autoõnnetuse-eri

14.03.2010, emakeelepäev
et O on haige, pidin üksi Matourisse minema. Netti ja turule ja värki. Niimoodi üksi lihtsalt natulkeseks asju ajama minnes pole küll mingit pidulikkust, aga saaks vähemalt kirjavahetust ja värskeid puuvilju.
Viisin mitme nädala prügi ära, millest ¼ teeäärsetest konteineritest kohe ummistus.

Siis hakkas põnev osa. Nädalavahetuse puhul oli tee täis rattureid ja turistide autosid, nagu ikka. Ratturis sõidavad üsna ülbetes üle tee laiali valguvates kampades ja ei lase ennast vastu või mööda sõitvatest autoodest vähimalki häirida ning turistid lihtsalt ei julge omal teepoolel sõita.

Seega kohtusin ühes üsna lauges kurvis vastutuleva autoga. See oli liiga suur ja kiire auto turistide kohta, aga sõitis mõnuga ratas üle keskjoone. Võtsin nii tee äärde kui sain. Eriti ei saanud, sest koos tee äärega algas kohe org. Tõmbasin kiiruse alla ja lootsin, et küll tema ka kiiruse alla võtab ja ikkagi roomame kumbki omal teepoolel sõbralikult üksteisest mööda.
Tema nii ei arvanud.
Viimased kolm sekundit jätsin mõttes maailmaga hüvasti ja mõtlesin ülehelikiirusel perseperseperseperse, niimoodi ma siis surengi ja otsast peale sama mõttekäik.
Auto jõudis minuni, käis tugev tõuge ja pauk, mõtlesin et see ongi see… ja sõitsin edasi. Ei saanud üldse aru, kuidas ja mis juhtus ja miks me veel autoga elus ja tee peal olen ja siis avastasin, et vasak käsi on üleni verine.

Tõmbasin auto tee äärde ja avastasin, et kõik on kaetud tillukeste klaasikildudega ja et juhipoolne tahavaatepeegel oli puudu. Ja siis veel see veri.
Siinkohal oleks sobilik mainida, et tere, mina olen Kati, ja ma ei talu verd.

Jalutasin üle kere värisedes tagasi ja leitsin teelt tahavaatepeegli vraki, helistasin koju ja suutsin öelda, et juhtus väike õnnetus ja et peegel on katki ja et käsi on vist ka katki. Emakeeles ja kokutades.
Tagasi auto juurde jalutades pidas üks vahvate rastapoistega auto kinni ja pidin seda sama rääkima ka neile, sel korra siis prantsuse keeles. Tahtsid mind ükskõik kuhu ära visata ja aidata, aga abi oli juba minu poole teel.

Abi oodates pesin käelt veepudeliga vere maha ja avastasin enda rahustuseks, et katki on lihtsalt üks sõrm, klaasikilduderohkelt siiski. Puhastasin suurema osa istmetel olnud kildudest välja. Need oli vastikult pisikesed ja teravad. Auto põhjast neid vist ei saagi kätte. Suurem värin hakkas kehast kaduma ja suutsin peas juba täislausetes mõelda. Paanika hakkas nõmeda ja ilase tundega asenduma, et niimoodi võõra auto ära lõhkusin.

Siis tulid O ja F, avastasin enda kergenduseks, et olen täits elus ja auto on ka tegelikult korras ja sõitsime koju.
Tulevane arst sai minu peal praktiseerida kerges šokis inimesega suhtlemist ja klaasikildude naha alt välja võtmist. Sain hiiglasliku 3sentimeetrise plaastri ümber sõrme ja moe pärast panime käe veel salliga kaela ka.


Läks hästi, sest
olen elus
Olen terve, lihtsalt sõrme peal on plaaster. Häbiväärselt tilluke kusjuures.
Mul olid suured päikeseprillid nägu katmas ja vihmajope seljas. (sest olin selle prügi laadimiseks peale visanud)
Auto on ka põhimõtteliselt terve, küljepeegli oleksvõinud keegi ka maja ees parkival autol maha sõita

Miks siis ikkagi nii kohutavalt närune olla on?


too vastusõitnud auto ei tõmmanud pärast pauku isegi kiirust alla.

Loodan, et ülejäänud tänasesse kuuluvad 12 tundi on sündmustevaesemad.