olin ise vaid nii palju ette valmistanud, et valisin välja lennupiletid edasi-tagasi, inimesed kelle pool olen ja umbes millal ning edasi lasin asjadel voolata. Ja see voolamine tuli asjadel tõeliselt hästi välja.
päeviku kirjutasin rongides liigeldes paberile, ja selle ümber viksimiseks pole aega ega viitsimist.
eelnevalt viljandis ribadeks tantsitud jalad said selle aja jooksul üllatavalt korda, kuigi füüsiliselt kõige kergem ja ka lühima distantsiga päevad olid nende japks need, mil mägedes matkasin (see peaks ülejäänud päevade kvaliteedi kohta midagi ütlema). magada sain igas 'etapis' progresseeruvalt järjest vähem. viimased 4 päeva olid 4 tunnised ööd. ja sinna juurde see pagana alkohol..
aga sellegipoolest. mul oli äärmuslikult õnnestunud Ühendkuningriikidereis.
mõtteid nii palju, et ..
niimoodi järjest erinevatel inimestel külas käies sain aru just erinevate inimeste rinevustest. kuidas mõned on arusaadavalt ja koduselt tavalised. isegi need, kellega pole varem kohtunud ega samas kultuuriruumis viibinud.
teised on küll tegelikult oma inimesed, aga nende oma keskkonnas on nad minu jaoks kauged. võib siis vist öelda, et nende keskkond on kauge.
ja siis on inimesed (inimene?), kes on alati, igas keskkonnas, kultuuriruumis ja olekus nii oma. ükskõik kas oleme enne tihedalt suhelnud või on olnud aastane paus igasuguses läbikäimises.. kokkusaades on ikka nii hea. ja selles mõttes on maailm nii ebaõiglane, et ta inimesi niimoodi siia ja sinna loksutab, käseb teha valikuid ja ei lase alati kõike saada.
või siis... kui meil oleks kõik... võibolla me ei oskaks siis hinnata neid väikseid juhuslikke õnnekilde, stiilis eriti karismaatiline postkontoritöötaja, kallistus pargis või öises metroos nositud šokolaadiküpsis, mis tegelikult olemise just kõige toredamaks teevad, aga, nii objektiivselt vaadatuna, selle kõige juurde ei kuulugi.
tean, et mina küll ei oskaks.
natuke seletas seal olemine ka kohalike kultuuriruumi teket lahti. kui minul vedas ilmaga ja ikkagi oli enamuse ajast oktoobrilõpu tunne, niiske ja vinsutav, siis pikad öökleidid, öömütsid, soojaveepudelid muutuvad tõesti enesestmõistetavateks. ja kuum tee ja šokolaad.
ning kuidagi muutus loomulikuks see maal, kus Ophelia lamab jõe põhjas ja tal on lilled süles ja juustes (Millais'i maal äkki?).
Walesi imelised mäed. Ebatavaliselt päikeselised ja üldse mitte NII mägised.
...ja olid vallutatud igasuguste poolt
aga ruumi jätkus kõigile
teisi kohti ka natuke. (natuke - sest mägedes pildistasin lihtsalt kõige rohkem)
lemmikmetroojaam
küla nimega Koera Haud
Soho kõigi oma inimestega. pikkade, teistsuguste
.. ja aasialastega
kõige hullumeelsem jalgrattasõit läbi Londoni kesklinna, valepidises liikluses
Kunignlik botaanikaaed Kew Gardens. Imeilus!
Liverpooli Lambananas. Armusin nendesse
(pilte tuleb veel..)
aga rohkem kui uusi kohti olen täis just inimesi. inimesi, keda igapäevaselt ei näe, kuigi tahaks. kes on head ja lähedased, mis sest et kauged.
..ja inglismaale lühikesi pükse kaasa võtta on küll asjatu ja arutu.
edasi?
üks plaan jäi just minu jaoks kehva tervisliku seisundi tõttu ära. samas, nii hull see seisund ka ei ole, et taksistaks järgmisi lennupiletite soodukaid uudistamast...
ja tegelikult oleks mu tõesti-tõesti vaja tööd teha. eriti, et nüüd on raamtu kogu jälle lahti ja puha.
No comments:
Post a Comment