3 mai
töö sai juba esmaspäeva hommikul kell 8.10 otsa. Olgu, tunnistan, et laustasime 7.30 paiku, aga sellegipoolest. Töö oli juba nädala algul otsas.
Läksime levikohta B-le helistama, et teada saada, kas on lootust lähiajal midagi teha.
Jalutsuskäik oli imeilus. Päike alles hakkas üle puulatvade jõudma, tänu sellel olid soojus ja soe tuul endiselt pigem värskendavate omadustega. Puu otsas olid tamariinid otse tee ääres ja raisakotkad ka. neid on üldse viimasel ajal tihti näha. Samas, pole ammu kilpkonni ja madusid näinud, sisalikke pon ka nagu vähem kui avalislt. Vihmaperiood pole ektodermidele vist kõige aktiivsem aeg.

siis tuli B taimi ära viima. Rääkis, et sel aastal ei ole hea desmoodiumi-aasta, seepärast ei toonud ka uusi taimi. Neid ei tulegi tõenäoselt kuigi pealju ja meie ei saa sinna midagi teha. Nii et homme läheme tagasi metsatööle. Las taimi puhastavad need, kes selleks spetsiaalselt siia on toodud.

Niisiis läksime linna netti. Nädalavahetust tasakaalustama. Muud ei teinudki, kusjuures kui internettisime. Sest oli vaja lugeda ja up- ja downloadida ja kiirus oli kuidagi erakordselt aeglane.

Õhtuks tõi R meile krevette kastmes. Need olid suured krevetid, nii nagu jumal nad loonud oli – peade ja sabadega. O keeldus neid söömast, ütles, et tema kodumaal eemaldatakse toidult enne valmistamist ikka rupskid ära. Niisiis vitsutasin üksinda krevette süüa. Nad isegi ei maitsenud mulle, ja tegelikult polnud ka nälga. Tavaliselt teen sel kellaajal õhtuti hoopis trenni.

Trenni asemel nüüd kirjutan hoopis. Tean küll, et see ei tohi nii edasi minna, agamis sa teed, kui ideed otsas on. Päris iga õhtu ei viitsi ka tundide kaupa istessetõuse teha.

Mõnikord aeg venib nagu palmilima.