25, pühapäev

Et on vaba päev ja ilm ei kõlba isegi üle õue jalutamiseks, pikast jalutuskäigust rääkimata, jõime hommikul pikalt kohvi ja sain pildid töödeldud ja raamatuid lugeda/kuulata. Ja pannkooke :)
Nüüd on veel nimekirjas Alice-film ja trenn ja pisike taimedepakkimine. Selle kohta, et praegu on alles lõuna, on nimekiri liiga lühike.
Pesu pestes ilmnes ebamugav tõsiasi, et meie riietele pole pesumajas järjekordselt ruumi jäetud. Idaeuroopa neegrid teadupärast ju ei pese. Nojah, õnneks tõmbasime juba eelmisel nädalal rõgule pesunööri. Rõdu ei näe küll kuigi elegantne välja, aga vähemalt on koht, kus märgi riideid hoida. Just hoida – sellise ilmaga nad ei kuiva ka siis, kui vihma eest varjus on.

Eile poes käies otsisin hiinakast taskulampi – sest meil polnud ju vetsus tuld. Lampi ei leidnud (ja praeguseks keerasime minu toa lasest pirni välja ja panime selle vetsu. Ühiskond võitis). Igatahes, praegu on meil kaks asja, mida võiks tinglikult taskulampideks pidada. Üks on mu telefoni sisseehitatud lamp. See on üsna nõrga valgusega ja kardab kohalikku kliimat. Teine on asi, mille ehitasime suurest lapikust patareist, varbateibist ja D vanast taskulambist varastatud pisikesest pirnist. Kujutate ette küll, milline see välja näeb. See on kasutatav ainult siis, kui samal ajal näppi klemmi peal hoida… et siis vetsus natuke kehva kasutada.
Enne järgmisi valguspüüke peaks ikkagi korraliku lambi muretsema. Kas või oma raha eest.

tõenäoselt on see hiljutise puhkuse positiivne mõju, aga muretu ja hea on olla.
Mu sensori vahel kasvab seeneniidistik, mida ei saa sealt ka pühkides ära. Nojah.
Tegin pühkides sensori veelgi sodisemaks. Pole parata.
Niipea netti ega linna ega turule ei saa, eks pean sellega leppima.
Vihma ladistab, siis kallab, seejärel tuleb alla nagu müüd juba teist päeva nonstop. Las ta olla.
On raamatuid ja piisavalt head toitu ja seltskonda.

Kohe on käes mai. Kellele tähendab see ööbikuid ja toomingaid, kellele aasta kõige vihmasemat kuud.

Mul on koduigatsus. Mitte selline tugen ja kurvakstegev, aga annan edale reaalselt aru, et minu elu siin seisab, samal ajal kui teil seal on elud, heaoluühiskonna mugavused, üksteise seltskond.
Veel igatsen ma värsket tomatit ja pomelot ja teisi. Saan neid veel vähemalt kaks nädalat igatseda.

R andis meile õhtusöögiks lasagnet. Me ikka meeldime talle.