Ilusat sõbra-, sünni-, ja vastlapäeva tagant järele. Ja Vabariigi Sünnipäeva avantsina.

Et eelmine nädal sai interneti asemel loomaaeda külastatud, olin vahepeal pikalt kadunud. Arvan, et te ei kujuta ettegi, kui hea tunne on internet sohu saata ja päris niisama elada ja olla!
Hea tunne. Proovige kindlasti. Kuid vaevalt, et kusagil mujal, kui päris maailmalõpus nagu siin, on võimalik ennast välja vabandada, kui vahepeal paariks nädalaks ära kaduda.

Aga nüüd olen jälle siin, endasse kaksisveesid ahmimas (sõltlaste värk, annuseid tuleb vähehaaval alla tõmmata) ja panen vahepealsed kirjad ja sõnavõtud üles.
korraga nii palju pilte ja juttu üles pandud, et raske uskuda, et keegi ennast selles jaksab läbi närida. Lugege ikka, kui tuju tuleb.

Olen möödunud kahe nädala jooksul olnud haige, söönud pannkoooke ja palju šokolaadi, öösiti üleval olnud ja kõik oma riided läbi tuulutanud. Ei, mitte seljas. Avastasin lihtsalt, et kõik asjad hallitavad.
…ja olnud vihmametsas. Küll vahelduseks harjumatult kuivas, aga enneolematult kaunis.

Siin on hea ja tore.



Et tuleb palju juttu öistest ülevalolemistest, kirjutan lühidalt lahti mis värk on.
Öine valguspüük seisneb suure valge lina raamile vertikaali tõmbamises ja selle valgustamises. Selle lina peale lendavad siis kõik putukad, kellel selleks eeldusi on. Vahel ka konnad ja kalad ja maod ja möödasõitvad inimesed.
Ja see, ütleme et selle inimese nimi on Turist, kes valguspüüki soovis, saab siis lina pealt valida välja need õnnetud, kellele ta lõpu peale teeb ja oma kollektsiooni lisab.


Eemalt näeb asi välja nii

Lähemalt nii



Ja päris lähedalt nii



videos nii

Vaadake sealt juurde
picasaweb.google.com/vihmametsas

ja kirjutage, kui mahti saate. Ma kirjutan paari nädala jooksul tagasi ka, ausalt.

6.02, laupäev

traditsiooniline laupäevane internet, rasvas praetud imehead kalapallid vanal kail ja supermarket. Oleksin napilt kunstipoes endale seinale mõne ilusa pildi ostnud, aga ei suutnud valida. Küll aga ostsin pikkade käistega pluusi. Kes oleks võinud arvata, et ka siin, ekvaatoril sellist vaja võib minna!

Pärast aitasin ameeriklasel valguspüügi kohta valida ja olin empaatiast magamata meeste vastu ise ka natuke uimane.

Sarjast gastronoomilised julgustükid – ostsin orgeati-siirupit, mis maitseb täpselt nagu mingi väga magus määramatu asi, ja paella-materjali.

Esimene täiesti ebanormaalselt igapäevane ja rahulik päev. Loodan, et see traditsiooniks ei saa.
Esialgne pisike plaan oleks ette näinud loomaaeda.. aga mis seal ikka

On inimesi, kes põgenevad ära millegi eest lootuses, et tagasi minnes on kõik paremini. Ja on inimesi, kes tulevad ära täiesti ca va-st keskkonnast (võehh, milline släng!) aga tagasi minnes… polegi nagu enam kuhugi minna ega miks minna.
Esimest tüüpi inimesed on kahtlemata arukamad.

Päeva kaks kõrghetke olid minu jaoks see, kui jäin autoga õuel mutta kinni, ja eesti-brasiilia meeskond mind lükkama tuli ning ka kahtlemata see, kui jalaga vannitoapeeglit lõin. Peegel läks katki, jalg läks katki ja ega mina kui isiksus eriti midagi juurde ei saanud. Selle eest läheb see kahtlemata veidrate vigastuste top10sse.

7.02, pühapäev.

Hommikul läksin sajust hoolimata kivikukkesid vaatama. Juba 5 minutit pärast autost väljumist olin läbimärg. Ühtlasi pesi vihm maha sääsetõrjevahendi, nii et järgnevad 2.5 tundi olid füüsiliselt tiba emabeeldivad. Aga koht oli imeilus. Kunagi tahaks seda natuke kuivemast peast ka näha.

See ‘tee’ mida mööda linnukestega tutuvmiseks tuli minna, oli pisikene kiirevooluline jõgi. Tükk aega mõtlesin, et kas asi on ikka õige ja kas olen ikka õiges kohas. Aga veeteed mööda saabki ju igale poole kiiremini.

Mõõda seda veeteed ujusid sisalikud ja konnad, kes minu müttamise peale imeiirelt põgenesid. Enamus konni ja sisalikke on imepisikesed. Sentimeetrine asi võib ennast juba täiesti asjalikuks konnaks pidada. Nii et elukate nägdemiseks peab väga pingsalt jalge ette ja lehtede peale vaatama. Ja alati, kui õrn vihmasabin läheb üle päris sajuks, hakkavad konnas kaasa laulma. Kohati natuke väikese-lehelinnu moodi, ainult et paar registrit kõrgemalt, tilkudes.

Igatahes, ühel hetkel läks vihm nii suureks, et puu all seismisel näis isegi mõte olevat. (tavaliselt seda ei ole, sest lagedas kohas langevad piisad küll ühtlasemalt, kuid väiksema energiaga. Puu all jookseb vesi rõõmsa joana otse krae vahele). Ja nii seisin tubli 15 mitutit puu all ja lasin sääskedel ennast närida.

Sain aru mitme objektiivi kaasaskandmise vajalikkusest: kui üks objektiiv saab seest nii niiskeks, et korralikku mitteudust pilti temast enam ei saa, tuleb võtta kotist järgmine ja sellega edasi pildistada. Ja siis järgmine ja järgmine…
Kõigi nende pärast jälle kuivaks saamine on muidugi omaette teema.
Aga kuna linnukesi nägin suures vihmas ja kaugelt, ei üritanudki nendest pilti teha. Nautisin neid hoopis binoklist. Sain suuremalt näha ja heal juhul pikendasin fotoka eluiga 10 minuti võrra.

‘Hommikusöögiks’ olid ekvatoriaalpannkoogid (kella 3-4 paiku päeval:). Tükk aega vaatasin pannil küpsevaid kooke ja mõtlesin, miks nad nii veidrat värvi on. Siis mõtlesin välja, et need on ju happy chicken eggsidest tehtud! Päris oma õue peal ringi kablutavate kanade munad, millel on täielik õigus elutervelt kollased olla.
Munad näppasin köögist. Tegelikult on meil täielik õigus neid mune võtta, aga ikkagi oli natuke varga tunne, kui üle ukse tühja kööki piilusin ja ruttu-ruttu kleiditaskud mune täis ladusin. Tegelikult oleksin võinud mõnda kaussi ka laenata – koogitainas tuli teha teflonpoti põhjas, mis potile kindlasti eriti tervislik polnud.

Nii pühapäevane on olla kui vähegi saab. Pannkoogid, Kalevi kommid, puuviljakonserv ja juba liiga mitmes kohv ning hetkel on isegi täitsa kuiv olla. Kui tubli olen, loen õhtuks isegi ühe artikli.

Igapäevane tööülesanne on viia J, ameetika turist, südaöö paiku valguspüügile. Täna ta tahtis Superball-I vaadata ja tuli 10ne paiku ütlema, et minu ma magama, ta ajab mind kunagi öösel üles, kui see läbi saab. No ja 1.5 tunni pärast ta siis juba tuligi. Oleksin võinud sel ajal midagi lugeda ju hoopis.

Tee oli täiesti rekordiliselt udune. Kohati oli tahtmine autost välja tulla ja katsuma minna, kas ikka olen enam üleüldse tee peal.
Valguspüügil ronivad alati elukad riietesse ja juustese ja nii tulevad sinuga autosse kaasa. Üksi tagasi sõites leidis üks neist loomadest mu silma… Viimased 5 kilomeetrit sõitsin ühe käega üht silma kinni pigistades ja mõeldes, et küll ma ikka kuidagi saan. Ma tahaks mõelda, et praeguseks on see valu väiksemaks jäänud. Et olen kõik juba ära proovinud, ei jää muud üle kui magama minna ja loota et hommikul on kõik korras.

8.02
hommikuks oli silm üsna hea. Pilgutada on natuke imelik, aga arvan, et üldiselt läks õnneks.

kõik on kuidagi väga temaatiline.
Olen läbi kuulanud viimaste kuude Hendrik relve rändaja-saated, praegu käib Charles Darwini biograafia, mis on täiuslik kuulamine liigirikkuse südames, sellest, kuidas Wallace Rupicola rupicolasid jusyt siinsamas jahtimas käis. Loen nii palju kõiksugu elukatest, kui kätte saan ja viitsin. Kahjuks on alla tõmmatud wiki leheküljed ilma piltideta tulnud. Huvitav küll lugeda, aga kui neid liike reaalsuses näen, siis tõenäoselt ära ei tunne…

Ja õhtuti J-i valguspüügile viies käib kümnekilomeetrine intensiivne arutelu saientomeetria, akadeemilise elu ja muudel liiga tõsistel teemadel. Kui hästi läheb, saan pärast tema siia toodud raamatud endale. Mitte, et mul praegugi palju lugemist poleks.

Ning joonistan! Tunnen koju jäetud joonistusõpikutest puudust, aga loodan et varem või hiljem hakkab kvantiteet kvaliteediks transforemmeruma.

Igatahes. Et D ei olnud tänaseks nädalavahetuselt tagasi tulnud, ja üksi metsatööd tegema ma ju ometi ei lähe, oli täna (jälle) puhkepäev. Sel puhul sai mängitud mängu ‘sumpa põlvini kiirevoolulises jões ja turni libedatel kividel, samal ajal, kui sul on 40 tuhande jagu fotovarustust seljas’. See on üks kõige toredam mäng üldse! (elagu igavene lapsepõlv)

Ronisime mööda ojasid üles- ja allavoolu ja tegime vahepeatusi koopamoodi asjades, et küpsiseid süüa. Ja hoolimata sellest, et tegelikult ei sadanud, oli võimalus ikkagi märjaks ja mudaseks saada. Kohati mõtlesin iga paari mituti tagant, et ei-ei-ei, see on liiga hirmus, et sellest kohast üle saada. Aga tänu utsitamisele sain vist enamvähem hakkama. Järgmine kord jälle. Suurema osa ajast vahtisin silmad pärani iga puud ja taime ja kivi ja vilja ja ei jõudnud ära imetleda.

See on umbes see, mida ette kujutasin, kui siia tulin. Et igal pool on hiiglaslike plankjuurtega puud ning kiired ja koskedega ojad, kus võib anakondasid kohata. Ja et hoolimata sellest, et kohati on päris ohtlik ja hirmus, jõuad lõunaks koju pannkooke (olgugi küll et eilseid) sööma.

Ja miskipärast tuli üks koertest, Doggi (doki?), meiega kaasa. Ta vist hakkab mind pereliikmeks pidama. Aga ega metsaskäik polekski õige metsaskäik ilma koerata. Eriti tore on muigugi, kui koeral on 6 varvast. Võibolla sellepärast saimegi nii ruttu suurteks sõpradeks.

Ja nüüd pean jälle terve õhtu üksi igavlema. See oli küll asi, millega siia tulles täiesti arvestasin, aga kui nüüd reaalselt peabki mõnel õhtul omapäi olema, on ikka hirmus küll. Üks variant oleks madude raamatu kõrvale rumi juua, et ikka eriti hirmus oleks :)


Ahjaa, mul on siin postiaadress. Küsige, kui postkaarte või pakke pika villase aluspesuga ja kalevi kohvi-pralinee kommidega saata soovite.


If each kind of happy comes with only two shots of sad, then coming of age is not so bad.
Nüüd arvake ära, mis album päev otsa mänginud on.

10.02
eile ei kirjutanudki midagi – hommik oli kohutavalt reumaatiline ja valutavate põlvede rohke (kusjuures, kalendris oli kirjas luuvalupäev). Natuke trenni ja paaritunnine jalutuskäik, kus nimme fotoka koju jätsin, et loomi näha. Ja läks õnneks – mingi-punane-lind, suur sisalik ja salamander said ära nähtud.

Õhtul tuli, kohe peale ootamatult joodud piima rummiga (peatükist gastronoomilised julgustükid), ootamatu valguspüügile minek. Esimene kord siin terve öö putukavalves olla. Miskipärast ma arvan, et see ei ole mõeldud päris nii meelelahutuslikuna nagu välja kukkus. Olen maksimaalselt 4 tundi maganud aga und ei ole, lihtsalt roidumus. Täna jälle.

Täiesti uskumatult suvine päev on. Päike paistab ja ei tibagi vihma. Käisime mööda teed eemaloleva kosekese juures. Jah, see koht ongi täitsa vihmamets. Suuri puid ja nende juuri nähes tahaks ikka veel alalõuga vastu maad ära lüüa. Kõik on nii ilus ja suur.

Paella-tee-ise osutus õnnestumiseks.

(L, mäletad, mida viimases vestluses ütlesin?)

11.02
(hiljem paberilt arvutisse toksitud)
täna on mitmes mõttes teistmodi päev. 1. kirjutan päevikut paberile (sest ei tihka valguspüügile arvutit kaasa võtta ning mujal pole mahti). 2. algas mu kolmas nädal GF-is. 3. on juba kolmas vihmata ööpäev (seepärast pole ka eriti päevikut pidanud – öösel väljas, siis uni ja siis õue mängima. Liiga ilus ilm on sees istumiseks). 4. on juba teine treenigvaba päev järjest.

Eile panime öösel auto ja puu vahele kiige, nii et kõik soovijad said öösel tiba magada. Täna see läbi ei läinud – sääski on selleks liialt palju (tagumik on läbi kiige juba paari tunniga täitsa ära näritud. Te kindlasti tahate kõiki neid pisiasju teada:)
Kui tahan, saan hoopis autos tukkuda. Kuigi eriti ei taha, eilsed 4.5-5h und tunduvad veidral kombel senini töötavat. Kehas on ainult natuke sessiromantiline väsimus.

Viimaste ööde valguspüükidest
nagu ütlesin, on nii ööd kui päevad olnud täiesti vihmatud. Iseendale meeldiv, aga J-st, kes on igavesti tore kuju, on natuke kahju. Tema kogumiskirele teeks korralik padukas head.

Ta töötab insektitsiide uurivas-tootvas kohas ja hobikorras tegeleb mingite mardikaliste taksonoomiaga(Et mitte eksida, ei hakka täpsemat taksonit pakkuma). Juba vähem kui nädalaga on ta saanud ligemale 10 uut liiki, kusjuures ilmad on olnud tema jaks kehvad. Sellises vormis putukakogumine nagu tema teeb, on isegi minu jaoks mõistetav.
Ja öösiti räägime Surinami mitmenaisepidamistavadest, rõvedat sügelust tekitavatest putukatest ja välitöödest.

Sajuta ja unetud ööd on mulle andnud võimaluse tutvuda kohaliku tähistaevaga, lisaks õues võrkkiiges magamisele. Eriti tore on muidugi, kui tähti saab otse kiigest vaadata. Taevas tundub küll esimesel hetkel tundmatu ja kribu-krabu täis olevat, aga tegelikult on meie tavalised tähtkujud seal kõik. Ja üleeile öösel nägin ka kaht langevat tähte. Loomulikult ei soovinud midagi.
Veel lendavad taevas ringi mingid lennukid/tehiskaaslased. Veider nähtus, mida meil pole.


Täna päeval käisime kivikuke-kohas. Seekord polnud vihma ega sääski nii et nägin rohkem linde ja nautisin käiku palju rohkem.

Ahjaa, 5. sain täna kolmanda ja neljanda siinse puugi (need on hoopis pisemad ja teistsugused kui eestis), sain esimese kohtumise maoga päris looduses (oleksin talle napilt peale astunud…) ja kolmanda ja neljanda herilase käest nõelata. Peopessa ja peaaegu-et-tagumikku. Valguspüük oli kuidagi herilasterohke.

Et viimasest poeskäigust on juba 6 päeva, hakkab igasugune toit lõppema.

Neljas siinne raamat – Olavi Ruitlane ‘naine’

12.02, reede
elekter on järjekordselt ära, nii et pean küünlavalgel arvuti taga istuma.

Kui peale kaht liiga unetut ööd saada tervelt 6 tundi ZZzzz-i, on enesetunne täiesti enneolematult värske ja tegus. Üritasin sellest tegususest täna maksimumi võtta ja tegelesin natuke artiklitega.

Veel avastasin, et mu riided hallitavad. Seda, et matkakott hallitama läks, märkasin juba mõned päevad peale siia tulekut. Ka seda, et riided on kapis niisked. Paraku jätsin kaks ja kaks kokku oanemata ja nüüd on see käes.
Teaduslikest meetoditest kannustatuna tegin kõigepealt avastusi – asjad, mis viimase asjana said Eestis pestud ja triigitud, hallitavad väiksema tõenäosusega, kui need, mis kapist kotti läksid. Aluspesu hallitab tõenäosemalt kui t-särk, ja asjad mida siin olles juba kandnud olen tõenäosemalt kui need, mis seni niisama seisnud on.
Arvan, et asi on otse riiulite taga olevas vannitoa seinas.

Igatahes üritasin riideid tuulutada ja pagendasin nad riiulitelt riidepuudele, ni palju kui puid oli. Veel üritasin asju hallitusastme alusel arhiveerida, nii et puhtamas asjad oleksid muudest võimalikult eemal.
Paraku jäid erinevate hilpudega tegelemise vahepeal käed pesemata, nii et on võimalik, et hea tegemise asemel hoopis kõik asjad spooridega nakatasin. Saab näha.
Ühtlasin hakkan nüüd teadlikult niiskeid asju toas mitte kuivatama.

Igatahes, keset Suurt Tuulutamist, viisin J valguspüügile ja O tuli siia võileiba tegema. Reaktsioon mu rõivaväljanäitusele oli ‘oled sa ikka kindel, et kõik need 20-kilo kaalu sisse ära mahtusid?’. Edevus sai tibakeke haavata :) See on vist vihje sellele, et peaksin seda ravima hakkama. Kohe peale paranoiasid.

Täna oli tõeliselt veider päev – mitte keegi ei paistnud siin lillegi liigutavat. D oli varakult linna nädalat vahetama läinud, ja brasiillased on juba teist päeva kadunud. Ning isegi R, kes tavaliselt ainsana ringi rabeleb, paistis asju ebanormaalselt rahulikult võtvat.

Õhtul muutus ilm natuke sajusemaks. Raske uskuda selle kõige taustal, aga… olen sellega täitsa rahul. Mis vihmahooaeg see ilma vihmata on!

Täna mina valgust ei püüagi. Magan hoopis välja – kui veab, saab homme loomaaeda!

13 -> 14 veebruar, jällegi valguspüügi paberpäevik.

Loen spiritualistlikku eneseabiraamatut (raamat 5) ja und pole nagu alati. Naudin seda self-helpi täiega. Saan aru, millest jutt on. Samas tundub uskumatu, et on inimesi kes ei oskagi hetkel olla. Lihtsalt niisama ja jaburalt õnnelikud. Kuidas nad üldse nii elada suudavad?

Laupäev loomaaias. Nägin leopardi, kaimanit ja have. Osad neist (ahvidest) olid seal ka niisama ringi kablutamas ja tulid päris lähedale.
Mu lemmikud olid tapiirid. Nad olid ootamatult suured ja nunnu pikavõitu ninaga ja lakkusid varbaid. Üldiselt paisits loomaaialoomadel rasvumisega probleeme olevat. EL ja heaoluühiskond ju ikkagi.

Siinkohal oleks ka paslik teha fotograafiline vahemärkus – mu sensor on sodine. Ei teagi, kas hakata kohe puhastama, või lasta mustusel veel veidi koguneda.

Zoo-s tundsin esimest korda siinoleku jooksul, et on liiga palav et olla.
Pärast loomaaeda üritasime leida toidukohta. Ükskõik millist. Tee ääres oli neid mitu.. ja kõik olid suletud. Laupäeva lõuna ajal.

Ühtlasi saatsin levis olles täna posu sõnumeid, internetisuhtluse asemel. Tänu kiirele tagasisidele sain teada, et Tartus on balletigala, seesama kuhu ka mul pilet oli, et M&M on Egiptuses Punase mere ääres, et homme on uisumaraton. Kugagil käib elu, sel ajal kui mina siin tolknen. Tundub siiralt uskumatu.

Koju jõudes oli gekovahejuhtum: mu toas oli lisaks tavapärasele gekole ka veel teine, pisem ja heledam. Nad kraaklesid ja piuksusid seal, jalutasin vist kogemata teiste peretülile sisse. Siis lasi pisem geko lihtsalt laest lahti ja kukkus valju plartsatusega põrandale (üritas enesetappu ehk). Arvasin, et nüüd ongi kõik. Aga pärast paarisekundilist kosumist jooksis ta mu voodi alla.
Nüüd oleks juba kahte ilusat gekonime tarvis.

Vahemärkus 2: on juba kolmas treeningvaba päev sel nädalal. Pagan. Loodan, et varsti hakkab kõvasti sadama ja öötööd saavad läbi. Võtsin täna küll hüppenööri kaasa. Kui D võrkkiiges põõnamist jätkab, hakkan sseda unevastase ravimina kasutama. Teen näiteks seda hiinapiina et 2 minutit jooksu ja 1 minut hüppamist. Ja uuesti ja uuesti ja uuesti.


Öö laul 4AM, Our Lady Peace

14.02, pühapäev
hommikul valguspüügilt koju tulles, oli elekter ära, nagu viimasel ajal juba tavaliseks on saanud. Niisiis käisin küünlavalgel duši all. Et ei viitsinud veel viimast tundi enne päikesetõusu üleval passida ja oli liiga pime, et pimedas köögis märatseda, läksin tühja kõhuga magama. Olin seepärast juba 2.5 tunni pärast taas üleval.

Niisiis olen täna terve päeva olnud nagu üks suur amüboidne kott kartuleid. Lihtsalt nii laisk on olla. Isegi igasugused väheproduktiivsuse süümepiinad puuduvad. Mõtlen, kas jääda kohustusliku pühapäevase artikli taga magama, või üldse mitte üritada.

Pesin pesu. Pesumasin solgutab asju jahedas seebivees ja sina istud kõrval ja loodad, et need lähevad ka puhtamaks. Läksid küll.
Ja päikest võtsin! Vihmametsapäike on palju pehmem kui see, mis minu veranda katusel on. Vihm on ees (tdgelikult on endiselt põud).

Ülejäänud päeva olin amüboidne, selle asemel et magama minna.


Vaba õhtu. Aga ikkagi ei saa vara voodisse minna, sest mingil hetkel tuleb J autoga sõitma viia. Nii et tõenäoliselt läheb ikkagi eneseharimiseks ja uneks jäävad tavapärased ‘vaba õhtu’ 5 tundi.
Samas, siinne sressivaba magamatus on täiseti mõnus. Keegi ei eelda sult sisutihedaid mõttelende ega hüperaktiivsust. Ja laisiklik aeglus ja olemise pehmus paistavad siia sobivat.

Gastronoomiline julgustükk - kohalikust poest toodud sidrunivein oli esmaklassiliselt kohutav ja sidrunit meenutas ainult etiketil olev pilt. Jõin seda tubli kolm mikrolonksu. Pigem soovitaks rummi piimaga (mis on ka täiesti jube kooslus:).


Ilusat sõbrapäeva.

15.02, esmaspäev

Palju õnne sünnipäevaks, venna.
Meil on meeldivalt rändne perekond. Mõni on punase mere ääres, teine lõuna-ameerikas.

Püüdsin täna köögis tarakane. Ühe sain kätte, teine läks gaasiballooni taha peitu ja üks vaatas just enne, kui nõusid pesin, kavala naeratusega seinal rippuva panni tagant. Nüüd on mul rõdul sügavkülmutatud tarakan. Mida rohkem koduloomi, seda ägedam. (selleks, et saada sügavkülmutet’ tarakani, tuleb see lihtsalt karbiga sügavkülma panna. Kaval, kas pole)
Jalutamas käies ei näinud midagi erilist. Kui nii edasi läheb, hakkan arvama, et kõva häälega rääkimine ja naremine loodusretke ajal hirmutab loomi.
Pikast põuast on kõik igipõlised loigud kuivaks muutuma hakanud ning miskipärast ei taha ka kraanist eriti vett tulla.


Tantsu puudumine vihmametsas on koha kõige suurem puudus. Võõrutusnähud tahavad maha murda. Samas J palus mul vihmatantsu tantsida. See tähendab, et täna tuleb lõpuks põhjalik tehnika harjutamine. Ilma õige tehnikata nüüd küll vihma ei tule.

Eilsele laisiklikule päevale järgnes suurtes kogustes und. Sellegipoolest oli ka täna paha olla. Et midagi teha, kirjutasin kirju ja lugesin artikleid. Vahel võib kehv enesetunne ka hea olla.
Frederic küsib pea iga päev, kas kõik on ikka hästi. Juba naljakas oli talle iga kord rõõmsalt ca va vastata. Ja nüüd, kui oleks põhjust reaalseid probleeme esile tuua, tehti kogu töö minu eest ära.
Mina pean lihtsalt miimikat kontrolli all hoidma ja palju vett jooma.

Ei, ma ei taha sellest pikemalt rääkida.


Homme on vastlapäev.

17.02, kolmapäev
eile oli vool ära nagu alati, ja arvuti aku oli nii tühi, et ei saanud isegi kolme lauset päevikut kirjutada (kolme, jeerait). Tänane õhtu on jällegi nii harjumatult elektriseeritud (esimese hooga kirjutasin erektiseeritud). Ainult külmikud tuli seinast välja tirida igaks juhuks.
Igatahes. Eile olid vastlapäevapuhul küpsised kondenspiimaga. Saiatoode magusa piimatootega. Peaaegu.
Lisaks tegin teoks ammuse plaani ja unistuse ja sõin kondenspiima purgi tühjaks. Milline elu!

Täna andsid lõpuks närvid alla ja hakkasin tööle. Täitsa isiklikust initsiatiivist. Tundub, et inimese pikalt tegevusetuses hoidmine on imehea ravim tööarmastuse puudumise vastu. Korjasin üht taime ja otsisin teist. Ühtlasi oli see hea ettekääne metsa all jõlkumiseks.
Viimastel paaril päeval olen pagana vähe pilti teinud. Nüüd puhastasin sensori ära (või vähemalt tegin nii, nagu sensoripuhastusõpetuses oli näidatud), võiks jälle rohkem pilti teha. Saaks ehk lisaks kvantiteedile ka kvaliteeti.

J, kes paari päeva pärast ära läheb, pärandas mulle oma kaasa võetud juturaamatud. Ilusamat žesti annab otsida! Kaks raamatuteks ette nähtud riiulit hakkavad täis saama, hoolimata sellest et kodust põhimõtteliselt tühjade kätega tulin.

Mina tantsisin talle vastutasuks vihmatantsu. Küll juba paar päeva tagasi. Aga tundub, et see töötas, sest vihma sajab (ja lihased on ikka veel harjumatult valusad. Kolm nädalat ilusat elu annavad tunda).

Mul on praegu A siia jäetud villane kampsun seljas. Ekvatoriaalsed külmad ööd pole naljaasi.

18.02.2010
üks asi, mis mulle siin sugugi ei meeldi, on räpasus. Või on see inimeste suhtumine. Kõik mis pole otseselt magamistoas, neid ei häiri. Keset õue vedelevad aedades vanad vetsupotid ja 20-aasta tagused remondijäägid. Asjad lihtsalt visatakse kuhugi käest, oma kohta neil pole. Hea Enamasti pole korralikke asjugi. Nii on näiteks tööriistadega. Isegi selleks, et leida kaltsu, millega pühkida ja pesta, peab ennast segi otsima ja lõpuks ikkagi t-särgi ohverdama. Rääkimata haamrist. Seda lihtsalt ei ole.
Samas peavad igasugused vidinad olema ja kallid olema. Loomulikult, seda milline su kodu on, teised ju ei näe.

Päev otsa on liiga kõvasti sadanud, et taimi koguda.

Kuues raamat Liis Kängsepp ‘Mina, vandersell’

Our field experiment howed that nestlings grew more rapidly, showed higher plasma lutein levels, higher plumage carotenoid chroma values and higher fledging probability in the unpolluted area than in the polluted area.
milline saienss.

19.02, reede

eile õhtul oli üks bhotrops ennast J majakese seina külge hõivanud. Nagu mis mõttes!? Nad ei tohiks ronida osata ju!
Aga see oskas. Ja ta oli suur ja hirmus ja elumaja seina küljes. Öösel olid mehed ta sealt ära võtnud.
Paari nädalane nali ´parem sipelgas voodis..´ei tundu pärast sellist insidenti enam kuigi naljakas... Varsti tuleb välja, et lisaks muule oskavad nad ka ujuda.
Öösel eriti magada ei saanud. Üleval olla oli hirmus ja unenäod tulid ka kallale. Mulle siiski natuke vähem.

Et valguspüügid said nüüd tükiks ajaks läbi, puhastasin autot. Selle kohta ei saa öelda pesemine, sest praktikas oli see rohkem kuivatamine. Ja see läga, löga ja jubedus, rääkimata etüülatsetaadis marineeritud kuude vanustest putukalaipadest, mis salongi põhjas oli, oli täiesti enneolematu. Tahaksin loota, et ma ei ole nõrganärviline ega beib, aga see oli nüüd küll, üks rõvedamaid asju, milles oma käsi leotanud olen. Mingil hetkel ma enam ei tajunud asja haisu ja hakkasin lootma, et sain selle autos välja. Siis tuli O ja ütles, et auto haiseb vähem.
Igatahes, võib loota, et homme saab puhtad riided selga panna ja ka linna jõudes on need veel puhtad.
Sellegipoolest, kuigi kuivatasin auto põhjast välja mitu liitrit vett, oli see varsti jälle tahasi. Auto topeltpõhja vahel on veereservuaar.

Ühtlasi läks J ära. Sain tema sinise vihmakeebi ja koha, kus Floridasse sattudes ööbida. Järgmisest nädalast hakkab siis vist PÄRIS TÖÖ

Just enne käisime kodutee alguses olevat järve tühjaks laskmas. Tegelikult on see lihtsalt hiiglaslik porilomp, mis on keset teed, ja millest läbi sõites vesi poole autoukseni ulatub. Üks auto oligi täna keset teed sinna ära surnud. Ja tegelikult näitasin mina ainult lambiga valgust, sest juba oli pime. Pimedas vihmametsa drenaaži tekitada on omamoodi tore. Kuni ei mõtle sellele, et lombis, milles poole sääreni sees oled, võivad ujuda anakondad ja bhotropsid ja siugkonnalised ja piraajad ja..

Tere taas.
Olen siin nüüd juba nädala täitsa töömees olnud. Olen kriimukräämuline ja hammustatud-nõelatud, juuksed vetikased ja kõht karvane. Räägin loomade keelt ja söön ainult toorest liha.

Ei, päris nii hull ei ole, eks lugege ise.
Panin pilte-videosid ka üles.

Nädala valikpildid

Dendrobates tinctorius, mille mürgiga indiaanlased papagoide sulgi määrisid.


Cayenne geto. (üldpõhimõte seal: maja olgu või olematu, peaasi et auto oleks ilus)

valikvideo:
Kuidas keset metsasüütamist sadama hakkas


Aitähh kõigile, kes kirjutanud on. Nüüd lähen koju ja loen terve nädala uudiseid maailmast.

aga paraku tuli tänane linnatulek nii ootamatult, et minu poolt need mida olin tahtnud kirjutada, jäid tegemata. vabandust. üritan ennast käsile võtta.

30 jaanuar, laupäev.
Pärast eilset vihmakätte jäämist ja peapesu kuivasid mu juuksed märjast, enamvähem talutavalt niiskesse olukorda 4-5 tundi. Ja selleni kui nad peale ärkamist jälle läbimärjaks said, ei kulunud kaua. Peaksin ehk mõnelt laisikult hea vetikatüve laenama ja juuksed primaarproduktsiooni haarama. Tundub, et kogu aja, mis ei saja, tibutab.

Igatahes. Nädalavahetuse puhul on streigis vahe, et saaks korralikult festivali pidada (Mardi gras?) ja tulime linna, turistitama ja festivalile ja netti.

Linna minek kogu oma pidulikkuses tähendab ühtlasi ka prügi ära viimist. Sõidame kahekohalises pirukas, mis suurema reisijate arvu puhul eeldab kelleltki plastmasstooliga taga vangis istumist. Kehvemal juhul koos suure koguse prügiga.. tee on käänuline ja auklik ja seal taga pole prügitagi liiga tore, proovisin järele.

Tee peal oli üks puu maha langend. Üsna ruttu ilmusid teistest pidurdanud autodest mustad matšeetedega mehed ja hakkasid puid tegema. No ja siis ilmus veel üks eriti tore onu käsisaega. Need on siin tavaline autovarustus, nagu meil lumelabidas.

Karneval on hoopis täna õhtul, nii et seda ei näinud. Aga linn ise on minu silmale üleni natuke getolik.
Pärast sai päris getot uudistatud. Merd nägin ja palju uusi autosid.
Mis värk nende autodega on?
Ja kui getos jalutasime ja pildistasime, peatas üks valgete auto ja sealt tagaistmelt üritaks üks valge vanamees selgeks teha viipekeeles, et siin on nii ohtlik ja kaameraga siin küll olla ei tohiks.
Ausalt öeldes ei tundnud ma seal küll hetkekski, et kuidagi ohtlik olla oleks.
Ja siis juhtus väike sipelgainsident ja algas pisike vihmasabin.

Tagasiteel kontorsisse oli 10 minutiline jalutuskäik rannas, mille käigus sain aluspesuni läbimärjaks ja liiv krõbises hamba all. Veekindel fotokas oli hea valik. See oli väärt kogemus, kuigi hakkan kahtlema nohu ja köha ravimise võimalikkuses siinmail.
Kontoris spets-kuivatusruumis jõudis seelik just vastikmärjast ebamugavalt niiskeni taheneda, kui oli tarvis jalutama minna… Ja siis sai vihmavaheaeg otsa.
Ja siin ma nüüd jälle istun, lõdisev, paljas ja tekki mähkunud lõunamaa öös.

Ärge saage valesti aru, mulle tõesti meeldib siinne vihm. Selline järjekindlus tekitab aukartust.

Ah jaa. ‘püha tõnu’ sai ära nähtud. Minu jaoks on selle filmi väärtus suuresti selle paroodias :)

31.1
hommikune turg. Sain porgandi ja banaaninälja lahendatud, ja Ott vaeseke määris ennast mäele viidava mädabanaanide kotiga ära. Kardan, et kui kunagi turule üksi peaksin jääma, kaotan seal enesevalitsuse. Ei, olen selles kindel, et kaotan.
Ja kohalikus külapoes üritasin olla loov ja ostsin prantsuse kalatükke ja matšeete. Nüüd peab hakkama seda teravaks viilima. Ahju siin ei ole, nii et väga kokata ei saa, aga üritan asjale loovalt lähenema hakata. Kuidas terve aasta ilma korraliku koogiteota vastu pean? Korraliku pannialabida peaks ka ostma.

Veidral kombel olen terveks saanud. Ju siis mõjuvad igapäevased veeprotseduurid hästi.

Pärast eilset päikselist Cayenis käiku tean nüüd, miks ameerika filmides vetelpäästjatel nina päiksekreemine on alati. Minul eile ei olnud, ja olen nüüd ninast täitsa punane :)

Jooga keset vihmametsa on hoopis teistsugune kui kodus. Hommikusöök vihmametsas on teistsugune. See on hea ja sõbralik teistsugusus. Ma tean küll, et siin on kõik need hirmasd elukad ja taimed, aga. Aga ega nad siis paha pärast. Darwin tegi.
Ja vannitoas oli tuhatjalgne just.

Homme hakkab töö (lugeda ülevoolavalt entusiastliku häälega) ja siin võib ära harjuta sellega, et igalt poolt hõigatakse ‘ mademoiselle, vous etes jolie!’

1 veebruar 2010, esmaspäev
Korjasime kahte taime, millest tegelikult ei ta sedagi, kas on ikka õige taim. Laadisime mingist varjualusest igasugust prahti koliautosse. Kühveldasime vihmas kanasõnnikut. Olin Oti töövari.
Selline töö ongi. Kohati ropp, aga konti ei murra.

Kogu vesi tuleb majadest 100 meetri kaugusest ‘tiigist’. Minu silmale oli see selline keskmiselt sügav ja porine lomp. Igatahes pärast selle nägemist sain aru, et joogivee klooritamine on tõepoolest arukas tegevus. Kuigi, esimese pool päeva jõin siin kloorita vett, ja mitte midagi ei juhtunud.

Võitlen endaga, et vastu võtta lubadus ‘max 2 treeningvaba päeva nädalas’, aga võrkkiik on jube konkurent treeninggraafikule. Selles jääb tukkuma isegi siis, kui tegelikult väsimust ei ole. Samas, vaba aega on palju, ja nüüd ei saa hakkama poolegagi koormusest, mis Tartus. Veider.

Ainud meetod riideid kuivatada, on need selga panna. Juuksed on mul pidevalt peas/seljas, miks nemad ära kui kuiva kuidagi?

Enne ajasid köögis üksteist taga kaks gekot, kes üksteise peale piuksusid.

Ja ei saa mainimata jätta, kui hea majanaaber mul on. Viitsib sohu ja sinna ja kolmandasse kohta minna ja õpetab ja aitab ning kohati üritab mind vati sees hoida. Seltskonnaga on vedanud.

2. veebruar
järjekordne päev vaimse tervise taastusravikeskuses

Eile õhtul sai südamevalu peiteaeg läbi. Omamoodi on see hea, sest nüüd vähemalt on teada, et mul on need.
Emotsioonid.
Teisest küljest, siin ei ole nendega enam midagi pihta hakata. Vale koht ja liig hilja. Nii et saama hästi oleksin võinud pokker face-i edasi teha.

Käisime jaapani turistidega Cacao-külas. Nemad püüdsid liblikaid, ise sai natuke metsa all turnida ning jalad märjaks ja mudaseks teha. Pärast nägin ka küla ennast, kui seal jalutamas-söömas käisime. Et oli äripäev, siis turgu ja rahvamasse ei olnud, ja putukamuuseum oli kinni.
Pea kogu küla elanikkond on asiaadid (hmongid?). See seletab vist ka kohakese armsuse ja puhtuse, võrreldes takeskmise senikohatud asustustega.

Veel käisid jaapanlased ühe professionaalse putukakoguja juures. Tal oli kastide kaupa Morphosid (kes tunduvad siinmail väga popid vapi- ja logoloomad olevat) ja muid liblikaid.

Liblikapüünistesse pannakse mädabanaane. Rumm ja õlu ja suhkur oleksid kindlasti paremad, aga banaanid töötavad ka. Nagu ka raiped. Natuke pettumustvalmistav, et nii ilusad loomakesed nagu liblikad läga söövad. Kuigi, mis see nektar muu ikka on kui püreeritud banaanid.

Täna on vihmata õhtu. Tundub nii harjumatu, et seda võiks vaadata ja kuulata, nii nagu tavaliselt vihma. Kui hästi läheb saan homme peaaegu mitteniisked riided selga panna :)

Esimene raamat läbi, ‘minu island’. Järgmine on juba käsil - loen ja kohendan isa stereofoto-raamatut. Miks see inimene on selline nagu ta on, mitte ei ole esmaklassiline & tunnustatud spetsialist?

Lisaks hakkab juba tasapisi artiklinälg tulema. Kas alustada kohe poolelijäänud hohast meetodite kirjapanekust, või enne lugeda julgustuseks võõraid artikleid?

Tundub küsimusterohke õhtu olevat.

Olen siin nii palju magada saanud, et ei jäägi enam suvalistel hetkedel (keset filmi või venitamist, võrkkiiges jään, loomulikult) tukkuma. Und olen ka näinud.

Lisaks, mul on magamistoageko. Tema nimi ei ole Oliver. Ma tõesti ei tea, mis ta nimi on.

3.02. 2010
Nagu üks korralik valge maailmavallutaja kunagi tulin, nägin ja lõikasin maha, panin põlema ja hävitasin ära. Ehk siis täna tegin vihmametsas tulekahjut ja homme teen jälle.

Valmistasime ette seda kohta, kuhu taimi istutama hakkame. Eelnevalt oli sealt juba mets maha võetud enne vihma algust (mingi 4 kuud tagasi äkki). Siis oli see plats ja seal olevad tüved ja risu seisnud, ja nüüd hakkas istutamisega kiire.
Et sealsest oksarisust lahti saada, tuleb see põletada. See risu, mis on seal juba kuid vihma käes lamanud ja lamab ikka veel… keset paduvihma.
Aga kuidagi sai O ikkagi tule alustatud, ja kui see juba põles, ei teinud vihm talle enam midagi. Samas, on hea rahulik tuld omapäi jätta, sest vaevalt et nii märjas ta levida saab.

Ühelt poolt on küll hea tunne, kui saab midagi teha. Eriti tore, kui saab teha midagi füüsiliselt rasket, mis ühtlasi lõkketegemist hõlmab.
Teisalt.. ma põletasin täna vihmametsa!
Natuke vabandan ennast sellega, et koht oli lagedaks tehtud juba enne mind. Kuid ikkagi käisid igasugused endavaenulikud mõtted peaast läbi, kui muudkui puid tulle vedasin.
Süüdistage mind. Mina küll ennast süüdistan.

Täna saab nädal siin olemist täis. Nahavärv hakkab kodumaa talvisest hallikas-sinkjast pigmentsemaks muutuma, jalad-käed on igasugu kriimustusi ja punne täis (arvake, ära, kes lühikeste pükstega metsas turnimas käib) ja mida omasemaks koht muutub, seda rohkem hakkab tulema ohhoo-sid ja vau-sid, mis esimesel hetkel siinsesse märga võsasse sattudes sugugi tulla ei tahtnud. Mingi rütm hakkab tekkima. Esialgu naudin ja soosin seda, ja vaatan kui rütmiliseks asi läheb.

Muidu käib intensiivne kompamine. Mida ja millest sobib rääkida. Mis on automaatselt ok, ja mida peab üle küsima. Üldiselt on piirid kaugel, kui mitte päris olematud.

4.02.
Hommik oli uskumatult neljapäevane. Oligi neljapäev tegelikult, aga see oli tartu-neljapäev. Hommikul oli just see tunne, et olen õhtuses trennis liiga kaua pärast juttu puhunud ja hilja magama jäänud, ning ei taha voodist välja vedada ennast. Ning siis tuli hakata metsasaapaid kinni nöörima, just nagu hommikuses trennis uiske. Déjà vu.

Tegelikult olin ei teagi miks liiga kaua üleval ja panin saapad jalga ja läksin jätkama metsahävitustalguid. Ja ka homme teen seda sama.
Täna õhtuks oli platsi peal juba kolm suurt lõket ja plats üsna lage ja masendav. Kahju on sellest metsast.

Muidu oli iseenesest hea tööpäev, sest vihma ei sadanud ja palju sai tehtud. Harjutasin natuke oma uue mänguasja -matšeete kasutamist ja tegin konnapilte. Veel sain kogemata herilaselt nõelata ning madu nähes virutasin endale, selle asemel et korraliku tütarlapse kombel kiljuma pista, hoopis oksaga näkku. Nii et nüüd olen juba näost ka kräämu. Iseenesest ma naudin seda hetkel. Et saab elada metsa sees ja saab olla must ja ropp ja kräämuline ning mitte keegi ei vaata viltu.
Kui galeerid oleksid liikunud aurumasinate jõul, siis oleks see täpselt galeeriorjade töö.


Just siis kui õhtune film sai läbi ja oleks tulnud headööd, hakkasid mööda rõdu ringi ronima sipelgad. Neid oli nii palju, et majaümbrus krõbises. Ju olid teisel pool lagendikku elavatele sugulastele külla minemas ja meie maja jäi teele.
O tegi neile mingi eriti surmava asjaga tõrjet, ja saatuse tahtel said ka põrandad puhtamaks. Päris magamistuppa selle mürgiga ei roninud, nii et seal tapsin amatööride-pututõrjevahendiga. Täna magan gaasikambris..

Tõesti tundub olevat nii, et päeav ja öö on täiesti omaette üksused ja nendevaheline seos on kohati vaid kujuteldav. Pimedas toimub asju, mida hommikul päevavalgel ei tihka enam mainida ja valges toimunu on õhtul juba ammune. Vähemalt vahel mulle tundub nii.

Mõttetera: Parem sipelgas voodis, kui botrops katusel (Prantsuse-Guiaana).