10.02
eile ei kirjutanudki midagi – hommik oli kohutavalt reumaatiline ja valutavate põlvede rohke (kusjuures, kalendris oli kirjas luuvalupäev). Natuke trenni ja paaritunnine jalutuskäik, kus nimme fotoka koju jätsin, et loomi näha. Ja läks õnneks – mingi-punane-lind, suur sisalik ja salamander said ära nähtud.

Õhtul tuli, kohe peale ootamatult joodud piima rummiga (peatükist gastronoomilised julgustükid), ootamatu valguspüügile minek. Esimene kord siin terve öö putukavalves olla. Miskipärast ma arvan, et see ei ole mõeldud päris nii meelelahutuslikuna nagu välja kukkus. Olen maksimaalselt 4 tundi maganud aga und ei ole, lihtsalt roidumus. Täna jälle.

Täiesti uskumatult suvine päev on. Päike paistab ja ei tibagi vihma. Käisime mööda teed eemaloleva kosekese juures. Jah, see koht ongi täitsa vihmamets. Suuri puid ja nende juuri nähes tahaks ikka veel alalõuga vastu maad ära lüüa. Kõik on nii ilus ja suur.

Paella-tee-ise osutus õnnestumiseks.

(L, mäletad, mida viimases vestluses ütlesin?)