15.02, esmaspäev

Palju õnne sünnipäevaks, venna.
Meil on meeldivalt rändne perekond. Mõni on punase mere ääres, teine lõuna-ameerikas.

Püüdsin täna köögis tarakane. Ühe sain kätte, teine läks gaasiballooni taha peitu ja üks vaatas just enne, kui nõusid pesin, kavala naeratusega seinal rippuva panni tagant. Nüüd on mul rõdul sügavkülmutatud tarakan. Mida rohkem koduloomi, seda ägedam. (selleks, et saada sügavkülmutet’ tarakani, tuleb see lihtsalt karbiga sügavkülma panna. Kaval, kas pole)
Jalutamas käies ei näinud midagi erilist. Kui nii edasi läheb, hakkan arvama, et kõva häälega rääkimine ja naremine loodusretke ajal hirmutab loomi.
Pikast põuast on kõik igipõlised loigud kuivaks muutuma hakanud ning miskipärast ei taha ka kraanist eriti vett tulla.


Tantsu puudumine vihmametsas on koha kõige suurem puudus. Võõrutusnähud tahavad maha murda. Samas J palus mul vihmatantsu tantsida. See tähendab, et täna tuleb lõpuks põhjalik tehnika harjutamine. Ilma õige tehnikata nüüd küll vihma ei tule.

Eilsele laisiklikule päevale järgnes suurtes kogustes und. Sellegipoolest oli ka täna paha olla. Et midagi teha, kirjutasin kirju ja lugesin artikleid. Vahel võib kehv enesetunne ka hea olla.
Frederic küsib pea iga päev, kas kõik on ikka hästi. Juba naljakas oli talle iga kord rõõmsalt ca va vastata. Ja nüüd, kui oleks põhjust reaalseid probleeme esile tuua, tehti kogu töö minu eest ära.
Mina pean lihtsalt miimikat kontrolli all hoidma ja palju vett jooma.

Ei, ma ei taha sellest pikemalt rääkida.


Homme on vastlapäev.