extended weekend 19-21 märts

reede
päeval istutasime. Ilm oli ilus, kuulasin kõrvale ‘twilight – new moon’i. minu poolest väga mõnus tööpäev.
õhtul olin liiga muserdatud-väsinud enesetundega, olgugi et otseselt polnud paha olla, niisiis oli trenni asemel film. Treeningvabad päevad ülepäeviti. Elagu puhkus kariibi-piirkonnas.

Laupäev linnas. Klassika. Cayenni turg. Ostsime ramboutane, koogi sisse paneku banaane, tomateid ja pomelo. Üsna klassikaline nimekiri samuti.
Siis olid rasvas praetud kalapallid vanas sadamas.
Siis käisime ühel atlandiäärsel mäel laisikuid vaatamas. Sest mina polnudki seni veel laisklooma näinud ju! Mu meelest on see nimi neile täiesti ebaõiglaselt pandud. Nad on lihtsalt natuke flegmaatilised ja järelemõtlikud. Muidu nunnud, pikkade küünte ja puutüve värvi karvaga ja ripuvad igasugustes veidrates poosides, midaseni arvasin ainult ennast suuteliseks mugavaks pidama. Pisike kiirpiknik glasuursõõrikute ja apelsinimahlaga vaatega ookeanile. Tagasiteel Matourysse võtsime rannalt paar kookost ka peale Vahel on elu ebaõiglaselt ilus.
Õhtul hilja tulime koju, et ka pühapäeval oleks võimalik midagi ette võtta või kuhugi minna. Olin kogemata puuviljadega koti kontorisse unustanud, nii et pidime paarkümmend kilomeetrit edasi-tagasi sõitma minu pärast. Õhtul vajusin lihtsalt magama. Ju ma siis päris terve ikka ei ole.
Aga enne magama jäämist.. oma toa ust lahti tehes tundsin esimest korda, et näd, jõudsin peale pikka päeva koju. Selline hea koju jõudmise tunne oli

Pühapäev.
Magasin kaua. Kaheksani!
Hommikusöögi kõrvale olid oti saksakeelsest ajalehest (Coras müüakse saksa uudiseid!) loetud ja ‘päevakajast’ kulatud sõnumid maailmast. Vahelduseks tekkis maailmaga kursis olemise tunne. Viha päev Venemaal ja lesbiline naisvaimulik Ameerikas ja värki.
Sain ‘rõõmusõnumi’ et hakkan ka sellesse hirmsasse köhahaigusesse nakatuma. Vähemalt ilmnes köha. Kui mõne aja pärast ootamatult vaikselt ära kaon, siis teate, mis värk on.
Et hommik oli hiline ja ppikaleveniv, tuli lõuna ruttu peale. Lõunaks on pannkoogid pina coladaga, kookos ja banaanikeeks, kjui see söödavaks osutub. Et kohalikus hinakas (hiinakas on see pood, kus käin, mitte söögikoht) polnud küpsetuspulbrit, teen keeksi aktiivpärmiga.

Õhtupoolikne kirjatöö:
Aktiivpärm on siinmail tõesti aktiivne. Vette lahustatult sai klaas hetkega poolenisti pärmivahtu täis ja koogitaignasse segatult hakkas värk juba mõne minutiga kerkima. Panin ta siis kohe pikemalt ootamata ahju. Kerkimise poolest täitsa pro keeks tuli.

Pärastlõunalt käisin jalutuskäigul.
Lootuses, et pühapäeval kaevanduse mail liikumist pole, võtsin julguse pikemalt sinnapoole hulkuma minna. Pöörasin sisse ühest teeotsast, mille kohta O oli ütlenud,e et see viib kohe kaevurite õuele. Nii pikalt kui mina seal kõndisin küll ühtki kaevurit ega õue ei paistnud. Tee ise oli aga tore. Iseenesest täiesti tee moodi tee, kohati küll erosiooni või entusiastliku ojakese poolt natuke minema viidud. Loodus kahel pool teed oli aga märkimisväärselt puutumatum kui meie elamise ümber. Linnud ei lendand juba saja meetri pealt minema, nagu seni harjunud olen ja mets, millesse see kord küll veel sisse ei läinud, oli palju vähem kohutsetud ilmega. Sain paar ilusat pilti ja mäest üles-alla trenni. Nii mägisel maastikul polegi tarvis joosta.
Siis kuulsin metsas möirgamist. Valju pakun et maksimaalselt 50 meetri kauguselt maapinnalt tulevat möirgamist. Umbes sellist, nagu vanade Ameerika filmide alguses. Ja se oli liiga lähedal, et olla suunatud kellelegi teisele kui mulle. Vähemalt oma egotsentrilisuses tahaksin nii arvata. Esimese möirgega jäin seisma ja kuulatama, selle lõpuks mõtlesin välja, mis värk võiks olla ja teise möirge puhul mõtlesin, kas peaks jooksma või fotoka välja otsima või kõvasti karjuma. Kolmandat möiret ei tulnudki ja leidsin, et on õige aeg kiirel samul kodu poole vantsima hakata.
Kui keegi veel aru ei saanud, siis arvan, täiesti siiralt, et kohtusin looduses jaaguariga. Olen täiesti rahul, et nii põgusalt ja eemalt. Loomaaias sain teda küllalt lähedalt ka uudistada.

Kui seda juba maininud ppole, siis tahaksin ära märkida, et meie elame mäest üleval, ükskõik kuhu üoole minna, on tee pigem mäest alla. Eriti tugevalt on seda tunda vana kullakaevanduse poole minnes. Kui tee on allamäge, siis ikka nii, et peab enamuse ajast keskenduma sellele, et mitte libiseda ja kukkuga ja ülesmäge minek kütab pulsi korralikult üles. Raskem osa on alati mäest alla minek – töötavad täiesti harjumatut sääre eesmised lihased ja üle kanna astudes kipun alati libisema aga selleks et varvas ees maanduda peab enamuse ajast mõttega tööd tegema. Kui mõte püsib rajal ei näe väga palju ümbrust, ui ootamatult midagi huvitavat näed, läheb kõnnak kohe teisele stiilile üle. Niisiis, mäest alla minek võrab enamasti palju kauem, kui üles tulek. Üles tulles on ainus piirang enese füüsiline suutlikkus.

Päris kodu lähedal, viimase 10 minuti tee sees jalutasin agoutiga kokku – pisike tuli teeäärsest võsast omaette nohisedes. Et mina märkasin teda enne jõudsin vaikselt seisma jääda ja ni sain teda tubli 4 sekundit paari metri pealt vaadata, enne kui ta asjast aru sai, ja tuldud teed tagasi läks.