Salut saartel käik, 20-22aprill 2010
Pärastlõunal sõitsime ära Matourysse. Kohe teele keerates peatas auto gendarmerie, küsis dokumente ja otsis auto läbi. Otsisid aineid. Neid meil ei olnud. Läks ka hästi, et meil polnud prügi, mida ära viia. Ei taha mõelda, kes ja kuidas seda läbivaadelnud oleks.
Kontakt internetiga, pärast pikki kahte nädalat, oli ülevoolav. Uudised! Kirjad! Raadiosaated ja filmid! Olin nii palju kirju saanud kui ei kunagi varem. Sain uudise, et vahepeal uue pildi lehte sain ‘Foto: kati m’. Hõissa ja kukerpall. (kusjuures, juba hommikul metsa tehes käisin vahepeal raiesmiku serval hundirattaid viskamas, et energiaülejääkisid millekski kauniks vormida)
Ostsime saartele ja õhtuks süüa juua (kulinaarne vaemärkus comoujäätis ei kõlba süüa. Ausalt. Ei kõlba). Süüa sai ostetud piisavalt ja isegi palju, juua sai liiga vähe. Ei osanud ette ennustada kui palju peab asju seljas kandma ja ei julgend rohkem võtta.. Nojah, mina ei pidanud ju midagi peale oma fotovarustuse seljas kandma. Hamakid ja toit ja asjad olit O seljas. Õhtul oli familyguy saatel mikrolainetoit ja varakult magamamineks. Varakult tuli ka ju tõusta. Aga ei saanud kuidagi magada. Kui konditsioneer käis, oli lärmakas ja külm, kui ei, siis vastikult palav.
Hommikul äratus 5.30, sõime sõidu ajal küpsiseid ja purgikohvi ja kuulasime rõõmsat muusikat.
If you have a pet cat, put ypur hands up… if I go to clubs I wait in lines motherf.. .
Kourus sai natuke sadamat otsitud. Registraatori laua peal, alla ja ümber mängis ringi üks kass. Tahtsin teda küll oma kodusele loomaaiale lisaks võtta, aga O miksipärast ei lubanud.. meiega tuli rääkina mees, kes nägi hirmsasti välja nagu gendarmerie vabal hetkel. “Jah, me oleme eestist ja siia on pikk tee. Jah, meile meeldib siin. Ei, me töötame siin..” Hiljem tuli see põgus tutvus isegi kasuks.
Laevasõit saarele oli tore. Päike siras, ronisime laeva etteotsa ja sain suurtest lainetest istu täis kilgata, märjaks pritsitud, pilti teha. Eemalolev maa muudkui lähenes. Ja mingil hetkel muundus see eraldatavateks saarteks.
Ile du Royale sadamas aitasid inimesi maale kaks gendarmeried. Oma kaunistes lühikestes pükstes, loomulikult. Vider oli astuda niii rõõmsalt ja elevil meeleolus kohta, kus tuhanded inimesed on sunnitööl olnud.
Esimene plaan oli saarega tutvuda ja vaadata, kas ja kuidas käib ööbimine ja pakihoidlus. Päike lagipähe ja mina ei pidanud kotti kandma. Laagripaigaks sai täiesti omaette kohta ‘ettevaatust kukkuvad kivid ja lagunevad hooned ja muu viha..’ sildi juurest kaljudele ronides. Palmide vahel oli täpselt sobiv koht hamakkidele ja see oli ka nii eraldatud, et julges asjad omapäi jätta.
Esimese pikniku käigus kaljudel lõppes limonaad (mida olime kaasa võtnud vaid 1.5 liitrit). Muigu oli igavesti esmaklassiliselt ja ülevoolavalt tore süüa viinereid ja juustu vaatega avamerele.
Joogipoolist juurde muretsemas käies saime väikese vopsu karmilt reaalsuselt – saart ponopoliseerib üks baar-restoran, 1.5l kehvamaitselist vett maksab 3.10. aga no mis sa ikka teed, kui ise pole viitsind vett kaasa tarida… joomata jätmine pole eriti variand kusagil kariibimeresaaarel, kust on tarvis tingimata vahetpidamata kividel hüpelda ja teedest üles-alla ähkida. Üritasime siiski vett kokku hoida aegajalt kookospähkleid trimbates. Osad olid pahaks läinud, osad olid katki näritud, osad kõlbasid juuaa. Pärast kolmandat pähklit hakkas see asi mulle juba täiesti maitsva joogivariandina tunduma.
Kuninglikul saarel oli väga palju igasugu töötavat kontingenti. Parasjagu ehitati hotellitube ja nähtavasti tehakse näädala sees ka palju kõiki korrastustöid. Saar oli tõepoolest siinsest keskmisest palju kenam. Veel oli palju aguutisid. Tõesti palju.. eks neil on seal hea põli. Palju kookospähkleid ja mitte ühtegi kiskjat. Veel olid kanad (ja tibud ja kuked ja nad kõik jalutasid soovi korral restoranis ringi) mingid faasanilaadsed, mõned kassid ja kaks pisikest mittekoeraks aretatud asjandust.
Saar üldisdelt on imepisike, üleni kividest ja kaljudest rannajoonega, üsna palju varemeid , lastesurnuaeda, kirikut ja muid varemeid. Kahjuks need ei tundunud olevat eriti turistidele eksponeeritud. Enamus käivad saartel vist siiski rannas ja kalal.
Meie ronisime ka mööda kaljust rannajoont ja leidsime paari meetri pikkuse veesopi kuhu pained ei ulatunud ning kus sai supelda. Täiesti oma privaatrand… ainult kalamehed uudistasid merelt.
Õhtul kaisime paikeseloojangut pildistamas. Noh, mina lamasin selili ühel päikesest soojal kivil ja vaatasin, kuidas pimenevasse taevasse tähed ilmnusid, ja kuulasin laineid, samal ajal kui o pildistas.
Siis algasid ka ebaõnnestumised fototehnika vallas. Nimelt pillas O kalasilma veelompi. Sel on nüüd sees veetilgad.
Öösel eriti magada ei saanud. Kuigi vaade merele ja otse üle mere olevale kuradilahele oli esmaklassiline, oli pidevalt kümme meetrit eemal murduvate lainete hääl piisavalt vali, et pidevalt valvel hoida, isegi kui tead, et nad sinuni ei jõua. Vaatasin läbi palmide paistvat kuud ja tähti ja olin niisama eluga rahul.
Homikul kobisin valguse tekkimise peale hamakist välja ja pildistasin päikesetõusu kuradisaare taistal. …ja kogemata sai mu 50mm objektiiv veerema, tegi mööda kivisid minnes põrkeid ja maandus ookeanis. Rahaliselt väike, aga pratiliselt hindamatu kahju. Kit-obje eriti pildistamiseks ei kõlba. Nüüd pean laiemad kaadrid vist kõik seebikaga tegema. Aga mis möödas, see möödas. Ehk õnnestub kusagilt uus 50mm muretseda või saan selle lasta saata või.. noh, murtud ma vähemalt esialgu ei ole.
Pilt tuli aga selline
Teine päev saartel ei olnud nii päikeseline kui eelmine. Otseses mõttes – suurema osa ajast sadas vihma. Oli küll ebamugav ja natuke porine ja hamakid said märjaks, aga ega see mind samuti eriti ei heidutanud. Käisime kummipaadiga (nii tore on üle suurte lainete kummipaadi ninas sõita!) st Josephil. Too saar meeldis mulle enam. Tühjem, rohkem oli alles endist vanglahõngu ninh vanu müüre. seal hoiti üksikvangistuse inimesi. Ei kujuta ette, kui jube pidi olema saar, kui seal oli vaikuses ja täiesti omaette tuhatkond inimest… vaid ühel väikesel saarel. Paarit unniga saime saarele ringi peale ja müüride vahel jalutada ning ka ujuda. Ühtlasi on st josephil palju ilusam ja ujumisväärsem rand.
Tagasi ile royalel jäi nii palju aegsa, et asjad pakkida ja juua viimased kohvid. Lõpuks tuli päike jälle välja. Tegelikult oli hea, et ennelõuna oli vihmane, sest teist päeva kõrbemist ning janu poleks viitind taluda.
Tagasisõidul sõime jälle autos, see kord krõpse ja kokat. Ja koju jõudes tundis jälle, et olen koju jõudnud. Kuigi… vahepeal oli lakanud töötamast vannitoa tuli. Asi ei ole pirnis, nii et nüüd on minu toas ainus töötav laelamp ja vetsus käime romantiliselt küünlavalgel.
Pärastlõunal sõitsime ära Matourysse. Kohe teele keerates peatas auto gendarmerie, küsis dokumente ja otsis auto läbi. Otsisid aineid. Neid meil ei olnud. Läks ka hästi, et meil polnud prügi, mida ära viia. Ei taha mõelda, kes ja kuidas seda läbivaadelnud oleks.
Kontakt internetiga, pärast pikki kahte nädalat, oli ülevoolav. Uudised! Kirjad! Raadiosaated ja filmid! Olin nii palju kirju saanud kui ei kunagi varem. Sain uudise, et vahepeal uue pildi lehte sain ‘Foto: kati m’. Hõissa ja kukerpall. (kusjuures, juba hommikul metsa tehes käisin vahepeal raiesmiku serval hundirattaid viskamas, et energiaülejääkisid millekski kauniks vormida)
Ostsime saartele ja õhtuks süüa juua (kulinaarne vaemärkus comoujäätis ei kõlba süüa. Ausalt. Ei kõlba). Süüa sai ostetud piisavalt ja isegi palju, juua sai liiga vähe. Ei osanud ette ennustada kui palju peab asju seljas kandma ja ei julgend rohkem võtta.. Nojah, mina ei pidanud ju midagi peale oma fotovarustuse seljas kandma. Hamakid ja toit ja asjad olit O seljas. Õhtul oli familyguy saatel mikrolainetoit ja varakult magamamineks. Varakult tuli ka ju tõusta. Aga ei saanud kuidagi magada. Kui konditsioneer käis, oli lärmakas ja külm, kui ei, siis vastikult palav.
Hommikul äratus 5.30, sõime sõidu ajal küpsiseid ja purgikohvi ja kuulasime rõõmsat muusikat.
If you have a pet cat, put ypur hands up… if I go to clubs I wait in lines motherf.. .
Kourus sai natuke sadamat otsitud. Registraatori laua peal, alla ja ümber mängis ringi üks kass. Tahtsin teda küll oma kodusele loomaaiale lisaks võtta, aga O miksipärast ei lubanud.. meiega tuli rääkina mees, kes nägi hirmsasti välja nagu gendarmerie vabal hetkel. “Jah, me oleme eestist ja siia on pikk tee. Jah, meile meeldib siin. Ei, me töötame siin..” Hiljem tuli see põgus tutvus isegi kasuks.
Laevasõit saarele oli tore. Päike siras, ronisime laeva etteotsa ja sain suurtest lainetest istu täis kilgata, märjaks pritsitud, pilti teha. Eemalolev maa muudkui lähenes. Ja mingil hetkel muundus see eraldatavateks saarteks.
Ile du Royale sadamas aitasid inimesi maale kaks gendarmeried. Oma kaunistes lühikestes pükstes, loomulikult. Vider oli astuda niii rõõmsalt ja elevil meeleolus kohta, kus tuhanded inimesed on sunnitööl olnud.
Esimene plaan oli saarega tutvuda ja vaadata, kas ja kuidas käib ööbimine ja pakihoidlus. Päike lagipähe ja mina ei pidanud kotti kandma. Laagripaigaks sai täiesti omaette kohta ‘ettevaatust kukkuvad kivid ja lagunevad hooned ja muu viha..’ sildi juurest kaljudele ronides. Palmide vahel oli täpselt sobiv koht hamakkidele ja see oli ka nii eraldatud, et julges asjad omapäi jätta.
Esimese pikniku käigus kaljudel lõppes limonaad (mida olime kaasa võtnud vaid 1.5 liitrit). Muigu oli igavesti esmaklassiliselt ja ülevoolavalt tore süüa viinereid ja juustu vaatega avamerele.
Joogipoolist juurde muretsemas käies saime väikese vopsu karmilt reaalsuselt – saart ponopoliseerib üks baar-restoran, 1.5l kehvamaitselist vett maksab 3.10. aga no mis sa ikka teed, kui ise pole viitsind vett kaasa tarida… joomata jätmine pole eriti variand kusagil kariibimeresaaarel, kust on tarvis tingimata vahetpidamata kividel hüpelda ja teedest üles-alla ähkida. Üritasime siiski vett kokku hoida aegajalt kookospähkleid trimbates. Osad olid pahaks läinud, osad olid katki näritud, osad kõlbasid juuaa. Pärast kolmandat pähklit hakkas see asi mulle juba täiesti maitsva joogivariandina tunduma.
Kuninglikul saarel oli väga palju igasugu töötavat kontingenti. Parasjagu ehitati hotellitube ja nähtavasti tehakse näädala sees ka palju kõiki korrastustöid. Saar oli tõepoolest siinsest keskmisest palju kenam. Veel oli palju aguutisid. Tõesti palju.. eks neil on seal hea põli. Palju kookospähkleid ja mitte ühtegi kiskjat. Veel olid kanad (ja tibud ja kuked ja nad kõik jalutasid soovi korral restoranis ringi) mingid faasanilaadsed, mõned kassid ja kaks pisikest mittekoeraks aretatud asjandust.
Saar üldisdelt on imepisike, üleni kividest ja kaljudest rannajoonega, üsna palju varemeid , lastesurnuaeda, kirikut ja muid varemeid. Kahjuks need ei tundunud olevat eriti turistidele eksponeeritud. Enamus käivad saartel vist siiski rannas ja kalal.
Meie ronisime ka mööda kaljust rannajoont ja leidsime paari meetri pikkuse veesopi kuhu pained ei ulatunud ning kus sai supelda. Täiesti oma privaatrand… ainult kalamehed uudistasid merelt.
Õhtul kaisime paikeseloojangut pildistamas. Noh, mina lamasin selili ühel päikesest soojal kivil ja vaatasin, kuidas pimenevasse taevasse tähed ilmnusid, ja kuulasin laineid, samal ajal kui o pildistas.
Siis algasid ka ebaõnnestumised fototehnika vallas. Nimelt pillas O kalasilma veelompi. Sel on nüüd sees veetilgad.
Öösel eriti magada ei saanud. Kuigi vaade merele ja otse üle mere olevale kuradilahele oli esmaklassiline, oli pidevalt kümme meetrit eemal murduvate lainete hääl piisavalt vali, et pidevalt valvel hoida, isegi kui tead, et nad sinuni ei jõua. Vaatasin läbi palmide paistvat kuud ja tähti ja olin niisama eluga rahul.
Homikul kobisin valguse tekkimise peale hamakist välja ja pildistasin päikesetõusu kuradisaare taistal. …ja kogemata sai mu 50mm objektiiv veerema, tegi mööda kivisid minnes põrkeid ja maandus ookeanis. Rahaliselt väike, aga pratiliselt hindamatu kahju. Kit-obje eriti pildistamiseks ei kõlba. Nüüd pean laiemad kaadrid vist kõik seebikaga tegema. Aga mis möödas, see möödas. Ehk õnnestub kusagilt uus 50mm muretseda või saan selle lasta saata või.. noh, murtud ma vähemalt esialgu ei ole.
Pilt tuli aga selline
Teine päev saartel ei olnud nii päikeseline kui eelmine. Otseses mõttes – suurema osa ajast sadas vihma. Oli küll ebamugav ja natuke porine ja hamakid said märjaks, aga ega see mind samuti eriti ei heidutanud. Käisime kummipaadiga (nii tore on üle suurte lainete kummipaadi ninas sõita!) st Josephil. Too saar meeldis mulle enam. Tühjem, rohkem oli alles endist vanglahõngu ninh vanu müüre. seal hoiti üksikvangistuse inimesi. Ei kujuta ette, kui jube pidi olema saar, kui seal oli vaikuses ja täiesti omaette tuhatkond inimest… vaid ühel väikesel saarel. Paarit unniga saime saarele ringi peale ja müüride vahel jalutada ning ka ujuda. Ühtlasi on st josephil palju ilusam ja ujumisväärsem rand.
Tagasi ile royalel jäi nii palju aegsa, et asjad pakkida ja juua viimased kohvid. Lõpuks tuli päike jälle välja. Tegelikult oli hea, et ennelõuna oli vihmane, sest teist päeva kõrbemist ning janu poleks viitind taluda.
Tagasisõidul sõime jälle autos, see kord krõpse ja kokat. Ja koju jõudes tundis jälle, et olen koju jõudnud. Kuigi… vahepeal oli lakanud töötamast vannitoa tuli. Asi ei ole pirnis, nii et nüüd on minu toas ainus töötav laelamp ja vetsus käime romantiliselt küünlavalgel.
No comments:
Post a Comment