6&7märts, nädalavahetus
laupäev internetis nagu tavaliselt. Käisime cayennes pitsat söömas (ma pole elu sees nii tihti väljas söömas käinud, kui siin täiesti asustamata kohas), ja hoolimata hilisest ajast saime ka turule.
Pärast suures poes käies otsisin meeleheitlikult mingitki toorjuutsu moodi toorjuutsu ja mingitki Amarettot meenutavat asja… ja ei leidnud. See oli riigi üks suurimaid poode.
Tõenäoselt on lihtsalt heaolu ja laiskus nii suur, et keegi ei tee enam ise süüa. See puudub nõudlus mitmekesiste mittevalmisproduktide järele. Tordi ja saiavalik on selleeest tohutu.
Amaretto puudumist see ikkagi ei seleta.

Seega tegin käepärastest vahenditest tiramisut – köögist näpatud konjaki ja vaniljekastme maitselise fromage fraichega.
Üsna nõme, kui lõpuks ometi n nii palju aega ja viitsimist et korralikult süüa teha… ja alati pole ühel või teisel põhjusel võimalust.

Koduteel võtsime peale uue turisti Reunioni saarelt. Tema saab olema see põhjus, miks ka järgmisel nädalal tõsiseltvõetavat tööd ei toimu. …kui just imet ei juhtu ja D maasisse auke ei hakka kaevama.
Miskipärast kahtlen selles.

Pühapäev. Äratus kell 6, et minna uue turistiga metsa loomi vaatama. Just täpselt loomi vaatama, sest kui inimene tahab näha loomi, siis on ju elementaarne, et neid saab ka metsas näha. Mis sest, et tegelikult trehvad loomadega enamasti tee ääres ja parimal juhul kord nädalas.

Kohvi tehes sain herilaselt nõelata. Täiesti oma kodus. Milline jultumus.

Mulle see giidiga ekskursioon metsas väga meeldis. Mõnusalt võsane, ja see kord polnud ma ka aeglaseim liikuja, nii et sain rahulikult enda ümber vahtida ja alalõuga vastu maad peksta. Ja ammu ponud korralikult võsas mütata ja ringi turnida saanud.
D-le, turistile endale, see ekskursioon nii väga ei meeldinud, pisut liiga hullumeelne. Ja ausalt öelda, ega eriti loomi ka ei kohanud – suure koopa juures nägime emast kivikukke ja päris kodu lähedal D.tinctoriat.

Õhtupoolikul juhtus õnnetus – ootamatu äkiline tuuleiil viskas ümber rõdu ääre peal olnud klaasi veega, milles olid metsast korjatud lilled. …ja see maandus otse O arvutile.
Arvuti lülitati välja, saadeti kuivama ning pärast see enam ei käivitunud.
Lubasin mõttes enam mitte kunagi lilli korjata ja ei tea mida kõike. Aga (tänu kahele pisikesele lambile?), mille arvuti soojendamiseks tema peale paistma panime, hakkas asi ikkagi jälle enne õhtut tööle.
Selline õnnelik õnnetus.

Tiramisu meenutas iseennast ainult nime poolest. Aga oli sellegipoolest hea. Ja lõunaks olid järjekordselt pannkoogid. Ei mäleta küll, kas lubasin endale väiksena, et kui suureks saan, siis hakkan ainult pannkooke sööma, aga siinolek meenutab kõigilt aspektidelt väikese lapse unistust ‘täiskasvanuelust’.

PEAKSIN praegu lõputööd kirjutama. Selle asemel olen juba nädalaid ilma artikliteta. Peamine haridus tuleb filmidest, mille saatel magan.

Prantsuse keele õpikul hakkas 100ndal leheküljel uut materjali sisse imbuma. 200 lk on veel, ja lubasin endale selle läbida.