teretere

et seekord pole nagu suurt läbivat uudist - terve nädala olen suu pidanud ja edasi teeninud, siis tuleb gastroporno eriväljaanne.

peamine toiduaine on kiirnuurlid

..ja pannkoogid!


ja tervislikkuse mõttes palju eksootilisi puuvilju
näiteks ramboutane


rannalt korjatud kookost (mu channelisse tuleb hea õnne korral ka video, kuidas purustada kookost)


erinevas värskusastmes banaane


ja muid kana- ja lihatooteid


tegelt on kohalikus poesortimendis olemas ka hapukapsad, mida siin esimest korda vabatahtlikult sööma olen hakanud.

nõndaks,
kauni kevade jätku!

extended weekend 19-21 märts

reede
päeval istutasime. Ilm oli ilus, kuulasin kõrvale ‘twilight – new moon’i. minu poolest väga mõnus tööpäev.
õhtul olin liiga muserdatud-väsinud enesetundega, olgugi et otseselt polnud paha olla, niisiis oli trenni asemel film. Treeningvabad päevad ülepäeviti. Elagu puhkus kariibi-piirkonnas.

Laupäev linnas. Klassika. Cayenni turg. Ostsime ramboutane, koogi sisse paneku banaane, tomateid ja pomelo. Üsna klassikaline nimekiri samuti.
Siis olid rasvas praetud kalapallid vanas sadamas.
Siis käisime ühel atlandiäärsel mäel laisikuid vaatamas. Sest mina polnudki seni veel laisklooma näinud ju! Mu meelest on see nimi neile täiesti ebaõiglaselt pandud. Nad on lihtsalt natuke flegmaatilised ja järelemõtlikud. Muidu nunnud, pikkade küünte ja puutüve värvi karvaga ja ripuvad igasugustes veidrates poosides, midaseni arvasin ainult ennast suuteliseks mugavaks pidama. Pisike kiirpiknik glasuursõõrikute ja apelsinimahlaga vaatega ookeanile. Tagasiteel Matourysse võtsime rannalt paar kookost ka peale Vahel on elu ebaõiglaselt ilus.
Õhtul hilja tulime koju, et ka pühapäeval oleks võimalik midagi ette võtta või kuhugi minna. Olin kogemata puuviljadega koti kontorisse unustanud, nii et pidime paarkümmend kilomeetrit edasi-tagasi sõitma minu pärast. Õhtul vajusin lihtsalt magama. Ju ma siis päris terve ikka ei ole.
Aga enne magama jäämist.. oma toa ust lahti tehes tundsin esimest korda, et näd, jõudsin peale pikka päeva koju. Selline hea koju jõudmise tunne oli

Pühapäev.
Magasin kaua. Kaheksani!
Hommikusöögi kõrvale olid oti saksakeelsest ajalehest (Coras müüakse saksa uudiseid!) loetud ja ‘päevakajast’ kulatud sõnumid maailmast. Vahelduseks tekkis maailmaga kursis olemise tunne. Viha päev Venemaal ja lesbiline naisvaimulik Ameerikas ja värki.
Sain ‘rõõmusõnumi’ et hakkan ka sellesse hirmsasse köhahaigusesse nakatuma. Vähemalt ilmnes köha. Kui mõne aja pärast ootamatult vaikselt ära kaon, siis teate, mis värk on.
Et hommik oli hiline ja ppikaleveniv, tuli lõuna ruttu peale. Lõunaks on pannkoogid pina coladaga, kookos ja banaanikeeks, kjui see söödavaks osutub. Et kohalikus hinakas (hiinakas on see pood, kus käin, mitte söögikoht) polnud küpsetuspulbrit, teen keeksi aktiivpärmiga.

Õhtupoolikne kirjatöö:
Aktiivpärm on siinmail tõesti aktiivne. Vette lahustatult sai klaas hetkega poolenisti pärmivahtu täis ja koogitaignasse segatult hakkas värk juba mõne minutiga kerkima. Panin ta siis kohe pikemalt ootamata ahju. Kerkimise poolest täitsa pro keeks tuli.

Pärastlõunalt käisin jalutuskäigul.
Lootuses, et pühapäeval kaevanduse mail liikumist pole, võtsin julguse pikemalt sinnapoole hulkuma minna. Pöörasin sisse ühest teeotsast, mille kohta O oli ütlenud,e et see viib kohe kaevurite õuele. Nii pikalt kui mina seal kõndisin küll ühtki kaevurit ega õue ei paistnud. Tee ise oli aga tore. Iseenesest täiesti tee moodi tee, kohati küll erosiooni või entusiastliku ojakese poolt natuke minema viidud. Loodus kahel pool teed oli aga märkimisväärselt puutumatum kui meie elamise ümber. Linnud ei lendand juba saja meetri pealt minema, nagu seni harjunud olen ja mets, millesse see kord küll veel sisse ei läinud, oli palju vähem kohutsetud ilmega. Sain paar ilusat pilti ja mäest üles-alla trenni. Nii mägisel maastikul polegi tarvis joosta.
Siis kuulsin metsas möirgamist. Valju pakun et maksimaalselt 50 meetri kauguselt maapinnalt tulevat möirgamist. Umbes sellist, nagu vanade Ameerika filmide alguses. Ja se oli liiga lähedal, et olla suunatud kellelegi teisele kui mulle. Vähemalt oma egotsentrilisuses tahaksin nii arvata. Esimese möirgega jäin seisma ja kuulatama, selle lõpuks mõtlesin välja, mis värk võiks olla ja teise möirge puhul mõtlesin, kas peaks jooksma või fotoka välja otsima või kõvasti karjuma. Kolmandat möiret ei tulnudki ja leidsin, et on õige aeg kiirel samul kodu poole vantsima hakata.
Kui keegi veel aru ei saanud, siis arvan, täiesti siiralt, et kohtusin looduses jaaguariga. Olen täiesti rahul, et nii põgusalt ja eemalt. Loomaaias sain teda küllalt lähedalt ka uudistada.

Kui seda juba maininud ppole, siis tahaksin ära märkida, et meie elame mäest üleval, ükskõik kuhu üoole minna, on tee pigem mäest alla. Eriti tugevalt on seda tunda vana kullakaevanduse poole minnes. Kui tee on allamäge, siis ikka nii, et peab enamuse ajast keskenduma sellele, et mitte libiseda ja kukkuga ja ülesmäge minek kütab pulsi korralikult üles. Raskem osa on alati mäest alla minek – töötavad täiesti harjumatut sääre eesmised lihased ja üle kanna astudes kipun alati libisema aga selleks et varvas ees maanduda peab enamuse ajast mõttega tööd tegema. Kui mõte püsib rajal ei näe väga palju ümbrust, ui ootamatult midagi huvitavat näed, läheb kõnnak kohe teisele stiilile üle. Niisiis, mäest alla minek võrab enamasti palju kauem, kui üles tulek. Üles tulles on ainus piirang enese füüsiline suutlikkus.

Päris kodu lähedal, viimase 10 minuti tee sees jalutasin agoutiga kokku – pisike tuli teeäärsest võsast omaette nohisedes. Et mina märkasin teda enne jõudsin vaikselt seisma jääda ja ni sain teda tubli 4 sekundit paari metri pealt vaadata, enne kui ta asjast aru sai, ja tuldud teed tagasi läks.

22.03.2010 esmaspäev
uus nädal algas relvaõppusega, ausalt: O näitas, kuidas kaheraudset laadida ja kasutada, juhuks kui peaks vaja olema, ja jättis mu üksi varandust valvama.
Sest et Eesti delegatsioon oli täna ainus, kespäeval kodu valvas, ei saanudki ma hommikul koos Oga taimi korjama minna. Võtsin vabast ennekõunast maksimumi ja nautsisin mitut tassi hommikukohvi ja hommikust treeningut.
Lõunaks oli chilli con carne ja päikesepaiste.

Pärastlõunal istutasime ja mina twilightisin. Ilm on juba mitmendat päeva väga kuiv. Päevitusele hea, taimedele halb. Ehk mõni jääb neist ikka ellu ka ja ajab siia-sinna risoome.

Olen juba vähem kui kahe kuuga siin alla käinud – vaatan vabatahtlikult artiklite asemel filme. Tänaseks oli poola ajaloofilm Katyni metsast ja MSIIst. Hea film, millele kahtlemata järgnevad hirmsad unenäod. Samas, äärmiselt puuduliku interneti tõttu on siin üsna kehva teadusega tegeleda. Tean küll, et hale vabandus.

Selle ajaga, mis Guajaanas olen olnud, on päike üle poole tunni hiljem loojuma hakanud. Kui tulin, oli päikesetõus umbes 6.45 see mis äratas, praegu magan alati koidu üle, ja pimedaks läheb praegu alles enne 7-t. selpäeval, kui lennikust maha astusin, oli 6.30 juba kottpime. Praegu ongi umbes see osa aastast, kus päev on kõige pikem meie laiuskraadil. Lisaks on käimas ‘väike suvi’ – natuke kuivem aeg vihmaperioodi keskel. Natuke lohutav, et pool on möödas, samas.. teine pool on alles ees.

23.03
istutasin, istutasin ja istutasin natuke veel. Tänu heale raamatule (mis on endiselt sama ja mida ma seekord ei nimeta), läks aeg siiski talutavalt kiiresti. Pärastlõunal said taimed otsa ja hakkas sadama. Seega läksime neid vihmas juurde muretsema. Polnudki ammu täiesti tilkuvläbimärg olnud. Selline sisukas päev. Õhtul tuleb mõni täiesti teemasse mittepuutuv, aga selle eest huvitav, artikkel (sest see mis oli teemasse ja huvitav, osutus 35lk monstrumiks..) ja nii palju trenni, kui hing ihkab.
Mulle tõesti meeldib, kui vihma sajab. see vihm sobib siia.

24.03.2010

Tänased uudised – kuulasin istutamise kõrvale uut raamatut. ‘Rage’ Richard Bachman. Soovitan.
Ja lõunapausi ajal käisin jooksmas. Mitte küll sihteesmärgiliselt jooksu pärast, aga helistasin koju ja selleks sain tubli 20 minutit vihmas mägijooksu teha. See on nii armas talv, mis eestis käimas on – juba neljandat kuud ei räägita muust kui lumest. Selgus karm tõde, et suvel ei lähegi kanadasse pulma. Saan küll, aru, et siit karupepust ükskõik kuhu minekuks peab palju ümberistuma ja passima ja et see on omajagu kallis… aga kahju ikkagi. Oleks saanud nii kanadasse kui pulma ju.

hakkan rutiini omamoodi nautima. Meeldiv sündmustevaesus tekitab ajul vajaduse rohkem lugeda. Pole päris kindel, kas ühel päeval tekib ka vajadus kirjutada. Et hetkel on sellega aega, ei sunni ma ennast tagant.

25.03.2010
kui saab olla selline asi, nagu lemmikartikkel, siis olen selle leidnud. 80ndate teisest poolest, lühike, elegantne, käitumisökoloogiline, vaatlemiseks kasutati fotoaparaati JA viidete hulka kuulub Tinbergen. Siis, rohkem kui 20 aastat tagasi oli nii palju lihtsam teha käitumisökoloogiateadust. Kõik oli alles uus. Mis ei tähenda, et see mees geniaalne poleks.

‘Rage’ on samuti endiselt hea.

Töö osas – ennelõuna istutasin ja pärastlõunal korjasime ühest vanemast istandusest cestrumi lehti. D tegi teatavaks, et ta kuu pärast ära läheb. Päriselt. Tema poolt täiesti arukas tegi, on ka juba aeg pere ja autolaen muretseda. Küll jääb aga arusaamatuks, mis sellest segasummasuvilast siin siis saama hakkab, kui enam ühtegi töötajat pikemalt kui aasta siin pole. Vähemalt tähendab see, et meie eestlaste kommuun siin kindlasti varsti suureneb.

Õhtul võtsin näpu seest paarimillimeetrise klaasikillu välja. Neid on seal veel, aga ma ei leia neid sealt üles.

Viited:
Richard Bachman "Rage"

Martin, T. E. (1987). "On the advantage of being different: Nest predation and the coexistence of bird species."

26.03
hommikupoolik adavude seltsis – olin koduvalves ja mis saaks valvata paremini kui šhiva kõikvõimas vägi :)

Pärast istutasime natuke. Nõme oli ja siis hakkas vihma ka sadama. Seega palju ei istutanud.

Teate seda tunnet, kui on kohutav suhkrunälg. Tavaliselt tuleb siis lihtsalt koduteel poest läbi käia ja osta jäätist ja kommi ja limonadi jne. Ja kui enam muud võimalust ei ole, siis tuleb lihtsalt suhkrusaia süüa.
Aga mis sa hing teed, kui pood on pika autosõodu kaugusel ja isegi viimane sai sai juba ammu otsa.
Niisiis põgenesime vihmasest istandusest ja tegime pannkooke. Ei saa olla õnnetu, tülpinud ega väsonud, kui sul on pannkooke ja kondenspiima.

Tsivilisatsioonipuuuds ja –igatsus tõstavad pead. Mul pole probleeme metsas elamisega, lihtsalt et kui paari nädala tagant saan võimaluse veeta päeva linnas, siis ma ka tahan veeta päeva linnas. Kohas, kus on võimalus käia mõnel heal kontserdil, kinos, kus ei mängita parasjagu kehva prantsuse actionfilmi, teatriskäimisest ma isegi ei unista. Seda, et ükskõik millises tantsutunnis kas või ühe korra tahaks käia… seda ei pea vist mainima.

Õhtul tuli siiski ka poodi minna. Toitu lihtsalt ei olnud enam. Hoolimata natule hullumeelsest autojuhist, suutsin kõik koogid seekord kõhus hoida. Aga see oli raske. Tagasi tulles vajusin magama ja tulin üles alles 11 tundi hiljem.
Kust ma selle une võtan?

Kuid tänu ohtrale unele näen ka unenägusid. Üha vähem maha jäänud inimestest ja üha rohkem tantsust.

Heihoo

Olen jälle üle pika aja natukene tsiviliseeritud ja internetiseeritud. Ainult natukene enne, kui jälle metsa lähen.

Tuli selline mõte, et kõik, kes tahaksin mõneks suuremaks pühaks või sünnipävaks kaarti või niisama paberkurja, võiks oma postiaadressi saata või siia üles märkida. Pean tunnistama, et tean peast ainult oma kodust aadressi.

Muidu läheb kokkuvõttes hästi. Aegajalt üritab küll karm reaalsus pikali murda või ära tappa (vahel läheb see tal ka peaaegu korda), aga siis tuleb päike jälle pilve tagant välja ja mõnna-mõnna jätkub.

Täna nägin laisikut ja sain artikli cv-sse juurde.


seekordne valikvideo Kaw soost

kaardil selline

fotos selline

ahjaa, kaunist kevadet kõigile!

naistepäev, 8 märts
täna oli Marais de Kaw-s käik. Hip-hip-hurraa!
See oli hästi tore, sest F tegi selle meile välja, sest ilm oli ilus, sest koht oli enneolematult kaunis ja huvitav, sest meil oli hästi tore paadimees, kes mõistis fotopedede vajadust iga vähegi vaatamisväärse asja juures 10 minutit klõpsutada. Võibolla saime küll veidi väiksema ringi, kuid selle eest sai palju pilti teha.
Mõrut maiku imelise päeva tasakaalustamiseks lisab asjaolu, et tegelikult koosnes ekskursioon kahest osast – hommikusest/päevasest ja õhtusest/pimeduses sõidust, kua ehk ka kaimane saaks näha, ja et mina ei saanud õhtusest osast osa võtta, sest pidin linna C-le järele sõitma.
Kui seda poleks olnud, oleksi liiga hästi ja see oleks jälle murphy seadused tööle lülitanud.
Nii et mina olen rahul.

Täpsemalt sõitsime juba hommikul vara Lodgest välja ja tee peal nägime pisikest madu ja keset teed jändavaid tamarine. Kaw jõe äärde jõudes tekkis väike kahtlus, kas meile on üldse mingi reservatsioon, sest üks grupp kogunes, aga meid seal nimekirjas polnud.
Hetk hiljem tuli välja, et meil on hoopis ägedam ekskursioon, sest saime kolme peale täitsa oma paadi ja paadimehe ja sõidu. Uudistasime Kaw küla. Vahelduseks jälle üks ilus ja puhas kohake (tegime pilti). Siis sõitsime üle kahe tunni paadiga soos.

Soo ei ole selline soo, nagu meie soo. Naerge kui tahate, ma teengi siin iga päev selliseid suuri loodusteaduslikke avastusi. See oli Kaw jõe ääres olev roostikuõõtsik, mis peamiselt koosnes veest. Õõtsikus oli veesügavus u 1.5 meetrit, jõe kohal rohkem. Jala käidatat sood ei paistnud olevat. Küll aga oli see soo karjatatav, sest taimestiku sees sai veiseid näha. Koduveiseid.

Päike paistis, paadimees näitas linde, tegime pilti. Väga ilus päev. Sain jälle natu päikest. Loodetavasti mitte mitmenda astme põletust nagu eelmisel korral ja loodetavasti ei põlenud mulle päikeseprillidest jälgi näkku. R küll juba ütles, et mu nägu on nii punane. Olen talle hästi tänulik et ta järjekindlalt mulle pikki jutte maha peab. Olgugi, et keha hääldusega, aga see on mingigi võimalus igapäevaselt harjutada-õppida.

Pärastlõunal sõitsin Matourysse. Kontoris ootas mind juba D, kes seal teost aeglasemalt taimede lehti ja varsi eraldas. Võtsin enesestmõistetavalt, et ta on taimedega juba tegelenud, ja passisin üle tunni internetis. Kuigi ega seal midagi nii huvitavat ei olnud. Viimasel ajal olen liiga internetiseerunud. Küll on see aga hea filmide ja uudiste ja kirjade tõmbamiseks. Suurest igapäevasest autosõitmisest hakkan ka korralikku autojuhi paremo´poolset päevtiust saama.
järgmisest nädalast muutun jälle metslasemaks.

9.03.2010, teisipäev
hommikul käisime kolmekesi turistimas – O oli giid, D oli turist, ja mina olin niisama ilus.
Jalutasime botaanilisel rajal, sealsamas, kus laupäevalgi. Kui seal niimoodi iga nädal korra või kaks käiksin, siis saaks taimed isegi selgeks. Arvan, et see oleks omamoodi auasi. Vähemalt aegajalt kavatsen selle raja jälle läbi ratsutada.

Pärast käisime aedniksipelgate pesa vaatamas. Miskipärast ei tundunud sipusid eriti kodus olevat. Oli suur pesa, kuhu kehvema õnne puhul jalgupidi sisse sai vajuda, oli ohtralt sisse tallutud teerada, teeraja otsas olid valmis lõigatud lehetükid, veel täitsa värsked. Aga sipelgaid ei olnud. Noh, mõned olid. Aga vähe. Ei teagi, kas nende populatsioniga seal hakkab midagi juhtuma, või oli asi lihsalt päevas või kellaajas.
Pesa avanes ojasse, milles sai jalgu pidi solbedada ja vaatasime üle ka kose, kuhu oja maandus.

Et kose juurde viis autotee ja kohapeal olid mingid rajad ja sillakesed, oli koht täiesti lagastatud. Vastikud heaoluelajad.
Vähematl on lohutav see, et need inimesed on nii laisad, et kui autoga päris treppi ei saa sõita, ja asi juba alguses natuke liiga metsik-looduslik tundub, jäetakse see kohalike poolt pigem rahule, isegi kui paik on ilusam, kui mõni ’tsiviliseeritud’ koht.
kosk oli ilus, prügi oli palju.

Õhtupoolikul läksin, nagu tavaliseks on saanud, internetti ja Cyrillele järele. Seekord olid kirjad põnevad ja uudistest tulvil.
Samuti oli põnev teisipäevane Rahva Oma kaitse allalaadimine. See pannakse üles meie aja järgi kell 5. Kell 5.20 pean olema juba kooli juures. Allalaadimne ei ole just kiire…
Niisiis panin saate esimesel võimalusel alla laadima, samal ajal pakkisin koti kokku, käisin vetsus, tegin kõik endast oleneva, et ruttu uksest välja saada ja viimased 10 minutit lihtsalt hüplesin närviliselt arvuti kõrval. Dantel hüples umbes sama närviliselt ukse kõrval, ja sei saanud aru, miks me juba minema ei hakka.
Sain saate kätte ja jõudsin kooli juurde täpselt selleks, et kuulda kuidas koolikell heliseb.

Õhtul oli seega ROK; pina colada (varsi ühinen lisaks figuurisõpradele ka AAga).
Lisaks avastasin mingil hetkel, et minu võnkesagedus ei ühti hamaki võnkesagedusega. Ainus moodus probleemi lahendamiseks oleks muuta oma võnkesagedust, sest füüsikat ja gravitatsiooni pole minu võimuses teistsuguseks teha.

10.03.2010
Tänaseks oli planeeritud linnaloodus, ehk siis matoury tanna llähistel laisikud ja Cayanne vana sadama linnud. Eelkõige punane iibis.
Läksime kahe autoga, sest poole pealt pidin minema C-le kooli järele. Seega lootsin natulke, et enne on programmis laisikud. Pirukas, minu ees sõitis O ja meie danieliga sõitsime järel. Kuna viimasele ei paista meeldivat kiire autosõit mägiteedel, käis sõit 50-60ga. Hirmus tahtmine oli sellest pagana ees sõitvast pirukast mööda minna ja ontlikul kiirusel teed jätkata… siis jäime ühe Toyota taha, ning edasi sõitsime 40-50ga. Hõissa.

Et linnuvaatlus sõltub tõusust-mõõnast, seega tuli esimese asjana teelt osta ajaleht ja välja uurida, millal on mõõn. Poe juures sebis ennast linna poole sõitma Adams, hea inglise keelega mingilt väikeselt kariibimere saarelt päris tegelane. Viie minuti jooksul jõudis ta mulle seletada, kus asub tema saar, küsida, kas ‘see’ on minu abikaasa vi ‘too’ minu boyfriend, küsida, kas ma olen õpetaja ja kust on pärit mu käel olev kriimustus. Veel said kiita mu intellektuaalsed- ja teised omadused.
Selleks, et olla siin riigis ilus, piisab sellest, kui oled kas blond, heledanahaline või normaalkaalus. Kui olla kõike kolme, käid supermodelli kategooriasse ja tunned tänaval kõndides, kuidas pilgud su selga auku üritavad kõrvetada.

Igatahes, sõltuvalt loodusseadustest, ehk siis mõõnast, läksime kõigepealt cayenne vanasse sadamasse. Punane iibis oli olemas. Juveniil, aga siiski. Viiuldajakrabid – check, haigrud – olemas.
Siis läksid mehed edasi laisikuid vaatama, mina tegin linnas jalutades veel ühe tunni parajaks, enne kui C peale pidin korjama. Esialgse plaani kohaselt pilti ma siiski ei teinud. Sain ka ilma pika objektiivita liiga palju soovimatut tähelepanu (vt eelmist lõiku). Jalutasin niisama, leidsin ühe poe, kust saab, teatud mööndustega, tantsutarbeid. Mööndused – sussid on kõik heleroosad, trikood laste omad ja helesinised-roosad-valged, ja kõik vähemalt 3 korda kallim, kui oleks õigustatud. Vähemalt tean nüüd, et selline pood on olemas..

Siis sõitsin (pirukaga!) kooli. Vahelduseks oli jumalik sõita autoga, mis ei ujunud käes ja mida on võimalik kontrollida. Sellise suurepärase autoga istusin siis cayenne ümbritsevatel ringteedel. Vahvad jobud, kes ringtee sisemiselt ringilt üritavad välja sõitu, panevad vähimagi liikluse juures ringidel kõik seisma.
Sellegipoolest jõudsin jälle täpselt kellaks õigesse kohta.

Pärastlõiuna läks –liiga-palav-et-olla- raisku. Käisin väikesel jalutuskäigul, kus nägin üpris lähevalt kaklevaid have. Ükskõik kuhu poole sa ka ei kavatseks minna ja alguses sammud ei saks, lõpetad alati kaevandusetee peal…

Õhtul tuli ootamatu valguspüük. See osa oli ootamatu, et mina ööseks jäin. Ei sadanud, aga öise ülevaloleku külmus puges üsna ruttu naha vahele. Nii ma seal siis lõdixsesin ja lugesin karu südant. Daniel näitas ennast minu jaosk üpris positiivse nurga alt ja tegi öö otsa ainult pilti. Kõik elukad jäid temast ellu. Magama sain juba 4 paiku.

12.03.2010, reede
eilne päev läks viie tunni une ja palavuse nahka – hommikupoolikul olelesin, päeval käisime Danieliga väikesel jalutuskäigul, kus nägime kivikukkesid ja sipelgaõgijat. Kuigi ma pole kannatamatuse tõttu mitte teps hea loodusfotograaf, olin viisakusest turisti vastu vaikselt paigal ja sain ka lõpuks hea linnupildi. Ehk isegi kaks.

õhtul käis meil külas Olivier, kes oli just pikalt haige olnud. Üsna nõme on päev enne äraminekut terveks saada. Vestlesime peamiselt Eesti venelastest ja kohalike suhtumisest valgetesse. Just siis, kui olime phd projektide ja lindudeni jõudnud., oli talle telefon. Õhtul ta tagasi ei tulnud ja täna sõitis ära. Aga ta tuleb kuu pärast tagasi. Tundub päris tore seltskond olevat.

Täna tegime PÄRIS tööd, ja istutasime veel mõnikümend taime ning hommikul käisin poes ka. ostsin värsket ja hästi pehmet saia ja sõin peaaegu kõik ise ära.

Pärast istutasin lagendikule cestrume. Sipelgaid on seal iga päevaga üha rohkem, ka neid suuri kurje kuulipildujasipelgaid. Meeldivalt paranoiline on käia sandaalidega üle puuokste ja lehtede ja mõelda igal sammul, kas järgmiseks hammustab puuk, sipelgas, või madu.

Homme läheme kas kuhugi looduskaitsealale või linna. Ükskõik, peaasi, et minna.
Meeleolu hakkab vaikselt jälle ülespoole tõusma.

Koduloomade nimekirja on lisandunud köögikonn Sebastian. Selle Skandinaavia kõrgushüppaja auks, kelle nimi tõenäoselt ei ole vist ikkagi sebastian.
Konn elab külmiku all, tal on hästi säravad vasksed silmad ja õhtuti hüppab ta vahel hiiglaslike hüpetega mööda rõdu ringi.

13.03, laupäev
käisime päris giidi ja Danieliga ühes vanas istanduses. Et jutt oli prantsusekeelne, sain aru vaid mõõdukalt, sellegipoolest oli huvitav. Neegerorjadest ja astmelisest inimsüsteemist ja agrikultuurist. Kuidas köögitüdruk valitses süsteemi, sest tema sai igat inimest oma suva järgi mürgitada.
Nüüd olid kohas järel vaid majade vundamendid ja bambus.

Ökoloogiliselt on see päris huvitav, milline kooslus tekib pärast lageraiet. – bambus kiirekasvulise liigina oli moodustanud mitmemeetrise läbimõõduga metsakõrgusi ‘põõsaid’. Pea kohal oli bambusmets ja jalge all bambusepõhk. Põhk nagu põhk ikka, lihtsalt et bambuselehtedest.
Tõepoolest, vihmamets ei taastu. Vähemalt mitte paarisaja aasta jooksul.
Vanas kasvanduses olid maniokitaimed, piprapõõsas, ramboutanipuu, ananassid ja üks heade viljadega puu, mis pidi rummi sees nämma olema. Veel tutvustati meile taime, millest tuleb Guinessi õlu kibe maitse, ja mis malaria vastu aitab.
Kas sellepärast polegi piirkonnas malaariat, et siin on see taim? Sest kui näiteks primaadid seda sööksid, siis nad ei saaks malaariat kanda ja sääsed ei saa seda meile edasi levitada?

Tagasiteel sõitsime autoga üle väikese kilpkonna. Nii 15cm pikk, kõhupilbis veel täitsa pehme. Et teda Cyrillele näidata, võtsime kaasa. Pisike tegelane oli minu käes – pildistasin ja nunnutasin teda ja imestasin kui tugevad jalad ta on. Üsna käbe oli teine ka. Siis ühel hetkel lasi ta mu pluusi täis…
Okei, rohusööja loom, ikka juhtub. Rabeles teine edasi ja jätkas sõnnikurünnakut. Et see ei töötand, hakkas ta järgmiseks hammustama. Ja üpris kõvasti.
Hoolimata väikestest mõõtudest ja alles pehmest kilbist, väga vinske tegelane – elab üle autoõnnetuse ja ründab vägevalt.

Palavuse peletamiseks võtsin päikest. (loogika – palavus oli siin enne mind, ja niikuinii ta kuhugi ei lähe. Parem on pea ees sisse hüpata ja ära harjuda)

Lõunaks oli, homse emakeelepäeva auks, hapukapsas ja kartul. Jah, siin on poes hapukapsakonservid. Konservis on lisaks kapsale ka kaks viinerit ja neli liiga haput keedukartulit. Eestis poleks see mulle iial maitsend. Aga täna oli nämm, nii nämm.

Et trenniideed on absoluutselt ammendunud, olin täna treeningvaba. Homme lähen internetti ja üritan kusagilt avalilkust inforuumist mõned ideed, või kas või natuke inspiratsiooni hankida.

autoõnnetuse-eri

14.03.2010, emakeelepäev
et O on haige, pidin üksi Matourisse minema. Netti ja turule ja värki. Niimoodi üksi lihtsalt natulkeseks asju ajama minnes pole küll mingit pidulikkust, aga saaks vähemalt kirjavahetust ja värskeid puuvilju.
Viisin mitme nädala prügi ära, millest ¼ teeäärsetest konteineritest kohe ummistus.

Siis hakkas põnev osa. Nädalavahetuse puhul oli tee täis rattureid ja turistide autosid, nagu ikka. Ratturis sõidavad üsna ülbetes üle tee laiali valguvates kampades ja ei lase ennast vastu või mööda sõitvatest autoodest vähimalki häirida ning turistid lihtsalt ei julge omal teepoolel sõita.

Seega kohtusin ühes üsna lauges kurvis vastutuleva autoga. See oli liiga suur ja kiire auto turistide kohta, aga sõitis mõnuga ratas üle keskjoone. Võtsin nii tee äärde kui sain. Eriti ei saanud, sest koos tee äärega algas kohe org. Tõmbasin kiiruse alla ja lootsin, et küll tema ka kiiruse alla võtab ja ikkagi roomame kumbki omal teepoolel sõbralikult üksteisest mööda.
Tema nii ei arvanud.
Viimased kolm sekundit jätsin mõttes maailmaga hüvasti ja mõtlesin ülehelikiirusel perseperseperseperse, niimoodi ma siis surengi ja otsast peale sama mõttekäik.
Auto jõudis minuni, käis tugev tõuge ja pauk, mõtlesin et see ongi see… ja sõitsin edasi. Ei saanud üldse aru, kuidas ja mis juhtus ja miks me veel autoga elus ja tee peal olen ja siis avastasin, et vasak käsi on üleni verine.

Tõmbasin auto tee äärde ja avastasin, et kõik on kaetud tillukeste klaasikildudega ja et juhipoolne tahavaatepeegel oli puudu. Ja siis veel see veri.
Siinkohal oleks sobilik mainida, et tere, mina olen Kati, ja ma ei talu verd.

Jalutasin üle kere värisedes tagasi ja leitsin teelt tahavaatepeegli vraki, helistasin koju ja suutsin öelda, et juhtus väike õnnetus ja et peegel on katki ja et käsi on vist ka katki. Emakeeles ja kokutades.
Tagasi auto juurde jalutades pidas üks vahvate rastapoistega auto kinni ja pidin seda sama rääkima ka neile, sel korra siis prantsuse keeles. Tahtsid mind ükskõik kuhu ära visata ja aidata, aga abi oli juba minu poole teel.

Abi oodates pesin käelt veepudeliga vere maha ja avastasin enda rahustuseks, et katki on lihtsalt üks sõrm, klaasikilduderohkelt siiski. Puhastasin suurema osa istmetel olnud kildudest välja. Need oli vastikult pisikesed ja teravad. Auto põhjast neid vist ei saagi kätte. Suurem värin hakkas kehast kaduma ja suutsin peas juba täislausetes mõelda. Paanika hakkas nõmeda ja ilase tundega asenduma, et niimoodi võõra auto ära lõhkusin.

Siis tulid O ja F, avastasin enda kergenduseks, et olen täits elus ja auto on ka tegelikult korras ja sõitsime koju.
Tulevane arst sai minu peal praktiseerida kerges šokis inimesega suhtlemist ja klaasikildude naha alt välja võtmist. Sain hiiglasliku 3sentimeetrise plaastri ümber sõrme ja moe pärast panime käe veel salliga kaela ka.


Läks hästi, sest
olen elus
Olen terve, lihtsalt sõrme peal on plaaster. Häbiväärselt tilluke kusjuures.
Mul olid suured päikeseprillid nägu katmas ja vihmajope seljas. (sest olin selle prügi laadimiseks peale visanud)
Auto on ka põhimõtteliselt terve, küljepeegli oleksvõinud keegi ka maja ees parkival autol maha sõita

Miks siis ikkagi nii kohutavalt närune olla on?


too vastusõitnud auto ei tõmmanud pärast pauku isegi kiirust alla.

Loodan, et ülejäänud tänasesse kuuluvad 12 tundi on sündmustevaesemad.

18.03
pole ammu kirjutand, sest ei tea kas ikka tahan seda kirjutada.

Esmaspäev
O tähistas viimast haiguspäeva, ma tuigerdasin ja iiveldasin niisama. Liiha palavusest tingitud olematu vererõhk ja eelmisest päevast jäänud šokk. Lugemuse mõttes edukas päev, söömise osas mitte eriti. Vastu õhtut surusin endale siiski sisse natuke jogurtit ja pool õhtusööki.

Teisipäev
Töö osas edukas päev, muidu mitte eriti. Õhtupoolikult linnas käies iiveldasin pool teeäärt täis… nii häbi kui ka ei ole. Ning vastu õhtut elasin üle paanikahoo, et infektsioon on tagasi. Päris vägev ja kaasahaarav hoog oli iseenesest ninh õnneks uuesti ab-sid siiski sööma hakkama ei pea. Vähemalt mitte veel.

Kolmapäev
Päeval istutasime desmodium adcendensit ja kuulasin selle taustaks Twilighti. Esimene osa sai läbi ja oli hästi kaasahaarav. Arvan, et ilma audioraamatuta oleksin hulluks läinud seda nüri tööd tehes. Või siis kindlasti vähemalt poole rohkem vigisenud, kui O seda tööd tehes tegi.
(Potjomkini moodi – et saaks siia tulevale kontrollile et ravimtaimed pärinevad istandusest. Tegelikult loomulikult ei pärine, nii suuri koguseid et müüa, ei saaks sellelt hektariliselt lapikeselt.) meie paneme teeäärest korjatud taimekesi otsa poidi mulla sisse ja loodame, et kuu pärast on see kaunis ja haljendav põlluke.

Ilmnesid ab-kuuri ebameeldivad kõrvalnäht-tagajärjed. Sellest johtuvalt olin pärast tööpäeva lõppu letargiline. Ligemalt 7 tundi voodil lamamist enne uneaega ei aidanud tudumisele just eriti kaasa ja sain pool ööd rõdul istudes vihma vaadata. Vihm on tore.
Arvan, et oma esimeses elulooraamatus kirjutan kindlasti neist põnevatest ravimeetoditest, kuidas koduste vahenditega rõvedaid meditsiinilisi probleeme lahendada.

Neljapäev (täna)
Kuigi olin vähe maganud, olin ikkagi puhanud. Lamamine töötab ju ka. korjasime paduvihmas taime ja pärast hakkasime seda ka istutama. Võtsin twilighti järje kuulamiskorda.

Umbes 10 minutit enne seda, kui oli plaan tööpäev lõppenuks lugeda, tuli Frederik ja ütles, et me mõned taimed mulda viskaksime. 31. Arvasin, et ta on õhtu üllataja, sest see on umbes see kogus, mida päevaga maa sisse saame, kui taimel on suurt auku vaja.
Aga tegelt oli õhtu üllataja hoopis D, kes tuli ja näitas, et noile taimedele polegi tarvis suurt auku ning et ta on võimeline olema operatiivne ja tökas. Päriselt. Töötas kiiresti ja efektiivselt nagu valge mees!
Tuju on parem, enesetunne…

5.03
täna linnas ei käinudki. Selle asemel istutasime vahelduseks. Küll ainult mõned tunnid.
Veel külvasin maitsetaimi. Paari kuu pärast ehk hakkab midagi looma siis.

Üldine meeleolu on üsna kehv. Meeleolu mõttes vaatasime eile Sherlock Holmesi filmi (oli hea, tõesti hea, ka väikeselt ekraanilt), mängisime Ussisõnu (peamiselt minu meeleolu jaoks), siis sõik ära kõik kättesaadavad magusad asjad ning õhtul mängisime täiestu uut Guajaana päritolu Tartu-mängu.
See käib nii:
a ´tulen TÜ raamatukogust välja ja keeran vasakule…´
b ‘….kõnnin Riia tänavani ja jalutan mäest üles’

niimoodi sai päris pikk seiklus maha peetud. Koos Nooruse ühika eest ratta varastamise, lodjalt kogerhüpete, emosse sattumise ja väga mitme peoga. Ja mu naabritüdruk ei lasnud tuppa ja nii tuli sõudjate sillal magama jääda.

Tänane mäng oli põiepõletiku variant ‘ma ei ole kunagi’ joomismängust. (Ehk siis veega). Ja kui see ära tüütas siis ‘sa ei ole kunagi’ variant samast mängust.
Arvan, et olen täna vähemalt 3 liitrit vett ära joonud.

Eilsel jalutuskäigul kaevanduse poole tuli see kanada mees rääkima, et tegelikult ei tohiks ma seal olla, ja et mida ma otsin siit. Hästi sõbralikult, pakkus veel variandi välja, et hüpaku ma autosse ja ta teeb mulle väikese ekskursiooni. Kahjuks olin linna minekuga hiljaks jäämas, nii et see jäi ära.
Kus ma nüüd jalutamas hakkan käima?
Suure tee ääres on nüri tuiata. Tahaks loota, et sealt mõne huvitava raja leian.

See, et kahe rebuga muna leidsin ja et hommikuks praetud banaanisaiu sõin, hakkavad uudistena tunduma. Arvan, et võin ennast sisseelanuks lugeda.

6&7märts, nädalavahetus
laupäev internetis nagu tavaliselt. Käisime cayennes pitsat söömas (ma pole elu sees nii tihti väljas söömas käinud, kui siin täiesti asustamata kohas), ja hoolimata hilisest ajast saime ka turule.
Pärast suures poes käies otsisin meeleheitlikult mingitki toorjuutsu moodi toorjuutsu ja mingitki Amarettot meenutavat asja… ja ei leidnud. See oli riigi üks suurimaid poode.
Tõenäoselt on lihtsalt heaolu ja laiskus nii suur, et keegi ei tee enam ise süüa. See puudub nõudlus mitmekesiste mittevalmisproduktide järele. Tordi ja saiavalik on selleeest tohutu.
Amaretto puudumist see ikkagi ei seleta.

Seega tegin käepärastest vahenditest tiramisut – köögist näpatud konjaki ja vaniljekastme maitselise fromage fraichega.
Üsna nõme, kui lõpuks ometi n nii palju aega ja viitsimist et korralikult süüa teha… ja alati pole ühel või teisel põhjusel võimalust.

Koduteel võtsime peale uue turisti Reunioni saarelt. Tema saab olema see põhjus, miks ka järgmisel nädalal tõsiseltvõetavat tööd ei toimu. …kui just imet ei juhtu ja D maasisse auke ei hakka kaevama.
Miskipärast kahtlen selles.

Pühapäev. Äratus kell 6, et minna uue turistiga metsa loomi vaatama. Just täpselt loomi vaatama, sest kui inimene tahab näha loomi, siis on ju elementaarne, et neid saab ka metsas näha. Mis sest, et tegelikult trehvad loomadega enamasti tee ääres ja parimal juhul kord nädalas.

Kohvi tehes sain herilaselt nõelata. Täiesti oma kodus. Milline jultumus.

Mulle see giidiga ekskursioon metsas väga meeldis. Mõnusalt võsane, ja see kord polnud ma ka aeglaseim liikuja, nii et sain rahulikult enda ümber vahtida ja alalõuga vastu maad peksta. Ja ammu ponud korralikult võsas mütata ja ringi turnida saanud.
D-le, turistile endale, see ekskursioon nii väga ei meeldinud, pisut liiga hullumeelne. Ja ausalt öelda, ega eriti loomi ka ei kohanud – suure koopa juures nägime emast kivikukke ja päris kodu lähedal D.tinctoriat.

Õhtupoolikul juhtus õnnetus – ootamatu äkiline tuuleiil viskas ümber rõdu ääre peal olnud klaasi veega, milles olid metsast korjatud lilled. …ja see maandus otse O arvutile.
Arvuti lülitati välja, saadeti kuivama ning pärast see enam ei käivitunud.
Lubasin mõttes enam mitte kunagi lilli korjata ja ei tea mida kõike. Aga (tänu kahele pisikesele lambile?), mille arvuti soojendamiseks tema peale paistma panime, hakkas asi ikkagi jälle enne õhtut tööle.
Selline õnnelik õnnetus.

Tiramisu meenutas iseennast ainult nime poolest. Aga oli sellegipoolest hea. Ja lõunaks olid järjekordselt pannkoogid. Ei mäleta küll, kas lubasin endale väiksena, et kui suureks saan, siis hakkan ainult pannkooke sööma, aga siinolek meenutab kõigilt aspektidelt väikese lapse unistust ‘täiskasvanuelust’.

PEAKSIN praegu lõputööd kirjutama. Selle asemel olen juba nädalaid ilma artikliteta. Peamine haridus tuleb filmidest, mille saatel magan.

Prantsuse keele õpikul hakkas 100ndal leheküljel uut materjali sisse imbuma. 200 lk on veel, ja lubasin endale selle läbida.

mis veidraid loomi meil siin ka on

väike video sellest, kuidas kööki tuli üks Hull Putukas.
Ja kuidas ta sattus Geko huviorbiiti....
(..kuid lõpetas sellegipoolest meie sügavkülmas)



šokolaadirohket naistepäeva!


P.S. palju õnne sünnipäevaks.

Tsau,
panin jälle viimaste päevade päevikuid üles.
Aitäh, et kirjutate! Mul on nii tore õhtuti vihma kõrvale kirju lugeda :)

väike video- ja pildiülevaade möödunud pühapäevast koskedel.





Gulliveri reisid Gujaanas





Tegelikult sai natuke nadi metsaskäik, sest üks osapooltest kandis lühikest ja kitsast seelikut (naised! kas neist on üleüldse võimalik aru saada!?).

Pagan, kui ilus siin on.

3.03, kolmapäev
et täna juba ennelõunal C-le kooli järele pidin minema, siis hommikul põllule orjama ei läinud. Tegin hoomis enne minekut hommikuse trenni. Hea iseendaga leppimiseks.
Linnas käisin jälle tavaliseks saanud apteegis. See on tõesti hea apteek selles mõttes, et need inimesed, kes teisel pool letti on, on tõepoolest eiralaharidusega ja targad. Ja valdavad heal tasemel inglise keelt. Viimast ma üritan võimalusel vältida ja purssida oma kadakaprantsust. Vaatan kodus uued sõnad sõnastikust järele ja teen mõttes jutu valmis, ja siis lähen hindele vastama. Vahel on selline tunne küll.
Et seal apteegis juba mitmendat korda väga erinevate terviseprobleemidega käin ilma retseptita ravimeid nuiamas, ja juba päris mitmele olen rääkinud, et tulen Eestist, siis kardan, et ühel hetkel hakkavad nad mulle päris ise antiretroviirusravimeid pakkuma…
Igatahes, see meesterahvas, kellega täna vestlesin, ütles et räägin päris hästi. Arvan, et tegelikult ta mõtles ikkagi öelda, ´vous etes jolie´, aga ta lihtsalt tegi seda teiste sõnadega

Koduteel oli mingi sõjaväeõppus. Hirmus tahtmine oli neid vaeseid täisvarustuses, suurte kottide ja maalingutega mehi aidata, ja kas või kotid 10km edasi sõidutada..

Ostsin hiinakast maitsetaimede seemneid. Veider on elada kohas, mis reklaamib ennast ökona, aga mitte midagi kohapeal ei kasva. (hea küll, kanad kasvavad). Kui see projeks õnnestub, siis äkki ostan sealt midagi suuremat ka kasvatada.

Õhtupoolikul täna samuti tööd ei toimu. Ise ma parem ei üritagi auke sellesse pinnasesse kirkaga taguma minna. Ja ega nad vist väga vaimustuses ka pole, kui üksi midagi teen.
Ma pole mitu nädalat ühtegi artiklit lugenud, ehk teen seda täna.

kööki tuli üks enneolematu kärsaga putukelukas. Seni, kuni meie teda pildistasime, avastas ta enda jaoks ka ikka veel nimetu geko. Sain loodusfilmi jahti pidavast gekost ja pärast sain sügavlülmutatud veiderputuka.

Ott on haige. Päriselt haige.
ega ma ise ka enam antibiootikumidest vaimustuses ei ole.