naistepäev, 8 märts
täna oli Marais de Kaw-s käik. Hip-hip-hurraa!
See oli hästi tore, sest F tegi selle meile välja, sest ilm oli ilus, sest koht oli enneolematult kaunis ja huvitav, sest meil oli hästi tore paadimees, kes mõistis fotopedede vajadust iga vähegi vaatamisväärse asja juures 10 minutit klõpsutada. Võibolla saime küll veidi väiksema ringi, kuid selle eest sai palju pilti teha.
Mõrut maiku imelise päeva tasakaalustamiseks lisab asjaolu, et tegelikult koosnes ekskursioon kahest osast – hommikusest/päevasest ja õhtusest/pimeduses sõidust, kua ehk ka kaimane saaks näha, ja et mina ei saanud õhtusest osast osa võtta, sest pidin linna C-le järele sõitma.
Kui seda poleks olnud, oleksi liiga hästi ja see oleks jälle murphy seadused tööle lülitanud.
Nii et mina olen rahul.

Täpsemalt sõitsime juba hommikul vara Lodgest välja ja tee peal nägime pisikest madu ja keset teed jändavaid tamarine. Kaw jõe äärde jõudes tekkis väike kahtlus, kas meile on üldse mingi reservatsioon, sest üks grupp kogunes, aga meid seal nimekirjas polnud.
Hetk hiljem tuli välja, et meil on hoopis ägedam ekskursioon, sest saime kolme peale täitsa oma paadi ja paadimehe ja sõidu. Uudistasime Kaw küla. Vahelduseks jälle üks ilus ja puhas kohake (tegime pilti). Siis sõitsime üle kahe tunni paadiga soos.

Soo ei ole selline soo, nagu meie soo. Naerge kui tahate, ma teengi siin iga päev selliseid suuri loodusteaduslikke avastusi. See oli Kaw jõe ääres olev roostikuõõtsik, mis peamiselt koosnes veest. Õõtsikus oli veesügavus u 1.5 meetrit, jõe kohal rohkem. Jala käidatat sood ei paistnud olevat. Küll aga oli see soo karjatatav, sest taimestiku sees sai veiseid näha. Koduveiseid.

Päike paistis, paadimees näitas linde, tegime pilti. Väga ilus päev. Sain jälle natu päikest. Loodetavasti mitte mitmenda astme põletust nagu eelmisel korral ja loodetavasti ei põlenud mulle päikeseprillidest jälgi näkku. R küll juba ütles, et mu nägu on nii punane. Olen talle hästi tänulik et ta järjekindlalt mulle pikki jutte maha peab. Olgugi, et keha hääldusega, aga see on mingigi võimalus igapäevaselt harjutada-õppida.

Pärastlõunal sõitsin Matourysse. Kontoris ootas mind juba D, kes seal teost aeglasemalt taimede lehti ja varsi eraldas. Võtsin enesestmõistetavalt, et ta on taimedega juba tegelenud, ja passisin üle tunni internetis. Kuigi ega seal midagi nii huvitavat ei olnud. Viimasel ajal olen liiga internetiseerunud. Küll on see aga hea filmide ja uudiste ja kirjade tõmbamiseks. Suurest igapäevasest autosõitmisest hakkan ka korralikku autojuhi paremo´poolset päevtiust saama.
järgmisest nädalast muutun jälle metslasemaks.