10.03.2010
Tänaseks oli planeeritud linnaloodus, ehk siis matoury tanna llähistel laisikud ja Cayanne vana sadama linnud. Eelkõige punane iibis.
Läksime kahe autoga, sest poole pealt pidin minema C-le kooli järele. Seega lootsin natulke, et enne on programmis laisikud. Pirukas, minu ees sõitis O ja meie danieliga sõitsime järel. Kuna viimasele ei paista meeldivat kiire autosõit mägiteedel, käis sõit 50-60ga. Hirmus tahtmine oli sellest pagana ees sõitvast pirukast mööda minna ja ontlikul kiirusel teed jätkata… siis jäime ühe Toyota taha, ning edasi sõitsime 40-50ga. Hõissa.

Et linnuvaatlus sõltub tõusust-mõõnast, seega tuli esimese asjana teelt osta ajaleht ja välja uurida, millal on mõõn. Poe juures sebis ennast linna poole sõitma Adams, hea inglise keelega mingilt väikeselt kariibimere saarelt päris tegelane. Viie minuti jooksul jõudis ta mulle seletada, kus asub tema saar, küsida, kas ‘see’ on minu abikaasa vi ‘too’ minu boyfriend, küsida, kas ma olen õpetaja ja kust on pärit mu käel olev kriimustus. Veel said kiita mu intellektuaalsed- ja teised omadused.
Selleks, et olla siin riigis ilus, piisab sellest, kui oled kas blond, heledanahaline või normaalkaalus. Kui olla kõike kolme, käid supermodelli kategooriasse ja tunned tänaval kõndides, kuidas pilgud su selga auku üritavad kõrvetada.

Igatahes, sõltuvalt loodusseadustest, ehk siis mõõnast, läksime kõigepealt cayenne vanasse sadamasse. Punane iibis oli olemas. Juveniil, aga siiski. Viiuldajakrabid – check, haigrud – olemas.
Siis läksid mehed edasi laisikuid vaatama, mina tegin linnas jalutades veel ühe tunni parajaks, enne kui C peale pidin korjama. Esialgse plaani kohaselt pilti ma siiski ei teinud. Sain ka ilma pika objektiivita liiga palju soovimatut tähelepanu (vt eelmist lõiku). Jalutasin niisama, leidsin ühe poe, kust saab, teatud mööndustega, tantsutarbeid. Mööndused – sussid on kõik heleroosad, trikood laste omad ja helesinised-roosad-valged, ja kõik vähemalt 3 korda kallim, kui oleks õigustatud. Vähemalt tean nüüd, et selline pood on olemas..

Siis sõitsin (pirukaga!) kooli. Vahelduseks oli jumalik sõita autoga, mis ei ujunud käes ja mida on võimalik kontrollida. Sellise suurepärase autoga istusin siis cayenne ümbritsevatel ringteedel. Vahvad jobud, kes ringtee sisemiselt ringilt üritavad välja sõitu, panevad vähimagi liikluse juures ringidel kõik seisma.
Sellegipoolest jõudsin jälle täpselt kellaks õigesse kohta.

Pärastlõiuna läks –liiga-palav-et-olla- raisku. Käisin väikesel jalutuskäigul, kus nägin üpris lähevalt kaklevaid have. Ükskõik kuhu poole sa ka ei kavatseks minna ja alguses sammud ei saks, lõpetad alati kaevandusetee peal…

Õhtul tuli ootamatu valguspüük. See osa oli ootamatu, et mina ööseks jäin. Ei sadanud, aga öise ülevaloleku külmus puges üsna ruttu naha vahele. Nii ma seal siis lõdixsesin ja lugesin karu südant. Daniel näitas ennast minu jaosk üpris positiivse nurga alt ja tegi öö otsa ainult pilti. Kõik elukad jäid temast ellu. Magama sain juba 4 paiku.