22 august, pühapäev (vist)
kui esimestel nädalatel väitis D, et eelmisel aastal oli hullem, siis parastasime lihtsalt, et mis tal viga – tal ju iga päev mitu korda linnas käia. Kui nüüd ta üleeile tagasi tõime, poolvägisi, eelkõige selleks, et ma samuti üksi laagris ei taha olla kui K ära on, nii et vähemalt moraalne tugi on olemas sel ajal kui tööd teen. Nii et nüüd vigiseb ka D.
nagu mis mõttes kogu töö ühele kuni kolmele inimesele üles on ehitatud?
Ja kui ehk leidub kapitalisete, kes ei arva, et on liig, siis meie kehad arvavad.
kogu pinge on koondunud selga ja küünarliigestesse, mis pidevalt sundasendites on.
Vahelejäänud söögikordadest vist on hakanud juuksed välja langema. Ausalt, lihtsalt kukuvad täies pikkuses ära kammides. Veel üks põhjus mittekammimiseks.
Ahja, palavik. Palavik on ka.
Nii veider kui see ka ei tundu paistab puhkeaja olemasolu tõepoolest elumusega seotud oelvat. Pole puhkeaega, pole elumust.
Aga mida F siis teeb, kui me nagu päriselt-päriselt kustumegi nii ära, et enam ei jaksa? Ei saa öelda, et K oleks vähem kaalu kaotand või et tema keha vähem väsinud paistaks. Ja D ei tee ei heas ega kehvas vormis niikuinii tööd.
Õnneks oli D-l vaja poodi minna, nii et sain ise ka natuke autot sõita ning poes käia. Järele mõeldes tundub juba ka keedutud riis keedetud läätsedega (ja ülepäeviti vastupidi) täiesti ägeda toiduna. Keedetud ja puha.
Muidu kuulan lääne filosoofia ajalugu (Bertrand Russell) ja targenen. Ja kui kohe ei targene, kuulan peatüki uuesti. Aega ju on.
Saturday, August 28, 2010
24 august, haiguspäev.
Eile käisin linnas. Tahtsin ja oli vaja ja käisin.
Lõpuks Matourysse jõudes tuli välja, et sel korral on unustatud postkontorile tasuda nii et me ei oma enam postkasti. Mõtlesin seda teadet lugedes välja ühe asja, mis on hullem interneti mitteomamisest. Pärispostkasti mitteomamine. Sest internetipostkast jätab vahepeal saabunud kirjad alles, kui just täis ei saa, isegi kui internetti parasjagu pole. siinsest postkontorist pole mul põhjust seda eeldada.
‘päris’ linnas käisin ka. tahtsin kontrollida teooriat, et korralik naisterahvas tunneb allahindlused 100km raadiuses oma kehaga ära. Vastas tõele – isegi kui muud loodus- ja füüsika- ja loogikaseadused ei paista guiaanas kehtivat, siis enne kooliaasta algus on ka siin hulgaliselt allahindlusi. Sain väikese raha eest suuri asju.
Otseses mõttes suuri, sest lasteriided on siin maal kuidagi väga lühikesed ja täiskasvanute omad kuidagi väga suured. Eelistasin sel korral siis viimaseid.
Ja siis võtsimegi proua F-I ja noore mr F-I peale ja tulime ära koju. Jeerum, kus neil oli alles pagasit. Arvestades, et meie peame siia tulles 20kg limiidi sisse mahtuma, oli kuidagi eriti irooniline vaadata kahenädalase puhkuse jagu piruka tagaosatäit kotte.
Tore osa on see, et me ei pea nüüd loodetavasti enam nii palju mune hävitama. Kanad munevad ju iga päev 20-mitu muna ja meie oleme kahekesi, nendega muud targemat peale hakata ei oska, kui omaenese kõhtu panna, sest kõik restid on neid juba täis. Päris tervistkahjustav töö selles mõttes.
Täna… noh, alustuseks ma nähvasin K-le näkku et enda eest ma vähemalt ka siin majas võin sõna võtta ja läksin tööle, kuigi ta vihjas, et see pole eriti tark. Lõunani oli tegelikult tore. Aga kuna mu röövikud polnud juba paar päeva värskeid lehti saanud, otsustasin lõunaajal eelkõige nende kõhtudele mõelda, ja käisin korjeretkel.
See oli tiba liig, nii et pärast pausi tagasi minnes hakkasid külmavärinad ja pea oli nii raske ja käsi-silm koordinatsioon küll mind iseloomustav omadussõna polnud. Siis tulin ära ja magasin ja külmetasin, siis jälle higistasin ja magasin veel. Voodi lõhnas kehalise tunni järele nagu vanadel headel aegadel.
Ja mul on nii ükskõik, et arvan et kui vähegi suudan, magan homme ka.
Nagu mis mõttes – kuni sajab, ole õues ja tee tuld, siis läheb kuivemaks ja sulle antakse käsk olla niiskes katusealuses ja päevad läbi vees solberdada.
Kuigi pererahvas on nagu vähemalt osaliseltki tagasi, eelistavad koerad endiselt meie rõdul või vähemalt seda valvates aega veeta. Ja kui sa lamad voodis ja oled haige, siis istub üks loomake su toa uksel ja teeb seda, mis kõige paremini paraneda aitab – vaatab intensiivselt otsa ja liputab nii kõvasti saba, et tagumik lendu tõusma hakkab.
Eile käisin linnas. Tahtsin ja oli vaja ja käisin.
Lõpuks Matourysse jõudes tuli välja, et sel korral on unustatud postkontorile tasuda nii et me ei oma enam postkasti. Mõtlesin seda teadet lugedes välja ühe asja, mis on hullem interneti mitteomamisest. Pärispostkasti mitteomamine. Sest internetipostkast jätab vahepeal saabunud kirjad alles, kui just täis ei saa, isegi kui internetti parasjagu pole. siinsest postkontorist pole mul põhjust seda eeldada.
‘päris’ linnas käisin ka. tahtsin kontrollida teooriat, et korralik naisterahvas tunneb allahindlused 100km raadiuses oma kehaga ära. Vastas tõele – isegi kui muud loodus- ja füüsika- ja loogikaseadused ei paista guiaanas kehtivat, siis enne kooliaasta algus on ka siin hulgaliselt allahindlusi. Sain väikese raha eest suuri asju.
Otseses mõttes suuri, sest lasteriided on siin maal kuidagi väga lühikesed ja täiskasvanute omad kuidagi väga suured. Eelistasin sel korral siis viimaseid.
Ja siis võtsimegi proua F-I ja noore mr F-I peale ja tulime ära koju. Jeerum, kus neil oli alles pagasit. Arvestades, et meie peame siia tulles 20kg limiidi sisse mahtuma, oli kuidagi eriti irooniline vaadata kahenädalase puhkuse jagu piruka tagaosatäit kotte.
Tore osa on see, et me ei pea nüüd loodetavasti enam nii palju mune hävitama. Kanad munevad ju iga päev 20-mitu muna ja meie oleme kahekesi, nendega muud targemat peale hakata ei oska, kui omaenese kõhtu panna, sest kõik restid on neid juba täis. Päris tervistkahjustav töö selles mõttes.
Täna… noh, alustuseks ma nähvasin K-le näkku et enda eest ma vähemalt ka siin majas võin sõna võtta ja läksin tööle, kuigi ta vihjas, et see pole eriti tark. Lõunani oli tegelikult tore. Aga kuna mu röövikud polnud juba paar päeva värskeid lehti saanud, otsustasin lõunaajal eelkõige nende kõhtudele mõelda, ja käisin korjeretkel.
See oli tiba liig, nii et pärast pausi tagasi minnes hakkasid külmavärinad ja pea oli nii raske ja käsi-silm koordinatsioon küll mind iseloomustav omadussõna polnud. Siis tulin ära ja magasin ja külmetasin, siis jälle higistasin ja magasin veel. Voodi lõhnas kehalise tunni järele nagu vanadel headel aegadel.
Ja mul on nii ükskõik, et arvan et kui vähegi suudan, magan homme ka.
Nagu mis mõttes – kuni sajab, ole õues ja tee tuld, siis läheb kuivemaks ja sulle antakse käsk olla niiskes katusealuses ja päevad läbi vees solberdada.
Kuigi pererahvas on nagu vähemalt osaliseltki tagasi, eelistavad koerad endiselt meie rõdul või vähemalt seda valvates aega veeta. Ja kui sa lamad voodis ja oled haige, siis istub üks loomake su toa uksel ja teeb seda, mis kõige paremini paraneda aitab – vaatab intensiivselt otsa ja liputab nii kõvasti saba, et tagumik lendu tõusma hakkab.
25 august
ei teagi, kas see on nüüd hea või halb, aga lõunapaiku helistas F, et täna pole tarvis uut koormatäit peale võtma minna. Pole teist lihtsalt. Hea ju selles mõttes, et saab väikese hingetõmbeaja. Halb, sest see tähendab et järgmisel-ülejärgmisel nädalal…
minu olukorda seemuidugi ei muutnud, olin enidselt ‘nii kohutav’. Kas pole kaunis, kui meesterahvad ühiselt otsustavad, et sa näed nii jube välja, et nemad sinuga koos tööd ei tee.
K viis autotäie frigodoomi ja D linna ja lubas ise internetis olla kuni süda lustib. Mis tal viga, eksole.
Aga vähemalt on mul praegu nii palju aega ja jaksu, et kirjutada vanad võlad ära.
Ehk siis ilets le père, la mère ning malingre, enfant perdu ja mamelles
(isasaar, emasaar, lapsehoidjasaar, kadunud lapse saar ning nisasaared (khkm))
läks kunagi perekond jalutama. Aga tuli suur laine ja viskas nad madalikule. Kõik jäid õnnelikult ellu, ainult kõige pisem laps läks kuhugi kaduma. Saadeti siis lapsehoidja teda otsima.
Selline järjekordne müüt
Palju toredam lugu kadunud lapse saarest on aga tõestisündinud:
19 sajandil pandi sinna püsti tuletorn ning viidi kolm sunnitöölist seda valvama-käigus hoidma. Nemad ainult olgu seal ja toit-tulematerjal tuuakse kohale.
Iseenesest oleks ju tore tööots küll, aga nagu Guiaanas ikka – mida kõrgem ülemus, seda kehvem mälu ja suurem ükskõiksus. Niisiis polnud harvad korrad, kui vaestele tuletornivalvuritele kuude kaupa süüa unustati viia.
Üks tegelane olevat siis endale parve ehitanud ja suurele maale sellega näljasurma eest põgenenud, vaatama, et mis värk on – miks süüa ei tooda. Näljast ta küll pääses, aga mitte kohtuotsusest, et vangistusest põgenenu peab üksikvangistust tuna saama…
Edaspidi olid siis tuletornivalvurid tublimad ja enam ei ‘põgenenud’. Selle asemel tuli aegajalt leppima oma kaasvangi ärasöömisega (ju siis selle eest nii karmi karistust ette polnud nähtud..).
Koduloomauudiseid ka – lasin susanna vabadusse. Ta kestale hakkas paari kohta ilmuma mingi hall kirme ja ta kaotas igasuguse ritsikatesöömisrõõmu. Ehk suudab ta looduses siiski kosuda ja ellu jääda. Minu karbis ta seda tõenäoselt poleks suutnud.
Ning röövikutest on mul järel vaid üks. Sest kõik need, kes pole langenud (need tegelased tõepoolest surevad äärmiselt edukalt), on nukus. Loodan, et neistnukkudest ikka midagi tuleb ka.
Ja üks õhtu jalutas opossub rõdu eest läbi. No nii opossum kui opossum.
ei teagi, kas see on nüüd hea või halb, aga lõunapaiku helistas F, et täna pole tarvis uut koormatäit peale võtma minna. Pole teist lihtsalt. Hea ju selles mõttes, et saab väikese hingetõmbeaja. Halb, sest see tähendab et järgmisel-ülejärgmisel nädalal…
minu olukorda seemuidugi ei muutnud, olin enidselt ‘nii kohutav’. Kas pole kaunis, kui meesterahvad ühiselt otsustavad, et sa näed nii jube välja, et nemad sinuga koos tööd ei tee.
K viis autotäie frigodoomi ja D linna ja lubas ise internetis olla kuni süda lustib. Mis tal viga, eksole.
Aga vähemalt on mul praegu nii palju aega ja jaksu, et kirjutada vanad võlad ära.
Ehk siis ilets le père, la mère ning malingre, enfant perdu ja mamelles
(isasaar, emasaar, lapsehoidjasaar, kadunud lapse saar ning nisasaared (khkm))
läks kunagi perekond jalutama. Aga tuli suur laine ja viskas nad madalikule. Kõik jäid õnnelikult ellu, ainult kõige pisem laps läks kuhugi kaduma. Saadeti siis lapsehoidja teda otsima.
Selline järjekordne müüt
Palju toredam lugu kadunud lapse saarest on aga tõestisündinud:
19 sajandil pandi sinna püsti tuletorn ning viidi kolm sunnitöölist seda valvama-käigus hoidma. Nemad ainult olgu seal ja toit-tulematerjal tuuakse kohale.
Iseenesest oleks ju tore tööots küll, aga nagu Guiaanas ikka – mida kõrgem ülemus, seda kehvem mälu ja suurem ükskõiksus. Niisiis polnud harvad korrad, kui vaestele tuletornivalvuritele kuude kaupa süüa unustati viia.
Üks tegelane olevat siis endale parve ehitanud ja suurele maale sellega näljasurma eest põgenenud, vaatama, et mis värk on – miks süüa ei tooda. Näljast ta küll pääses, aga mitte kohtuotsusest, et vangistusest põgenenu peab üksikvangistust tuna saama…
Edaspidi olid siis tuletornivalvurid tublimad ja enam ei ‘põgenenud’. Selle asemel tuli aegajalt leppima oma kaasvangi ärasöömisega (ju siis selle eest nii karmi karistust ette polnud nähtud..).
Koduloomauudiseid ka – lasin susanna vabadusse. Ta kestale hakkas paari kohta ilmuma mingi hall kirme ja ta kaotas igasuguse ritsikatesöömisrõõmu. Ehk suudab ta looduses siiski kosuda ja ellu jääda. Minu karbis ta seda tõenäoselt poleks suutnud.
Ning röövikutest on mul järel vaid üks. Sest kõik need, kes pole langenud (need tegelased tõepoolest surevad äärmiselt edukalt), on nukus. Loodan, et neistnukkudest ikka midagi tuleb ka.
Ja üks õhtu jalutas opossub rõdu eest läbi. No nii opossum kui opossum.
26 august
matšeete on vihmametsas kõige vajalikum töövahend. Kui rada ei ole, siis saab selle teha. Kui rada on, aga kurjad onud on ees, saab nad ehk kuidagi eest ära. Ümber kukkunud puudega sama lugu. Ja tegelikult on ka lehti riisudes see üks ütlemata hea töövahend. Kui vaja, peksad teele ette kukkunud puud puru, kui vaja parandad reha ning vahele saab sellega parme laiaks lüüa. Selleks, et koristada kümme meetrit rada, peab tapna neli parmu. Mul on juba oma teooriad eri liikide kohta – millist parmu on hea tappa lennult, milline peab enne sinu peale istuma ja närima hakkama. Ja siis on üks liik, mis on häirivuselt põdrakärbse analoog – lihtsalt põriseb sul kõrva ääres ja üritab juustesse ronida. Muu teda ei huvita, aga kui saaks kuhugi patsivahele, küll siis alles..
et siis järeleaitamistööde päev jälle. Tõin igal pool laokil olevad potid ühte kohta kokku, tegin igasuguseid radasid puhtaks, küll okstest küll lehtedest, ning lõpuks käisime ka järjekordsel sotriaalsel üritusel saekaatris. Neil on seal kutsikas. Väike oranz pika ninaga ja pulstis villaga tegelane, kes on just selles east, et üha näriks. Saime sõpradeks :)
JA! Et oli normaaltööpäev, sain teha päeval süüa ja seda süüa ja siis veel vedeleda-lugeda ja üldse pole suremise tunnet enam.
On jõudeaeg, on elumus.
Lisaks tundsin üle mitme päeva hommikul vaimujõudu enne päikesetõusu kargud alla ajada ning jalutamas käia.
matšeete on vihmametsas kõige vajalikum töövahend. Kui rada ei ole, siis saab selle teha. Kui rada on, aga kurjad onud on ees, saab nad ehk kuidagi eest ära. Ümber kukkunud puudega sama lugu. Ja tegelikult on ka lehti riisudes see üks ütlemata hea töövahend. Kui vaja, peksad teele ette kukkunud puud puru, kui vaja parandad reha ning vahele saab sellega parme laiaks lüüa. Selleks, et koristada kümme meetrit rada, peab tapna neli parmu. Mul on juba oma teooriad eri liikide kohta – millist parmu on hea tappa lennult, milline peab enne sinu peale istuma ja närima hakkama. Ja siis on üks liik, mis on häirivuselt põdrakärbse analoog – lihtsalt põriseb sul kõrva ääres ja üritab juustesse ronida. Muu teda ei huvita, aga kui saaks kuhugi patsivahele, küll siis alles..
et siis järeleaitamistööde päev jälle. Tõin igal pool laokil olevad potid ühte kohta kokku, tegin igasuguseid radasid puhtaks, küll okstest küll lehtedest, ning lõpuks käisime ka järjekordsel sotriaalsel üritusel saekaatris. Neil on seal kutsikas. Väike oranz pika ninaga ja pulstis villaga tegelane, kes on just selles east, et üha näriks. Saime sõpradeks :)
JA! Et oli normaaltööpäev, sain teha päeval süüa ja seda süüa ja siis veel vedeleda-lugeda ja üldse pole suremise tunnet enam.
On jõudeaeg, on elumus.
Lisaks tundsin üle mitme päeva hommikul vaimujõudu enne päikesetõusu kargud alla ajada ning jalutamas käia.
27 august, reede
puhkus on maailma kalleim ravim. Arvestades, kui kallis on aeg. Aga pannes selle ühisele skaalale tervisega, julgen väita, et tegemist on üsna väärtusliku investeeringuga. No ütleme näiteks, et lapselapsi põlvel kõigutavasse tulevikku.
Puhkan, siis tukun, siis joonistan või loen, siis jälle tukun, seejärel puhkan.
terveks mina pean saama.
Olen vist isegi juba saavutanud olukorra kus esimest korda sel nädalal polegi eriti paha olla.
puhkus on maailma kalleim ravim. Arvestades, kui kallis on aeg. Aga pannes selle ühisele skaalale tervisega, julgen väita, et tegemist on üsna väärtusliku investeeringuga. No ütleme näiteks, et lapselapsi põlvel kõigutavasse tulevikku.
Puhkan, siis tukun, siis joonistan või loen, siis jälle tukun, seejärel puhkan.
terveks mina pean saama.
Olen vist isegi juba saavutanud olukorra kus esimest korda sel nädalal polegi eriti paha olla.
Saturday, August 14, 2010
708, reede
La colline Montabo.
Rikaste ja ilusate rajoonis mereäärne rajake. Ilus rada, ilusa vaatega merele. Tõus oli just peale tulemas, kuigi muda oli veel kohati väljas, eriti linde ei trehvand.
Eritabane koht, sest mets tõpoolest lõppebki otse ookeanikaljudel, ei mingit mangroovi vahepeal. Kaljudel turnides ronis otse K kukla taha oksale orav ja tegi trikke. Ning iguaan oli hirmus kurja olemusega ning isegi üritas meie suunas saba vibutada… aga paraku oli tal sabast alles vaid väike jupp.
võtsin asja tõsiselt käsile ja ostsin siis lõpuks kleidi. Alustuseks ainult ühe. Nüüd on veel vaja lõputööd ja juuksuriaega.. esimene on kätte võtmise asi, teine saab olema järjekordne traumeeriv elamus. Ma ju tean, olen juba kolm korda juuksuris käinud.
Et K sõidab nagu enesetaputerrorist in action, sõitsime tagasi eraldi autodes. Jäin ellu, mu jäätis jõudis koos minuga, ilusasti kõhtus, kohale ning sain rahulikult sõidu ajal loomi imetleda.
..mu peopesal ronis kestumiskohta otsiv tsikaad ja mööda sõrmi vaksas ringi ilus roheline röövik. Esimene sai nimeks Maiu ja teine Harald…
La colline Montabo.
Rikaste ja ilusate rajoonis mereäärne rajake. Ilus rada, ilusa vaatega merele. Tõus oli just peale tulemas, kuigi muda oli veel kohati väljas, eriti linde ei trehvand.
Eritabane koht, sest mets tõpoolest lõppebki otse ookeanikaljudel, ei mingit mangroovi vahepeal. Kaljudel turnides ronis otse K kukla taha oksale orav ja tegi trikke. Ning iguaan oli hirmus kurja olemusega ning isegi üritas meie suunas saba vibutada… aga paraku oli tal sabast alles vaid väike jupp.
võtsin asja tõsiselt käsile ja ostsin siis lõpuks kleidi. Alustuseks ainult ühe. Nüüd on veel vaja lõputööd ja juuksuriaega.. esimene on kätte võtmise asi, teine saab olema järjekordne traumeeriv elamus. Ma ju tean, olen juba kolm korda juuksuris käinud.
Et K sõidab nagu enesetaputerrorist in action, sõitsime tagasi eraldi autodes. Jäin ellu, mu jäätis jõudis koos minuga, ilusasti kõhtus, kohale ning sain rahulikult sõidu ajal loomi imetleda.
..mu peopesal ronis kestumiskohta otsiv tsikaad ja mööda sõrmi vaksas ringi ilus roheline röövik. Esimene sai nimeks Maiu ja teine Harald…
8 08 2010, pühapäev
lisaks ilusale kuupäevale abiellumiseks oli üldse ilus pühapäev.
Mitte tilkagi vihma! Sinine taevas, päike ja pilvetupsud ja õhk oli… teistsugune. Mittemärg.
Peab tükk aega ajusid krigistama, et sellekohast omadussõna meenutada, pole ju selleks ammu vajadust olnud. Arvan, et olen siinoleku jooksul kõige rohkem kümmet ilusat vihmavaba päeva mäel näinud.
Ja loomulikult desmoodium: Tulime eile keskpäeval, sõime, vahetasime riided ja hakkasime jälle tööle, ning täna taas.
Olime pühapäeva puhul vaid kolmekesi – haiitilased usuvad puhkamisse – ning tegime tööd ja tööd ja tööd.
Ja siis hakkasid järgmised lahkujad pakkima. Tänasteks minejateks olid D ja R. D vaid paariks päevaks, R puhkusele. Miks ka mitte – kõik, kes vajavad isiklikku hooldajat, on ju riigist lahkunud nii et ega tal ju siin ka midagi teha poleks sel ajal.
Kurb osa on see, et tema näol on tegemist ainsa inimesega, kes üheaegselt on nii valmis laskuma vestlusesse, kui ka teab millest ta räägib. Ülejäänutel on üks kahest omadusest, kui mitte mõlemad, puudu.
Kuid tore osa on vaikus. Suurest majast ei tule õhtute kaupa kehvade filmide eriefektide hääli, elektritarbijaid pole, veesurvet teeme ainult nii palju kui hädasti tarvis.
Selles mõttes on jällegi P tore. Eile õhtul tuli küsima, miks kõik generaatorid käivad ja kas ilma ei saaks. Ja tegelikult tõepoolest polnud ju nende järele vajadust, D oli lihtsalt agar töömees ja pani kõik korraga käima, ning sai seepärast P-lt suisa pahandada.
Mis ma oskan kosta – ha-ha!
36 Douglas Adams – Mostly harmless.
Järg pöidlaküüdi reisijuhile, aga kaugeltki mitte nii hea.
lisaks ilusale kuupäevale abiellumiseks oli üldse ilus pühapäev.
Mitte tilkagi vihma! Sinine taevas, päike ja pilvetupsud ja õhk oli… teistsugune. Mittemärg.
Peab tükk aega ajusid krigistama, et sellekohast omadussõna meenutada, pole ju selleks ammu vajadust olnud. Arvan, et olen siinoleku jooksul kõige rohkem kümmet ilusat vihmavaba päeva mäel näinud.
Ja loomulikult desmoodium: Tulime eile keskpäeval, sõime, vahetasime riided ja hakkasime jälle tööle, ning täna taas.
Olime pühapäeva puhul vaid kolmekesi – haiitilased usuvad puhkamisse – ning tegime tööd ja tööd ja tööd.
Ja siis hakkasid järgmised lahkujad pakkima. Tänasteks minejateks olid D ja R. D vaid paariks päevaks, R puhkusele. Miks ka mitte – kõik, kes vajavad isiklikku hooldajat, on ju riigist lahkunud nii et ega tal ju siin ka midagi teha poleks sel ajal.
Kurb osa on see, et tema näol on tegemist ainsa inimesega, kes üheaegselt on nii valmis laskuma vestlusesse, kui ka teab millest ta räägib. Ülejäänutel on üks kahest omadusest, kui mitte mõlemad, puudu.
Kuid tore osa on vaikus. Suurest majast ei tule õhtute kaupa kehvade filmide eriefektide hääli, elektritarbijaid pole, veesurvet teeme ainult nii palju kui hädasti tarvis.
Selles mõttes on jällegi P tore. Eile õhtul tuli küsima, miks kõik generaatorid käivad ja kas ilma ei saaks. Ja tegelikult tõepoolest polnud ju nende järele vajadust, D oli lihtsalt agar töömees ja pani kõik korraga käima, ning sai seepärast P-lt suisa pahandada.
Mis ma oskan kosta – ha-ha!
36 Douglas Adams – Mostly harmless.
Järg pöidlaküüdi reisijuhile, aga kaugeltki mitte nii hea.
9. august, esmaspäev
Üleüldise tusatuju jätkuks olin hommikul see kuri inimene, kes kogu laagri üles äratas. Ehk siis olin absoluutselt ainus, kes hommikul ärgata ja tööle minna suvatses. Tööle minek tähendas aga generaatorikäivitust..
Selle peale hakkasid siit ja sealt unised näod välja ilmuma. See ainus nägu, kes aga oleks tähendanud kaasabi ei teinud segajast välja ning põõnas rahumeeli kümneni. Niisiis ropendasin omaette ja tegin poole tööst üksi ära, kuni vastu lõunat kõnealune ka saabus.
Pidasin, loodetavasti mitte liiga kurja tooniga, loengu inimese fülogeneetilistest eeldustest ning päevavalguse tähtsusest meie evolutsioonis. Ehk siis, meie füüsilised võimed ja eelsused annavad selgelt mõista, et oleme liigina mõeldud päevaseks aktiivsuseks, ning juhuslikult, või ehk siis mitte nii juhuslikult, on ka rahvusvahelistele standarditele vastavad töötunnid päevavalguse olemasoluga üsna sünkroonsed ning mind absoluutselt ei huvita, mida teeb inimene öösiti, aga selleks ette nähtud ajal ning töö olemasolul olge lahked ja tehke tööd.
Parem osa päevast oli pärastlõuna. Taimed olid otsas ja ilm oli tore, nii et sain jalutama. Eelkõige eesmärgiga otsida oma lemmikloomadele mingit nosimist.
Niisiis, vantsisin mina pärast taimekorjeretke tagasi laagri poole, kaenla all mitme hirmsa vitsa jagu oksi, kui sõidab mööda ilus must maastur (no tõesti ilus maastur). Tööpäeval ja mitte midagi ütleval kellaajal on see omaettegi sündmus. Aga tegelik osa sündmusest oli see, et auto sõitis must mööda ja pööras ringi. Kuldhambaga noor brasiilia mees lasi akna alla ning küsis et kas lähengi jala, ehk saab mind ära visata.
Vastus, et pole üldse vaja kaugele minna tundus talle omajagu veider.
Siin, keset metsi valge tüdruk ja ei lähegi kaugele.
Aga mis ma nende okstega teen.
Need on mu loomadele
Loomadele?
Liblikatele…. Noh, nendele eriti noortele liblikatele :)
Niisiis, tänane uus sõna:
la chenille - röövik
viimastel päevadel on tekkinud siiras tunne, et siin (vähemalt hetkel) tõepoolest on inimesi, kellele sa kas või üldise viisakuse raames korda lähed.
Üleüldise tusatuju jätkuks olin hommikul see kuri inimene, kes kogu laagri üles äratas. Ehk siis olin absoluutselt ainus, kes hommikul ärgata ja tööle minna suvatses. Tööle minek tähendas aga generaatorikäivitust..
Selle peale hakkasid siit ja sealt unised näod välja ilmuma. See ainus nägu, kes aga oleks tähendanud kaasabi ei teinud segajast välja ning põõnas rahumeeli kümneni. Niisiis ropendasin omaette ja tegin poole tööst üksi ära, kuni vastu lõunat kõnealune ka saabus.
Pidasin, loodetavasti mitte liiga kurja tooniga, loengu inimese fülogeneetilistest eeldustest ning päevavalguse tähtsusest meie evolutsioonis. Ehk siis, meie füüsilised võimed ja eelsused annavad selgelt mõista, et oleme liigina mõeldud päevaseks aktiivsuseks, ning juhuslikult, või ehk siis mitte nii juhuslikult, on ka rahvusvahelistele standarditele vastavad töötunnid päevavalguse olemasoluga üsna sünkroonsed ning mind absoluutselt ei huvita, mida teeb inimene öösiti, aga selleks ette nähtud ajal ning töö olemasolul olge lahked ja tehke tööd.
Parem osa päevast oli pärastlõuna. Taimed olid otsas ja ilm oli tore, nii et sain jalutama. Eelkõige eesmärgiga otsida oma lemmikloomadele mingit nosimist.
Niisiis, vantsisin mina pärast taimekorjeretke tagasi laagri poole, kaenla all mitme hirmsa vitsa jagu oksi, kui sõidab mööda ilus must maastur (no tõesti ilus maastur). Tööpäeval ja mitte midagi ütleval kellaajal on see omaettegi sündmus. Aga tegelik osa sündmusest oli see, et auto sõitis must mööda ja pööras ringi. Kuldhambaga noor brasiilia mees lasi akna alla ning küsis et kas lähengi jala, ehk saab mind ära visata.
Vastus, et pole üldse vaja kaugele minna tundus talle omajagu veider.
Siin, keset metsi valge tüdruk ja ei lähegi kaugele.
Aga mis ma nende okstega teen.
Need on mu loomadele
Loomadele?
Liblikatele…. Noh, nendele eriti noortele liblikatele :)
Niisiis, tänane uus sõna:
la chenille - röövik
viimastel päevadel on tekkinud siiras tunne, et siin (vähemalt hetkel) tõepoolest on inimesi, kellele sa kas või üldise viisakuse raames korda lähed.
10 08 10
eile õhtul tuli K cacaost rõõmusõnimiga – vaid 200kg ja enne ülehomset uut tulemas pole. See tähendab, et tänane tööpäev algas normaalajal, sisaldas tervelt tunnist lõunat ning lõppes tund enne prantsuse keskmist. Vähemalt meile, kes autot sõitma ei pea.
Lubasin küll, et sel puhul põõnan hommikul seitsmeni jalutuskäigu asemel, aga juhtus nii, et ärkasin ikka hommikul ning tegelesin hoopis kirjandusega. Natuke tunnen juba, et midagi muutub lihtsamaks ja kiiremaks. Pole eelmise nädala uusi sõnu viitisnud ära õppida, ja ikkagi läheb lihtsamaks. Olen tubli.
Õhtupoolik oli jalutamiseks. Ilm oli elukate nägemiseks soodus – parasjagu paistis päike ja merelt olid lähenemas kohe-tuleb-tugev-vihm tumedad pilved. Mis tähendab, et kõik ajasid kiiruga omi asju. Otsisin endale päris ise röövikud keda pildistada. Polnudki nii raske. Ja sel imelikul sa-ei-näe-misd linnul oli sõber külas.
Lind on pruunikas ja hallikirju, veidralt lapiku olemisega. Vist selleks et puutükki või kuiuvanud lehte meenutada. Ja kui ta sind märkab, siis lendab ta eemale, mitte päriselt ära, aga nii 10 meetrit eemale ja istub seal ja luksub. Vähemalt see näeb välja nagu ta luksuks.
Siis oli järg mesilaste käes. Kaks mesimummi ajasid tee kõrval juttu. Ehk siis joonistasid kaheksais ja sumistasid samal ajal kõvasti. Vaatasin neid oma 1o minutit. Üks joonistas ringi ja istus lehele, siis tegi teine kaheksa ja läks esimesest hästi lähedalt mööda, siis tuli esimene üles ja tegi ka kaheksa jnejne. Parajad lobamokad tundusid igatahes.
Selleks ajaks olid algul eemal olnud pilved juba nii lähedale jõudnud, et keerasi heaga otsa ümber. Üsna varsti hakkas ka sadama. Seda polegi juba kaks ja pool päeva juhtunud, teeb ainult head. Pakkisin varustuse ilusti kotti ja vandsisin vihmas kodupoole. Vahelduseks oli tore olla mitte kõige valjem loodusjõud lähiümbruses – viimasel ajal kipuvad lehed jalgade all hirmsasti krõbisema. Nüüd võttis vihm krõbina ära ja pladistas ise samal ajal kõvasti-kõvasti.
Tänu sellele sain loomaga kokku:
Eemalt näen, et teel nuusib keegi usinasti maad (Ehk kaotas oma juustuvõileiva ära ja otsib nüüd seda?). vaatasin teda eemalt, aga et tema mind märamagi ei teinud ja muudkjui nuuskis, läksin tasapisi lähemale. Umbes nelja meetri peal jäin jälle seisma. Loomake oli kähriku suuruse ja olemisega, ainult et käpad-kõht must, siis kõrvade kohal valge triip ja edasi ülespoole hall. Raamat ütleb, et ta nimi on Grison või Huron, ladina keeli Galictis vittata.
Ja ta ikka veel, vaeseke, polnud oma lõunaenet leidnud. Mõtlesin, et kui ta juba nii lähedale on omale lasnud, siis ehk laseb pilti ka teha.
Vihma sadas endiselt kõvasti ja kõik asjad olid endiselt kotis kilekottide sees ja vahel. Tegin koti tasapisi lahti, selle peale tõstis ta ka lõpuks pea üles. ‘tere, a kaotasin oma lõunasöögi ära. Kas sa tead, kus mu lõuna on?’
Või, noh, vähemalt ei jooksnud ta minema vaid jäi mulle otsa vaatama. Aga selle peale kui kotis kilekotist fotokat välja hakkasin krõbistama, arvas ta vist et oma kahvlit otsin et tema asemel võileib ära süüa, ja jooksis solvunult minema.
Jälle üks tore kohtumine ja tore loomake nimekirjas juures.
Kui puulehed on mitu päeva kuivanud, on nad lisaks krabisemisele ka tahked j kujuhoidvad. Sellised poolringiks kuivanud paadikesed. Ja siis kui järsku hakkab suurte piiskadega vihma sadama, kukuvad piisad lektede ühele või teisele otsale, või hoopis küljele… ja tee näeb välja nagu ‘konnamäng’, see kus peab plastmassist konnale saba peale vajutama, et ta hüppaks. Suure hooga alla tulevad piisad panevad lehed hüppama. See on tore vaatepilt, pean sellest video tegema.
Loomadest veel nii palju, et Plõks, see suur roosa röövik, tegi eelmisel nädala lõpuks omale kookoni. Et ta ‘pesa’ oli läbipaistvas jäätisekarbis ja kookon on küljega vastu selle seina, saan natuke läbi karbi uudistada, mida tulevane liblikas seal teeb.
Privaatsusega on meil teadupoolest kehvasti.
Tahaks tangot tantsida.
eile õhtul tuli K cacaost rõõmusõnimiga – vaid 200kg ja enne ülehomset uut tulemas pole. See tähendab, et tänane tööpäev algas normaalajal, sisaldas tervelt tunnist lõunat ning lõppes tund enne prantsuse keskmist. Vähemalt meile, kes autot sõitma ei pea.
Lubasin küll, et sel puhul põõnan hommikul seitsmeni jalutuskäigu asemel, aga juhtus nii, et ärkasin ikka hommikul ning tegelesin hoopis kirjandusega. Natuke tunnen juba, et midagi muutub lihtsamaks ja kiiremaks. Pole eelmise nädala uusi sõnu viitisnud ära õppida, ja ikkagi läheb lihtsamaks. Olen tubli.
Õhtupoolik oli jalutamiseks. Ilm oli elukate nägemiseks soodus – parasjagu paistis päike ja merelt olid lähenemas kohe-tuleb-tugev-vihm tumedad pilved. Mis tähendab, et kõik ajasid kiiruga omi asju. Otsisin endale päris ise röövikud keda pildistada. Polnudki nii raske. Ja sel imelikul sa-ei-näe-misd linnul oli sõber külas.
Lind on pruunikas ja hallikirju, veidralt lapiku olemisega. Vist selleks et puutükki või kuiuvanud lehte meenutada. Ja kui ta sind märkab, siis lendab ta eemale, mitte päriselt ära, aga nii 10 meetrit eemale ja istub seal ja luksub. Vähemalt see näeb välja nagu ta luksuks.
Siis oli järg mesilaste käes. Kaks mesimummi ajasid tee kõrval juttu. Ehk siis joonistasid kaheksais ja sumistasid samal ajal kõvasti. Vaatasin neid oma 1o minutit. Üks joonistas ringi ja istus lehele, siis tegi teine kaheksa ja läks esimesest hästi lähedalt mööda, siis tuli esimene üles ja tegi ka kaheksa jnejne. Parajad lobamokad tundusid igatahes.
Selleks ajaks olid algul eemal olnud pilved juba nii lähedale jõudnud, et keerasi heaga otsa ümber. Üsna varsti hakkas ka sadama. Seda polegi juba kaks ja pool päeva juhtunud, teeb ainult head. Pakkisin varustuse ilusti kotti ja vandsisin vihmas kodupoole. Vahelduseks oli tore olla mitte kõige valjem loodusjõud lähiümbruses – viimasel ajal kipuvad lehed jalgade all hirmsasti krõbisema. Nüüd võttis vihm krõbina ära ja pladistas ise samal ajal kõvasti-kõvasti.
Tänu sellele sain loomaga kokku:
Eemalt näen, et teel nuusib keegi usinasti maad (Ehk kaotas oma juustuvõileiva ära ja otsib nüüd seda?). vaatasin teda eemalt, aga et tema mind märamagi ei teinud ja muudkjui nuuskis, läksin tasapisi lähemale. Umbes nelja meetri peal jäin jälle seisma. Loomake oli kähriku suuruse ja olemisega, ainult et käpad-kõht must, siis kõrvade kohal valge triip ja edasi ülespoole hall. Raamat ütleb, et ta nimi on Grison või Huron, ladina keeli Galictis vittata.
Ja ta ikka veel, vaeseke, polnud oma lõunaenet leidnud. Mõtlesin, et kui ta juba nii lähedale on omale lasnud, siis ehk laseb pilti ka teha.
Vihma sadas endiselt kõvasti ja kõik asjad olid endiselt kotis kilekottide sees ja vahel. Tegin koti tasapisi lahti, selle peale tõstis ta ka lõpuks pea üles. ‘tere, a kaotasin oma lõunasöögi ära. Kas sa tead, kus mu lõuna on?’
Või, noh, vähemalt ei jooksnud ta minema vaid jäi mulle otsa vaatama. Aga selle peale kui kotis kilekotist fotokat välja hakkasin krõbistama, arvas ta vist et oma kahvlit otsin et tema asemel võileib ära süüa, ja jooksis solvunult minema.
Jälle üks tore kohtumine ja tore loomake nimekirjas juures.
Kui puulehed on mitu päeva kuivanud, on nad lisaks krabisemisele ka tahked j kujuhoidvad. Sellised poolringiks kuivanud paadikesed. Ja siis kui järsku hakkab suurte piiskadega vihma sadama, kukuvad piisad lektede ühele või teisele otsale, või hoopis küljele… ja tee näeb välja nagu ‘konnamäng’, see kus peab plastmassist konnale saba peale vajutama, et ta hüppaks. Suure hooga alla tulevad piisad panevad lehed hüppama. See on tore vaatepilt, pean sellest video tegema.
Loomadest veel nii palju, et Plõks, see suur roosa röövik, tegi eelmisel nädala lõpuks omale kookoni. Et ta ‘pesa’ oli läbipaistvas jäätisekarbis ja kookon on küljega vastu selle seina, saan natuke läbi karbi uudistada, mida tulevane liblikas seal teeb.
Privaatsusega on meil teadupoolest kehvasti.
Tahaks tangot tantsida.
11 august
pole desmoodiumi, pole tööd.
Ilus päev ja ilus elu
Häbelikud sisalikud ühinege
Rohkem hüüdlauseid ei suuda välja mõelda. Hommikul põõnasin seitsmeni ning unelesin, töötasin kirjanduse ja päevituse kallal. Pärstlõunal vedasin ennast jalutama ka, hoolimata kehvast enesetundest. Kui ma seda teinud poleks, oleksin pärast veel kehvemini ennast tundnud. Mõtlesin tükka aega pöördekoha juures, kas minna ojasid vaatama või koopasse. Kartusest koobast mitte leida, leidisn ojad. Loll olin, järgmine kord lähen otsin selle paganama koopa üles.
Aeg, aeg, aeg.
Siin niisamuti, kui igal pool mujal. Miks ma pean seda kiirustamist endaga kaasas kandma, ma ei tea. Lihtsalt ei oska ilma.
Ühel päeval on mul fotokas, mis võimaldab pilte saada ilma, et peaks neilt tundide kaupa hüüfe maha kloonima.
Küll alles siis on palju aega.
pole desmoodiumi, pole tööd.
Ilus päev ja ilus elu
Häbelikud sisalikud ühinege
Rohkem hüüdlauseid ei suuda välja mõelda. Hommikul põõnasin seitsmeni ning unelesin, töötasin kirjanduse ja päevituse kallal. Pärstlõunal vedasin ennast jalutama ka, hoolimata kehvast enesetundest. Kui ma seda teinud poleks, oleksin pärast veel kehvemini ennast tundnud. Mõtlesin tükka aega pöördekoha juures, kas minna ojasid vaatama või koopasse. Kartusest koobast mitte leida, leidisn ojad. Loll olin, järgmine kord lähen otsin selle paganama koopa üles.
Aeg, aeg, aeg.
Siin niisamuti, kui igal pool mujal. Miks ma pean seda kiirustamist endaga kaasas kandma, ma ei tea. Lihtsalt ei oska ilma.
Ühel päeval on mul fotokas, mis võimaldab pilte saada ilma, et peaks neilt tundide kaupa hüüfe maha kloonima.
Küll alles siis on palju aega.
12 august, neljapäev
eile õhtul kui olin otsustanud lõpetada keha väsitamine ja ta hoopis puhtaks pesta ning puhkama saata, oli vannituppa järjekord – vahetult enne mind seisis ukse taga (või siis ees) skorpion ja hakkas just ukse alt sisse astuma. See väikeste lõugkobijatega ohtlikum variant. Üritasin teda põrandaharjaga ümber veenda, et mina lähen enne pesema, aga ta ikkagi puges ukse alt läbi. Mässasin tükk aega, aga et eriti ligidal talle minna ei julgend, ei saanud tega ka kätte.
Siis koputasin tasakesi K uksele ja palusin, et kui tal just magamisega kiire pole, kas ta ehk ühineks minuga skorpionijahis. Ta oli märksa julgem ja sai eluka purki.
Veidral kombel olin just päeval lugenud Krossi ‘Vastutuulelaevas’ seda kohta, kus Schmidt keeldub oma hotellitoas skorpionit, kes ta voodi kohal on, tapmast, sest nad mõlemad on ühest jäsemest ilma.
Nii et unenäod olid kindlustatud – vaatasin põnevikku, kus meid ründas inimskorpion, keda sai ainult kaheraudsest lastud teraskuulidega tappa. Peamine probleem seisnes aga selles, et püss oli tema käes ja ta eelistas seda meie peal kasutada. Päris pikk tagaajamine lõppes siiski sellega, et lõime selle hirmsa olendi maha ja vahetult enne ärkamist sain unes nautida matšeetega inimese suuruse skorpionisaba tükeldamist.
Veider, et on on mingid olendid, kes on geneetiliselt programmeeritud sinud mingit vastikust ja õudu tekitama.
Kuid nüüd elab loomake meie rõdu peal, koos ülejäänud loomaaiaga. Olen saanud teda vaadata ja sööta ja väntsutada, ning skorpionid hakkavad minus seda müstilist hirmu tekitavat kohta kaotama. Loomad nagu teisedki. Omamoodi väikesed ja ilusad ja õrnad.
Lihtsalt see, kuidas nad üle põranda joostes krõbisevad ja kuidas nad saba ja lõugkobijad püsti ajavad…. Noh päris kadunud see hirm ei ole ja ei kaogi.
Kuid see tähendab, et nüüd pean oma lemmikutele lisaks iga päev toiduks lisaks taimsele materjalile ka näiteks ühe rohutirtsu püüdma. Tean küll, et skorpionid ei PEA vahetpidamata sööma. Aga tore on vaadata, kui ta vintsutab. Lisaks on see aeg, kui teda üsna rahulikult karbist välja saan võtta ja näiteks pilti teha.
Muidu on desmoodiumdesmoodium. Tänaseks oli nii vähe, et ei hakanud lõunapausist isegi unistama – mõtlesin, et teeme ära, siis pärast söön ja puhkan. Kui 8 tundi pärast alustamist (oli ju ainult natuke:) viimaseid kotte sildistasime, helistas P ja ütles, et kui oleme lõpetand, toogu ma kohe poisid linna ja sõidutagu ta sõbrad mäele.
Õnneks oli eilsest soojast toidust (enne mida oli viimane soe söögikord poolteist nädalat tagasi) alles veel natuke. Nii et valasin selle lõpuks tagasi jõudes ühe sõõmuga sisse. Külmalt, aga sellegipoolest oli see nagu õnn taldrikul.
Aga tegelikult on ikka veel liiga vähe. Vähemalt tonni on veel vaja. arvestades, kuidas see praegu tilgub, võime veel nädalaid selles hirmsas orjuses elada.
‘Fooled by Randomness - The Hidden Role of Chance in Life and in the Markets’
omamoodi tore kuulamine ajuvaba tegevuse kõrvale. Aga autor tunnistab ausalt, et ta ise ka ei tea eriti suurt osa teemast, nii et soovitan kõigil, kes on vaimeslt võimelised teadusest aru saama, läbida esmase populatsiooni geneetika –dünaamika ja natuke etoloogiat.
Raamatu näited ja seletused on kohati nii naeruväärsuseni lihtsustatud ja kohatud ja.. et hakka või… ma ei tea.. polkat tantsima.
eile õhtul kui olin otsustanud lõpetada keha väsitamine ja ta hoopis puhtaks pesta ning puhkama saata, oli vannituppa järjekord – vahetult enne mind seisis ukse taga (või siis ees) skorpion ja hakkas just ukse alt sisse astuma. See väikeste lõugkobijatega ohtlikum variant. Üritasin teda põrandaharjaga ümber veenda, et mina lähen enne pesema, aga ta ikkagi puges ukse alt läbi. Mässasin tükk aega, aga et eriti ligidal talle minna ei julgend, ei saanud tega ka kätte.
Siis koputasin tasakesi K uksele ja palusin, et kui tal just magamisega kiire pole, kas ta ehk ühineks minuga skorpionijahis. Ta oli märksa julgem ja sai eluka purki.
Veidral kombel olin just päeval lugenud Krossi ‘Vastutuulelaevas’ seda kohta, kus Schmidt keeldub oma hotellitoas skorpionit, kes ta voodi kohal on, tapmast, sest nad mõlemad on ühest jäsemest ilma.
Nii et unenäod olid kindlustatud – vaatasin põnevikku, kus meid ründas inimskorpion, keda sai ainult kaheraudsest lastud teraskuulidega tappa. Peamine probleem seisnes aga selles, et püss oli tema käes ja ta eelistas seda meie peal kasutada. Päris pikk tagaajamine lõppes siiski sellega, et lõime selle hirmsa olendi maha ja vahetult enne ärkamist sain unes nautida matšeetega inimese suuruse skorpionisaba tükeldamist.
Veider, et on on mingid olendid, kes on geneetiliselt programmeeritud sinud mingit vastikust ja õudu tekitama.
Kuid nüüd elab loomake meie rõdu peal, koos ülejäänud loomaaiaga. Olen saanud teda vaadata ja sööta ja väntsutada, ning skorpionid hakkavad minus seda müstilist hirmu tekitavat kohta kaotama. Loomad nagu teisedki. Omamoodi väikesed ja ilusad ja õrnad.
Lihtsalt see, kuidas nad üle põranda joostes krõbisevad ja kuidas nad saba ja lõugkobijad püsti ajavad…. Noh päris kadunud see hirm ei ole ja ei kaogi.
Kuid see tähendab, et nüüd pean oma lemmikutele lisaks iga päev toiduks lisaks taimsele materjalile ka näiteks ühe rohutirtsu püüdma. Tean küll, et skorpionid ei PEA vahetpidamata sööma. Aga tore on vaadata, kui ta vintsutab. Lisaks on see aeg, kui teda üsna rahulikult karbist välja saan võtta ja näiteks pilti teha.
Muidu on desmoodiumdesmoodium. Tänaseks oli nii vähe, et ei hakanud lõunapausist isegi unistama – mõtlesin, et teeme ära, siis pärast söön ja puhkan. Kui 8 tundi pärast alustamist (oli ju ainult natuke:) viimaseid kotte sildistasime, helistas P ja ütles, et kui oleme lõpetand, toogu ma kohe poisid linna ja sõidutagu ta sõbrad mäele.
Õnneks oli eilsest soojast toidust (enne mida oli viimane soe söögikord poolteist nädalat tagasi) alles veel natuke. Nii et valasin selle lõpuks tagasi jõudes ühe sõõmuga sisse. Külmalt, aga sellegipoolest oli see nagu õnn taldrikul.
Aga tegelikult on ikka veel liiga vähe. Vähemalt tonni on veel vaja. arvestades, kuidas see praegu tilgub, võime veel nädalaid selles hirmsas orjuses elada.
‘Fooled by Randomness - The Hidden Role of Chance in Life and in the Markets’
omamoodi tore kuulamine ajuvaba tegevuse kõrvale. Aga autor tunnistab ausalt, et ta ise ka ei tea eriti suurt osa teemast, nii et soovitan kõigil, kes on vaimeslt võimelised teadusest aru saama, läbida esmase populatsiooni geneetika –dünaamika ja natuke etoloogiat.
Raamatu näited ja seletused on kohati nii naeruväärsuseni lihtsustatud ja kohatud ja.. et hakka või… ma ei tea.. polkat tantsima.
Saturday, August 7, 2010
loodusfilmiõhtu
mul on täiega ägedad loodusfilmid, vaadake ikka neid ka.
national geographicu mõõtu ülevaatefilm guiaana suurimast vihmaussist:
allvee-teadusfilm, kus ei ole ühtegi elektriangerjat:
natuke õõvastust tekitav šedööver nimega 'kilpkonna tee' (sisaldab hämaraid kaadreid, lastele ei soovita)
spordi-loodus-koduvideo ussikesest nimega Jussike
ning lõpuks gastronoomiline loodusfilm 'Geku nurjunud õhtusöök'
national geographicu mõõtu ülevaatefilm guiaana suurimast vihmaussist:
allvee-teadusfilm, kus ei ole ühtegi elektriangerjat:
natuke õõvastust tekitav šedööver nimega 'kilpkonna tee' (sisaldab hämaraid kaadreid, lastele ei soovita)
spordi-loodus-koduvideo ussikesest nimega Jussike
ning lõpuks gastronoomiline loodusfilm 'Geku nurjunud õhtusöök'
30 juuli, reede
juhtus nii, et oli ainult 80 kilo vaja puhtaks saada. Edasi ütles F, et oleme vabad, kui need ise frigodoomi ära sõidutasime. Nii et nädalavahetus algas juba ennelõunal. Pärast frigodoomi läksime otse randa, see ju seal samas. Oli küll mõõn ning ujuma ei tkkunud, aga nägime omajagu looduset – teokarpidesse kolinud vähikesi, veepiiril toitu otsivat lindu (ehk roheline iibis?) ning mindit kullilaadset, kes postiotsas rahulikult krabi sõi ja ennast üldse segada ei lasnud kui teda pildistasime.
Ja krabisid, kes liiva sisse omale auke kaevasid. Kardan neid päris, eriti õhtuti, kui kunagi ei tea, kas nad kavatsevad lambivalgusesse joosta (ehk siis mulle otsa) või sellest eemale. Kardan, et õni suur kuri krabi jookseb lulle otsa ja hammustab varbast.
Pärast päikesevõttu tegime kontoris lõuna-interneti-puhkepausi.
õhtupoolikul tegime Cayennes turiste: võtsin om auue lemmikraamatu ette ja sealt näpuga kaardil järge ajades ja kõrvale aastaaerve ja fakte vuristades käisime linna vaatamisväärsused läbi. Võttis täitsa mitu tundi, aga olime õnneks mõnusa õhtu valinud jalutuseks.
Näiteks:
Kalmistu – hauad on keraamilistest plaatidest, terve pere ühes ‘vannitoas’, kus on luuletusi ja kaunistusi ja sisse graveeritud fotosid. Ka lilled on enamasti keraamilised, laadilt reljeefselt üles tulevad. Teistmoodi, pean tunnistama et naudin eesti metsa matmise kommet rohkem.
Botaanikaaed – meie mõistes ilus park. Sillakeste ja käänuliste teede ja capoeirat harjutavate poistega. Polnudki seal veel seni käinud. Rajatud 1820 Kuningliku aia nime all, algul suisa 11 ha ja sisaldas taimi paljudest prantsuse ülemerekolooniatest.
Cayenne katedraal - linna vanim kirik, alustati 1823, ehitati 10 aastat L. Héderi platsile.
Mere äär, ja ‘rannapark’ – raamatus olev foto tõestab, et kunagi seal oli tõepoolest merevaade. Et olime seal parasjagu päikeseloojangu paiku, istusime ja vaatasime värvi muutvat taevast ja pilvi ja oli ka ilus.
Palmideväljak – rajatud 1821 Rsplanaadi välaku nime all. 1834 istutati isnna 456 Roystonea oleraceat. praegu on seal palme… vähem, palju vähem. Ühtlasi sisaldab marianne büsti ja kellegi Félix Eboué monumenti ning õhtusel ajal hulgaliselt burksiputkasid.
Järjekordne L.Héderi plats – pole aimugi kellega on tegu, aga nähtavasti on ta tähtis. Platsi taga on vana prefektuurimaja ja keset platsi purskkaev- üks neljast avalikust purskkaevust mis loodi 19 sajandil eesmärgiga avalikumaks teha joodavat vett.
La poudriere – kuna olen prantsuse keelses relvatemaatikas nõrk, siis pakun et tegemist oli lõhkeainehoidlaga. Välismüürid ligi 2 meetrit paksud, tänapäeval sisaldab endas aegajalt näitusi.
Cépérou kindlus selle künka otsas, kust on õhtuti ilus merele ja linnale vaadata – 1643, 27 novembril randus Rémires üks laev. Seal tulid 300 varustust kandvat meest ja paar nina, kes kaks päeva läbi džungli kõndides indiaanlastega kokku said. Vaesed lollikesed jugatasid valgele mehele hea künka kätte – seal on hea merele lähenevaid laevu näha. Valge mees võttiski künka endale ja kalles selle otsast nii teiste valgete kui ka indiaanlaste endi vastu.
Ja see silt, mis vana sadama lähedal viitab ININI peale, viib kohalike kunstnike näitusesaali
Kultuuri kui palju, eksju.
Pärast läksime Rémiresse randa kilpkonni otsima. Tortue luth’I munemisperiood on just lõpule jõudnud ja neid me kahjuks ei kohanud, et K peab ise järgmisel aastal neid vaatama minema. Küll aga kohtusime kahe tortue olivatairega (Lepidochelys olivacea), olid teised 50-80 sentimeetrid ja tundusid mulle üsna pisikesed. Raamat aga väidab, et kaaluvad 35-55 kilo. Liivale jäi neist lüll ainult vaevumärgatav lohistusjälg. Pärast tortue luthi oli liiv nagu roomtraktoriga üles küntud.
Tegime pimedas rannas natuke pilte ja uurisime tähti ja jalutasime tagasi.
Siis hakkasime tortue luhti vastkoorunud poegi kohtama. 10cm kilp., kokku eh koos pea-sabaga 15cm. Sellised pisikesed kühveldasid mööda liiva ringi, valdavalt vee poole, aga ka igale poole mujale. Näiteks taskulambi valgusvihku. Aitasin selle vihu abil paar kilbut veepiirini, ise sain samal ajal vist isegi pildi ja video.
Selline tore õhtu.
juhtus nii, et oli ainult 80 kilo vaja puhtaks saada. Edasi ütles F, et oleme vabad, kui need ise frigodoomi ära sõidutasime. Nii et nädalavahetus algas juba ennelõunal. Pärast frigodoomi läksime otse randa, see ju seal samas. Oli küll mõõn ning ujuma ei tkkunud, aga nägime omajagu looduset – teokarpidesse kolinud vähikesi, veepiiril toitu otsivat lindu (ehk roheline iibis?) ning mindit kullilaadset, kes postiotsas rahulikult krabi sõi ja ennast üldse segada ei lasnud kui teda pildistasime.
Ja krabisid, kes liiva sisse omale auke kaevasid. Kardan neid päris, eriti õhtuti, kui kunagi ei tea, kas nad kavatsevad lambivalgusesse joosta (ehk siis mulle otsa) või sellest eemale. Kardan, et õni suur kuri krabi jookseb lulle otsa ja hammustab varbast.
Pärast päikesevõttu tegime kontoris lõuna-interneti-puhkepausi.
õhtupoolikul tegime Cayennes turiste: võtsin om auue lemmikraamatu ette ja sealt näpuga kaardil järge ajades ja kõrvale aastaaerve ja fakte vuristades käisime linna vaatamisväärsused läbi. Võttis täitsa mitu tundi, aga olime õnneks mõnusa õhtu valinud jalutuseks.
Näiteks:
Kalmistu – hauad on keraamilistest plaatidest, terve pere ühes ‘vannitoas’, kus on luuletusi ja kaunistusi ja sisse graveeritud fotosid. Ka lilled on enamasti keraamilised, laadilt reljeefselt üles tulevad. Teistmoodi, pean tunnistama et naudin eesti metsa matmise kommet rohkem.
Botaanikaaed – meie mõistes ilus park. Sillakeste ja käänuliste teede ja capoeirat harjutavate poistega. Polnudki seal veel seni käinud. Rajatud 1820 Kuningliku aia nime all, algul suisa 11 ha ja sisaldas taimi paljudest prantsuse ülemerekolooniatest.
Cayenne katedraal - linna vanim kirik, alustati 1823, ehitati 10 aastat L. Héderi platsile.
Mere äär, ja ‘rannapark’ – raamatus olev foto tõestab, et kunagi seal oli tõepoolest merevaade. Et olime seal parasjagu päikeseloojangu paiku, istusime ja vaatasime värvi muutvat taevast ja pilvi ja oli ka ilus.
Palmideväljak – rajatud 1821 Rsplanaadi välaku nime all. 1834 istutati isnna 456 Roystonea oleraceat. praegu on seal palme… vähem, palju vähem. Ühtlasi sisaldab marianne büsti ja kellegi Félix Eboué monumenti ning õhtusel ajal hulgaliselt burksiputkasid.
Järjekordne L.Héderi plats – pole aimugi kellega on tegu, aga nähtavasti on ta tähtis. Platsi taga on vana prefektuurimaja ja keset platsi purskkaev- üks neljast avalikust purskkaevust mis loodi 19 sajandil eesmärgiga avalikumaks teha joodavat vett.
La poudriere – kuna olen prantsuse keelses relvatemaatikas nõrk, siis pakun et tegemist oli lõhkeainehoidlaga. Välismüürid ligi 2 meetrit paksud, tänapäeval sisaldab endas aegajalt näitusi.
Cépérou kindlus selle künka otsas, kust on õhtuti ilus merele ja linnale vaadata – 1643, 27 novembril randus Rémires üks laev. Seal tulid 300 varustust kandvat meest ja paar nina, kes kaks päeva läbi džungli kõndides indiaanlastega kokku said. Vaesed lollikesed jugatasid valgele mehele hea künka kätte – seal on hea merele lähenevaid laevu näha. Valge mees võttiski künka endale ja kalles selle otsast nii teiste valgete kui ka indiaanlaste endi vastu.
Ja see silt, mis vana sadama lähedal viitab ININI peale, viib kohalike kunstnike näitusesaali
Kultuuri kui palju, eksju.
Pärast läksime Rémiresse randa kilpkonni otsima. Tortue luth’I munemisperiood on just lõpule jõudnud ja neid me kahjuks ei kohanud, et K peab ise järgmisel aastal neid vaatama minema. Küll aga kohtusime kahe tortue olivatairega (Lepidochelys olivacea), olid teised 50-80 sentimeetrid ja tundusid mulle üsna pisikesed. Raamat aga väidab, et kaaluvad 35-55 kilo. Liivale jäi neist lüll ainult vaevumärgatav lohistusjälg. Pärast tortue luthi oli liiv nagu roomtraktoriga üles küntud.
Tegime pimedas rannas natuke pilte ja uurisime tähti ja jalutasime tagasi.
Siis hakkasime tortue luhti vastkoorunud poegi kohtama. 10cm kilp., kokku eh koos pea-sabaga 15cm. Sellised pisikesed kühveldasid mööda liiva ringi, valdavalt vee poole, aga ka igale poole mujale. Näiteks taskulambi valgusvihku. Aitasin selle vihu abil paar kilbut veepiirini, ise sain samal ajal vist isegi pildi ja video.
Selline tore õhtu.
31 juuli, laupäev
üritasin hommikul Matourys jalutades madalat profiili ja nina maas hoida. Läks enamvähem läbi. Ainult mu lemmikrattasõidumees tervitas eemalt.
Turul olin samuti alalhoidlik ning ei lasnud k-l kuhugi eemale triivida.
Ja pärast seda läskimegi varsti ära kodu poole. Teel väike sentier botanique, kus vahepeal kõik sildid olid ära lagunenud, mädanenud, hallitanud ja samblasse kasvanud. Neid oli järel umbes poole vähem kui mõned kuud tagasi.
Üks natuke veider müüt ka:
Kunagi ammu elas suur indiaanikuningas Cépérou. Ta valitsemisala oli suur-suur – kogu Orénoque jõe ja Amazoonase delta vaheline maa. Kuninga poja nimi oli Cayenne. Sealt lõunapoole, otse üle jõe oli teine, Brasiilia indiaanikuningas, kellel oli Belémi nimeline tütar. Otseloomulikult les deux jeunes gens tombèrent éperdument amoreux.
Aga nisama ei või ju tütart ära anda – brasiilia mees korraldas suured pidustused mille raames kutsuti kokku kõik kosilased kellele korraldati võistlusi. Cayenne polnud loll – ta ostis ära Brasiilia kuninga nõuandja Montabo ja lasi tal endale kirjutada,mis ja kuidas peab tegema, et tüdruk endale saada.
Ja nii läkski.
Tütre lahkumine loomulikult kurvastas isa. Nii et ta pani oma külale nimeks Belém. Kuninga asi, võib ju vabalt linnu ümber nimetada.
(Nüüd tuleb see minu jaoks veider osa)
Põhjapoolne Guiaana indiaanikuningas tegi samasuguse žesti ja njimetas oma küla oma poja järgi. Nii sündiski Cayenne.
üritasin hommikul Matourys jalutades madalat profiili ja nina maas hoida. Läks enamvähem läbi. Ainult mu lemmikrattasõidumees tervitas eemalt.
Turul olin samuti alalhoidlik ning ei lasnud k-l kuhugi eemale triivida.
Ja pärast seda läskimegi varsti ära kodu poole. Teel väike sentier botanique, kus vahepeal kõik sildid olid ära lagunenud, mädanenud, hallitanud ja samblasse kasvanud. Neid oli järel umbes poole vähem kui mõned kuud tagasi.
Üks natuke veider müüt ka:
Kunagi ammu elas suur indiaanikuningas Cépérou. Ta valitsemisala oli suur-suur – kogu Orénoque jõe ja Amazoonase delta vaheline maa. Kuninga poja nimi oli Cayenne. Sealt lõunapoole, otse üle jõe oli teine, Brasiilia indiaanikuningas, kellel oli Belémi nimeline tütar. Otseloomulikult les deux jeunes gens tombèrent éperdument amoreux.
Aga nisama ei või ju tütart ära anda – brasiilia mees korraldas suured pidustused mille raames kutsuti kokku kõik kosilased kellele korraldati võistlusi. Cayenne polnud loll – ta ostis ära Brasiilia kuninga nõuandja Montabo ja lasi tal endale kirjutada,mis ja kuidas peab tegema, et tüdruk endale saada.
Ja nii läkski.
Tütre lahkumine loomulikult kurvastas isa. Nii et ta pani oma külale nimeks Belém. Kuninga asi, võib ju vabalt linnu ümber nimetada.
(Nüüd tuleb see minu jaoks veider osa)
Põhjapoolne Guiaana indiaanikuningas tegi samasuguse žesti ja njimetas oma küla oma poja järgi. Nii sündiski Cayenne.
1 august 2010, pühapäev
pärast pikka hommikut läksime kullakaevanduse teed mööda alla, nagu lubatud. Liiklus oli tihe – üsna kodulähedal sõitsid vastu D ja Francois, lubas meid pärast peale võtta, kes olid käinud lõkse üles panema ja poolel teel jalutas vastu pr F koos koertega. Tihedalt asustatud paigas elame ikka.
Sai üpris pikk käik, sest peale sildasid hüppasime ühele idapoolsele teele ja uudistasime mööda seda. Eriti midagi ei kohanud, oma osa mängis keskpäev ja teise osa mitmepäevane kuivus – tee oli tihedalt täis krabisevaid lehti ning isegi hea tahmise korral polnud võimalik vaikselt liikuda. Suurim leid oli teelõik, kus olid jaaguari käpajäljed. Need on ümaramad ja hästi natuke suurema diameetriga kui puuma omad.
Samuti ei kohanud ei tapiiri ega elektriangerjat.
Küll õnnestus aga kohata hulgaliselt parmusid. Tundub, et neil on sama suhtumine, mis ülejäänud kohalikel. Ehk siis – rünnake blondiini. Nad kõik huvitusid ainult minust, K-d ei puudutanud ükski, samas kui ma sain õhtuks kümneid hammustusi ja tapsin tubli ämbritäie parme. Ilma liialdusteta.
Tundub, et K eesmärk polegi asju silmata ega kohata. Ta lihtsalt rahmeldab niisama, et oleks tegevust. sellegipoolest huvitav ekskursioon kohtadesse kus veel käinud polnud.
Tagasiteel sõitiski vastu Francois, ütles et käib all ära ja võime auto peale hüpata, siis me ei pea ennast piinama. Tal oli vist üsna veider vaadata kaht näost punast põhjamaalast, kes talle nagu ühest suust kinnitasid, et see tõus on parim osa teekonnast. Aga mulle see ülestõus tõesti meeldib. See, et all järsema osa peal on veel madalama koha kuumus ja mäkke tõustes algul on pulss üleval, aga siis saab järsk osa mööda ja tuleb vastu mäele iseloomulik udusus ja jahedus. Või, noh, väiksem palavus.
pärast pikka hommikut läksime kullakaevanduse teed mööda alla, nagu lubatud. Liiklus oli tihe – üsna kodulähedal sõitsid vastu D ja Francois, lubas meid pärast peale võtta, kes olid käinud lõkse üles panema ja poolel teel jalutas vastu pr F koos koertega. Tihedalt asustatud paigas elame ikka.
Sai üpris pikk käik, sest peale sildasid hüppasime ühele idapoolsele teele ja uudistasime mööda seda. Eriti midagi ei kohanud, oma osa mängis keskpäev ja teise osa mitmepäevane kuivus – tee oli tihedalt täis krabisevaid lehti ning isegi hea tahmise korral polnud võimalik vaikselt liikuda. Suurim leid oli teelõik, kus olid jaaguari käpajäljed. Need on ümaramad ja hästi natuke suurema diameetriga kui puuma omad.
Samuti ei kohanud ei tapiiri ega elektriangerjat.
Küll õnnestus aga kohata hulgaliselt parmusid. Tundub, et neil on sama suhtumine, mis ülejäänud kohalikel. Ehk siis – rünnake blondiini. Nad kõik huvitusid ainult minust, K-d ei puudutanud ükski, samas kui ma sain õhtuks kümneid hammustusi ja tapsin tubli ämbritäie parme. Ilma liialdusteta.
Tundub, et K eesmärk polegi asju silmata ega kohata. Ta lihtsalt rahmeldab niisama, et oleks tegevust. sellegipoolest huvitav ekskursioon kohtadesse kus veel käinud polnud.
Tagasiteel sõitiski vastu Francois, ütles et käib all ära ja võime auto peale hüpata, siis me ei pea ennast piinama. Tal oli vist üsna veider vaadata kaht näost punast põhjamaalast, kes talle nagu ühest suust kinnitasid, et see tõus on parim osa teekonnast. Aga mulle see ülestõus tõesti meeldib. See, et all järsema osa peal on veel madalama koha kuumus ja mäkke tõustes algul on pulss üleval, aga siis saab järsk osa mööda ja tuleb vastu mäele iseloomulik udusus ja jahedus. Või, noh, väiksem palavus.
2 august, esmaspäev
tööpäev lõppes juba seismepaiku, kui desmoodiumikottidele kleepsud peale panin. Töömehi oli rohkem kui tööautos kohti ja töövahendeid, nii et võtsin vastu otsuse oleskleda. Vihma puudumine annab unda, ilm tundus peaaegu et kuum ja… kuiv. See oli huvitav tunne. Et eelmise päeva märjad jalanõud on juba peaaegu tahkeks muutunud ja et … noh, kuiv on. Ah see siis ongi see mitte-vihmaperiood.
Olesklesin täiega- lugesin täiesti mõttetut raamatut, sest see sai enn raamatupakki alustatud ja uut enne vana läbimist ju ometi ei alusta. Ja vaatasin filmi. Täitsa ise ja täitsa keset päeva ja täitsa hamakis laisikledes. ‘All that jazz’ there’s no business like show business…
Et päev oleks ikka asja ette läinud läksin õhtupolikul alla ojade äärde. Üksi metsa on natuke imelik. Selles mõttes, et kui madusid kohata, pole mitte mingit mõtet kiljuda – mitte keegi ju ei kuule :P
Võtsin staiivi ka kaasa ja puha ja… ojad olid nii väikesed! Poleks ma olnud kindel, et olen samas kohas, poleks uskunudki. Sellegipoolest tegin nauke pilti ja jõudsin tagasi just selleks ajaks, et ühineda francoisega tema õhtusel fotokajalutusel. Kurtis, et oli heast ja haruldases isendist ilma jäänud ja mõlemad head fotovõimalused lasi ka luhta.
Hommikul oli kanalas kaks surnud koolibrid. Olin neid seal sees varem näinud lendamas küll, aga alati on nad sealt ise või abiga välja saanud.. ei teagi kes eile õhtul kanala kinni pani nii hooletult ja linnukesed sisse jättis.
Tundub, et uni on kohale jõudnud, lõpuks. Hommikuse jalutuskäigu asemel põõnasin suisa poole seitsmeni ja päeval magasin ka.
Siin on üsna raske päeval põõnata: kord on palav (või, noh, pidevalt on), siis hammustab puuk varbast, siis paneb keegi kuri inimene generaatori paarikümne meetri kaugusel käima.. ei sallita laiskust ka siin maal.
Meeleolumuusika. Eels – I need some sleep
Idee: ehk on asi kanades. Lambaid meil ju pole ja kqanade lugemine lihtsalt ei ole see, pole see.
tööpäev lõppes juba seismepaiku, kui desmoodiumikottidele kleepsud peale panin. Töömehi oli rohkem kui tööautos kohti ja töövahendeid, nii et võtsin vastu otsuse oleskleda. Vihma puudumine annab unda, ilm tundus peaaegu et kuum ja… kuiv. See oli huvitav tunne. Et eelmise päeva märjad jalanõud on juba peaaegu tahkeks muutunud ja et … noh, kuiv on. Ah see siis ongi see mitte-vihmaperiood.
Olesklesin täiega- lugesin täiesti mõttetut raamatut, sest see sai enn raamatupakki alustatud ja uut enne vana läbimist ju ometi ei alusta. Ja vaatasin filmi. Täitsa ise ja täitsa keset päeva ja täitsa hamakis laisikledes. ‘All that jazz’ there’s no business like show business…
Et päev oleks ikka asja ette läinud läksin õhtupolikul alla ojade äärde. Üksi metsa on natuke imelik. Selles mõttes, et kui madusid kohata, pole mitte mingit mõtet kiljuda – mitte keegi ju ei kuule :P
Võtsin staiivi ka kaasa ja puha ja… ojad olid nii väikesed! Poleks ma olnud kindel, et olen samas kohas, poleks uskunudki. Sellegipoolest tegin nauke pilti ja jõudsin tagasi just selleks ajaks, et ühineda francoisega tema õhtusel fotokajalutusel. Kurtis, et oli heast ja haruldases isendist ilma jäänud ja mõlemad head fotovõimalused lasi ka luhta.
Hommikul oli kanalas kaks surnud koolibrid. Olin neid seal sees varem näinud lendamas küll, aga alati on nad sealt ise või abiga välja saanud.. ei teagi kes eile õhtul kanala kinni pani nii hooletult ja linnukesed sisse jättis.
Tundub, et uni on kohale jõudnud, lõpuks. Hommikuse jalutuskäigu asemel põõnasin suisa poole seitsmeni ja päeval magasin ka.
Siin on üsna raske päeval põõnata: kord on palav (või, noh, pidevalt on), siis hammustab puuk varbast, siis paneb keegi kuri inimene generaatori paarikümne meetri kaugusel käima.. ei sallita laiskust ka siin maal.
Meeleolumuusika. Eels – I need some sleep
Idee: ehk on asi kanades. Lambaid meil ju pole ja kqanade lugemine lihtsalt ei ole see, pole see.
4 august. Pole aimugi, mis nädalapäev täna on.
Kui veeta 12 tundi käsipidi vees ja läbi töödelda 400 kilo ‘materjali’, siis kas
a) sul kulub palju kätekreemi
b) su küünealused ja villid ja kõik muud osad kätsest saavad t’eliselt puhtaks
c) su selg jääb kangeks
d) su põlved hakkavad valutama
e) sa jõuad läbi kuulata kaks raamatut
f) sul pole aega lõunasöögiks
mis viib viimase punktini
g) tunned vastupandamatut iha süüa õhtuks tuunikala kastetuna maapähklivõisse ja jogurtisse.
Ja tänu headele raamatutele oli tänane päev tõeliselt tore ja nauditav!
Kuid sellegipoolest meeldib mulle vabal ajal lugeda, joonistada ja kanda kuiva aluspesu.
33 Palahniuk -stranger than fiction
34 Pullman- his dark materials, the golden compass
täiskasvanute probleem on see, et nad ei tegele piisavalt lastekirjandusega.
Ja tulid P ja H. lohutasid, et ei, see ei ole siiski kuivaperiood, vihm pole lihtsalt pole veel üle jäänud. Aga ega ta alati ei pidavatki.
Kui veeta 12 tundi käsipidi vees ja läbi töödelda 400 kilo ‘materjali’, siis kas
a) sul kulub palju kätekreemi
b) su küünealused ja villid ja kõik muud osad kätsest saavad t’eliselt puhtaks
c) su selg jääb kangeks
d) su põlved hakkavad valutama
e) sa jõuad läbi kuulata kaks raamatut
f) sul pole aega lõunasöögiks
mis viib viimase punktini
g) tunned vastupandamatut iha süüa õhtuks tuunikala kastetuna maapähklivõisse ja jogurtisse.
Ja tänu headele raamatutele oli tänane päev tõeliselt tore ja nauditav!
Kuid sellegipoolest meeldib mulle vabal ajal lugeda, joonistada ja kanda kuiva aluspesu.
33 Palahniuk -stranger than fiction
34 Pullman- his dark materials, the golden compass
täiskasvanute probleem on see, et nad ei tegele piisavalt lastekirjandusega.
Ja tulid P ja H. lohutasid, et ei, see ei ole siiski kuivaperiood, vihm pole lihtsalt pole veel üle jäänud. Aga ega ta alati ei pidavatki.
6 august, reede
desmoodium on siin, desmoodium on seal…
ei, tegelikult on paljust muust ka rääkida.
Et päevad on pikad ja töökad (ja lõunapauside, üldse pauside, vabad), tõusen tublisti kolmveerand kuue paiku, et ikkagi võimaldada endale ja fotokale jalutuskäik päevavalguses.
Vahel on ainult kuulda – pilved ja udu matavad kõik endasse ning silmad und täis, teinekord saab näha ka. ei teagi kas see on hea või halb, aga hommikuti näeb eriti hästi madusid. Lisaks vihmamadudele ka neid pärismadusid. Pilti ma neist loomulikult ei tee, vaatan eemalt ja pillun nelja meetri kauguselt kiviga, et nad teelt ära läheks ja kui nad ei tundu piisavalt ära minevat, pööran ise otsa ümber. D ütles ka, et kõige enam kardab ta madusid. Francois aga jälle äraeksimist, mis sest et 80% loomadest, keda ta kohtab, pidavalt väidetavasti bothropsid olema. Meie mäel ju küll eksida ei saa. Tundub vähemalt uskumatu. Kallak annab alati aimu, kuhu suunas minna.
Sellest tahtsin ka rääkida, jah, et õhtud on samuti tihedalt täis planeeritud. Nüüd pn siin P koos abikaasa ja kahe sõbraga ning muiduseltskonda ja… nii et eile juhtus nii, et olime K-ga oodatud suisa kahele poole külla korraga. Tegime siis nii, et panime pühapäevariided selga, sõime kõhu bosside valges piduseltskonnas kooki täis ja siis olime poole ööni D-ga francoise pool. Loomajutud on ikka palju paremad kui valged, pehmed ja kiljuvad ennast täis tegelased.
Öösel, kui D ja K juba ära tuttu olid läinud, käisime veel metsas lindu otsimas. Veider linnuke – päeval saab täiesti aru, et ta on nähtav 8kuigi tegelikult ta on nii hästi maskeerunud et ei ole ikka küll) ja lendab juba varakult oma maa peal paiknevast munast eemale. Aga öösel võib talle suisa nina alla ja välguga pilte klõpsida. Seda ma siis tegingi
Kurb lugu on muidugi see, et täna sõitis härra matemaatikaõpetaja-hobientomolooga minema. Jättis meile oma üle jäänud toidu ja ellu jäänud röövikud. Rõdu meenutab juba vägagi loomaaeda. Varsti pean hakkama päevi alustama metsas puude tegemisega, et igale liigile ikka see õige puuoks nina alla nosimiseks saaks.
Aga nüüd ei otsi enam keegi mulle veidraid röövikuid. Ise ka ei viitsi absoluutselt iga lehe alla piiluda, kuid teisiti ei pidavat neid leidma.
Eks näeb.
Pahupoole alla läheb tegelikult ka P &co. suurem osa kambast tundub olevat siiras uskumuses, et loodus on suur ja hirmus ja ohtlik ning et loodus algab juba su rõduukselt. Ehks iis läivad nad matkasaabastes mööda hoovi ringi ja klõpsivad üksteisest ja kanadest pilte. Neil on paar nädalat aega, ehk jõuavad ikka inimesteks hakata.
Igatahes, lõpuks leidsid nad oma seikluste käigus hoovil üles ka selle nurgataguse, kus me viimasel ajal oma päevi veedame kambakesi. See tekitas linnalastes üldist elevust ning nad tulid ja uudistasid, kuidas me täiesti poriste kätega ja, jumal hoidku, poriste särkide-pükste ja varbavahedega, kambakesi koos istume ning üsna masinliku olemisega tööd teeme. Siis võttis üks neist välja oma kit-objektiiviga peegelkaamera ning surus selle kordamööda kõigile näkku. Lihtsalt tuli ligi ja surus näkku, otseses mõttes näkku.
Aitäh.
Kuid nüüd on nädalavahetus. Tegelikult ma natuke lootsin nädalavahetusel lihtsalt olla ja metsas puhata, aga esimese hooga ütles F (täitsa mulle ütles! ja see ei olnudki hey-how-are-you) et nädalavahetust pole, siis õhtul tuli korraldus, et me läheme täna linna ja homme tuleme tagasi. Oli küll tahtmine protestida, et mina tahan metsa, aga kui juba nii lahkesti oli antud kõrgem käsk öö kontoris veeta… ma tõesti ei tea miks, aga käsk on käsk.
Ei, tõepoolest pole hea tuju.
desmoodium on siin, desmoodium on seal…
homme jälle.
35 Douglas Adams - Long, Dark Tea Time of the Soul
tõesti soovitan
desmoodium on siin, desmoodium on seal…
ei, tegelikult on paljust muust ka rääkida.
Et päevad on pikad ja töökad (ja lõunapauside, üldse pauside, vabad), tõusen tublisti kolmveerand kuue paiku, et ikkagi võimaldada endale ja fotokale jalutuskäik päevavalguses.
Vahel on ainult kuulda – pilved ja udu matavad kõik endasse ning silmad und täis, teinekord saab näha ka. ei teagi kas see on hea või halb, aga hommikuti näeb eriti hästi madusid. Lisaks vihmamadudele ka neid pärismadusid. Pilti ma neist loomulikult ei tee, vaatan eemalt ja pillun nelja meetri kauguselt kiviga, et nad teelt ära läheks ja kui nad ei tundu piisavalt ära minevat, pööran ise otsa ümber. D ütles ka, et kõige enam kardab ta madusid. Francois aga jälle äraeksimist, mis sest et 80% loomadest, keda ta kohtab, pidavalt väidetavasti bothropsid olema. Meie mäel ju küll eksida ei saa. Tundub vähemalt uskumatu. Kallak annab alati aimu, kuhu suunas minna.
Sellest tahtsin ka rääkida, jah, et õhtud on samuti tihedalt täis planeeritud. Nüüd pn siin P koos abikaasa ja kahe sõbraga ning muiduseltskonda ja… nii et eile juhtus nii, et olime K-ga oodatud suisa kahele poole külla korraga. Tegime siis nii, et panime pühapäevariided selga, sõime kõhu bosside valges piduseltskonnas kooki täis ja siis olime poole ööni D-ga francoise pool. Loomajutud on ikka palju paremad kui valged, pehmed ja kiljuvad ennast täis tegelased.
Öösel, kui D ja K juba ära tuttu olid läinud, käisime veel metsas lindu otsimas. Veider linnuke – päeval saab täiesti aru, et ta on nähtav 8kuigi tegelikult ta on nii hästi maskeerunud et ei ole ikka küll) ja lendab juba varakult oma maa peal paiknevast munast eemale. Aga öösel võib talle suisa nina alla ja välguga pilte klõpsida. Seda ma siis tegingi
Kurb lugu on muidugi see, et täna sõitis härra matemaatikaõpetaja-hobientomolooga minema. Jättis meile oma üle jäänud toidu ja ellu jäänud röövikud. Rõdu meenutab juba vägagi loomaaeda. Varsti pean hakkama päevi alustama metsas puude tegemisega, et igale liigile ikka see õige puuoks nina alla nosimiseks saaks.
Aga nüüd ei otsi enam keegi mulle veidraid röövikuid. Ise ka ei viitsi absoluutselt iga lehe alla piiluda, kuid teisiti ei pidavat neid leidma.
Eks näeb.
Pahupoole alla läheb tegelikult ka P &co. suurem osa kambast tundub olevat siiras uskumuses, et loodus on suur ja hirmus ja ohtlik ning et loodus algab juba su rõduukselt. Ehks iis läivad nad matkasaabastes mööda hoovi ringi ja klõpsivad üksteisest ja kanadest pilte. Neil on paar nädalat aega, ehk jõuavad ikka inimesteks hakata.
Igatahes, lõpuks leidsid nad oma seikluste käigus hoovil üles ka selle nurgataguse, kus me viimasel ajal oma päevi veedame kambakesi. See tekitas linnalastes üldist elevust ning nad tulid ja uudistasid, kuidas me täiesti poriste kätega ja, jumal hoidku, poriste särkide-pükste ja varbavahedega, kambakesi koos istume ning üsna masinliku olemisega tööd teeme. Siis võttis üks neist välja oma kit-objektiiviga peegelkaamera ning surus selle kordamööda kõigile näkku. Lihtsalt tuli ligi ja surus näkku, otseses mõttes näkku.
Aitäh.
Kuid nüüd on nädalavahetus. Tegelikult ma natuke lootsin nädalavahetusel lihtsalt olla ja metsas puhata, aga esimese hooga ütles F (täitsa mulle ütles! ja see ei olnudki hey-how-are-you) et nädalavahetust pole, siis õhtul tuli korraldus, et me läheme täna linna ja homme tuleme tagasi. Oli küll tahtmine protestida, et mina tahan metsa, aga kui juba nii lahkesti oli antud kõrgem käsk öö kontoris veeta… ma tõesti ei tea miks, aga käsk on käsk.
Ei, tõepoolest pole hea tuju.
desmoodium on siin, desmoodium on seal…
homme jälle.
35 Douglas Adams - Long, Dark Tea Time of the Soul
tõesti soovitan
Saturday, July 31, 2010
Prantsuse-Guiaana tähtsusest eestlatele
Eellugu:
Pärast eesti Vabariigi taassündi 90ndate algul selgus kurb tõde – koos sisenemisega heaolumaailma hakkasid eestlased välja surema: iive vähenes, elanikkond vananes. Kuna ka algpopulatsioon oli tähelepanuväärselt väike, tuli kiiresti tegutseda.
Algus:
Peeti suur nõupidamine ja jõuti järeldusele, et eestlaste ja eestluse (ehk metsluse) säilitamiseks, tuleb luua reservaat algsetes soodsates tingimustes, et sealt siis läte-mülgas populatsiooni põhimõttel vajadusel saaks eestlasi Eestimaale taasasustada.
Appi tuli Prantsusmaa (nad tahtsid meid lihtsalt aidata, sellel pole mingit seost Eesti kõrevarudega).
Prantsuse ülemerekolooniasse ekvatoriaalsesse vihmametsa (sest mis oleks algsem ja soodsam kui maailma liigirikkuse tulipunkt) Prantsue-Guiaanasse rajati varjunime all eestlaste reservaat.
Rajamine polnud lihtne – tuli leida reservaadile heatahtlik ja tark juht, sobiv asupaik ja arvutada sobiv populatsiooni suurus reservaadis.
Eestlaste üksikluse ja metsluse tõttu ning Guiaana väiksust arvestades andsid keerukad arvutused algseks efektiivseks populatsioonisuuruseks: üks isend, ning elupaigaks suhteliselt eraldatud Kaw mägi.
15 aastat tagasi introdutseeriti esimene eestlane edukalt Prantsuse-Guiaana ekvatoriaalsesse vihmasesse metsa.
Areng:
Aastad möödusid ning eestlaste arv ja iive kodumaal üha langesid.
Paraku ei edenenud ka ekvaatoril asjad nii hästi kui loodeti - kuigi paik tundus eestlaste kasvatamiseks üsna soodne, polnud neid reservaadi vangistuses veel õnnestunud paljundada. Oli küll toimunud juhuslikke ristumisi kohalikega, kuid tulemused polnud piisavad Eestisse taasasustamiseks ning taasristamised on aeganõudvad.
Jällegi kutsuti kokku nõukogu. Spetsialistide juuresolekul arutati asju üht ja teist pidi, tutvuti kirjandusega ning tehti vaatlusi. Tulemused ei jäänud olemata:
Jõuti järeldusele, et edukaks eestlaste iibe tõstmiseks reservaadis on vaja kokku panna kaks isendit.
Tõdeti esmase populatsioonisuuruse arvutamise mudeli kokkupanemisel sisse lastud apsakat ja viga parandati – juba paar aastat on Guiaanas olnud stabiilne kaheisendiline populatsioon.
Esinevaid probleeme:
On üsna mõistetav, et nii keerulise bioloogilise organismi kui eestlase paljundamine ei lähe viperusteta: esimesel naissoost eestlasel (edaspidi eestlanna) kaheliikmelises populatsioonis õnnestus põgenega ning vahetult pärast tabamist polnud ta nõus Guiaanasse naasma.
Reageeriti kiirelt ja juba mõne nädala möödudes valiti algpopulatsioonist, Baltimerelisest porivöötmest, uus isend vihmametsa saatmiseks.
Noormees kohanes kiiresti ning näitas üles sõbralikkust oma territooriuminaabri suhtes. Kuid varsti saadi aru järjekordsest möödalaskmisest – kogemata olid mõlemad isendid reservaadis nii X kui Y kromosoomiga. Tagasi saadeti vähemkohanenud isend ning samaaegselt toodi kohale juba varem välja valitud eestlanna.
Kuude möödudes näitaid reservaadielanikud Kaw mäel üles küll vastastikku sümpaatiat, kuid järglasi saada neilt ei õnnestunud.
Konsultsatsioonil Kalifornia teadlastega tuldi mõttele proovida kolmanda liikme lisamist populatsiooni: kui tegemist oleks organismiga, kelle paljunemises on oluline suguline valik, võiks ehk just valikuvõimaluse olemasolu tuua kauaoodatud läbimurde.
Hoolikalt läbikontrollitud uue liikme (kes oskas imeliselt tantsida, laulda ning meisterdada) introdutseerimisel ei tulnud aga uusi probleeme kaua oodata – eestlanna sattus segadusse ning hakkas mitme mees-eestlase juuresolekul ka ise käituma kui mees-eestlane (ehk siis jooma ning autode vastu huvi tundma) ning ta varasem kaaslane tundis oma territooriumile toodud uue mees-eestlase tõttu ängistust ning ruumipuudust ja lendas ära.
Praegu elab Prantsuse-Guiaanas üks paar eestlasi. Välistel vaatlustel tundub nende vahel kõik minevat planeeritult – isendid tegelevad koos tantsimisega, koristavad ja parandavad elamist ning tunnevad huvi loodusest leitud (ka surnud) loomalaste vastu.
Töö vihmametsas jätkub.
Pärast eesti Vabariigi taassündi 90ndate algul selgus kurb tõde – koos sisenemisega heaolumaailma hakkasid eestlased välja surema: iive vähenes, elanikkond vananes. Kuna ka algpopulatsioon oli tähelepanuväärselt väike, tuli kiiresti tegutseda.
Algus:
Peeti suur nõupidamine ja jõuti järeldusele, et eestlaste ja eestluse (ehk metsluse) säilitamiseks, tuleb luua reservaat algsetes soodsates tingimustes, et sealt siis läte-mülgas populatsiooni põhimõttel vajadusel saaks eestlasi Eestimaale taasasustada.
Appi tuli Prantsusmaa (nad tahtsid meid lihtsalt aidata, sellel pole mingit seost Eesti kõrevarudega).
Prantsuse ülemerekolooniasse ekvatoriaalsesse vihmametsa (sest mis oleks algsem ja soodsam kui maailma liigirikkuse tulipunkt) Prantsue-Guiaanasse rajati varjunime all eestlaste reservaat.
Rajamine polnud lihtne – tuli leida reservaadile heatahtlik ja tark juht, sobiv asupaik ja arvutada sobiv populatsiooni suurus reservaadis.
Eestlaste üksikluse ja metsluse tõttu ning Guiaana väiksust arvestades andsid keerukad arvutused algseks efektiivseks populatsioonisuuruseks: üks isend, ning elupaigaks suhteliselt eraldatud Kaw mägi.
15 aastat tagasi introdutseeriti esimene eestlane edukalt Prantsuse-Guiaana ekvatoriaalsesse vihmasesse metsa.
Areng:
Aastad möödusid ning eestlaste arv ja iive kodumaal üha langesid.
Paraku ei edenenud ka ekvaatoril asjad nii hästi kui loodeti - kuigi paik tundus eestlaste kasvatamiseks üsna soodne, polnud neid reservaadi vangistuses veel õnnestunud paljundada. Oli küll toimunud juhuslikke ristumisi kohalikega, kuid tulemused polnud piisavad Eestisse taasasustamiseks ning taasristamised on aeganõudvad.
Jällegi kutsuti kokku nõukogu. Spetsialistide juuresolekul arutati asju üht ja teist pidi, tutvuti kirjandusega ning tehti vaatlusi. Tulemused ei jäänud olemata:
Jõuti järeldusele, et edukaks eestlaste iibe tõstmiseks reservaadis on vaja kokku panna kaks isendit.
Tõdeti esmase populatsioonisuuruse arvutamise mudeli kokkupanemisel sisse lastud apsakat ja viga parandati – juba paar aastat on Guiaanas olnud stabiilne kaheisendiline populatsioon.
Esinevaid probleeme:
On üsna mõistetav, et nii keerulise bioloogilise organismi kui eestlase paljundamine ei lähe viperusteta: esimesel naissoost eestlasel (edaspidi eestlanna) kaheliikmelises populatsioonis õnnestus põgenega ning vahetult pärast tabamist polnud ta nõus Guiaanasse naasma.
Reageeriti kiirelt ja juba mõne nädala möödudes valiti algpopulatsioonist, Baltimerelisest porivöötmest, uus isend vihmametsa saatmiseks.
Noormees kohanes kiiresti ning näitas üles sõbralikkust oma territooriuminaabri suhtes. Kuid varsti saadi aru järjekordsest möödalaskmisest – kogemata olid mõlemad isendid reservaadis nii X kui Y kromosoomiga. Tagasi saadeti vähemkohanenud isend ning samaaegselt toodi kohale juba varem välja valitud eestlanna.
Kuude möödudes näitaid reservaadielanikud Kaw mäel üles küll vastastikku sümpaatiat, kuid järglasi saada neilt ei õnnestunud.
Konsultsatsioonil Kalifornia teadlastega tuldi mõttele proovida kolmanda liikme lisamist populatsiooni: kui tegemist oleks organismiga, kelle paljunemises on oluline suguline valik, võiks ehk just valikuvõimaluse olemasolu tuua kauaoodatud läbimurde.
Hoolikalt läbikontrollitud uue liikme (kes oskas imeliselt tantsida, laulda ning meisterdada) introdutseerimisel ei tulnud aga uusi probleeme kaua oodata – eestlanna sattus segadusse ning hakkas mitme mees-eestlase juuresolekul ka ise käituma kui mees-eestlane (ehk siis jooma ning autode vastu huvi tundma) ning ta varasem kaaslane tundis oma territooriumile toodud uue mees-eestlase tõttu ängistust ning ruumipuudust ja lendas ära.
Praegu elab Prantsuse-Guiaanas üks paar eestlasi. Välistel vaatlustel tundub nende vahel kõik minevat planeeritult – isendid tegelevad koos tantsimisega, koristavad ja parandavad elamist ning tunnevad huvi loodusest leitud (ka surnud) loomalaste vastu.
Töö vihmametsas jätkub.
Subscribe to:
Posts (Atom)