia, kui kooli järele lähen. Mis mul üle jäi, kui need kuivama viia. Põhimõtteliselt sain tänu sellele ka netti, praktikas mitte, sest kõik oli NIIII aeglane. C laadis vist samal ajal kõrvalruumis suuremahuliselt actionfilme alla.
vaatasime eile õhtul filmi. Algul oli see nagu noortekomöödia, aga lõpuks kiskus ka tõsisema tooni sisse. ‘everything is illuminated’
viimasel ajal on kogu kultuuriprogramm nii veidralt poliitiliselt korrektne. Antistalinistlik raamat 50ndate NList, teine MSII aegsetest Hollandi juutidest, sinna kõrvale natuke audioraamatut MSII aegsetest Jaapani geišadest ja silmaringi laiendamise mõttes ka viktooria-ajastu maailmapilti. Nüüd siis papillon.. Filmid nii samuti. Juudid poolas, juudid ukrainas.. isegi mustade ‘kultuuriprobleemid’ sobivad omal veidral kombel kogu kompotti.
Selle tulemusena on isegi unenäod poliitiliselt korrektseteks muutunud.
Lisqks sobib igasugune vangistuse-teema olukorda hästi. Olen siin ju ka väikeses ühiskonnas, kus suurema osa tegelastega pole absoluutselt mitte millestki rääkida, ükskõik mis keeles. Toitu saab siis, kui saab poodi ja uudised tulevad haruharvade internetiskäikude või reisilt tuleva F käest.
O käis just siin. Rääkisin ta põhimõtteliselt ära, et mõni päev lähen talle ‘appi’. Ta uurib frugivoorseid linde ja imetajaid. Hommikul hääli ja nähtut kirja pannes, pärastlõunal transektidel ruute tehes – ruudus loendab ta kõik viljad ja arvutab näritud/söödud ja puutumata viljade suhte.
Tundub huvitav.
Lisaks on tegemist inimesega, kes tõepoolest teab siinseid linde-loomi üsna hästi.
Täiskuu on, tunnene seda oma kontides. Kahjuks näha pole õnnestund selget taevast juba tükk aega.
Olmeline vahemärkus – pikk seelik on siinkandis hea selleks, et õhtuti õues istuda – ei saa sääsed jalgade kallale. Sääski on tegelikult tõesti vähe, aga neid ei paista tõrje-suitsuvahend eriti kõigutavat. Istun ekvaatoril, kõige all kleit, selle peale pandud fliis ja nüüdveel ka pikk seelik. Paras kubujuss ja külmavares.
In the tropics there is no dusk or dawn. You pass from day to night just like that, at the same time, during the whole year. Night falls abruptly at six-thirty Henri Charrière
tööd on endiselt vähe. Arvestades seltskond,a ma ei tahagi teada, mis saab, kui reaalselt ka tööd peab tegema hakkama. DJ lihtsalt istub ja möliseb. Ja kui ei mölise, siis lihtsalt istub. Aegajalt võtab postu taimi kätte, vaatleb neid paar sekundit ja seejärel viskab need mulle krae vahele (olen tema ja pessu mineva taimehunniku vahel). Saan aru küll, et ta pole erilist mõtet oma puhastatud taimedest eraldi hunnikut moodustada, sest ürita kuidas tahad, nii vähestest taimesest lihtsalt ei saa hunnikut.
Need kaks poissi küll vahel teevad tööd, aga ainult seni, kuni DJ suuremasse jutuhoogu satub..
Noja, nii täna kui eile sai ennelõunal taimi puhastada. Tänu kehvale kvaliteedile jagus täna tervelt 5ks tunniks tegevust.
Omamoodi siiski naudin olukorda. Saan kõrvalt keelt kuulata. Kuigi need tegelased räägivad kõik üsna kohutavaid dialekte. Peamine rõõm on siis, kui Bernard siin käib. Siis saan asjast isegi aru.
Pärast sõitsin linna. Ma ei pidanud täna kooli järele minema, aga homikul oli rõdul laua peal kott ja kiri Olivierilt, kes palus asjad kuivama viia, kui kooli järele lähen. Mis mul üle jäi, kui need kuivama viia. Põhimõtteliselt sain tänu sellele ka netti, praktikas mitte, sest kõik oli NIIII aeglane. C laadis vist samal ajal kõrvalruumis suuremahuliselt actionfilme alla.
vaatasime eile õhtul filmi. Algul oli see nagu noortekomöödia, aga lõpuks kiskus ka tõsisema tooni sisse. ‘everything is illuminated’
viimasel ajal on kogu kultuuriprogramm nii veidralt poliitiliselt korrektne. Antistalinistlik raamat 50ndate NList, teine MSII aegsetest Hollandi juutidest, sinna kõrvale natuke audioraamatut MSII aegsetest Jaapani geišadest ja silmaringi laiendamise mõttes ka viktooria-ajastu maailmapilti. Nüüd siis papillon.. Filmid nii samuti. Juudid poolas, juudid ukrainas.. isegi mustade ‘kultuuriprobleemid’ sobivad omal veidral kombel kogu kompotti.
Selle tulemusena on isegi unenäod poliitiliselt korrektseteks muutunud.
Lisqks sobib igasugune vangistuse-teema olukorda hästi. Olen siin ju ka väikeses ühiskonnas, kus suurema osa tegelastega pole absoluutselt mitte millestki rääkida, ükskõik mis keeles. Toitu saab siis, kui saab poodi ja uudised tulevad haruharvade internetiskäikude või reisilt tuleva F käest.
O käis just siin. Rääkisin ta põhimõtteliselt ära, et mõni päev lähen talle ‘appi’. Ta uurib frugivoorseid linde ja imetajaid. Hommikul hääli ja nähtut kirja pannes, pärastlõunal transektidel ruute tehes – ruudus loendab ta kõik viljad ja arvutab näritud/söödud ja puutumata viljade suhte.
Tundub huvitav.
Lisaks on tegemist inimesega, kes tõepoolest teab siinseid linde-loomi üsna hästi.
Täiskuu on, tunnene seda oma kontides. Kahjuks näha pole õnnestund selget taevast juba tükk aega.
Olmeline vahemärkus – pikk seelik on siinkandis hea selleks, et õhtuti õues istuda – ei saa sääsed jalgade kallale. Sääski on tegelikult tõesti vähe, aga neid ei paista tõrje-suitsuvahend eriti kõigutavat. Istun ekvaatoril, kõige all kleit, selle peale pandud fliis ja nüüdveel ka pikk seelik. Paras kubujuss ja külmavares.
In the tropics there is no dusk or dawn. You pass from day to night just like that, at the same time, during the whole year. Night falls abruptly at six-thirty Henri Charrière
30 aprill
hommikul läksingi Olivieriga metsa. Ennelõunaks, aga siiski.
Ta seletas linnuhääli ja agutisid. Päris loomi ei näinud, aga võimalik, et kuulsime..
Aprill! (esimesel aprillil ma ju nalja ei teinud)
Olime mäel ja pesime terve päeva taimi. Kõrgpunkt päevale oli Bernadri siinkäik ta vaatas tükk aega mind ja töötavaid poisse ja tegi siis D-le märkuse, mis ilmselgelt minu kõrvadele mõeldud ei olnud
Les garcons a deux travaillent aussi vite comme comme la..
Pärast seda hakkasid näpus palju kiiremini tööle ja mul oli natukeseks kohe tore olla.
Teine päris tore moment oli see, kui raamat pleieris läbi sai ja hakkasin vahelduseks teiste juttu ‘pealt kuulama’.
D ja poisid rääkisid sellest, kui palju nad tahaksid ideaalxses maailmas magada (jutt käis sellest, kas 14 tundi on palju või vähe – kui on hea naine, siis ei olevat liiga palju) ja mitu naist peaks olema (D ütles, et teab meest, kel on neli naist, ag atalle oleks see palju..).
hommikul läksingi Olivieriga metsa. Ennelõunaks, aga siiski.
Ta seletas linnuhääli ja agutisid. Päris loomi ei näinud, aga võimalik, et kuulsime..
Aprill! (esimesel aprillil ma ju nalja ei teinud)
Olime mäel ja pesime terve päeva taimi. Kõrgpunkt päevale oli Bernadri siinkäik ta vaatas tükk aega mind ja töötavaid poisse ja tegi siis D-le märkuse, mis ilmselgelt minu kõrvadele mõeldud ei olnud
Les garcons a deux travaillent aussi vite comme comme la..
Pärast seda hakkasid näpus palju kiiremini tööle ja mul oli natukeseks kohe tore olla.
Teine päris tore moment oli see, kui raamat pleieris läbi sai ja hakkasin vahelduseks teiste juttu ‘pealt kuulama’.
D ja poisid rääkisid sellest, kui palju nad tahaksid ideaalxses maailmas magada (jutt käis sellest, kas 14 tundi on palju või vähe – kui on hea naine, siis ei olevat liiga palju) ja mitu naist peaks olema (D ütles, et teab meest, kel on neli naist, ag atalle oleks see palju..).
1 mai, laupäev
tulime hommikul üles ja tegime veel natuke taimi. Need said tunniga otsa (sest polnud häirivaid elemente, kes koleda dialektiga möliseks ja poiste tähelepanu endale tõmbaks. Kui nad kahekesi on, siis on täitsa tublid ja töökad poisid.)
siis, arvates et kohe-kohe tuleb Bernard suuuuure koguse uue lastiga istusime rõdul ja ootasime. Ja ootasime ja ootasime veel
õhtuks oli selge, et teda ei tule.
Iseenesest ju tore, et saime vaba päeva, aga et meile keegi loomulikult midagi ei öelnud, pole sellest vabadusest ju midagi kasu. Internetti, turule isegi mitte metsa matkama ei saanud. Muudkui istu ja oota.
Õhtuks olin ise üks suur püha viha. Vingusin ja sõimlesin ja ega O vist paremas tujus ei olnud.
Sealt maalt, kust mina tulen, on kõige kallim asi aeg. Vihale ajab, kui keegi teine võib seda valimatult ja süüdimatlult raisata. Vihale ajab, kui susse suhtutakse nagu kohalikku harumatusse ja täielikult isiklike huvide ja ambitsioonideta mölakasse. Saan aru küll, et enamus kellega siinmail on võimalik kokku puutuda just täpselt viimatinimetatud ongi, aga arvasin seni, et just seepärast meid sisse ostetaksegi, et oleks veidi teistsugusema suhtumisega töötajaid ka.
Aga kui suhtumine meisse on nagu suhtumine kohalikku, siis ei tasu nagu vastu eeldada meilt midagi enamat.
Samas… kuna läbikäimine käib enamasti kohalikega, pole ju võimalik kusagilt teistsugust suhtumist õppida.
Saan esimest korda aru, mis on nii nõmedat ja häbistavat selles, kui inimesed, kes on harjunud töötama peaga, peavad järsku proletariaadi tööd tegema hakkama. Sest siis sinusse ka suhtutakse, nagu ajudeta isikliku ambitsioonita elukasse (kellele siiralt ei tulekski vaba aega anda, sest ta ainsad ambitsioonid on süüa-juua ja kogu ülejäänud aja voodis veeta).
Sest, vähe sellest, et inimesed, kellega samale pulgale oled asetatud, on su jaoks sama huvitavad ja säravad, kui puuroikad, aga seda on tõenäoselt ka need, kellele allud… juhul, kui üldse saad võimaluse endast ‘kõrgematega’ lävida.
Nojah.
Mai algas vihapurskega.
Järgmine kord, kui saan arvamust avaldada, kavatsen seda ka teha.
tulime hommikul üles ja tegime veel natuke taimi. Need said tunniga otsa (sest polnud häirivaid elemente, kes koleda dialektiga möliseks ja poiste tähelepanu endale tõmbaks. Kui nad kahekesi on, siis on täitsa tublid ja töökad poisid.)
siis, arvates et kohe-kohe tuleb Bernard suuuuure koguse uue lastiga istusime rõdul ja ootasime. Ja ootasime ja ootasime veel
õhtuks oli selge, et teda ei tule.
Iseenesest ju tore, et saime vaba päeva, aga et meile keegi loomulikult midagi ei öelnud, pole sellest vabadusest ju midagi kasu. Internetti, turule isegi mitte metsa matkama ei saanud. Muudkui istu ja oota.
Õhtuks olin ise üks suur püha viha. Vingusin ja sõimlesin ja ega O vist paremas tujus ei olnud.
Sealt maalt, kust mina tulen, on kõige kallim asi aeg. Vihale ajab, kui keegi teine võib seda valimatult ja süüdimatlult raisata. Vihale ajab, kui susse suhtutakse nagu kohalikku harumatusse ja täielikult isiklike huvide ja ambitsioonideta mölakasse. Saan aru küll, et enamus kellega siinmail on võimalik kokku puutuda just täpselt viimatinimetatud ongi, aga arvasin seni, et just seepärast meid sisse ostetaksegi, et oleks veidi teistsugusema suhtumisega töötajaid ka.
Aga kui suhtumine meisse on nagu suhtumine kohalikku, siis ei tasu nagu vastu eeldada meilt midagi enamat.
Samas… kuna läbikäimine käib enamasti kohalikega, pole ju võimalik kusagilt teistsugust suhtumist õppida.
Saan esimest korda aru, mis on nii nõmedat ja häbistavat selles, kui inimesed, kes on harjunud töötama peaga, peavad järsku proletariaadi tööd tegema hakkama. Sest siis sinusse ka suhtutakse, nagu ajudeta isikliku ambitsioonita elukasse (kellele siiralt ei tulekski vaba aega anda, sest ta ainsad ambitsioonid on süüa-juua ja kogu ülejäänud aja voodis veeta).
Sest, vähe sellest, et inimesed, kellega samale pulgale oled asetatud, on su jaoks sama huvitavad ja säravad, kui puuroikad, aga seda on tõenäoselt ka need, kellele allud… juhul, kui üldse saad võimaluse endast ‘kõrgematega’ lävida.
Nojah.
Mai algas vihapurskega.
Järgmine kord, kui saan arvamust avaldada, kavatsen seda ka teha.
2 mai, pühapäev.
Hommikul sai kaua magada ja palju süüa.
Et ikkagi ilusast ilmast midagi saada, käisime täna tervelt kaks korda jalutamas. Esimesel korral küll tegelikult ‘levikohas’ et üritada B-le helistada, aga seal avastasime et ametitelefonil pole krediiti. Kurat, kuidas vihale ajas. Lihtsalt istu ja oota ja ole teadmatuses.
Tujutõstmiseks tegime terve tagasitee torulottõgija pulmahüüdu
(mis on selline)
Niisiis jäime mäele, vaatasime kino Lars von Trieri poolt, nii et enamuse ajast vaatasin hoopis aknast välja..
Pärast läksime metsa pildistamissessioonile. Üle tee ja džunglisse, kuni jõeni. Olin juba vahepeal unustama hakkand, kui enneolematu ja ilus ja kõige-kõige, siinne loodus on. Paljudele taimedele on vahepeal märkamatult õite asemele viljad tekkinud, heliconia õie sees ujusid konnakullesed. Ja kogu aja ei sadanud.
Tagasi tulles avastasime rõdult kakspuust baaritooli ja külmikust pool kooki kaheks tükiks lõigatuna.
Ilus lõpp nädalale.
Hommikul sai kaua magada ja palju süüa.
Et ikkagi ilusast ilmast midagi saada, käisime täna tervelt kaks korda jalutamas. Esimesel korral küll tegelikult ‘levikohas’ et üritada B-le helistada, aga seal avastasime et ametitelefonil pole krediiti. Kurat, kuidas vihale ajas. Lihtsalt istu ja oota ja ole teadmatuses.
Tujutõstmiseks tegime terve tagasitee torulottõgija pulmahüüdu
(mis on selline)
Niisiis jäime mäele, vaatasime kino Lars von Trieri poolt, nii et enamuse ajast vaatasin hoopis aknast välja..
Pärast läksime metsa pildistamissessioonile. Üle tee ja džunglisse, kuni jõeni. Olin juba vahepeal unustama hakkand, kui enneolematu ja ilus ja kõige-kõige, siinne loodus on. Paljudele taimedele on vahepeal märkamatult õite asemele viljad tekkinud, heliconia õie sees ujusid konnakullesed. Ja kogu aja ei sadanud.
Tagasi tulles avastasime rõdult kakspuust baaritooli ja külmikust pool kooki kaheks tükiks lõigatuna.
Ilus lõpp nädalale.
Subscribe to:
Posts (Atom)