26.06

Vahepeal on igasugu asju olnud, mida kõike enam ei mäletagi.

Katse on märkamatult lõppenud, alanud on puhkuse osa reisist. Hetkel veel (esimesel päeval) tundub see nii harjumatu, samas talumatult mõnus. Käisin väikesel rattareisil linnas, leidsin paavo Nurmi staadioni, aga a kahjuks jätsin märkamata seal õrval oleva väliujula, mis seal ometigi olema peaks.

Eile õhtulotsustasin katse lõpu puhul oma mustad asjad lõpuks pessu panna. Eriti, et linna tulin rattaga ja teepeal sadas vihm mu läbimärjaks ja kõik seljasolev oli kole jamust ja tilkuv.

Niisiis. Pesu masinasse ja sie hakkasin süüa tegema. Selleks panin sooja pliidi, käima veekeetja ja siis viskasin ühe koostisosa mikrolaineahju.

Ja ootamatult lülitusid kõik köögi töövahendid välja. Niisiis olin oma elektritarbimisega korgid läbi kõrvetanud.

Võõras linn, kell on juba 6 läbi.. saatsin korteriomanikule sõnumi, et küsida, kas seda on varem ka juhtunud ja kus ta oma tagavarakorke hoiab. Mees vist varem ei teadnud üldse, et ta korteris elektrikorgid on.. :)

Niisiis võtsin ette retke õhtusesse linna elektrikorke otsima. Leidsin need lõpuks linnaääres pesitsevast Prismast.

See oli hiiiiiglaslik pood, head ja paremat ja huvitavamat täis. Agakahjuks süüa sealt eriti kaasa ei ostnud – ühelt poolt ei suutnud otsustada, elektriõnnetus oli isu ära ajanud.. ja lisaks ei teadnud ma ju veel, kas uue korgi sissekeeramine üldse annab elektri tagasi (ja kui ei anna, pole mõtet ilma külmikuta koju toitu seisma osta).

Igatahes, soomes on kasutuses need keraamilised elektrikorgid, mis meil nii kümme aastat tagasu juba kadunud olin.

Viimastel päevadel töö aitasin teisi. Või, noh, vähemalt sõitsin kaasta ja urisin mis nad teevad. Ja kirjutasin proovidele etikette ja tegin muid abitöid. Igavesti tore seltskond. Tahaksin ka ise nii suurepärasesse rühma kuuluda ühel päeval.

Ehk võiks selle oma isiklikuks eesmärgiks võtta – luua Töörühm. Selline, kus on väärtushinnangud paigal ja kõik annavad oma panuse ja ei õelutse üksteise kallal.