8.02
hommikuks oli silm üsna hea. Pilgutada on natuke imelik, aga arvan, et üldiselt läks õnneks.

kõik on kuidagi väga temaatiline.
Olen läbi kuulanud viimaste kuude Hendrik relve rändaja-saated, praegu käib Charles Darwini biograafia, mis on täiuslik kuulamine liigirikkuse südames, sellest, kuidas Wallace Rupicola rupicolasid jusyt siinsamas jahtimas käis. Loen nii palju kõiksugu elukatest, kui kätte saan ja viitsin. Kahjuks on alla tõmmatud wiki leheküljed ilma piltideta tulnud. Huvitav küll lugeda, aga kui neid liike reaalsuses näen, siis tõenäoselt ära ei tunne…

Ja õhtuti J-i valguspüügile viies käib kümnekilomeetrine intensiivne arutelu saientomeetria, akadeemilise elu ja muudel liiga tõsistel teemadel. Kui hästi läheb, saan pärast tema siia toodud raamatud endale. Mitte, et mul praegugi palju lugemist poleks.

Ning joonistan! Tunnen koju jäetud joonistusõpikutest puudust, aga loodan et varem või hiljem hakkab kvantiteet kvaliteediks transforemmeruma.

Igatahes. Et D ei olnud tänaseks nädalavahetuselt tagasi tulnud, ja üksi metsatööd tegema ma ju ometi ei lähe, oli täna (jälle) puhkepäev. Sel puhul sai mängitud mängu ‘sumpa põlvini kiirevoolulises jões ja turni libedatel kividel, samal ajal, kui sul on 40 tuhande jagu fotovarustust seljas’. See on üks kõige toredam mäng üldse! (elagu igavene lapsepõlv)

Ronisime mööda ojasid üles- ja allavoolu ja tegime vahepeatusi koopamoodi asjades, et küpsiseid süüa. Ja hoolimata sellest, et tegelikult ei sadanud, oli võimalus ikkagi märjaks ja mudaseks saada. Kohati mõtlesin iga paari mituti tagant, et ei-ei-ei, see on liiga hirmus, et sellest kohast üle saada. Aga tänu utsitamisele sain vist enamvähem hakkama. Järgmine kord jälle. Suurema osa ajast vahtisin silmad pärani iga puud ja taime ja kivi ja vilja ja ei jõudnud ära imetleda.

See on umbes see, mida ette kujutasin, kui siia tulin. Et igal pool on hiiglaslike plankjuurtega puud ning kiired ja koskedega ojad, kus võib anakondasid kohata. Ja et hoolimata sellest, et kohati on päris ohtlik ja hirmus, jõuad lõunaks koju pannkooke (olgugi küll et eilseid) sööma.

Ja miskipärast tuli üks koertest, Doggi (doki?), meiega kaasa. Ta vist hakkab mind pereliikmeks pidama. Aga ega metsaskäik polekski õige metsaskäik ilma koerata. Eriti tore on muigugi, kui koeral on 6 varvast. Võibolla sellepärast saimegi nii ruttu suurteks sõpradeks.

Ja nüüd pean jälle terve õhtu üksi igavlema. See oli küll asi, millega siia tulles täiesti arvestasin, aga kui nüüd reaalselt peabki mõnel õhtul omapäi olema, on ikka hirmus küll. Üks variant oleks madude raamatu kõrvale rumi juua, et ikka eriti hirmus oleks :)


Ahjaa, mul on siin postiaadress. Küsige, kui postkaarte või pakke pika villase aluspesuga ja kalevi kohvi-pralinee kommidega saata soovite.


If each kind of happy comes with only two shots of sad, then coming of age is not so bad.
Nüüd arvake ära, mis album päev otsa mänginud on.