11.02
(hiljem paberilt arvutisse toksitud)
täna on mitmes mõttes teistmodi päev. 1. kirjutan päevikut paberile (sest ei tihka valguspüügile arvutit kaasa võtta ning mujal pole mahti). 2. algas mu kolmas nädal GF-is. 3. on juba kolmas vihmata ööpäev (seepärast pole ka eriti päevikut pidanud – öösel väljas, siis uni ja siis õue mängima. Liiga ilus ilm on sees istumiseks). 4. on juba teine treenigvaba päev järjest.

Eile panime öösel auto ja puu vahele kiige, nii et kõik soovijad said öösel tiba magada. Täna see läbi ei läinud – sääski on selleks liialt palju (tagumik on läbi kiige juba paari tunniga täitsa ära näritud. Te kindlasti tahate kõiki neid pisiasju teada:)
Kui tahan, saan hoopis autos tukkuda. Kuigi eriti ei taha, eilsed 4.5-5h und tunduvad veidral kombel senini töötavat. Kehas on ainult natuke sessiromantiline väsimus.

Viimaste ööde valguspüükidest
nagu ütlesin, on nii ööd kui päevad olnud täiesti vihmatud. Iseendale meeldiv, aga J-st, kes on igavesti tore kuju, on natuke kahju. Tema kogumiskirele teeks korralik padukas head.

Ta töötab insektitsiide uurivas-tootvas kohas ja hobikorras tegeleb mingite mardikaliste taksonoomiaga(Et mitte eksida, ei hakka täpsemat taksonit pakkuma). Juba vähem kui nädalaga on ta saanud ligemale 10 uut liiki, kusjuures ilmad on olnud tema jaks kehvad. Sellises vormis putukakogumine nagu tema teeb, on isegi minu jaoks mõistetav.
Ja öösiti räägime Surinami mitmenaisepidamistavadest, rõvedat sügelust tekitavatest putukatest ja välitöödest.

Sajuta ja unetud ööd on mulle andnud võimaluse tutvuda kohaliku tähistaevaga, lisaks õues võrkkiiges magamisele. Eriti tore on muidugi, kui tähti saab otse kiigest vaadata. Taevas tundub küll esimesel hetkel tundmatu ja kribu-krabu täis olevat, aga tegelikult on meie tavalised tähtkujud seal kõik. Ja üleeile öösel nägin ka kaht langevat tähte. Loomulikult ei soovinud midagi.
Veel lendavad taevas ringi mingid lennukid/tehiskaaslased. Veider nähtus, mida meil pole.


Täna päeval käisime kivikuke-kohas. Seekord polnud vihma ega sääski nii et nägin rohkem linde ja nautisin käiku palju rohkem.

Ahjaa, 5. sain täna kolmanda ja neljanda siinse puugi (need on hoopis pisemad ja teistsugused kui eestis), sain esimese kohtumise maoga päris looduses (oleksin talle napilt peale astunud…) ja kolmanda ja neljanda herilase käest nõelata. Peopessa ja peaaegu-et-tagumikku. Valguspüük oli kuidagi herilasterohke.

Et viimasest poeskäigust on juba 6 päeva, hakkab igasugune toit lõppema.

Neljas siinne raamat – Olavi Ruitlane ‘naine’