11
olin koduvalves. Tegin kooki, tantsisin, lugesin ja joonistasin. Kui parasjagu ei sadanud, tegin jalutuskäike- Jalutasin terve tunni edasi-tagasi mõnesajameetrisel lõigul, kus alati palju liblikaid on, ja nägin kokku kolme-nejla erinevat püüdmisväärset isendit. Isegi pisikesi ei olnud eriti, kuigi oli ilus päikeseline ilm ja ennelõuna.
Nägin täna uut ilusat sinist liblikat. Tõenäoselt pole siiski tegemist morphoga, sest ta käitumine oli hoopis erinev seninähtust – kui mööduda (näitreks selle sinise rätiku lehvides), siis ta küll hetkekt tõuseb lendu ja lendab atraktiivsest asjast mööda, aga ainult selleks et lähimale puutüvele tiivad avatult maandud ja ootama jääda. Samas, kui talle järele minna, lendab ta eest ära.
Ajasin liblikat päris mitu aega niimoodi taga ja püüdmata ta jäigi.
Kuuga on enamusliigid välja vahetunud, tavalisi metalliksiniseid plõnne pea polegi enam, on veel heledamad ja mustade tiivaäärtega ja mõned suured liigid, kes mitme meetri kõrgusel hõljuvad.
Õhtul oli laetala küljes suur skorpion.
Saturday, May 15, 2010
12, kolmapäev
ma ei teinud täna mitte midagi. Ausalt. Lugesin ja kijrutasin kirju ja valvasin kodu. Et o ei peaks oma parasiidijärgses palavikus metsa tegema, sõitis tema Frigodoomi.
Päris nõme, et mina olin see, kes nii kokkuvõttes pakju rohkem puhata saab.
Olivier sõidab täna ära prantsusmaale. Rääkis enne, kui usumatu on, et ta läheb üle pika aja kuhugi, kus ta pole pidevalt märg ja kleepuv ja äka. Jah, hommikul on ta juba oma kodus, esmaspäeval tagasi laboris.
Pärast seda, kui viimati uue voodipesu saime, saime mõlemad mingid veidrad sügelevad punnid. Mitte allergilised, aga mingi parasiidi omad. Olen otsinud ja otsinud, aga ei leia nagu midagi ega kedagi. Kas mikroskoopiline elukas saab nii suuri punne tekitada?
haigused käivadki inimesi pidi, mitte kive ja kände mööda
ema
homme on taevaminekupüha. Siin maal ametlik püha. Oleks siin mõni piibel, millest selleteemalist taustalugu lugeda. Mind täitsa huvitaks.
ma ei teinud täna mitte midagi. Ausalt. Lugesin ja kijrutasin kirju ja valvasin kodu. Et o ei peaks oma parasiidijärgses palavikus metsa tegema, sõitis tema Frigodoomi.
Päris nõme, et mina olin see, kes nii kokkuvõttes pakju rohkem puhata saab.
Olivier sõidab täna ära prantsusmaale. Rääkis enne, kui usumatu on, et ta läheb üle pika aja kuhugi, kus ta pole pidevalt märg ja kleepuv ja äka. Jah, hommikul on ta juba oma kodus, esmaspäeval tagasi laboris.
Pärast seda, kui viimati uue voodipesu saime, saime mõlemad mingid veidrad sügelevad punnid. Mitte allergilised, aga mingi parasiidi omad. Olen otsinud ja otsinud, aga ei leia nagu midagi ega kedagi. Kas mikroskoopiline elukas saab nii suuri punne tekitada?
haigused käivadki inimesi pidi, mitte kive ja kände mööda
ema
homme on taevaminekupüha. Siin maal ametlik püha. Oleks siin mõni piibel, millest selleteemalist taustalugu lugeda. Mind täitsa huvitaks.
13 mai neljapäev
Tegelesin pikalt seeneniitide fotodelt maha kloonimisega. See on tehav ja andis lootust. Arvan, et see kere peab siinoleku kuidagi vastu. Varsti peaks ju kuivemaks minema ja seen ei tohiks rohkem kasvada, eksju?
Et tagasi minnes uue kere ostan, teadsin juba enne siia tulekut.
Siis tuli F ja palus paar taime määrata. Tal on erakordne oskus tuua alati need isendid, millel pole ühtki reproduktiivorganit ega vilja. Samas, ta tunneb siinseid taimi nii hästi! Vaatab peale ja ütleb perekonna.
Täna on eriti närvesööv ilm – kõigepealt sajab, siis sajab kõvasti ja siis jääb järgi. Umbes tunni jooksul on kuiv ja kohati isegi päikeseline. Siis hakkab kõik jälle otsast peale. See ilm ei paista muutuvat, nii et sellest ei tohi lihtsalt välja teha ja tuleb jalutama minna.
Lisaks üritavad mingid herilaselaadsed magamistoa lakke vist pesa teha. Tiirutavad seal ringi. Lasime mürki ja panime natukeseks aknad kinni. Aga niipea, kui aknad jälle avada (sest tuba on ikka tõeline gaasikamber muidu), on need elajad tagasi.
Pärastlõunal jalutasime vanasse kaevandusse. Nüüd on see ametlikult vana kevandus - autod, inimesed, varustus on läinud. Ainult teed on veel, esialgu, alles.
Uudistasime pikatl kaevurite vanas kodus. See oli nii puhas ja korras, nagu tuleksid iga hetk mehed töölt koju. Laagri nurgas hiiglaslikes riiulites pinnaseproovid.
Langesin nii madalale, et varastasin seina pealt ühe peegli. Tunnen tantsides sellest pidevalt puudust. Siis tuli mängu karma ja esimese laudtee nurgal kukkusin. Peegel läks katki ja jalg sai siniseks. Võtsin õppust ja häbenesin, et niisugusele patumõttele üldse tulin.
Küll aga varastasime sealt suure kobara tooreid banaane ja pipraid.
O on ikka veel haige.
Suremine enne pensioniikka jõudmist on kõige sotsiaalselt vastutustundlikum tegi, mida inimene teha saab.
Jeremy Clarkson
Tegelesin pikalt seeneniitide fotodelt maha kloonimisega. See on tehav ja andis lootust. Arvan, et see kere peab siinoleku kuidagi vastu. Varsti peaks ju kuivemaks minema ja seen ei tohiks rohkem kasvada, eksju?
Et tagasi minnes uue kere ostan, teadsin juba enne siia tulekut.
Siis tuli F ja palus paar taime määrata. Tal on erakordne oskus tuua alati need isendid, millel pole ühtki reproduktiivorganit ega vilja. Samas, ta tunneb siinseid taimi nii hästi! Vaatab peale ja ütleb perekonna.
Täna on eriti närvesööv ilm – kõigepealt sajab, siis sajab kõvasti ja siis jääb järgi. Umbes tunni jooksul on kuiv ja kohati isegi päikeseline. Siis hakkab kõik jälle otsast peale. See ilm ei paista muutuvat, nii et sellest ei tohi lihtsalt välja teha ja tuleb jalutama minna.
Lisaks üritavad mingid herilaselaadsed magamistoa lakke vist pesa teha. Tiirutavad seal ringi. Lasime mürki ja panime natukeseks aknad kinni. Aga niipea, kui aknad jälle avada (sest tuba on ikka tõeline gaasikamber muidu), on need elajad tagasi.
Pärastlõunal jalutasime vanasse kaevandusse. Nüüd on see ametlikult vana kevandus - autod, inimesed, varustus on läinud. Ainult teed on veel, esialgu, alles.
Uudistasime pikatl kaevurite vanas kodus. See oli nii puhas ja korras, nagu tuleksid iga hetk mehed töölt koju. Laagri nurgas hiiglaslikes riiulites pinnaseproovid.
Langesin nii madalale, et varastasin seina pealt ühe peegli. Tunnen tantsides sellest pidevalt puudust. Siis tuli mängu karma ja esimese laudtee nurgal kukkusin. Peegel läks katki ja jalg sai siniseks. Võtsin õppust ja häbenesin, et niisugusele patumõttele üldse tulin.
Küll aga varastasime sealt suure kobara tooreid banaane ja pipraid.
O on ikka veel haige.
Suremine enne pensioniikka jõudmist on kõige sotsiaalselt vastutustundlikum tegi, mida inimene teha saab.
Jeremy Clarkson
Saturday, May 8, 2010
mõtlesin päris pikalt, mida sissejuhatuseks kirjutada.
ei mõelnudki välja.
olen nüüdseks aru saanud, et siin ma elangi. et koht on võluv, aga miski pole kunagi täiuslik. Mis tähendab läbimärg olla ja mis tähendab palavusest läbi voodivõrestiku sulada.
olen vaikselt üleni sääsepunniliseks ja metsakriimuliseks muutunud, juuksed on kammimatusest pikaks kasvand ja räägin kõva häälega avalikes kohtades roppusi ja rassistlikke nalju, sest niikuinii ei saa keegi aru.
pilt - mu uusimad koduloomad - einsteinid (sest nad natuke näevad keras olles ajude moodi välja..)
vabandust, Roju, ma pole tõesti sebastiani juba ammu kohanud ja pole tast seega pilti saanud teha.
ei mõelnudki välja.
olen nüüdseks aru saanud, et siin ma elangi. et koht on võluv, aga miski pole kunagi täiuslik. Mis tähendab läbimärg olla ja mis tähendab palavusest läbi voodivõrestiku sulada.
olen vaikselt üleni sääsepunniliseks ja metsakriimuliseks muutunud, juuksed on kammimatusest pikaks kasvand ja räägin kõva häälega avalikes kohtades roppusi ja rassistlikke nalju, sest niikuinii ei saa keegi aru.
pilt - mu uusimad koduloomad - einsteinid (sest nad natuke näevad keras olles ajude moodi välja..)
vabandust, Roju, ma pole tõesti sebastiani juba ammu kohanud ja pole tast seega pilti saanud teha.
6 mai, neljapäev
kuulasin ennelõunal töö kõrvale uut raamatut – ‘the god delusion’
saan aru küll, etolen rikkumata idaeurooplane, aga tundub kuidagi halenaljakas, et seda raamatut ka tegelikult vaja on. Praegu. Kuigi jah, kahekümnes, tehnikasajand on ju seljataga. Käimas on usuvabaduste sajand. Päris hale.
Eriti hakkas kõrva, kui metsas on selle kontinendi põhjapoolne elanikkond – ‘homod said hakkama, saate teie ka! ’ (üleskutse ateistidele ühineda ja mingi avalik liit moodustada, et näidata oma olemasolu ja nõuda õigusi)
Väga pikalt seda siiski kuulata ei saanud, sest juba ennelõunal tuli B ja ütles seda, mida tegelikult Otiga juba paar päeva enne teadsime – et tegemist on vale taimega ja pole vähimatki mõtet raisata aega selle puhastamisele.
Veider, kui heausklikult F arvab, et juhuslikud matsid, kes on üle piiri smuugeldatud, teevad sama perekonna eri liikidel vahet ja korjavad ainult seda õiget. Eriti olukorra,s kus taime on vähe saada ja makstakse kinnise koti kilo eest.
Vähemalt tähendas see meie jaoks seda, et pärastlõunal sai metsa minna. Langetama, ma mõtlen.
Praktikas oli siis nii, et O müttas saega puude vahel ja mina mängisin kummikutega porilompides. See oli paras töö, kuna need kummikud on niiiiiiii suured mulle, et iga samm on paras ettevõtmine. Kuid see oligi pool asja võlust.
Ehitasin porilompide ja ühenduskraavide süsteeme ja hüppasin lompi ja välja. Ja siis hüppasin natuke niisama ka. selleks, et hüppeid kõrgeks saada, on ju jalaraskustega treenimine parim meetod.
Õhtul näitas O lõpuks ometi oma haiget kätt Dantelile. See diagnoosis kohe ühe kärbse, kes käe sees oma ussikesel areneda laseb. O sai mingit õli, R ja DJ tõid talle tubakat, mille mähist teha ja päris rohtu sai ta ka. Vähemalt on nüüd paranemiseks võimalused loodud.
mis siis saab, kui ussike peaks soovima ebamugavaks muudetud elupaigast lahkuda ja järgmise 'makaagi' endale valib?
kuulasin ennelõunal töö kõrvale uut raamatut – ‘the god delusion’
saan aru küll, etolen rikkumata idaeurooplane, aga tundub kuidagi halenaljakas, et seda raamatut ka tegelikult vaja on. Praegu. Kuigi jah, kahekümnes, tehnikasajand on ju seljataga. Käimas on usuvabaduste sajand. Päris hale.
Eriti hakkas kõrva, kui metsas on selle kontinendi põhjapoolne elanikkond – ‘homod said hakkama, saate teie ka! ’ (üleskutse ateistidele ühineda ja mingi avalik liit moodustada, et näidata oma olemasolu ja nõuda õigusi)
Väga pikalt seda siiski kuulata ei saanud, sest juba ennelõunal tuli B ja ütles seda, mida tegelikult Otiga juba paar päeva enne teadsime – et tegemist on vale taimega ja pole vähimatki mõtet raisata aega selle puhastamisele.
Veider, kui heausklikult F arvab, et juhuslikud matsid, kes on üle piiri smuugeldatud, teevad sama perekonna eri liikidel vahet ja korjavad ainult seda õiget. Eriti olukorra,s kus taime on vähe saada ja makstakse kinnise koti kilo eest.
Vähemalt tähendas see meie jaoks seda, et pärastlõunal sai metsa minna. Langetama, ma mõtlen.
Praktikas oli siis nii, et O müttas saega puude vahel ja mina mängisin kummikutega porilompides. See oli paras töö, kuna need kummikud on niiiiiiii suured mulle, et iga samm on paras ettevõtmine. Kuid see oligi pool asja võlust.
Ehitasin porilompide ja ühenduskraavide süsteeme ja hüppasin lompi ja välja. Ja siis hüppasin natuke niisama ka. selleks, et hüppeid kõrgeks saada, on ju jalaraskustega treenimine parim meetod.
Õhtul näitas O lõpuks ometi oma haiget kätt Dantelile. See diagnoosis kohe ühe kärbse, kes käe sees oma ussikesel areneda laseb. O sai mingit õli, R ja DJ tõid talle tubakat, mille mähist teha ja päris rohtu sai ta ka. Vähemalt on nüüd paranemiseks võimalused loodud.
mis siis saab, kui ussike peaks soovima ebamugavaks muudetud elupaigast lahkuda ja järgmise 'makaagi' endale valib?
5 mai, kolmap
täna oli tööd täiesti piisavalt kogu seltskonnale. Pigmenteerunumad mölisesid ja heledamad töötasid. Kuue peale saime sellegipoolest juba enne nelja õhtule.
Õhtul oli leiutajatekülas idülliline: pärast väikest jalutuskäiku tegi K aprikoosikooki, samal ajal kui O ehitas vetsu prügikasti kaanest, köögilaumiinimumist ja jäätisetorbikust ringvälgu reflektorit.
(olles lõpuni aus – reflektor tuli hale ja kook liiga magus)
kõht oli liiga kooki täis ja pea liiga ideedest tühi – vaatasin oma tagumiku liigutamise asemel Pineapple Studiot.
Varem oli trenn koht, kuhu sai minna pead puhkama – sina lihtssalt tee järele, mida teised ees. praegu käib peamine gümnastika aju kallal. Isegi, kui üha enam igasugu treeningvideotele loodan, on pea üha tühjem ja tühjem. Kuidas saab oma keha kasutamine nii keeruline olla!?
Praegune ajusurma kiirendav töö ei aita asjale ka sugugi kaasa.
Jeremy Clarkson “autode kallal”
Valikukriteerium – emakeelsus
Minust võib nii veel autopede saada.
täna oli tööd täiesti piisavalt kogu seltskonnale. Pigmenteerunumad mölisesid ja heledamad töötasid. Kuue peale saime sellegipoolest juba enne nelja õhtule.
Õhtul oli leiutajatekülas idülliline: pärast väikest jalutuskäiku tegi K aprikoosikooki, samal ajal kui O ehitas vetsu prügikasti kaanest, köögilaumiinimumist ja jäätisetorbikust ringvälgu reflektorit.
(olles lõpuni aus – reflektor tuli hale ja kook liiga magus)
kõht oli liiga kooki täis ja pea liiga ideedest tühi – vaatasin oma tagumiku liigutamise asemel Pineapple Studiot.
Varem oli trenn koht, kuhu sai minna pead puhkama – sina lihtssalt tee järele, mida teised ees. praegu käib peamine gümnastika aju kallal. Isegi, kui üha enam igasugu treeningvideotele loodan, on pea üha tühjem ja tühjem. Kuidas saab oma keha kasutamine nii keeruline olla!?
Praegune ajusurma kiirendav töö ei aita asjale ka sugugi kaasa.
Jeremy Clarkson “autode kallal”
Valikukriteerium – emakeelsus
Minust võib nii veel autopede saada.
4, teisipäev
et taimi polnud, läksime hommikul metsa tegema. See nägi välja nii, et ott tegi metsa ja mina mängisin porilompides. Arvestades, et tegemist on saetööga kohas, kus on palju madusid (täna nägi O üht päris lähedalt), on ka minu ‘töö’ tegelikult tähtis.
Kõigepealt tõin labida ja kaevasin meie sissesõidutee bassein-porilombi äravoolukraavi sügavamaks. See tehtud, kaevasim matšeetega (labidaga oleks tegevul liiga vähe põnevust- ja tegevust pakkuv9 teiste porilompide vahele ühendusteid, nii et nad kõik voolasid kokku ühte kõige madalamasse ja sealt edasi otse meie raiesmikule. Selle tegevuse käigus leidsin ka ühest selgemast porilombist pisikese senitundmatut liiki krabi ja sain teda kiusata ja pildistada. Ja siis juba oligi lõunaaeg.
Pärastlõunal sõitsin linna, et enne cyrille peale võtmist netist rok-I ja teisi asju tõmmata…. Aga kahjuks on netineedus endiselt käimas, nii et see ei õnnestunud. Küll aga oli tagasiteel meil sisukas vestlus spordist. Mina ütlesin, et tegelikult ma pole suurem asi sportlane, eelistan tantsu ja uisutmaist. C ütles, et ta mängib malet. Varem olevat ta võrkpalli mänginud ju.. hm.
et taimi polnud, läksime hommikul metsa tegema. See nägi välja nii, et ott tegi metsa ja mina mängisin porilompides. Arvestades, et tegemist on saetööga kohas, kus on palju madusid (täna nägi O üht päris lähedalt), on ka minu ‘töö’ tegelikult tähtis.
Kõigepealt tõin labida ja kaevasin meie sissesõidutee bassein-porilombi äravoolukraavi sügavamaks. See tehtud, kaevasim matšeetega (labidaga oleks tegevul liiga vähe põnevust- ja tegevust pakkuv9 teiste porilompide vahele ühendusteid, nii et nad kõik voolasid kokku ühte kõige madalamasse ja sealt edasi otse meie raiesmikule. Selle tegevuse käigus leidsin ka ühest selgemast porilombist pisikese senitundmatut liiki krabi ja sain teda kiusata ja pildistada. Ja siis juba oligi lõunaaeg.
Pärastlõunal sõitsin linna, et enne cyrille peale võtmist netist rok-I ja teisi asju tõmmata…. Aga kahjuks on netineedus endiselt käimas, nii et see ei õnnestunud. Küll aga oli tagasiteel meil sisukas vestlus spordist. Mina ütlesin, et tegelikult ma pole suurem asi sportlane, eelistan tantsu ja uisutmaist. C ütles, et ta mängib malet. Varem olevat ta võrkpalli mänginud ju.. hm.
3 mai
töö sai juba esmaspäeva hommikul kell 8.10 otsa. Olgu, tunnistan, et laustasime 7.30 paiku, aga sellegipoolest. Töö oli juba nädala algul otsas.
Läksime levikohta B-le helistama, et teada saada, kas on lootust lähiajal midagi teha.
Jalutsuskäik oli imeilus. Päike alles hakkas üle puulatvade jõudma, tänu sellel olid soojus ja soe tuul endiselt pigem värskendavate omadustega. Puu otsas olid tamariinid otse tee ääres ja raisakotkad ka. neid on üldse viimasel ajal tihti näha. Samas, pole ammu kilpkonni ja madusid näinud, sisalikke pon ka nagu vähem kui avalislt. Vihmaperiood pole ektodermidele vist kõige aktiivsem aeg.
siis tuli B taimi ära viima. Rääkis, et sel aastal ei ole hea desmoodiumi-aasta, seepärast ei toonud ka uusi taimi. Neid ei tulegi tõenäoselt kuigi pealju ja meie ei saa sinna midagi teha. Nii et homme läheme tagasi metsatööle. Las taimi puhastavad need, kes selleks spetsiaalselt siia on toodud.
Niisiis läksime linna netti. Nädalavahetust tasakaalustama. Muud ei teinudki, kusjuures kui internettisime. Sest oli vaja lugeda ja up- ja downloadida ja kiirus oli kuidagi erakordselt aeglane.
Õhtuks tõi R meile krevette kastmes. Need olid suured krevetid, nii nagu jumal nad loonud oli – peade ja sabadega. O keeldus neid söömast, ütles, et tema kodumaal eemaldatakse toidult enne valmistamist ikka rupskid ära. Niisiis vitsutasin üksinda krevette süüa. Nad isegi ei maitsenud mulle, ja tegelikult polnud ka nälga. Tavaliselt teen sel kellaajal õhtuti hoopis trenni.
Trenni asemel nüüd kirjutan hoopis. Tean küll, et see ei tohi nii edasi minna, agamis sa teed, kui ideed otsas on. Päris iga õhtu ei viitsi ka tundide kaupa istessetõuse teha.
Mõnikord aeg venib nagu palmilima.
töö sai juba esmaspäeva hommikul kell 8.10 otsa. Olgu, tunnistan, et laustasime 7.30 paiku, aga sellegipoolest. Töö oli juba nädala algul otsas.
Läksime levikohta B-le helistama, et teada saada, kas on lootust lähiajal midagi teha.
Jalutsuskäik oli imeilus. Päike alles hakkas üle puulatvade jõudma, tänu sellel olid soojus ja soe tuul endiselt pigem värskendavate omadustega. Puu otsas olid tamariinid otse tee ääres ja raisakotkad ka. neid on üldse viimasel ajal tihti näha. Samas, pole ammu kilpkonni ja madusid näinud, sisalikke pon ka nagu vähem kui avalislt. Vihmaperiood pole ektodermidele vist kõige aktiivsem aeg.
siis tuli B taimi ära viima. Rääkis, et sel aastal ei ole hea desmoodiumi-aasta, seepärast ei toonud ka uusi taimi. Neid ei tulegi tõenäoselt kuigi pealju ja meie ei saa sinna midagi teha. Nii et homme läheme tagasi metsatööle. Las taimi puhastavad need, kes selleks spetsiaalselt siia on toodud.
Niisiis läksime linna netti. Nädalavahetust tasakaalustama. Muud ei teinudki, kusjuures kui internettisime. Sest oli vaja lugeda ja up- ja downloadida ja kiirus oli kuidagi erakordselt aeglane.
Õhtuks tõi R meile krevette kastmes. Need olid suured krevetid, nii nagu jumal nad loonud oli – peade ja sabadega. O keeldus neid söömast, ütles, et tema kodumaal eemaldatakse toidult enne valmistamist ikka rupskid ära. Niisiis vitsutasin üksinda krevette süüa. Nad isegi ei maitsenud mulle, ja tegelikult polnud ka nälga. Tavaliselt teen sel kellaajal õhtuti hoopis trenni.
Trenni asemel nüüd kirjutan hoopis. Tean küll, et see ei tohi nii edasi minna, agamis sa teed, kui ideed otsas on. Päris iga õhtu ei viitsi ka tundide kaupa istessetõuse teha.
Mõnikord aeg venib nagu palmilima.
Monday, May 3, 2010
Viimane nädal on olnud üksluine ja natuke masendav.
Vabandage ühemõtteliselt rassistlikku eneseväljendust, aga töötan koos laiskade neegritega, kellega pole üheski keeles võimalik kuigi sisutihedat vestlust arendada.
Omamoodi lõbus on muidugi neid kõrvalt vaadata ja kuulata, aga see on üsna pisike meelelahutus pikkadeks päevadeks.
Praegu on vihmaperioodi kõrgaeg- eelmisel nädalal oli mitu sellist päeva, kus vahepeal vihm päriselt järgi ei jäänudki ja märjad riided rippusid terve nädala nööril märjana, kuigi otseselt vihmaga kokku ei puutunud.
Kas keegi veel kaarti soovib?
Pärast filmi nägemist mängib peas see laul. Arvutis ja pleieris ka
http://www.youtube.com/watch?v=sXFXjh9a8lY
Vabandage ühemõtteliselt rassistlikku eneseväljendust, aga töötan koos laiskade neegritega, kellega pole üheski keeles võimalik kuigi sisutihedat vestlust arendada.
Omamoodi lõbus on muidugi neid kõrvalt vaadata ja kuulata, aga see on üsna pisike meelelahutus pikkadeks päevadeks.
Praegu on vihmaperioodi kõrgaeg- eelmisel nädalal oli mitu sellist päeva, kus vahepeal vihm päriselt järgi ei jäänudki ja märjad riided rippusid terve nädala nööril märjana, kuigi otseselt vihmaga kokku ei puutunud.
Kas keegi veel kaarti soovib?
Pärast filmi nägemist mängib peas see laul. Arvutis ja pleieris ka
http://www.youtube.com/watch?v=sXFXjh9a8lY
26, ESMASPÄEV
hommikul tulime korralikult vara üles, et hakata virgasti taimi pesema. Mida ei olnud, olid taimed. Olles lõpuni aus, nautisin olukorda ja jõin kohvi ning raamatut. Siis tuli Bernard eelmisi taimi ära viima ja ütles et järgmised ei tule enne õhtut.
Kuna pidin niikuinii linna minema pakkisin asjad kokku ja läksin varakult. Kui vihma sajab ja metsa ei saa, võiks vähemalt tsivilisatsiooni ja netti saada.
Teel tegin peatuse Roura väidetavasti mitte liiga adekvatse arsti juures, et igaks elujuhtumiks retsepte saada. Minu meelest oli onu küll adekvaatne, tore oli ka. veel oli ta täiesti umbkeelne. Miskipärast kujunes vestlus sellsieks, et tema üritas rääkida inglise keelt, mida ta absoluutselt ei osanud ja mina prantsue keelt, mida ma ka ei osanud, aga siiski piisavalt, talle ennast arusaadavaks teha.
Ta rääkis, et on käinud 50s riigis ja se on seni kõige jubedam koht, kus ta on olnud. Küsimusele miks, tippis ta parema käe nimetissõrmega oma aruvti prantsuse-inglise tõlkeprogrammi lause, mis andis tulemuseks ‘the black here are so racist!’.
Mis on muidugi tõsi.
Omalt poolt võn lisata, et lisaks on nad ka üsna laisad ja harimatud.
Onu lubas esimesel võimalusel oma maha maja müüa ja siis põgeneda.
Vestlesime pikalt tühjast-tähjast, ja siis saatis ta mu minema. Kui jäin talle küsivalt otsa vaatama, tegi ta lihtsalt käega liigutuse, mis tähemdab rahvusvaheliselt ‘mine-mine, mina SINULT nüüd küll raha ei võta’.
Kas oli asi selles, et olin valge ja tüdruk ja meeldiv vestluskaaslane pealegi, ei tea. Igatahes uksepeal oli suurelt standartne vastuvõtutasude hinnakiri.
Matourys jalutasin natuke niisama, unustasin käia postkontoris ja nettisin nii palju, kui süda lustis. Sain mitme inimesega vestelda. Vahelduseks on tore ka netis viibida siis, kui kõik ei maga. Kodus on kevad, on kevadpäevad, on eksamid ja tihe labori- ja lõputööde treimine.
Ma nii igatsen kodu praegu. Kõike tormamist ja liiga paljusid võimalusi, mida kunzagi ei jaksa kõiki vastu võtta ja ära kasutada ja nende eest tänulik olla.
Võibolla läheb see varsti üle, võibolla ei lähe.
Cyrille rääkis koduteel üllatavalt palju paremini inglise keelt, kui eelmisel vestlusel. Rääkis, et tal on prantsuse keele grammatikaga probleeme ja et suvel läheb Uksse kaheks nädalaks.
Ma tahaks kaa..
Mminnaminna on jälle peal.
Tervelt kolm kuud oli vahepeal hea ja rahulik.
hommikul tulime korralikult vara üles, et hakata virgasti taimi pesema. Mida ei olnud, olid taimed. Olles lõpuni aus, nautisin olukorda ja jõin kohvi ning raamatut. Siis tuli Bernard eelmisi taimi ära viima ja ütles et järgmised ei tule enne õhtut.
Kuna pidin niikuinii linna minema pakkisin asjad kokku ja läksin varakult. Kui vihma sajab ja metsa ei saa, võiks vähemalt tsivilisatsiooni ja netti saada.
Teel tegin peatuse Roura väidetavasti mitte liiga adekvatse arsti juures, et igaks elujuhtumiks retsepte saada. Minu meelest oli onu küll adekvaatne, tore oli ka. veel oli ta täiesti umbkeelne. Miskipärast kujunes vestlus sellsieks, et tema üritas rääkida inglise keelt, mida ta absoluutselt ei osanud ja mina prantsue keelt, mida ma ka ei osanud, aga siiski piisavalt, talle ennast arusaadavaks teha.
Ta rääkis, et on käinud 50s riigis ja se on seni kõige jubedam koht, kus ta on olnud. Küsimusele miks, tippis ta parema käe nimetissõrmega oma aruvti prantsuse-inglise tõlkeprogrammi lause, mis andis tulemuseks ‘the black here are so racist!’.
Mis on muidugi tõsi.
Omalt poolt võn lisata, et lisaks on nad ka üsna laisad ja harimatud.
Onu lubas esimesel võimalusel oma maha maja müüa ja siis põgeneda.
Vestlesime pikalt tühjast-tähjast, ja siis saatis ta mu minema. Kui jäin talle küsivalt otsa vaatama, tegi ta lihtsalt käega liigutuse, mis tähemdab rahvusvaheliselt ‘mine-mine, mina SINULT nüüd küll raha ei võta’.
Kas oli asi selles, et olin valge ja tüdruk ja meeldiv vestluskaaslane pealegi, ei tea. Igatahes uksepeal oli suurelt standartne vastuvõtutasude hinnakiri.
Matourys jalutasin natuke niisama, unustasin käia postkontoris ja nettisin nii palju, kui süda lustis. Sain mitme inimesega vestelda. Vahelduseks on tore ka netis viibida siis, kui kõik ei maga. Kodus on kevad, on kevadpäevad, on eksamid ja tihe labori- ja lõputööde treimine.
Ma nii igatsen kodu praegu. Kõike tormamist ja liiga paljusid võimalusi, mida kunzagi ei jaksa kõiki vastu võtta ja ära kasutada ja nende eest tänulik olla.
Võibolla läheb see varsti üle, võibolla ei lähe.
Cyrille rääkis koduteel üllatavalt palju paremini inglise keelt, kui eelmisel vestlusel. Rääkis, et tal on prantsuse keele grammatikaga probleeme ja et suvel läheb Uksse kaheks nädalaks.
Ma tahaks kaa..
Mminnaminna on jälle peal.
Tervelt kolm kuud oli vahepeal hea ja rahulik.
29. aprill, neljapäev
tööd on endiselt vähe. Arvestades seltskond,a ma ei tahagi teada, mis saab, kui reaalselt ka tööd peab tegema hakkama. DJ lihtsalt istub ja möliseb. Ja kui ei mölise, siis lihtsalt istub. Aegajalt võtab postu taimi kätte, vaatleb neid paar sekundit ja seejärel viskab need mulle krae vahele (olen tema ja pessu mineva taimehunniku vahel). Saan aru küll, et ta pole erilist mõtet oma puhastatud taimedest eraldi hunnikut moodustada, sest ürita kuidas tahad, nii vähestest taimesest lihtsalt ei saa hunnikut.
Need kaks poissi küll vahel teevad tööd, aga ainult seni, kuni DJ suuremasse jutuhoogu satub..
Noja, nii täna kui eile sai ennelõunal taimi puhastada. Tänu kehvale kvaliteedile jagus täna tervelt 5ks tunniks tegevust.
Omamoodi siiski naudin olukorda. Saan kõrvalt keelt kuulata. Kuigi need tegelased räägivad kõik üsna kohutavaid dialekte. Peamine rõõm on siis, kui Bernard siin käib. Siis saan asjast isegi aru.
Pärast sõitsin linna. Ma ei pidanud täna kooli järele minema, aga homikul oli rõdul laua peal kott ja kiri Olivierilt, kes palus asjad kuivama viia, kui kooli järele lähen. Mis mul üle jäi, kui need kuivama viia. Põhimõtteliselt sain tänu sellele ka netti, praktikas mitte, sest kõik oli NIIII aeglane. C laadis vist samal ajal kõrvalruumis suuremahuliselt actionfilme alla.
vaatasime eile õhtul filmi. Algul oli see nagu noortekomöödia, aga lõpuks kiskus ka tõsisema tooni sisse. ‘everything is illuminated’
viimasel ajal on kogu kultuuriprogramm nii veidralt poliitiliselt korrektne. Antistalinistlik raamat 50ndate NList, teine MSII aegsetest Hollandi juutidest, sinna kõrvale natuke audioraamatut MSII aegsetest Jaapani geišadest ja silmaringi laiendamise mõttes ka viktooria-ajastu maailmapilti. Nüüd siis papillon.. Filmid nii samuti. Juudid poolas, juudid ukrainas.. isegi mustade ‘kultuuriprobleemid’ sobivad omal veidral kombel kogu kompotti.
Selle tulemusena on isegi unenäod poliitiliselt korrektseteks muutunud.
Lisqks sobib igasugune vangistuse-teema olukorda hästi. Olen siin ju ka väikeses ühiskonnas, kus suurema osa tegelastega pole absoluutselt mitte millestki rääkida, ükskõik mis keeles. Toitu saab siis, kui saab poodi ja uudised tulevad haruharvade internetiskäikude või reisilt tuleva F käest.
O käis just siin. Rääkisin ta põhimõtteliselt ära, et mõni päev lähen talle ‘appi’. Ta uurib frugivoorseid linde ja imetajaid. Hommikul hääli ja nähtut kirja pannes, pärastlõunal transektidel ruute tehes – ruudus loendab ta kõik viljad ja arvutab näritud/söödud ja puutumata viljade suhte.
Tundub huvitav.
Lisaks on tegemist inimesega, kes tõepoolest teab siinseid linde-loomi üsna hästi.
Täiskuu on, tunnene seda oma kontides. Kahjuks näha pole õnnestund selget taevast juba tükk aega.
Olmeline vahemärkus – pikk seelik on siinkandis hea selleks, et õhtuti õues istuda – ei saa sääsed jalgade kallale. Sääski on tegelikult tõesti vähe, aga neid ei paista tõrje-suitsuvahend eriti kõigutavat. Istun ekvaatoril, kõige all kleit, selle peale pandud fliis ja nüüdveel ka pikk seelik. Paras kubujuss ja külmavares.
In the tropics there is no dusk or dawn. You pass from day to night just like that, at the same time, during the whole year. Night falls abruptly at six-thirty Henri Charrière
tööd on endiselt vähe. Arvestades seltskond,a ma ei tahagi teada, mis saab, kui reaalselt ka tööd peab tegema hakkama. DJ lihtsalt istub ja möliseb. Ja kui ei mölise, siis lihtsalt istub. Aegajalt võtab postu taimi kätte, vaatleb neid paar sekundit ja seejärel viskab need mulle krae vahele (olen tema ja pessu mineva taimehunniku vahel). Saan aru küll, et ta pole erilist mõtet oma puhastatud taimedest eraldi hunnikut moodustada, sest ürita kuidas tahad, nii vähestest taimesest lihtsalt ei saa hunnikut.
Need kaks poissi küll vahel teevad tööd, aga ainult seni, kuni DJ suuremasse jutuhoogu satub..
Noja, nii täna kui eile sai ennelõunal taimi puhastada. Tänu kehvale kvaliteedile jagus täna tervelt 5ks tunniks tegevust.
Omamoodi siiski naudin olukorda. Saan kõrvalt keelt kuulata. Kuigi need tegelased räägivad kõik üsna kohutavaid dialekte. Peamine rõõm on siis, kui Bernard siin käib. Siis saan asjast isegi aru.
Pärast sõitsin linna. Ma ei pidanud täna kooli järele minema, aga homikul oli rõdul laua peal kott ja kiri Olivierilt, kes palus asjad kuivama viia, kui kooli järele lähen. Mis mul üle jäi, kui need kuivama viia. Põhimõtteliselt sain tänu sellele ka netti, praktikas mitte, sest kõik oli NIIII aeglane. C laadis vist samal ajal kõrvalruumis suuremahuliselt actionfilme alla.
vaatasime eile õhtul filmi. Algul oli see nagu noortekomöödia, aga lõpuks kiskus ka tõsisema tooni sisse. ‘everything is illuminated’
viimasel ajal on kogu kultuuriprogramm nii veidralt poliitiliselt korrektne. Antistalinistlik raamat 50ndate NList, teine MSII aegsetest Hollandi juutidest, sinna kõrvale natuke audioraamatut MSII aegsetest Jaapani geišadest ja silmaringi laiendamise mõttes ka viktooria-ajastu maailmapilti. Nüüd siis papillon.. Filmid nii samuti. Juudid poolas, juudid ukrainas.. isegi mustade ‘kultuuriprobleemid’ sobivad omal veidral kombel kogu kompotti.
Selle tulemusena on isegi unenäod poliitiliselt korrektseteks muutunud.
Lisqks sobib igasugune vangistuse-teema olukorda hästi. Olen siin ju ka väikeses ühiskonnas, kus suurema osa tegelastega pole absoluutselt mitte millestki rääkida, ükskõik mis keeles. Toitu saab siis, kui saab poodi ja uudised tulevad haruharvade internetiskäikude või reisilt tuleva F käest.
O käis just siin. Rääkisin ta põhimõtteliselt ära, et mõni päev lähen talle ‘appi’. Ta uurib frugivoorseid linde ja imetajaid. Hommikul hääli ja nähtut kirja pannes, pärastlõunal transektidel ruute tehes – ruudus loendab ta kõik viljad ja arvutab näritud/söödud ja puutumata viljade suhte.
Tundub huvitav.
Lisaks on tegemist inimesega, kes tõepoolest teab siinseid linde-loomi üsna hästi.
Täiskuu on, tunnene seda oma kontides. Kahjuks näha pole õnnestund selget taevast juba tükk aega.
Olmeline vahemärkus – pikk seelik on siinkandis hea selleks, et õhtuti õues istuda – ei saa sääsed jalgade kallale. Sääski on tegelikult tõesti vähe, aga neid ei paista tõrje-suitsuvahend eriti kõigutavat. Istun ekvaatoril, kõige all kleit, selle peale pandud fliis ja nüüdveel ka pikk seelik. Paras kubujuss ja külmavares.
In the tropics there is no dusk or dawn. You pass from day to night just like that, at the same time, during the whole year. Night falls abruptly at six-thirty Henri Charrière
30 aprill
hommikul läksingi Olivieriga metsa. Ennelõunaks, aga siiski.
Ta seletas linnuhääli ja agutisid. Päris loomi ei näinud, aga võimalik, et kuulsime..
Aprill! (esimesel aprillil ma ju nalja ei teinud)
Olime mäel ja pesime terve päeva taimi. Kõrgpunkt päevale oli Bernadri siinkäik ta vaatas tükk aega mind ja töötavaid poisse ja tegi siis D-le märkuse, mis ilmselgelt minu kõrvadele mõeldud ei olnud
Les garcons a deux travaillent aussi vite comme comme la..
Pärast seda hakkasid näpus palju kiiremini tööle ja mul oli natukeseks kohe tore olla.
Teine päris tore moment oli see, kui raamat pleieris läbi sai ja hakkasin vahelduseks teiste juttu ‘pealt kuulama’.
D ja poisid rääkisid sellest, kui palju nad tahaksid ideaalxses maailmas magada (jutt käis sellest, kas 14 tundi on palju või vähe – kui on hea naine, siis ei olevat liiga palju) ja mitu naist peaks olema (D ütles, et teab meest, kel on neli naist, ag atalle oleks see palju..).
hommikul läksingi Olivieriga metsa. Ennelõunaks, aga siiski.
Ta seletas linnuhääli ja agutisid. Päris loomi ei näinud, aga võimalik, et kuulsime..
Aprill! (esimesel aprillil ma ju nalja ei teinud)
Olime mäel ja pesime terve päeva taimi. Kõrgpunkt päevale oli Bernadri siinkäik ta vaatas tükk aega mind ja töötavaid poisse ja tegi siis D-le märkuse, mis ilmselgelt minu kõrvadele mõeldud ei olnud
Les garcons a deux travaillent aussi vite comme comme la..
Pärast seda hakkasid näpus palju kiiremini tööle ja mul oli natukeseks kohe tore olla.
Teine päris tore moment oli see, kui raamat pleieris läbi sai ja hakkasin vahelduseks teiste juttu ‘pealt kuulama’.
D ja poisid rääkisid sellest, kui palju nad tahaksid ideaalxses maailmas magada (jutt käis sellest, kas 14 tundi on palju või vähe – kui on hea naine, siis ei olevat liiga palju) ja mitu naist peaks olema (D ütles, et teab meest, kel on neli naist, ag atalle oleks see palju..).
1 mai, laupäev
tulime hommikul üles ja tegime veel natuke taimi. Need said tunniga otsa (sest polnud häirivaid elemente, kes koleda dialektiga möliseks ja poiste tähelepanu endale tõmbaks. Kui nad kahekesi on, siis on täitsa tublid ja töökad poisid.)
siis, arvates et kohe-kohe tuleb Bernard suuuuure koguse uue lastiga istusime rõdul ja ootasime. Ja ootasime ja ootasime veel
õhtuks oli selge, et teda ei tule.
Iseenesest ju tore, et saime vaba päeva, aga et meile keegi loomulikult midagi ei öelnud, pole sellest vabadusest ju midagi kasu. Internetti, turule isegi mitte metsa matkama ei saanud. Muudkui istu ja oota.
Õhtuks olin ise üks suur püha viha. Vingusin ja sõimlesin ja ega O vist paremas tujus ei olnud.
Sealt maalt, kust mina tulen, on kõige kallim asi aeg. Vihale ajab, kui keegi teine võib seda valimatult ja süüdimatlult raisata. Vihale ajab, kui susse suhtutakse nagu kohalikku harumatusse ja täielikult isiklike huvide ja ambitsioonideta mölakasse. Saan aru küll, et enamus kellega siinmail on võimalik kokku puutuda just täpselt viimatinimetatud ongi, aga arvasin seni, et just seepärast meid sisse ostetaksegi, et oleks veidi teistsugusema suhtumisega töötajaid ka.
Aga kui suhtumine meisse on nagu suhtumine kohalikku, siis ei tasu nagu vastu eeldada meilt midagi enamat.
Samas… kuna läbikäimine käib enamasti kohalikega, pole ju võimalik kusagilt teistsugust suhtumist õppida.
Saan esimest korda aru, mis on nii nõmedat ja häbistavat selles, kui inimesed, kes on harjunud töötama peaga, peavad järsku proletariaadi tööd tegema hakkama. Sest siis sinusse ka suhtutakse, nagu ajudeta isikliku ambitsioonita elukasse (kellele siiralt ei tulekski vaba aega anda, sest ta ainsad ambitsioonid on süüa-juua ja kogu ülejäänud aja voodis veeta).
Sest, vähe sellest, et inimesed, kellega samale pulgale oled asetatud, on su jaoks sama huvitavad ja säravad, kui puuroikad, aga seda on tõenäoselt ka need, kellele allud… juhul, kui üldse saad võimaluse endast ‘kõrgematega’ lävida.
Nojah.
Mai algas vihapurskega.
Järgmine kord, kui saan arvamust avaldada, kavatsen seda ka teha.
tulime hommikul üles ja tegime veel natuke taimi. Need said tunniga otsa (sest polnud häirivaid elemente, kes koleda dialektiga möliseks ja poiste tähelepanu endale tõmbaks. Kui nad kahekesi on, siis on täitsa tublid ja töökad poisid.)
siis, arvates et kohe-kohe tuleb Bernard suuuuure koguse uue lastiga istusime rõdul ja ootasime. Ja ootasime ja ootasime veel
õhtuks oli selge, et teda ei tule.
Iseenesest ju tore, et saime vaba päeva, aga et meile keegi loomulikult midagi ei öelnud, pole sellest vabadusest ju midagi kasu. Internetti, turule isegi mitte metsa matkama ei saanud. Muudkui istu ja oota.
Õhtuks olin ise üks suur püha viha. Vingusin ja sõimlesin ja ega O vist paremas tujus ei olnud.
Sealt maalt, kust mina tulen, on kõige kallim asi aeg. Vihale ajab, kui keegi teine võib seda valimatult ja süüdimatlult raisata. Vihale ajab, kui susse suhtutakse nagu kohalikku harumatusse ja täielikult isiklike huvide ja ambitsioonideta mölakasse. Saan aru küll, et enamus kellega siinmail on võimalik kokku puutuda just täpselt viimatinimetatud ongi, aga arvasin seni, et just seepärast meid sisse ostetaksegi, et oleks veidi teistsugusema suhtumisega töötajaid ka.
Aga kui suhtumine meisse on nagu suhtumine kohalikku, siis ei tasu nagu vastu eeldada meilt midagi enamat.
Samas… kuna läbikäimine käib enamasti kohalikega, pole ju võimalik kusagilt teistsugust suhtumist õppida.
Saan esimest korda aru, mis on nii nõmedat ja häbistavat selles, kui inimesed, kes on harjunud töötama peaga, peavad järsku proletariaadi tööd tegema hakkama. Sest siis sinusse ka suhtutakse, nagu ajudeta isikliku ambitsioonita elukasse (kellele siiralt ei tulekski vaba aega anda, sest ta ainsad ambitsioonid on süüa-juua ja kogu ülejäänud aja voodis veeta).
Sest, vähe sellest, et inimesed, kellega samale pulgale oled asetatud, on su jaoks sama huvitavad ja säravad, kui puuroikad, aga seda on tõenäoselt ka need, kellele allud… juhul, kui üldse saad võimaluse endast ‘kõrgematega’ lävida.
Nojah.
Mai algas vihapurskega.
Järgmine kord, kui saan arvamust avaldada, kavatsen seda ka teha.
2 mai, pühapäev.
Hommikul sai kaua magada ja palju süüa.
Et ikkagi ilusast ilmast midagi saada, käisime täna tervelt kaks korda jalutamas. Esimesel korral küll tegelikult ‘levikohas’ et üritada B-le helistada, aga seal avastasime et ametitelefonil pole krediiti. Kurat, kuidas vihale ajas. Lihtsalt istu ja oota ja ole teadmatuses.
Tujutõstmiseks tegime terve tagasitee torulottõgija pulmahüüdu
(mis on selline)
Niisiis jäime mäele, vaatasime kino Lars von Trieri poolt, nii et enamuse ajast vaatasin hoopis aknast välja..
Pärast läksime metsa pildistamissessioonile. Üle tee ja džunglisse, kuni jõeni. Olin juba vahepeal unustama hakkand, kui enneolematu ja ilus ja kõige-kõige, siinne loodus on. Paljudele taimedele on vahepeal märkamatult õite asemele viljad tekkinud, heliconia õie sees ujusid konnakullesed. Ja kogu aja ei sadanud.
Tagasi tulles avastasime rõdult kakspuust baaritooli ja külmikust pool kooki kaheks tükiks lõigatuna.
Ilus lõpp nädalale.
Hommikul sai kaua magada ja palju süüa.
Et ikkagi ilusast ilmast midagi saada, käisime täna tervelt kaks korda jalutamas. Esimesel korral küll tegelikult ‘levikohas’ et üritada B-le helistada, aga seal avastasime et ametitelefonil pole krediiti. Kurat, kuidas vihale ajas. Lihtsalt istu ja oota ja ole teadmatuses.
Tujutõstmiseks tegime terve tagasitee torulottõgija pulmahüüdu
(mis on selline)
Niisiis jäime mäele, vaatasime kino Lars von Trieri poolt, nii et enamuse ajast vaatasin hoopis aknast välja..
Pärast läksime metsa pildistamissessioonile. Üle tee ja džunglisse, kuni jõeni. Olin juba vahepeal unustama hakkand, kui enneolematu ja ilus ja kõige-kõige, siinne loodus on. Paljudele taimedele on vahepeal märkamatult õite asemele viljad tekkinud, heliconia õie sees ujusid konnakullesed. Ja kogu aja ei sadanud.
Tagasi tulles avastasime rõdult kakspuust baaritooli ja külmikust pool kooki kaheks tükiks lõigatuna.
Ilus lõpp nädalale.
Wednesday, April 28, 2010
videosoovitused Salut' saartelt
ma tean küll, et teilon seal kaa kevad ja mõni päev päikest (tõenäoselt rohkem, kui meil. viimasel ajal üha sajab).... aga nii kadedaks tegemise mõttes soovitan vaadata, milline näeb välja kevad kariibimerel.
vee all on selline (appi, kuidas ma oma seebipentaxit armastan!)
seal on hüdrad
ja kalad
ja vahel ka Ida-Euroopast pärit valged neegrid.
vee peal näeb asi natuke teistsugune välja. seal on päike ja saared...ja viinerid :)
ja õhtuti, kui päikene looja läheb, võib vahel juhtuda, et objektiivid ujuma lähevad.
vee all on selline (appi, kuidas ma oma seebipentaxit armastan!)
seal on hüdrad
ja kalad
ja vahel ka Ida-Euroopast pärit valged neegrid.
vee peal näeb asi natuke teistsugune välja. seal on päike ja saared...ja viinerid :)
ja õhtuti, kui päikene looja läheb, võib vahel juhtuda, et objektiivid ujuma lähevad.
Monday, April 26, 2010
Salut saartel käik, 20-22aprill 2010
Pärastlõunal sõitsime ära Matourysse. Kohe teele keerates peatas auto gendarmerie, küsis dokumente ja otsis auto läbi. Otsisid aineid. Neid meil ei olnud. Läks ka hästi, et meil polnud prügi, mida ära viia. Ei taha mõelda, kes ja kuidas seda läbivaadelnud oleks.
Kontakt internetiga, pärast pikki kahte nädalat, oli ülevoolav. Uudised! Kirjad! Raadiosaated ja filmid! Olin nii palju kirju saanud kui ei kunagi varem. Sain uudise, et vahepeal uue pildi lehte sain ‘Foto: kati m’. Hõissa ja kukerpall. (kusjuures, juba hommikul metsa tehes käisin vahepeal raiesmiku serval hundirattaid viskamas, et energiaülejääkisid millekski kauniks vormida)
Ostsime saartele ja õhtuks süüa juua (kulinaarne vaemärkus comoujäätis ei kõlba süüa. Ausalt. Ei kõlba). Süüa sai ostetud piisavalt ja isegi palju, juua sai liiga vähe. Ei osanud ette ennustada kui palju peab asju seljas kandma ja ei julgend rohkem võtta.. Nojah, mina ei pidanud ju midagi peale oma fotovarustuse seljas kandma. Hamakid ja toit ja asjad olit O seljas. Õhtul oli familyguy saatel mikrolainetoit ja varakult magamamineks. Varakult tuli ka ju tõusta. Aga ei saanud kuidagi magada. Kui konditsioneer käis, oli lärmakas ja külm, kui ei, siis vastikult palav.
Hommikul äratus 5.30, sõime sõidu ajal küpsiseid ja purgikohvi ja kuulasime rõõmsat muusikat.
If you have a pet cat, put ypur hands up… if I go to clubs I wait in lines motherf.. .
Kourus sai natuke sadamat otsitud. Registraatori laua peal, alla ja ümber mängis ringi üks kass. Tahtsin teda küll oma kodusele loomaaiale lisaks võtta, aga O miksipärast ei lubanud.. meiega tuli rääkina mees, kes nägi hirmsasti välja nagu gendarmerie vabal hetkel. “Jah, me oleme eestist ja siia on pikk tee. Jah, meile meeldib siin. Ei, me töötame siin..” Hiljem tuli see põgus tutvus isegi kasuks.
Laevasõit saarele oli tore. Päike siras, ronisime laeva etteotsa ja sain suurtest lainetest istu täis kilgata, märjaks pritsitud, pilti teha. Eemalolev maa muudkui lähenes. Ja mingil hetkel muundus see eraldatavateks saarteks.
Ile du Royale sadamas aitasid inimesi maale kaks gendarmeried. Oma kaunistes lühikestes pükstes, loomulikult. Vider oli astuda niii rõõmsalt ja elevil meeleolus kohta, kus tuhanded inimesed on sunnitööl olnud.
Esimene plaan oli saarega tutvuda ja vaadata, kas ja kuidas käib ööbimine ja pakihoidlus. Päike lagipähe ja mina ei pidanud kotti kandma. Laagripaigaks sai täiesti omaette kohta ‘ettevaatust kukkuvad kivid ja lagunevad hooned ja muu viha..’ sildi juurest kaljudele ronides. Palmide vahel oli täpselt sobiv koht hamakkidele ja see oli ka nii eraldatud, et julges asjad omapäi jätta.
Esimese pikniku käigus kaljudel lõppes limonaad (mida olime kaasa võtnud vaid 1.5 liitrit). Muigu oli igavesti esmaklassiliselt ja ülevoolavalt tore süüa viinereid ja juustu vaatega avamerele.
Joogipoolist juurde muretsemas käies saime väikese vopsu karmilt reaalsuselt – saart ponopoliseerib üks baar-restoran, 1.5l kehvamaitselist vett maksab 3.10. aga no mis sa ikka teed, kui ise pole viitsind vett kaasa tarida… joomata jätmine pole eriti variand kusagil kariibimeresaaarel, kust on tarvis tingimata vahetpidamata kividel hüpelda ja teedest üles-alla ähkida. Üritasime siiski vett kokku hoida aegajalt kookospähkleid trimbates. Osad olid pahaks läinud, osad olid katki näritud, osad kõlbasid juuaa. Pärast kolmandat pähklit hakkas see asi mulle juba täiesti maitsva joogivariandina tunduma.
Kuninglikul saarel oli väga palju igasugu töötavat kontingenti. Parasjagu ehitati hotellitube ja nähtavasti tehakse näädala sees ka palju kõiki korrastustöid. Saar oli tõepoolest siinsest keskmisest palju kenam. Veel oli palju aguutisid. Tõesti palju.. eks neil on seal hea põli. Palju kookospähkleid ja mitte ühtegi kiskjat. Veel olid kanad (ja tibud ja kuked ja nad kõik jalutasid soovi korral restoranis ringi) mingid faasanilaadsed, mõned kassid ja kaks pisikest mittekoeraks aretatud asjandust.
Saar üldisdelt on imepisike, üleni kividest ja kaljudest rannajoonega, üsna palju varemeid , lastesurnuaeda, kirikut ja muid varemeid. Kahjuks need ei tundunud olevat eriti turistidele eksponeeritud. Enamus käivad saartel vist siiski rannas ja kalal.
Meie ronisime ka mööda kaljust rannajoont ja leidsime paari meetri pikkuse veesopi kuhu pained ei ulatunud ning kus sai supelda. Täiesti oma privaatrand… ainult kalamehed uudistasid merelt.
Õhtul kaisime paikeseloojangut pildistamas. Noh, mina lamasin selili ühel päikesest soojal kivil ja vaatasin, kuidas pimenevasse taevasse tähed ilmnusid, ja kuulasin laineid, samal ajal kui o pildistas.
Siis algasid ka ebaõnnestumised fototehnika vallas. Nimelt pillas O kalasilma veelompi. Sel on nüüd sees veetilgad.
Öösel eriti magada ei saanud. Kuigi vaade merele ja otse üle mere olevale kuradilahele oli esmaklassiline, oli pidevalt kümme meetrit eemal murduvate lainete hääl piisavalt vali, et pidevalt valvel hoida, isegi kui tead, et nad sinuni ei jõua. Vaatasin läbi palmide paistvat kuud ja tähti ja olin niisama eluga rahul.
Homikul kobisin valguse tekkimise peale hamakist välja ja pildistasin päikesetõusu kuradisaare taistal. …ja kogemata sai mu 50mm objektiiv veerema, tegi mööda kivisid minnes põrkeid ja maandus ookeanis. Rahaliselt väike, aga pratiliselt hindamatu kahju. Kit-obje eriti pildistamiseks ei kõlba. Nüüd pean laiemad kaadrid vist kõik seebikaga tegema. Aga mis möödas, see möödas. Ehk õnnestub kusagilt uus 50mm muretseda või saan selle lasta saata või.. noh, murtud ma vähemalt esialgu ei ole.
Pilt tuli aga selline
Teine päev saartel ei olnud nii päikeseline kui eelmine. Otseses mõttes – suurema osa ajast sadas vihma. Oli küll ebamugav ja natuke porine ja hamakid said märjaks, aga ega see mind samuti eriti ei heidutanud. Käisime kummipaadiga (nii tore on üle suurte lainete kummipaadi ninas sõita!) st Josephil. Too saar meeldis mulle enam. Tühjem, rohkem oli alles endist vanglahõngu ninh vanu müüre. seal hoiti üksikvangistuse inimesi. Ei kujuta ette, kui jube pidi olema saar, kui seal oli vaikuses ja täiesti omaette tuhatkond inimest… vaid ühel väikesel saarel. Paarit unniga saime saarele ringi peale ja müüride vahel jalutada ning ka ujuda. Ühtlasi on st josephil palju ilusam ja ujumisväärsem rand.
Tagasi ile royalel jäi nii palju aegsa, et asjad pakkida ja juua viimased kohvid. Lõpuks tuli päike jälle välja. Tegelikult oli hea, et ennelõuna oli vihmane, sest teist päeva kõrbemist ning janu poleks viitind taluda.
Tagasisõidul sõime jälle autos, see kord krõpse ja kokat. Ja koju jõudes tundis jälle, et olen koju jõudnud. Kuigi… vahepeal oli lakanud töötamast vannitoa tuli. Asi ei ole pirnis, nii et nüüd on minu toas ainus töötav laelamp ja vetsus käime romantiliselt küünlavalgel.
Pärastlõunal sõitsime ära Matourysse. Kohe teele keerates peatas auto gendarmerie, küsis dokumente ja otsis auto läbi. Otsisid aineid. Neid meil ei olnud. Läks ka hästi, et meil polnud prügi, mida ära viia. Ei taha mõelda, kes ja kuidas seda läbivaadelnud oleks.
Kontakt internetiga, pärast pikki kahte nädalat, oli ülevoolav. Uudised! Kirjad! Raadiosaated ja filmid! Olin nii palju kirju saanud kui ei kunagi varem. Sain uudise, et vahepeal uue pildi lehte sain ‘Foto: kati m’. Hõissa ja kukerpall. (kusjuures, juba hommikul metsa tehes käisin vahepeal raiesmiku serval hundirattaid viskamas, et energiaülejääkisid millekski kauniks vormida)
Ostsime saartele ja õhtuks süüa juua (kulinaarne vaemärkus comoujäätis ei kõlba süüa. Ausalt. Ei kõlba). Süüa sai ostetud piisavalt ja isegi palju, juua sai liiga vähe. Ei osanud ette ennustada kui palju peab asju seljas kandma ja ei julgend rohkem võtta.. Nojah, mina ei pidanud ju midagi peale oma fotovarustuse seljas kandma. Hamakid ja toit ja asjad olit O seljas. Õhtul oli familyguy saatel mikrolainetoit ja varakult magamamineks. Varakult tuli ka ju tõusta. Aga ei saanud kuidagi magada. Kui konditsioneer käis, oli lärmakas ja külm, kui ei, siis vastikult palav.
Hommikul äratus 5.30, sõime sõidu ajal küpsiseid ja purgikohvi ja kuulasime rõõmsat muusikat.
If you have a pet cat, put ypur hands up… if I go to clubs I wait in lines motherf.. .
Kourus sai natuke sadamat otsitud. Registraatori laua peal, alla ja ümber mängis ringi üks kass. Tahtsin teda küll oma kodusele loomaaiale lisaks võtta, aga O miksipärast ei lubanud.. meiega tuli rääkina mees, kes nägi hirmsasti välja nagu gendarmerie vabal hetkel. “Jah, me oleme eestist ja siia on pikk tee. Jah, meile meeldib siin. Ei, me töötame siin..” Hiljem tuli see põgus tutvus isegi kasuks.
Laevasõit saarele oli tore. Päike siras, ronisime laeva etteotsa ja sain suurtest lainetest istu täis kilgata, märjaks pritsitud, pilti teha. Eemalolev maa muudkui lähenes. Ja mingil hetkel muundus see eraldatavateks saarteks.
Ile du Royale sadamas aitasid inimesi maale kaks gendarmeried. Oma kaunistes lühikestes pükstes, loomulikult. Vider oli astuda niii rõõmsalt ja elevil meeleolus kohta, kus tuhanded inimesed on sunnitööl olnud.
Esimene plaan oli saarega tutvuda ja vaadata, kas ja kuidas käib ööbimine ja pakihoidlus. Päike lagipähe ja mina ei pidanud kotti kandma. Laagripaigaks sai täiesti omaette kohta ‘ettevaatust kukkuvad kivid ja lagunevad hooned ja muu viha..’ sildi juurest kaljudele ronides. Palmide vahel oli täpselt sobiv koht hamakkidele ja see oli ka nii eraldatud, et julges asjad omapäi jätta.
Esimese pikniku käigus kaljudel lõppes limonaad (mida olime kaasa võtnud vaid 1.5 liitrit). Muigu oli igavesti esmaklassiliselt ja ülevoolavalt tore süüa viinereid ja juustu vaatega avamerele.
Joogipoolist juurde muretsemas käies saime väikese vopsu karmilt reaalsuselt – saart ponopoliseerib üks baar-restoran, 1.5l kehvamaitselist vett maksab 3.10. aga no mis sa ikka teed, kui ise pole viitsind vett kaasa tarida… joomata jätmine pole eriti variand kusagil kariibimeresaaarel, kust on tarvis tingimata vahetpidamata kividel hüpelda ja teedest üles-alla ähkida. Üritasime siiski vett kokku hoida aegajalt kookospähkleid trimbates. Osad olid pahaks läinud, osad olid katki näritud, osad kõlbasid juuaa. Pärast kolmandat pähklit hakkas see asi mulle juba täiesti maitsva joogivariandina tunduma.
Kuninglikul saarel oli väga palju igasugu töötavat kontingenti. Parasjagu ehitati hotellitube ja nähtavasti tehakse näädala sees ka palju kõiki korrastustöid. Saar oli tõepoolest siinsest keskmisest palju kenam. Veel oli palju aguutisid. Tõesti palju.. eks neil on seal hea põli. Palju kookospähkleid ja mitte ühtegi kiskjat. Veel olid kanad (ja tibud ja kuked ja nad kõik jalutasid soovi korral restoranis ringi) mingid faasanilaadsed, mõned kassid ja kaks pisikest mittekoeraks aretatud asjandust.
Saar üldisdelt on imepisike, üleni kividest ja kaljudest rannajoonega, üsna palju varemeid , lastesurnuaeda, kirikut ja muid varemeid. Kahjuks need ei tundunud olevat eriti turistidele eksponeeritud. Enamus käivad saartel vist siiski rannas ja kalal.
Meie ronisime ka mööda kaljust rannajoont ja leidsime paari meetri pikkuse veesopi kuhu pained ei ulatunud ning kus sai supelda. Täiesti oma privaatrand… ainult kalamehed uudistasid merelt.
Õhtul kaisime paikeseloojangut pildistamas. Noh, mina lamasin selili ühel päikesest soojal kivil ja vaatasin, kuidas pimenevasse taevasse tähed ilmnusid, ja kuulasin laineid, samal ajal kui o pildistas.
Siis algasid ka ebaõnnestumised fototehnika vallas. Nimelt pillas O kalasilma veelompi. Sel on nüüd sees veetilgad.
Öösel eriti magada ei saanud. Kuigi vaade merele ja otse üle mere olevale kuradilahele oli esmaklassiline, oli pidevalt kümme meetrit eemal murduvate lainete hääl piisavalt vali, et pidevalt valvel hoida, isegi kui tead, et nad sinuni ei jõua. Vaatasin läbi palmide paistvat kuud ja tähti ja olin niisama eluga rahul.
Homikul kobisin valguse tekkimise peale hamakist välja ja pildistasin päikesetõusu kuradisaare taistal. …ja kogemata sai mu 50mm objektiiv veerema, tegi mööda kivisid minnes põrkeid ja maandus ookeanis. Rahaliselt väike, aga pratiliselt hindamatu kahju. Kit-obje eriti pildistamiseks ei kõlba. Nüüd pean laiemad kaadrid vist kõik seebikaga tegema. Aga mis möödas, see möödas. Ehk õnnestub kusagilt uus 50mm muretseda või saan selle lasta saata või.. noh, murtud ma vähemalt esialgu ei ole.
Pilt tuli aga selline
Teine päev saartel ei olnud nii päikeseline kui eelmine. Otseses mõttes – suurema osa ajast sadas vihma. Oli küll ebamugav ja natuke porine ja hamakid said märjaks, aga ega see mind samuti eriti ei heidutanud. Käisime kummipaadiga (nii tore on üle suurte lainete kummipaadi ninas sõita!) st Josephil. Too saar meeldis mulle enam. Tühjem, rohkem oli alles endist vanglahõngu ninh vanu müüre. seal hoiti üksikvangistuse inimesi. Ei kujuta ette, kui jube pidi olema saar, kui seal oli vaikuses ja täiesti omaette tuhatkond inimest… vaid ühel väikesel saarel. Paarit unniga saime saarele ringi peale ja müüride vahel jalutada ning ka ujuda. Ühtlasi on st josephil palju ilusam ja ujumisväärsem rand.
Tagasi ile royalel jäi nii palju aegsa, et asjad pakkida ja juua viimased kohvid. Lõpuks tuli päike jälle välja. Tegelikult oli hea, et ennelõuna oli vihmane, sest teist päeva kõrbemist ning janu poleks viitind taluda.
Tagasisõidul sõime jälle autos, see kord krõpse ja kokat. Ja koju jõudes tundis jälle, et olen koju jõudnud. Kuigi… vahepeal oli lakanud töötamast vannitoa tuli. Asi ei ole pirnis, nii et nüüd on minu toas ainus töötav laelamp ja vetsus käime romantiliselt küünlavalgel.
23, dna-päev.
Tegime metsa. Harjumatult värske ja tugev tunne oli. Hommikul sadanud vihm ja päikese puudumine hoidsid kuuma eemal ning puhanud olin ka. polnud rede tunnet.
Õhtul sain teada, et selles mõttes polegi reede, sest järgnevad 10 päeva peaks tulema nonstop taimepesu. Ma endiselt ei taipa, miks sellised uudised tulevad viimasel hetkel ja vahetult enne määratud puhkepäevi. Oleks võinud vähemalt paar päeva ette teatada, et oleks teadnud saartelt tulles poest süüa koju osta w midagi.
Jumal tänatud, et enne seda saartel käisime. Muidu poleks küll tahtnud.
Vabad hetked möödusid kirju lugedes. See kord oli neid meeldivalt palju ja kõik mainisid, et lumi on sulanud. Kujutan ette, millie südndmus see võis olla. Kõik peale I, kes sõimas mul üsna otseselt näo täis, et siia tulin. Arvan, et see oli minu otsus, mis küll eriti kellegi heakskiitu ei vajanud. Nii et õhtul oli üsna hambaidkrigistavalt vihane olla.
Vaadates läbi saartel tehtub pilte, avastasin sensorilt seeneniidistiku. Hõissa.
Selle nädala esimene trenn. Jeerum.
Tegime metsa. Harjumatult värske ja tugev tunne oli. Hommikul sadanud vihm ja päikese puudumine hoidsid kuuma eemal ning puhanud olin ka. polnud rede tunnet.
Õhtul sain teada, et selles mõttes polegi reede, sest järgnevad 10 päeva peaks tulema nonstop taimepesu. Ma endiselt ei taipa, miks sellised uudised tulevad viimasel hetkel ja vahetult enne määratud puhkepäevi. Oleks võinud vähemalt paar päeva ette teatada, et oleks teadnud saartelt tulles poest süüa koju osta w midagi.
Jumal tänatud, et enne seda saartel käisime. Muidu poleks küll tahtnud.
Vabad hetked möödusid kirju lugedes. See kord oli neid meeldivalt palju ja kõik mainisid, et lumi on sulanud. Kujutan ette, millie südndmus see võis olla. Kõik peale I, kes sõimas mul üsna otseselt näo täis, et siia tulin. Arvan, et see oli minu otsus, mis küll eriti kellegi heakskiitu ei vajanud. Nii et õhtul oli üsna hambaidkrigistavalt vihane olla.
Vaadates läbi saartel tehtub pilte, avastasin sensorilt seeneniidistiku. Hõissa.
Selle nädala esimene trenn. Jeerum.
24. laupäev.
Pesime kolmekesi desmoodiume. Eesti saatkond kuulas kumbki oma raamatut, nii et ka D-l ei jäänud muud üle kui töötada – meiega eriti jutule ei saanud.
(16 ‘memoirs of a geisha’)
pärast käisime komekesi poes – r, d ja mina. Oli tore ja õpetlik. Poole ajast saan isegi aru. Ja jututeemad olid meeldivalt kerglased. (ning poearve enneolematu. Kavatsen teha kaste, kas KÕIKE on võimalik nädalaks ette osta) tagasiteel sõime D nänni ja R üritas jälle mulle selgeks teha, et pean toidule ‘ei ütlema (kui ta autos meie toidukotte nägi oli reaktsioon ‘sa tõesti söödki nii palju pidevalt?’). kui soolapähklile ei ütlesin, oli aplaus :)
avasime ‘kollektiivse mälu kaustiku’ kuhu tähtsamad nipid kirja saavad. Esimeseks õpetuseks sai kui kuuled sõna ‘desmoodium, jookse! …
Pesime kolmekesi desmoodiume. Eesti saatkond kuulas kumbki oma raamatut, nii et ka D-l ei jäänud muud üle kui töötada – meiega eriti jutule ei saanud.
(16 ‘memoirs of a geisha’)
pärast käisime komekesi poes – r, d ja mina. Oli tore ja õpetlik. Poole ajast saan isegi aru. Ja jututeemad olid meeldivalt kerglased. (ning poearve enneolematu. Kavatsen teha kaste, kas KÕIKE on võimalik nädalaks ette osta) tagasiteel sõime D nänni ja R üritas jälle mulle selgeks teha, et pean toidule ‘ei ütlema (kui ta autos meie toidukotte nägi oli reaktsioon ‘sa tõesti söödki nii palju pidevalt?’). kui soolapähklile ei ütlesin, oli aplaus :)
avasime ‘kollektiivse mälu kaustiku’ kuhu tähtsamad nipid kirja saavad. Esimeseks õpetuseks sai kui kuuled sõna ‘desmoodium, jookse! …
25, pühapäev
Et on vaba päev ja ilm ei kõlba isegi üle õue jalutamiseks, pikast jalutuskäigust rääkimata, jõime hommikul pikalt kohvi ja sain pildid töödeldud ja raamatuid lugeda/kuulata. Ja pannkooke :)
Nüüd on veel nimekirjas Alice-film ja trenn ja pisike taimedepakkimine. Selle kohta, et praegu on alles lõuna, on nimekiri liiga lühike.
Pesu pestes ilmnes ebamugav tõsiasi, et meie riietele pole pesumajas järjekordselt ruumi jäetud. Idaeuroopa neegrid teadupärast ju ei pese. Nojah, õnneks tõmbasime juba eelmisel nädalal rõgule pesunööri. Rõdu ei näe küll kuigi elegantne välja, aga vähemalt on koht, kus märgi riideid hoida. Just hoida – sellise ilmaga nad ei kuiva ka siis, kui vihma eest varjus on.
Eile poes käies otsisin hiinakast taskulampi – sest meil polnud ju vetsus tuld. Lampi ei leidnud (ja praeguseks keerasime minu toa lasest pirni välja ja panime selle vetsu. Ühiskond võitis). Igatahes, praegu on meil kaks asja, mida võiks tinglikult taskulampideks pidada. Üks on mu telefoni sisseehitatud lamp. See on üsna nõrga valgusega ja kardab kohalikku kliimat. Teine on asi, mille ehitasime suurest lapikust patareist, varbateibist ja D vanast taskulambist varastatud pisikesest pirnist. Kujutate ette küll, milline see välja näeb. See on kasutatav ainult siis, kui samal ajal näppi klemmi peal hoida… et siis vetsus natuke kehva kasutada.
Enne järgmisi valguspüüke peaks ikkagi korraliku lambi muretsema. Kas või oma raha eest.
tõenäoselt on see hiljutise puhkuse positiivne mõju, aga muretu ja hea on olla.
Mu sensori vahel kasvab seeneniidistik, mida ei saa sealt ka pühkides ära. Nojah.
Tegin pühkides sensori veelgi sodisemaks. Pole parata.
Niipea netti ega linna ega turule ei saa, eks pean sellega leppima.
Vihma ladistab, siis kallab, seejärel tuleb alla nagu müüd juba teist päeva nonstop. Las ta olla.
On raamatuid ja piisavalt head toitu ja seltskonda.
Kohe on käes mai. Kellele tähendab see ööbikuid ja toomingaid, kellele aasta kõige vihmasemat kuud.
Mul on koduigatsus. Mitte selline tugen ja kurvakstegev, aga annan edale reaalselt aru, et minu elu siin seisab, samal ajal kui teil seal on elud, heaoluühiskonna mugavused, üksteise seltskond.
Veel igatsen ma värsket tomatit ja pomelot ja teisi. Saan neid veel vähemalt kaks nädalat igatseda.
R andis meile õhtusöögiks lasagnet. Me ikka meeldime talle.
Et on vaba päev ja ilm ei kõlba isegi üle õue jalutamiseks, pikast jalutuskäigust rääkimata, jõime hommikul pikalt kohvi ja sain pildid töödeldud ja raamatuid lugeda/kuulata. Ja pannkooke :)
Nüüd on veel nimekirjas Alice-film ja trenn ja pisike taimedepakkimine. Selle kohta, et praegu on alles lõuna, on nimekiri liiga lühike.
Pesu pestes ilmnes ebamugav tõsiasi, et meie riietele pole pesumajas järjekordselt ruumi jäetud. Idaeuroopa neegrid teadupärast ju ei pese. Nojah, õnneks tõmbasime juba eelmisel nädalal rõgule pesunööri. Rõdu ei näe küll kuigi elegantne välja, aga vähemalt on koht, kus märgi riideid hoida. Just hoida – sellise ilmaga nad ei kuiva ka siis, kui vihma eest varjus on.
Eile poes käies otsisin hiinakast taskulampi – sest meil polnud ju vetsus tuld. Lampi ei leidnud (ja praeguseks keerasime minu toa lasest pirni välja ja panime selle vetsu. Ühiskond võitis). Igatahes, praegu on meil kaks asja, mida võiks tinglikult taskulampideks pidada. Üks on mu telefoni sisseehitatud lamp. See on üsna nõrga valgusega ja kardab kohalikku kliimat. Teine on asi, mille ehitasime suurest lapikust patareist, varbateibist ja D vanast taskulambist varastatud pisikesest pirnist. Kujutate ette küll, milline see välja näeb. See on kasutatav ainult siis, kui samal ajal näppi klemmi peal hoida… et siis vetsus natuke kehva kasutada.
Enne järgmisi valguspüüke peaks ikkagi korraliku lambi muretsema. Kas või oma raha eest.
tõenäoselt on see hiljutise puhkuse positiivne mõju, aga muretu ja hea on olla.
Mu sensori vahel kasvab seeneniidistik, mida ei saa sealt ka pühkides ära. Nojah.
Tegin pühkides sensori veelgi sodisemaks. Pole parata.
Niipea netti ega linna ega turule ei saa, eks pean sellega leppima.
Vihma ladistab, siis kallab, seejärel tuleb alla nagu müüd juba teist päeva nonstop. Las ta olla.
On raamatuid ja piisavalt head toitu ja seltskonda.
Kohe on käes mai. Kellele tähendab see ööbikuid ja toomingaid, kellele aasta kõige vihmasemat kuud.
Mul on koduigatsus. Mitte selline tugen ja kurvakstegev, aga annan edale reaalselt aru, et minu elu siin seisab, samal ajal kui teil seal on elud, heaoluühiskonna mugavused, üksteise seltskond.
Veel igatsen ma värsket tomatit ja pomelot ja teisi. Saan neid veel vähemalt kaks nädalat igatseda.
R andis meile õhtusöögiks lasagnet. Me ikka meeldime talle.
Wednesday, April 21, 2010
Vahepeal on päris pikalt eetrivaikust olnud. Nüüd tuleb sellevõrra rohkem juttu korraga üles, või, noh, kas just rohkem.
Kui siia tulin, läks pea kõik suurelt avaldamiseks, joone alla kirjutasin ainult rea või paar. Nüüd on joonealused märkused mitu korda pikemad, kui see, mis blogisse jõuab. Inimestega on isiklikud suhted tekkinud ja lugejate hulk kasvanud. Natuke nõme selles mõttes, et blog ongi ju selleks, et teised loeksid. Ja kui teised loevad, siis hakkad kohe palju vähem avameelselt ja isiklikult kirjutama.
Olen vahepeal palju tööd teinud ja lugenud ja palavuse käev kannatanud. Siinne ilm ei anna kuidagi asu. Võiks olla nii, et hommikuti paistab päike (sest siis on õues alles ‘jahe’ 25 w nii), päeval on vahelduv pilvisus, mist õhtuks progresseerub ja pärast pimeduse saabumist sajab nii nagu torust tuleb, et temperatuur jälle võimalikult madalaks langeks, nii et jaksaks natuke olla ja trenni teha ja öösel saaks magada. Kuidagi palav on siin. Rääkimata sellest, et ma ei suuda sellega harjuda. See väsitab üha enam. Muidugi praegune meestega metsatöö väsitab ka, aga selles palavuses ei saa sellest ka kuidagi taastuda.
Vingving
Tegelikult on tore.
Sain lõpuks ometi kodupiirkonna kaardi ja olen liblikavõrguga ringi vehelnud ja loen nagu loom. Ilukirjandust! Kes oleks võinud arvata, et maailmas on nii palju aega, et saab mitut juturaamatut korraga lugeda, nii et mõlemad sealjuures ka edenevad!
Arvake ära, kes homme Salut saartele läheb ja seal hamaki palmide vahele tõmbab!
Valikpilt:
Vihm Kaw mäel
veel tahaksin vabandada kõigi ees, kes pole postkaarti saanud. Ma ausõna panin need posti. maailmast ära lõigatud olles võivad lihtsalt sellised pisikesed asjad nagu vulkaanipursked ja teised looduskatastroofid tähele panemata jääda.
loodan siiski, et kaardid kunagi kohale jõuavad.
Kui siia tulin, läks pea kõik suurelt avaldamiseks, joone alla kirjutasin ainult rea või paar. Nüüd on joonealused märkused mitu korda pikemad, kui see, mis blogisse jõuab. Inimestega on isiklikud suhted tekkinud ja lugejate hulk kasvanud. Natuke nõme selles mõttes, et blog ongi ju selleks, et teised loeksid. Ja kui teised loevad, siis hakkad kohe palju vähem avameelselt ja isiklikult kirjutama.
Olen vahepeal palju tööd teinud ja lugenud ja palavuse käev kannatanud. Siinne ilm ei anna kuidagi asu. Võiks olla nii, et hommikuti paistab päike (sest siis on õues alles ‘jahe’ 25 w nii), päeval on vahelduv pilvisus, mist õhtuks progresseerub ja pärast pimeduse saabumist sajab nii nagu torust tuleb, et temperatuur jälle võimalikult madalaks langeks, nii et jaksaks natuke olla ja trenni teha ja öösel saaks magada. Kuidagi palav on siin. Rääkimata sellest, et ma ei suuda sellega harjuda. See väsitab üha enam. Muidugi praegune meestega metsatöö väsitab ka, aga selles palavuses ei saa sellest ka kuidagi taastuda.
Vingving
Tegelikult on tore.
Sain lõpuks ometi kodupiirkonna kaardi ja olen liblikavõrguga ringi vehelnud ja loen nagu loom. Ilukirjandust! Kes oleks võinud arvata, et maailmas on nii palju aega, et saab mitut juturaamatut korraga lugeda, nii et mõlemad sealjuures ka edenevad!
Arvake ära, kes homme Salut saartele läheb ja seal hamaki palmide vahele tõmbab!
Valikpilt:
Vihm Kaw mäel
veel tahaksin vabandada kõigi ees, kes pole postkaarti saanud. Ma ausõna panin need posti. maailmast ära lõigatud olles võivad lihtsalt sellised pisikesed asjad nagu vulkaanipursked ja teised looduskatastroofid tähele panemata jääda.
loodan siiski, et kaardid kunagi kohale jõuavad.
Subscribe to:
Posts (Atom)