4.02.
Hommik oli uskumatult neljapäevane. Oligi neljapäev tegelikult, aga see oli tartu-neljapäev. Hommikul oli just see tunne, et olen õhtuses trennis liiga kaua pärast juttu puhunud ja hilja magama jäänud, ning ei taha voodist välja vedada ennast. Ning siis tuli hakata metsasaapaid kinni nöörima, just nagu hommikuses trennis uiske. Déjà vu.

Tegelikult olin ei teagi miks liiga kaua üleval ja panin saapad jalga ja läksin jätkama metsahävitustalguid. Ja ka homme teen seda sama.
Täna õhtuks oli platsi peal juba kolm suurt lõket ja plats üsna lage ja masendav. Kahju on sellest metsast.

Muidu oli iseenesest hea tööpäev, sest vihma ei sadanud ja palju sai tehtud. Harjutasin natuke oma uue mänguasja -matšeete kasutamist ja tegin konnapilte. Veel sain kogemata herilaselt nõelata ning madu nähes virutasin endale, selle asemel et korraliku tütarlapse kombel kiljuma pista, hoopis oksaga näkku. Nii et nüüd olen juba näost ka kräämu. Iseenesest ma naudin seda hetkel. Et saab elada metsa sees ja saab olla must ja ropp ja kräämuline ning mitte keegi ei vaata viltu.
Kui galeerid oleksid liikunud aurumasinate jõul, siis oleks see täpselt galeeriorjade töö.


Just siis kui õhtune film sai läbi ja oleks tulnud headööd, hakkasid mööda rõdu ringi ronima sipelgad. Neid oli nii palju, et majaümbrus krõbises. Ju olid teisel pool lagendikku elavatele sugulastele külla minemas ja meie maja jäi teele.
O tegi neile mingi eriti surmava asjaga tõrjet, ja saatuse tahtel said ka põrandad puhtamaks. Päris magamistuppa selle mürgiga ei roninud, nii et seal tapsin amatööride-pututõrjevahendiga. Täna magan gaasikambris..

Tõesti tundub olevat nii, et päeav ja öö on täiesti omaette üksused ja nendevaheline seos on kohati vaid kujuteldav. Pimedas toimub asju, mida hommikul päevavalgel ei tihka enam mainida ja valges toimunu on õhtul juba ammune. Vähemalt vahel mulle tundub nii.

Mõttetera: Parem sipelgas voodis, kui botrops katusel (Prantsuse-Guiaana).