nüüd hakkab vist tasapisi kuivemaks minema. nii et on viimane aeg teha-näidata kodusoost pilte ja filme.
videod ka.
kullesed
Saturday, June 5, 2010
väike soo kodu kõrval
olen päris mitu korda maininud väikest sood. see on kodust paarisaja meetri kaugusel vihmahooajal tegutsev sookene.Siis on seal üle kummiku ääre vett ning hiiglaslikud röövkonnakullesed.
nüüd hakkab vist tasapisi kuivemaks minema. nii et on viimane aeg teha-näidata kodusoost pilte ja filme.
videod ka.
kullesed
nüüd hakkab vist tasapisi kuivemaks minema. nii et on viimane aeg teha-näidata kodusoost pilte ja filme.
videod ka.
kullesed
30 mai
panin liblikapüünistresse uued mädabanaanid, praeguseks juba üle kahe nädala seisnud ja vaimustavalt vakladega kaetud ning isegi inimese jaks meetrite kaugusele nuusutatavad.
Muidu oli täitsa nädalavahetusene, eile käisime internetis – mujale ei jõudnudki, sest läksime linna alles hilja ja õhtuks pidi koju minema. Õues oli oktoobrikuine – vihm vaheldus tibutamisega. Lihtsalt, et temperatuur oli 27+- midagi.
Jõe ääres olid triatolnivõitstlused. Inimesed jooksid ja rattasid suisa aluspesus. Ja ikkagi vaadati meid ma meie vana pirukat imelikult. Suisa nii imelikult, et pidasime auto kinni ja kontrollisime, kas põrkerauad on ikka autol küljes jne. Kõik oli nagu korras. Ju mul oli siis part peas.
Täna oli seevastu suisa päikeseline. Sadas ainult tunnikese lõuna ajal ja sain isegi raamatuga õues olla vahepeal.
Väikeses soos on paari nädalaga veetase kõvasti langend. Võtan seda positiivse märgina vihmahooaja raugemise suhtes. Kuigu tegelikult, pole küll märganud, et nii palju vähem sajaks, et veetase alanema peaks..
Igatahes proovisin soos statiivi käepikendusena konnakulleseid filmida. Nii nad ei lähe mind kartes kaamerast eemale. Midagi isegi õnnestus natuke.
Veel jalutasime sinna kohta, kus kunagi sipelgaõhijat nägime. See kord eriti midagi ei näinud. Aga kuiva õhtuse jalutuse mõttes oli ikka tore.
Olen täiesti uskumatu tähelepanuvajadusega.
Ei tea mitmes raamat – playing for pizza.
Tahtsin lihtsalt midagi ladusalt kirjutatut vahelduseks.
Möödund nädalal olen esmakordselt söönud papaiat ja maracuijat. Ostsime suure avokaado ka.
panin liblikapüünistresse uued mädabanaanid, praeguseks juba üle kahe nädala seisnud ja vaimustavalt vakladega kaetud ning isegi inimese jaks meetrite kaugusele nuusutatavad.
Muidu oli täitsa nädalavahetusene, eile käisime internetis – mujale ei jõudnudki, sest läksime linna alles hilja ja õhtuks pidi koju minema. Õues oli oktoobrikuine – vihm vaheldus tibutamisega. Lihtsalt, et temperatuur oli 27+- midagi.
Jõe ääres olid triatolnivõitstlused. Inimesed jooksid ja rattasid suisa aluspesus. Ja ikkagi vaadati meid ma meie vana pirukat imelikult. Suisa nii imelikult, et pidasime auto kinni ja kontrollisime, kas põrkerauad on ikka autol küljes jne. Kõik oli nagu korras. Ju mul oli siis part peas.
Täna oli seevastu suisa päikeseline. Sadas ainult tunnikese lõuna ajal ja sain isegi raamatuga õues olla vahepeal.
Väikeses soos on paari nädalaga veetase kõvasti langend. Võtan seda positiivse märgina vihmahooaja raugemise suhtes. Kuigu tegelikult, pole küll märganud, et nii palju vähem sajaks, et veetase alanema peaks..
Igatahes proovisin soos statiivi käepikendusena konnakulleseid filmida. Nii nad ei lähe mind kartes kaamerast eemale. Midagi isegi õnnestus natuke.
Veel jalutasime sinna kohta, kus kunagi sipelgaõhijat nägime. See kord eriti midagi ei näinud. Aga kuiva õhtuse jalutuse mõttes oli ikka tore.
Olen täiesti uskumatu tähelepanuvajadusega.
Ei tea mitmes raamat – playing for pizza.
Tahtsin lihtsalt midagi ladusalt kirjutatut vahelduseks.
Möödund nädalal olen esmakordselt söönud papaiat ja maracuijat. Ostsime suure avokaado ka.
31 mai
kui päeva tippsündmus on see, kui panen pastakastmesse kolm küünt küüslauku ja neid seal vähimalgi määral tunda pole, on lood kehvad.
Õnneks tuli hiljem vahejuhtum morphoga – püüdsin suure vaevaga ühe ilusa musta, sinise triibuga isendi. Koju jõudes vaatasin, et ta ümbrik on mingit läga täis, nii et hakkasin ümbrist vahetama… ja see kurjam lendas minema.
Siis saan homme uuesti üritada.
Just siis, kui oled telefoni öelnud, et oled kohal 10 minutiga ja terefoni ära pannud, sisened ummikusse. Nii ma siis sõitsingi mööda teeäärt ja kraaviperve ja olin ikkagi õigeks ajaks kohal.
Kui pererahvas oli ära, oli siin nii vaikne. Me ei pannud ühtegi generaatorit tööle, halva filmimaitsega telekahääl ei tunginud vägisi tuppa.
Võiks arvata, et siin saab iga õhtu loodushääli kuulata – karm tõde on see, et kui pererahvas on kodus, kuulan suurema osa õhtust kahel pool hoovi mürravaid generaatoreid.
Juba mitmes kuiv päev järjest!
kui päeva tippsündmus on see, kui panen pastakastmesse kolm küünt küüslauku ja neid seal vähimalgi määral tunda pole, on lood kehvad.
Õnneks tuli hiljem vahejuhtum morphoga – püüdsin suure vaevaga ühe ilusa musta, sinise triibuga isendi. Koju jõudes vaatasin, et ta ümbrik on mingit läga täis, nii et hakkasin ümbrist vahetama… ja see kurjam lendas minema.
Siis saan homme uuesti üritada.
Just siis, kui oled telefoni öelnud, et oled kohal 10 minutiga ja terefoni ära pannud, sisened ummikusse. Nii ma siis sõitsingi mööda teeäärt ja kraaviperve ja olin ikkagi õigeks ajaks kohal.
Kui pererahvas oli ära, oli siin nii vaikne. Me ei pannud ühtegi generaatorit tööle, halva filmimaitsega telekahääl ei tunginud vägisi tuppa.
Võiks arvata, et siin saab iga õhtu loodushääli kuulata – karm tõde on see, et kui pererahvas on kodus, kuulan suurema osa õhtust kahel pool hoovi mürravaid generaatoreid.
Juba mitmes kuiv päev järjest!
1 juuni, wear a dress day
viimased kuivad päevad on olnud puhas rõõm – liblikapüünised täidavad oma ülesannet, nahk on natuke pigmenti omandanud, riided seljas on kuivad. Ja isegi on olnud värskust. Loodus on siiski piisavalt niiske ja jahe, et olla värske.
Tegin isegi paar pilti, millega rahul olen ja sain mitu sinist liblikat, keda paar nädalat tagasi eemalt vesistades vaatasin..
Pärastlõunal sain postkontorist pakiteate. Pakk on Cayennes. Kui läksin küsima-paluma, et kas seda ei saaks ümber suunata, hakati mulle juhatama teed pealinna ja seletama, et pakk on seal. Aitähh!
Õhtul vaatasime Monthy P-d ja jõime kakaod.
20 Frannie & Zooey
viimased kuivad päevad on olnud puhas rõõm – liblikapüünised täidavad oma ülesannet, nahk on natuke pigmenti omandanud, riided seljas on kuivad. Ja isegi on olnud värskust. Loodus on siiski piisavalt niiske ja jahe, et olla värske.
Tegin isegi paar pilti, millega rahul olen ja sain mitu sinist liblikat, keda paar nädalat tagasi eemalt vesistades vaatasin..
Pärastlõunal sain postkontorist pakiteate. Pakk on Cayennes. Kui läksin küsima-paluma, et kas seda ei saaks ümber suunata, hakati mulle juhatama teed pealinna ja seletama, et pakk on seal. Aitähh!
Õhtul vaatasime Monthy P-d ja jõime kakaod.
20 Frannie & Zooey
2 juuni
ärkasin vara ja lugesin hommikuse vaikuse kõrvale raamatut ja peavalu. Jõudsin teha ainult natuke trenni ja juba siis sõitsin ära: et enne c peale võtmist pealinna postkontoris käia, läksin ära juba peale üheksat. leidsin tänu kaadrile poole tunni jooksul peapostkontori, mmil oli minu jaoks täitsa võõras linnaosas, veetsin kolmveerand tundi pakkide osakonna järjekorras. Valge mees, kes minu taga seisis, arvas, et kuna oleme samast rassist, on tal täielik õigus üksisilmi mind jõllitada. Kui vastu jõllitasin, siis lehvitas kelmikalt.
Aga pakki ei saanud. Postkontoritädi vaatas mu kirja ja küsis kas olen midagi ostnud. Ei ma pole midagi ostnud. Eiei, ma ikka olevat midagi ostnud, miks see kood (mis kuradi kood!?) siis seal on. Ma pean helistama sellel numbril, et pakki kätte saada.
Nagu mis mõttes!?
Loodan sellele, et varsti tuleb F ja tema lahendab probleemi. Ma loodan. Nädala pärast hakkavad nad seda tagasi olematu nimega inimesele saatma.
Olin puruvihane, endiselt peavalus ja väsinud. Tujutõstmiseks ostsin matoury boulangerie kõrval olevast Glacierist (kui peen..) ilgelt hea jäätise. Jalutasin seda süües vihmas kuni ta otsa sai. Tuju oli ikka veel paha..
Aga matoury poe ees lehvitas mu lemmikrattaonu ja hõikas, et kuule, vihma sajab ju, tule seisame koos varjus!
Ja tuju läks hetkega heaks :)
Kontoris jahedas ja vaikuses sain ka valuvaigisti mõikama.
Kui C-le teraapiasse järele läksin oli onu juba balata-matoury teel. See oli võimas vaade: tema oma rattaga kõige ees ja paar meetrit hiljem kümnepealine rattatrennikamp.
Pidasin auto keset maanteed kinni ja pöörasin ümber ja sõitsin järele… aga kahjuks olid ratturid tast juba möödunud. Nii et tegin ainult temast pilti.
Õhtul jalutuskäigul saime läbimärjaks. Et vahel oli kolm kuiva päeva, siis see ei olnudki nii kohutav. Lihtsalt et… kust ma nüüd homme kuivad riided saan?
ärkasin vara ja lugesin hommikuse vaikuse kõrvale raamatut ja peavalu. Jõudsin teha ainult natuke trenni ja juba siis sõitsin ära: et enne c peale võtmist pealinna postkontoris käia, läksin ära juba peale üheksat. leidsin tänu kaadrile poole tunni jooksul peapostkontori, mmil oli minu jaoks täitsa võõras linnaosas, veetsin kolmveerand tundi pakkide osakonna järjekorras. Valge mees, kes minu taga seisis, arvas, et kuna oleme samast rassist, on tal täielik õigus üksisilmi mind jõllitada. Kui vastu jõllitasin, siis lehvitas kelmikalt.
Aga pakki ei saanud. Postkontoritädi vaatas mu kirja ja küsis kas olen midagi ostnud. Ei ma pole midagi ostnud. Eiei, ma ikka olevat midagi ostnud, miks see kood (mis kuradi kood!?) siis seal on. Ma pean helistama sellel numbril, et pakki kätte saada.
Nagu mis mõttes!?
Loodan sellele, et varsti tuleb F ja tema lahendab probleemi. Ma loodan. Nädala pärast hakkavad nad seda tagasi olematu nimega inimesele saatma.
Olin puruvihane, endiselt peavalus ja väsinud. Tujutõstmiseks ostsin matoury boulangerie kõrval olevast Glacierist (kui peen..) ilgelt hea jäätise. Jalutasin seda süües vihmas kuni ta otsa sai. Tuju oli ikka veel paha..
Aga matoury poe ees lehvitas mu lemmikrattaonu ja hõikas, et kuule, vihma sajab ju, tule seisame koos varjus!
Ja tuju läks hetkega heaks :)
Kontoris jahedas ja vaikuses sain ka valuvaigisti mõikama.
Kui C-le teraapiasse järele läksin oli onu juba balata-matoury teel. See oli võimas vaade: tema oma rattaga kõige ees ja paar meetrit hiljem kümnepealine rattatrennikamp.
Pidasin auto keset maanteed kinni ja pöörasin ümber ja sõitsin järele… aga kahjuks olid ratturid tast juba möödunud. Nii et tegin ainult temast pilti.
Õhtul jalutuskäigul saime läbimärjaks. Et vahel oli kolm kuiva päeva, siis see ei olnudki nii kohutav. Lihtsalt et… kust ma nüüd homme kuivad riided saan?
3 juuni, neljapäev
tegelikult on rattureid teedel siiski piisavalt. Ju nad on nii memmekad, et vimasel päeval voodist välja ei tule. Äkki töötavad päikesepatareidega?
Siin tundub kõik show-offis seisnevat. Kui sa sõidas rattaga, peab see olema tingimata maanteeratas, sul peavad tingimata olema rattatrenni riided ja pead terve tee imema geele ja sööma jõubatoone ja prügi tee äärde viskama. Mida ei pea, on kiiresti sõitmine ja korralikulr ratturile vastav füüsiline vorm. Sest neid ju poest ei saa.
Veel on need ratturid täiesti hoolimatud ülejäänud liikluse suhtes.
Heal juhul on tegemist suure grupiga, kel on saateauto. Nii et see saab neile signaliseerida, et okei, tõmmake koomale (see et tegemist on grupis sõitvate kallist varustust kasutavate ratturitega ei tähenda, et nad vähimalgi määral professionaalsed oleks. Enamasti nad siis lihtsalt pole otseselt ülekaalulised)
Enamasi on lihtsalt üksi või kahekesi sõitvate ratturitega, kes terve sõidurea enda alla võtavad, samal ajal väntlevad siia- ja sinnapoole, räägivad telefoniga, joovad jne jne jne.
Ei, mul pole mitte kõige vähimatki korralike rattasportlaste vastu. Loomulikult, trenni peab tegema ja peab jooma ja sööma. Aga ehk oleks seda võimalik tee parempoolses komandikus teha, nii et autos möödasõit ei oleks ühiskonnale ohtlik? Ehk oleks võimalik siis vähemalt ühel sirgjoonel rattaga sõita, et oleks võimalik trajektoori järgi möödasõidu aega valida?
Ma vingun liiga palju. Ise vändata ei saa ja ei lase teistel ka.
Aasta tagasi sõitsin K-Nõmmel iga päev M-i vana maanteerattaga mitu tundi viljandi ja pärnu vahel…. See oli nii ammu!
Täna oli hoolimata halvaendelisest hommikust päikeseline. Võtsime riidast kuivi puid, det tuld alustada ja saime raiesmikku puhastada. Ning lõunapausi ajal sai päikese käes pikutada.
Siin pole üldse nii mõnus päevitada kui eestis. Ühelt poolt on eestis päevitades muidugi oht saada kopsu- ja põie- ja ei tea mis põletik veel, aga siinses kekspäevases nii seniidis kui seniidis olla saab päikeses keeda ei suuda just kuigi kaua. Arvan et andsin alla umbes 5 minutit enne seda, kui nahas üldse melaniini süntees algas.
Selle eest on õhtu värskendav. Päeval kuumaga harjunud kehal on jahe ja natuke on tuult ja üldse on ilus.
Linnast koju sõites oli nii ilus päike ja tuuleke, et isegi kaasas olnud varateismeline pistis pea aknast välja ja õhkas.
Ja tee oli meeldivalt tühi (tühi tähendabki tühi meie tee peal. Kui poole tunni jooksul tuleb 10 autot vastu, on tegemist liikluskatastroofiga ja peab veerema 40ga, parempoolsed rattad teelt väljas)
Ehk tuleb täna F. äkki
tegelikult on rattureid teedel siiski piisavalt. Ju nad on nii memmekad, et vimasel päeval voodist välja ei tule. Äkki töötavad päikesepatareidega?
Siin tundub kõik show-offis seisnevat. Kui sa sõidas rattaga, peab see olema tingimata maanteeratas, sul peavad tingimata olema rattatrenni riided ja pead terve tee imema geele ja sööma jõubatoone ja prügi tee äärde viskama. Mida ei pea, on kiiresti sõitmine ja korralikulr ratturile vastav füüsiline vorm. Sest neid ju poest ei saa.
Veel on need ratturid täiesti hoolimatud ülejäänud liikluse suhtes.
Heal juhul on tegemist suure grupiga, kel on saateauto. Nii et see saab neile signaliseerida, et okei, tõmmake koomale (see et tegemist on grupis sõitvate kallist varustust kasutavate ratturitega ei tähenda, et nad vähimalgi määral professionaalsed oleks. Enamasti nad siis lihtsalt pole otseselt ülekaalulised)
Enamasi on lihtsalt üksi või kahekesi sõitvate ratturitega, kes terve sõidurea enda alla võtavad, samal ajal väntlevad siia- ja sinnapoole, räägivad telefoniga, joovad jne jne jne.
Ei, mul pole mitte kõige vähimatki korralike rattasportlaste vastu. Loomulikult, trenni peab tegema ja peab jooma ja sööma. Aga ehk oleks seda võimalik tee parempoolses komandikus teha, nii et autos möödasõit ei oleks ühiskonnale ohtlik? Ehk oleks võimalik siis vähemalt ühel sirgjoonel rattaga sõita, et oleks võimalik trajektoori järgi möödasõidu aega valida?
Ma vingun liiga palju. Ise vändata ei saa ja ei lase teistel ka.
Aasta tagasi sõitsin K-Nõmmel iga päev M-i vana maanteerattaga mitu tundi viljandi ja pärnu vahel…. See oli nii ammu!
Täna oli hoolimata halvaendelisest hommikust päikeseline. Võtsime riidast kuivi puid, det tuld alustada ja saime raiesmikku puhastada. Ning lõunapausi ajal sai päikese käes pikutada.
Siin pole üldse nii mõnus päevitada kui eestis. Ühelt poolt on eestis päevitades muidugi oht saada kopsu- ja põie- ja ei tea mis põletik veel, aga siinses kekspäevases nii seniidis kui seniidis olla saab päikeses keeda ei suuda just kuigi kaua. Arvan et andsin alla umbes 5 minutit enne seda, kui nahas üldse melaniini süntees algas.
Selle eest on õhtu värskendav. Päeval kuumaga harjunud kehal on jahe ja natuke on tuult ja üldse on ilus.
Linnast koju sõites oli nii ilus päike ja tuuleke, et isegi kaasas olnud varateismeline pistis pea aknast välja ja õhkas.
Ja tee oli meeldivalt tühi (tühi tähendabki tühi meie tee peal. Kui poole tunni jooksul tuleb 10 autot vastu, on tegemist liikluskatastroofiga ja peab veerema 40ga, parempoolsed rattad teelt väljas)
Ehk tuleb täna F. äkki
4062010
hommik algas traumeerivalt – O pani mind fakti ette, et nüüd hakkame juukseid lõikama. Et mina hakkan nüüd tema juukseid lõikama. Olin elus varem tervelt ühe korra kääridega meesterahva peale lähenenud, ning tulem ei olnud just kuigi kaunis. Nagu ka seekord. Niisiis võtsime fikseeritud 3cm otsa ja tegime militaristliku poisipea.
Esimene hetk, kui ues koenguga talle otsa vaatasin.. sarnasus oli liiga hullumeelne, et päris olla.
Aga siiski oli päris.
Ma pole kunagi varem kahte nii sama nägu inimest kohanud. Ausalt.
Ei öelnud midagi, aga vaatasn päris natuke aega. Vaatan ikka veel. Uskumatu.
Päeva jooksul leidsin soengust päris mitu kohta, mis teistest kõrgemalt olid lõigatud. Natuke sain ka vigadeparandusi teha, aga siis sai masina aku tühjaks. Nii et hoidsin järjekordselt moka maas. Küll kasvab välja, eksju.
Hommikupoolk oli suisa päikesepaisteline. Pärast kümmet läks pilve ja kuskil alates 11st on vahelduva eduga sadanud. Nii et läksime varakult lõunale ja pärastlõunal läksime välja ainult selleks, et paduvihmas läbimärjaks saada ja siis kohe tagasi tulla.
Istutasin kahte untsuläinud maitserohelisepotti papaia -ja meloniseemneid. Papaiad juba idanevad.
R on jälle nädalavahetuseks ära ja perekond Bossi ka ei paista kusagilt.
Ja uskumatult külm on. Õhtusel jalutuskäigul käisime villastes kampsunites ja lõdisedes. Villane kampsun on ikka numpsik leiutis.
hommik algas traumeerivalt – O pani mind fakti ette, et nüüd hakkame juukseid lõikama. Et mina hakkan nüüd tema juukseid lõikama. Olin elus varem tervelt ühe korra kääridega meesterahva peale lähenenud, ning tulem ei olnud just kuigi kaunis. Nagu ka seekord. Niisiis võtsime fikseeritud 3cm otsa ja tegime militaristliku poisipea.
Esimene hetk, kui ues koenguga talle otsa vaatasin.. sarnasus oli liiga hullumeelne, et päris olla.
Aga siiski oli päris.
Ma pole kunagi varem kahte nii sama nägu inimest kohanud. Ausalt.
Ei öelnud midagi, aga vaatasn päris natuke aega. Vaatan ikka veel. Uskumatu.
Päeva jooksul leidsin soengust päris mitu kohta, mis teistest kõrgemalt olid lõigatud. Natuke sain ka vigadeparandusi teha, aga siis sai masina aku tühjaks. Nii et hoidsin järjekordselt moka maas. Küll kasvab välja, eksju.
Hommikupoolk oli suisa päikesepaisteline. Pärast kümmet läks pilve ja kuskil alates 11st on vahelduva eduga sadanud. Nii et läksime varakult lõunale ja pärastlõunal läksime välja ainult selleks, et paduvihmas läbimärjaks saada ja siis kohe tagasi tulla.
Istutasin kahte untsuläinud maitserohelisepotti papaia -ja meloniseemneid. Papaiad juba idanevad.
R on jälle nädalavahetuseks ära ja perekond Bossi ka ei paista kusagilt.
Ja uskumatult külm on. Õhtusel jalutuskäigul käisime villastes kampsunites ja lõdisedes. Villane kampsun on ikka numpsik leiutis.
Thursday, June 3, 2010
Matoury kõige ägedam mees (ja ma ei imestaks, kui ta kogu Guiaana kõige elegantsem mees oleks) on selline.
tal on alati äge müts (okei, üks kord oli vannimüts..) ja ratas, mida ta aegajalt veelgi stiilsemaks tuunib (näiteks see väike esiratas on uus leiutis) ja ta alati lehvitab mulle :)
ta kõrval olevad tegelased on lihtsalt kontrastiks
tal on alati äge müts (okei, üks kord oli vannimüts..) ja ratas, mida ta aegajalt veelgi stiilsemaks tuunib (näiteks see väike esiratas on uus leiutis) ja ta alati lehvitab mulle :)
ta kõrval olevad tegelased on lihtsalt kontrastiks
Wednesday, June 2, 2010
vingving. ving
sain pakiteate. see ütles, et Guiaanasse on saabunud pakikesekene.
selles mõttes hea algus, et pakk oli kohale tulnud, teinud seda ainult pooleteise kuuga ning paki saajaks ei olnudki märgitud Ville Raplamaa-d ega mõnda muud eesti kohanime. (küll oli aga paki saatja keegi Hille...)
igatahes, läksin siis postkontoritädi käest paluma, et äkki ta annab mulle paki.
ei, pakk on saabunud Guiaanasse, see tähendab - cayenne'i. tädi oli abivalmis ja joonistas mulle kaardi, kuidas minna matouryst cayenne'i. sellest tuleb sõita mööda sirget teed ja ületada kolm ringteed. hämmastav.
läksin mina cayenne'i. seisin mina peapostkontori pakiosakonna järjekorras. seisin mina seal kolmveerand tundi, tagumine mees silmadega käperdamas ja esimene mees vahetpidamata mölisemas ja pea valutamas.
jõudsin sealse postontoritädini, kes ütles, et ei, see kui pakk on jõudnud guiaanasse, tähendab, et peab helistama sellel telefoninumbril... ja andis numbri.
kui raske oleks olnud see number kohe esimese asjana teates ära mainida?
need inimesed tõepoolest elavad selleks, et oodata, passida ja mölutada, peaasi, et päeva jooksul midagi reaalselt korda ei peaks saatma.
kui lugesin ühe inglase pajatusi tema üleelamistest Lõuna-Prantsusmaal, oli raske uskuda et 1. see kõik saabki niimoodi käia.
2. et see tõepoolest NII talumatu on.
ja see ei ole lõuna-prantsusmaa. see on loll neegrimaa, mis on üle võtnud prantslaste kõige närvesöövamad kombed.
a tegelikult oli vahepeal kolm ilusat päeva. võtsin päikest ja sain lõksudest mitu liblikat.
selles mõttes hea algus, et pakk oli kohale tulnud, teinud seda ainult pooleteise kuuga ning paki saajaks ei olnudki märgitud Ville Raplamaa-d ega mõnda muud eesti kohanime. (küll oli aga paki saatja keegi Hille...)
igatahes, läksin siis postkontoritädi käest paluma, et äkki ta annab mulle paki.
ei, pakk on saabunud Guiaanasse, see tähendab - cayenne'i. tädi oli abivalmis ja joonistas mulle kaardi, kuidas minna matouryst cayenne'i. sellest tuleb sõita mööda sirget teed ja ületada kolm ringteed. hämmastav.
läksin mina cayenne'i. seisin mina peapostkontori pakiosakonna järjekorras. seisin mina seal kolmveerand tundi, tagumine mees silmadega käperdamas ja esimene mees vahetpidamata mölisemas ja pea valutamas.
jõudsin sealse postontoritädini, kes ütles, et ei, see kui pakk on jõudnud guiaanasse, tähendab, et peab helistama sellel telefoninumbril... ja andis numbri.
kui raske oleks olnud see number kohe esimese asjana teates ära mainida?
need inimesed tõepoolest elavad selleks, et oodata, passida ja mölutada, peaasi, et päeva jooksul midagi reaalselt korda ei peaks saatma.
kui lugesin ühe inglase pajatusi tema üleelamistest Lõuna-Prantsusmaal, oli raske uskuda et 1. see kõik saabki niimoodi käia.
2. et see tõepoolest NII talumatu on.
ja see ei ole lõuna-prantsusmaa. see on loll neegrimaa, mis on üle võtnud prantslaste kõige närvesöövamad kombed.
a tegelikult oli vahepeal kolm ilusat päeva. võtsin päikest ja sain lõksudest mitu liblikat.
Saturday, May 29, 2010
ma lõpp juba läes..
olen juba 4 kuud prantsuse riigi truu alam olnud. omandanud baguettide ja foie gras'i söömise põhimõtted ning ilma siestata enam ei mängi.
natuke veel, ja olen üsna lootusetu.
pilt konnast, kes oma kulleseid seljas kannab.
ja meeleolumuusika
http://www.youtube.com/watch?v=cAe1lVDbLf0&feature=fvst
natuke veel, ja olen üsna lootusetu.
pilt konnast, kes oma kulleseid seljas kannab.
ja meeleolumuusika
http://www.youtube.com/watch?v=cAe1lVDbLf0&feature=fvst
28 mai, reede (juba on mai lõpp!)
hommik algas siinse laisa elu kohta üsna vara – ärkasin juba pärast viit, et tööpäeva alguseks pealinna jõuda. Siin ei ole ka enne koitu seda jahedat värskust. Lihtsalt et kõigepealt on pime, uduneniiske ja soe, ja siis läheb valgeks nng edasi on valge, uduneniiske ja soe. ei mingit värskendavat tuuleiili või varahommikusi külmavärinaid.
F-l oli vaja tööle, C-l kooli ja Haitilastel koju jõuda. Et nende siinviibimine on üle keskmise illegaalne ja kohalikud võimuesindajad selliste tegelaste vastu teel esinevate lauskontrollidega võitlevad, oli plaan selline, et F ja C sõidavad oma autos ees ja meie 5 minutit taga pool. Nii et kui teel kontrollitakse dokumetne, on meil võimalus ümber pöörata.
Mingit kontrolli siiski ei olnud ja Matouryni läks kõik sujuvalt (välja arvatud vahejuhtum sääsega – kui autos on 2 haitilast, 1 brasiilllanna ja 1 boreaalneeger, siis miks peab sääsk hammustama mind!? Nii rassistlik temast!)
Kuid kohe pärast matouryt, umbes 10 km enne Cayenne’I algas ummik. Selleks ajaks oli kell natuke enne 7-t. selleks ajaks, kui cayenne jõudsime oli kell 8 läbi.
Istud seal seisvas autorivis, raadiost tuleb olude kiuste muusika asemel reklaame ja oled miskipärast eelmisel päeval salongist juturaamatu välja visanud. Õues kallab vihma, nii et pole võimalik aknaid värske(ma) õhu saamiseks lahti teha. Ja ikkagi on kade vaadata, kuidas ratastes ja rollerites märjad tegelased sinust mööda kihutavad ja juba 10 minuti pärast oma sihtpaigas saavad olla. Ja siis tagatipuks pole sinu ees seisval autol töökorras piduritulesid. Üks koht, kus ilma pidurituledeta olla ei tohi, on ummik. Kui kohutavalt närvesööv on roomata 3km/h poolemeetriste vahedega ja mitte teada, kas sinu ees olev juht parasjagu sügab kubet või vajutab pirudit (või, noh, esimest ma tegelt ei tahagi teada). Nii et üritasin meie ja eesseisja vahele kümnemeetrise augu saavutada ja ahvatleda kedagi sinna vahele tulema. Läks õnneks, ja edasi oli palju rahulikum seista ja roomata.
Panin kõik soovijad kodupeatuses maha ja läksin tagasi Matourysse (seda pidi öpolnud teel mingit ummikut ning sain ikka veel sama pikast ja seisvast 10km autokolonnist uhkelt mööda sõita).
Et C oli oma kontorivõtmed kuhugi ära kaotanud, pidin need hommikul talle andma. Nii et istusin kontori ukse taga ja tegin omamoodi wardrive’i. Probleem ei olnud selles, et ma ei saanud laua taha istuda, ega selles, et ei saanud arvutijuhet seina panna – selleks ju akud ongi!- probleem oli selles, et mul oli hirmus pissihäda….
Sellegipoolest sain asjad aetud ja sõitsin koju tagasi. Minu ülesanded olid selleks päevaks juba 10ks hommikul läbi!
Täna oleme laagris tõenäoselt kahekesi. R käskis meil sel puhul suure kräu teha. Alkoholilembuse puuduse tõttu tegin hoopis šokolaadikooki. Ja ma ausõna peremehetsesin nii palju, et sel ajal, kui kook ahjus oli, vaatasin mis on pererahva külmkapis. Meie külmiku sisu on huvitavam! Ha!
Kirjutasin kirju ja postkaarte ja käisin jalutamas. Järjekordselt õnnestus jalutuskäik pressida kahe vihma vahele. Lindistasin tinamu-laulu, aga latvadest vee tilkumine vist oli valjem. Ehk saan varsti jälle proovida.
Eile nägin raiesmikul konna, kes kandis oma kulleseid seljal. Algul vaatasin, et keegi on ta naha katki rebinud ja siseorganid pasitavad välja, või et tal ongi kogemata soolestik kehaväline, aga kui ta endale natuke lähemale lasi, nägin et tegu on hoopis kullestega (Algul hüppas teine tükk aega eest ära, pidin ta päris nurka ajama, et lähemalt näha saaks). Kui armas! Tegin tast paar pilti ja siis hüppas konn edasi porilompi, et oma lapsi vannitada.
Igapäevane vahepala:
Limonaad on terve ööpäeva sügavkülmas veetnud, seega üsna jääs. Üritame sellest nii ja naa pidi mingitki osa klaasi saada või seda kuidagi sulatada, kui A-l tuleb mõte külm limonaad B-le vastu lega suruda. Nii naljakas ju!
B juhib kavala nipiga tähelepanu limonaadilt eemale ja tal õnnestub see enda kätte saada. Kui ta hakkab seda A-le otsapidi püksi torkama, kostab viimane “kui sa nii teed, siis ma löön sind haamriga!”.
Tekkinud (mõtte)pausi ajal lisades “kui ei tee, siis võibolla ei löö”
Täiskuu ja nelja kuu aastapäev.
Veider, et siia alati täiskuu ajal boreaalneegreid tuuakse.
hommik algas siinse laisa elu kohta üsna vara – ärkasin juba pärast viit, et tööpäeva alguseks pealinna jõuda. Siin ei ole ka enne koitu seda jahedat värskust. Lihtsalt et kõigepealt on pime, uduneniiske ja soe, ja siis läheb valgeks nng edasi on valge, uduneniiske ja soe. ei mingit värskendavat tuuleiili või varahommikusi külmavärinaid.
F-l oli vaja tööle, C-l kooli ja Haitilastel koju jõuda. Et nende siinviibimine on üle keskmise illegaalne ja kohalikud võimuesindajad selliste tegelaste vastu teel esinevate lauskontrollidega võitlevad, oli plaan selline, et F ja C sõidavad oma autos ees ja meie 5 minutit taga pool. Nii et kui teel kontrollitakse dokumetne, on meil võimalus ümber pöörata.
Mingit kontrolli siiski ei olnud ja Matouryni läks kõik sujuvalt (välja arvatud vahejuhtum sääsega – kui autos on 2 haitilast, 1 brasiilllanna ja 1 boreaalneeger, siis miks peab sääsk hammustama mind!? Nii rassistlik temast!)
Kuid kohe pärast matouryt, umbes 10 km enne Cayenne’I algas ummik. Selleks ajaks oli kell natuke enne 7-t. selleks ajaks, kui cayenne jõudsime oli kell 8 läbi.
Istud seal seisvas autorivis, raadiost tuleb olude kiuste muusika asemel reklaame ja oled miskipärast eelmisel päeval salongist juturaamatu välja visanud. Õues kallab vihma, nii et pole võimalik aknaid värske(ma) õhu saamiseks lahti teha. Ja ikkagi on kade vaadata, kuidas ratastes ja rollerites märjad tegelased sinust mööda kihutavad ja juba 10 minuti pärast oma sihtpaigas saavad olla. Ja siis tagatipuks pole sinu ees seisval autol töökorras piduritulesid. Üks koht, kus ilma pidurituledeta olla ei tohi, on ummik. Kui kohutavalt närvesööv on roomata 3km/h poolemeetriste vahedega ja mitte teada, kas sinu ees olev juht parasjagu sügab kubet või vajutab pirudit (või, noh, esimest ma tegelt ei tahagi teada). Nii et üritasin meie ja eesseisja vahele kümnemeetrise augu saavutada ja ahvatleda kedagi sinna vahele tulema. Läks õnneks, ja edasi oli palju rahulikum seista ja roomata.
Panin kõik soovijad kodupeatuses maha ja läksin tagasi Matourysse (seda pidi öpolnud teel mingit ummikut ning sain ikka veel sama pikast ja seisvast 10km autokolonnist uhkelt mööda sõita).
Et C oli oma kontorivõtmed kuhugi ära kaotanud, pidin need hommikul talle andma. Nii et istusin kontori ukse taga ja tegin omamoodi wardrive’i. Probleem ei olnud selles, et ma ei saanud laua taha istuda, ega selles, et ei saanud arvutijuhet seina panna – selleks ju akud ongi!- probleem oli selles, et mul oli hirmus pissihäda….
Sellegipoolest sain asjad aetud ja sõitsin koju tagasi. Minu ülesanded olid selleks päevaks juba 10ks hommikul läbi!
Täna oleme laagris tõenäoselt kahekesi. R käskis meil sel puhul suure kräu teha. Alkoholilembuse puuduse tõttu tegin hoopis šokolaadikooki. Ja ma ausõna peremehetsesin nii palju, et sel ajal, kui kook ahjus oli, vaatasin mis on pererahva külmkapis. Meie külmiku sisu on huvitavam! Ha!
Kirjutasin kirju ja postkaarte ja käisin jalutamas. Järjekordselt õnnestus jalutuskäik pressida kahe vihma vahele. Lindistasin tinamu-laulu, aga latvadest vee tilkumine vist oli valjem. Ehk saan varsti jälle proovida.
Eile nägin raiesmikul konna, kes kandis oma kulleseid seljal. Algul vaatasin, et keegi on ta naha katki rebinud ja siseorganid pasitavad välja, või et tal ongi kogemata soolestik kehaväline, aga kui ta endale natuke lähemale lasi, nägin et tegu on hoopis kullestega (Algul hüppas teine tükk aega eest ära, pidin ta päris nurka ajama, et lähemalt näha saaks). Kui armas! Tegin tast paar pilti ja siis hüppas konn edasi porilompi, et oma lapsi vannitada.
Igapäevane vahepala:
Limonaad on terve ööpäeva sügavkülmas veetnud, seega üsna jääs. Üritame sellest nii ja naa pidi mingitki osa klaasi saada või seda kuidagi sulatada, kui A-l tuleb mõte külm limonaad B-le vastu lega suruda. Nii naljakas ju!
B juhib kavala nipiga tähelepanu limonaadilt eemale ja tal õnnestub see enda kätte saada. Kui ta hakkab seda A-le otsapidi püksi torkama, kostab viimane “kui sa nii teed, siis ma löön sind haamriga!”.
Tekkinud (mõtte)pausi ajal lisades “kui ei tee, siis võibolla ei löö”
Täiskuu ja nelja kuu aastapäev.
Veider, et siia alati täiskuu ajal boreaalneegreid tuuakse.
26 mai, kolmapäev
viimasel ajal on spontaanne vastapandamatus eesti saatkonnas kaduma kippunud – O mängib päevade kaupa GTAd (mis pole enam üldse sama mäng kui siis, kui me väikesed olime) ja ma loen teoreetilise ökoloogia matemaatilisi mudeleid (mis üle pika aja siiralt huvitavad tunduvad)
et rutiinist võitu saada üritasin eile pina coladat kokku segada, aga rannast korjatud pähkel ei olnud see õige (tundub juba täiesti uskumatu, et sel esimesel korral kui natuke purjus ja pilves olevatena tõusuaegsel kitsal rannaribal just selle ühe ja ilusa pähkli otsa komistasime..). ja kookospiima konserv sisaldas tõepoolest kookosPIIMA. Mingi veider segu veidratest elementidest. Igatahes, kokteil ei tulnud õige maitsega. Järgmine kord ostan kohe valmis pina colada mahla.
Sellegipoolest sai mõnusalt ebakainesse olekusse et mängida seltskonnamänge.
Ma ei salli inimeste naiivset ja ülbet enesekindlust. Seda, mis tuleb sellest, et nad lihtsalt ei kujutagi ette, et kõik ei pruugi olla sama võimekad kui nemad, sama tausta või teadmisetega, sama arvamusega. Tore ju on, kui kellelgi on läinud elus nii hästi, et kõik tuleb õigesti välja juba esimesel katsel ja mõtted on alati algusest peale õigel rajal.. aga kui mina, keskmiselt saamatu, aga sellegipoolest järjekindel ja usin inimene, pole nii äge, kas see tähendab, et ma ei tohigi mitut katset saada? Nüüd oleksin justkui süüdi, et olen viitsinud kõiki asju, mis kohe algul välja ei tule 25/8 harjutada, kuni kõik õigesti läheb. sest sellega olen loonud endast illusiooni kui võimekast inimesest.
Olen seni avanud, et ka järjekindlus käib mingitki moodi võimekuse alla.
Igatsen värskust. Füüsilist värskust. Isegi kui sajab vihma ja on tuuline ja külm on olla ei ole siin kunagi värske.
Hommikul vaatidest bensiini kanistritesse ümber imedes üritasin arvutada, kui suures umma eest siin iga päev elektrit ja veesurvet toodetakse. Seda on ikka omajagu.
Taas kui horisont kumab, siis kaagid
Ära lähevad, päev koidab uus
Lähen minagi, tühjad on paagid
Läbi udu, bensiinimaik suus
Liblikapüünised hakkasid lõpuks ometi tööle. Ju siis peavad banaanid ikka tõeliselt aromaatsed olema, et sobida. Ehk oleks tõesti õigem mõne raipega proovida.
(ei, ma ei tapa kõiki neid liblikaid ära, kes lõksu lähevad. Enamused püüan kinni, vaatan natuke ja lasen välja tagasi. See on lihtsalt töötav meetod elukate nägemiseks)
õhtul juhtus nii, et sain üle tunnise ilusa jalutuskäigu teha ja selle aja jooksul ei hakanudki sadama (külla ga avanesid kraanid niipea, kui koju olin jõudnud).
Läksin jalutama vaid selleks, et peas riiulitel asju natuke korrastada, aga siis kuulsin puu otsas kraaklevaid tamariine ja hakkasin asju lindistma.a tamariinide tüli kõrgpunkti kahjuks salvesatada ei saanud, küll aga lõugavaid kotkaid ja kriuksuva häälega lindu. Udu ja saabuv pimedust ei toonud värskendust, nagu alati, ilus ja tore oli sellegipoolest.
Praegu on tuvidel pesades pojad või munad. Olivier isegi näitas üht pesa enne äraminekut. Kui vaikselt teel jalutada, ehmatavad tuvid viimasel hetkel põõsaste seest lendu.
Meil on uus noor Geku. Võtab asju hästi entusiastlikult ja tõsiselt. Paar päeva tagasi, kui parasjagu Liinale kirja kirjutasin, lasi ta mule pähe ja ühtlasi ka poolelioleva kirja peale. Ja just hetk tagasi hüppas ta valju lartsatusega laest põrandale.
Kuigi ma pole enam haige, valutab pea. Juba teist nädalat järjest. Ootan nädala veel ja hakkan siis muretsema.
viimasel ajal on spontaanne vastapandamatus eesti saatkonnas kaduma kippunud – O mängib päevade kaupa GTAd (mis pole enam üldse sama mäng kui siis, kui me väikesed olime) ja ma loen teoreetilise ökoloogia matemaatilisi mudeleid (mis üle pika aja siiralt huvitavad tunduvad)
et rutiinist võitu saada üritasin eile pina coladat kokku segada, aga rannast korjatud pähkel ei olnud see õige (tundub juba täiesti uskumatu, et sel esimesel korral kui natuke purjus ja pilves olevatena tõusuaegsel kitsal rannaribal just selle ühe ja ilusa pähkli otsa komistasime..). ja kookospiima konserv sisaldas tõepoolest kookosPIIMA. Mingi veider segu veidratest elementidest. Igatahes, kokteil ei tulnud õige maitsega. Järgmine kord ostan kohe valmis pina colada mahla.
Sellegipoolest sai mõnusalt ebakainesse olekusse et mängida seltskonnamänge.
Ma ei salli inimeste naiivset ja ülbet enesekindlust. Seda, mis tuleb sellest, et nad lihtsalt ei kujutagi ette, et kõik ei pruugi olla sama võimekad kui nemad, sama tausta või teadmisetega, sama arvamusega. Tore ju on, kui kellelgi on läinud elus nii hästi, et kõik tuleb õigesti välja juba esimesel katsel ja mõtted on alati algusest peale õigel rajal.. aga kui mina, keskmiselt saamatu, aga sellegipoolest järjekindel ja usin inimene, pole nii äge, kas see tähendab, et ma ei tohigi mitut katset saada? Nüüd oleksin justkui süüdi, et olen viitsinud kõiki asju, mis kohe algul välja ei tule 25/8 harjutada, kuni kõik õigesti läheb. sest sellega olen loonud endast illusiooni kui võimekast inimesest.
Olen seni avanud, et ka järjekindlus käib mingitki moodi võimekuse alla.
Igatsen värskust. Füüsilist värskust. Isegi kui sajab vihma ja on tuuline ja külm on olla ei ole siin kunagi värske.
Hommikul vaatidest bensiini kanistritesse ümber imedes üritasin arvutada, kui suures umma eest siin iga päev elektrit ja veesurvet toodetakse. Seda on ikka omajagu.
Taas kui horisont kumab, siis kaagid
Ära lähevad, päev koidab uus
Lähen minagi, tühjad on paagid
Läbi udu, bensiinimaik suus
Liblikapüünised hakkasid lõpuks ometi tööle. Ju siis peavad banaanid ikka tõeliselt aromaatsed olema, et sobida. Ehk oleks tõesti õigem mõne raipega proovida.
(ei, ma ei tapa kõiki neid liblikaid ära, kes lõksu lähevad. Enamused püüan kinni, vaatan natuke ja lasen välja tagasi. See on lihtsalt töötav meetod elukate nägemiseks)
õhtul juhtus nii, et sain üle tunnise ilusa jalutuskäigu teha ja selle aja jooksul ei hakanudki sadama (külla ga avanesid kraanid niipea, kui koju olin jõudnud).
Läksin jalutama vaid selleks, et peas riiulitel asju natuke korrastada, aga siis kuulsin puu otsas kraaklevaid tamariine ja hakkasin asju lindistma.a tamariinide tüli kõrgpunkti kahjuks salvesatada ei saanud, küll aga lõugavaid kotkaid ja kriuksuva häälega lindu. Udu ja saabuv pimedust ei toonud värskendust, nagu alati, ilus ja tore oli sellegipoolest.
Praegu on tuvidel pesades pojad või munad. Olivier isegi näitas üht pesa enne äraminekut. Kui vaikselt teel jalutada, ehmatavad tuvid viimasel hetkel põõsaste seest lendu.
Meil on uus noor Geku. Võtab asju hästi entusiastlikult ja tõsiselt. Paar päeva tagasi, kui parasjagu Liinale kirja kirjutasin, lasi ta mule pähe ja ühtlasi ka poolelioleva kirja peale. Ja just hetk tagasi hüppas ta valju lartsatusega laest põrandale.
Kuigi ma pole enam haige, valutab pea. Juba teist nädalat järjest. Ootan nädala veel ja hakkan siis muretsema.
25
liblikapüünised on liiga tühjad. Isegi seal lähedal pole liblikaid. Hoolimata sellest, et need banaanid haisevad üsna ausalt, liblikaid ei ole. Kas vihm siis tõesti viimase kui liblika eemale peletab?
Kui need banaanid otsa saavad on aeg kullakaevandusse järgmiste järele minna.
Linna sõites olid teel kaks surnud looma – aguuti ja laisik. Saan aru, et aguuti alla ajamine on õnnetus. Puud olid ose käänulise tee ääres ning loom jooksis ette. No mis sa teed.
Aga laisikust üle sõitmine ei saa ju olla õnnetus! See loom ei saa keset teed ootamatult ja märkamatult.
Miks siinsed inimesed ometi nii nõmedad ja laisad ja hoolimatud peavad olema!? Veel hullemad, kui päris prantslased.
Tagasi sõitsime lapsevanemakolonnis - autode reas, kus reeglina istusid roolis ennast täis ülekaalulisusele kalduvad tüsedamad mustad mehed. Vahele ka mõned naised. Neil olid kallimat sorti keskklassi autod ja nad olid uhkedd, et läksid oma lastele ise kooli järele, mitte ei lasnud koolibussil sama tööd teha. Nad üritasid igal võimalusel näidata sulle, et nende auto on ägedam ja kiirem. Ning kõige tähtsam oli teha hullumeelseid möödasõite koolibussist.
Sest nad on lihtsalt nii ägedad ja endast lugupidavad, et see kui bussitäis lapsi õnnetusse satub ongi õigem. Nende vanemad ju ei saanud oma autoga lapsele kooli järele minna.
Veel oli teel üllatavalt palju tervisejooksjaid. Enamasti oli tegemist suurte tagumikega naistega (vbolla olid just sell epärast koolis järel mehed – naised tegid trenni parasjagu).
Erinevus ratturitest – nemad on enamsti relatiivselt heas vormis mehed.
Iga päevaga tunnen üha valulisemalt, et ma ei saa nende inimestega koos lõpetamise puhul metsas mtu päeva sauna teha, kellega koos olen aastaid loengutes magamas ja praksides pannkooke tegemas käinud.
Siiatulekuga keerasin kõik isiklikud suhted pahupidi ja mul on kahju hoopis kursusekaaslaste kaotamisest.
Hõissa.
Veel jälle üks päev korraga tunne. Samasugune nagu oli detsembris ja jaanuaris. Et kohe saab muinasjutt läbi. Ei teagi kas see kord tasub kaugmuinasjutust iluusioone tekitada.
Papillon on hoolimata näilisest sündmustest tulvil olemisest üks venivamaid ja ebaõiglaselt paksematest raamatutest üldse
Blondie periood on asendunyd bitlite perioodiga. Või siis täpsemalt across the universi soundtrackiga.
Ilus muusika on lihtsalt… liiga ilus.
Peaaegu sama ilus nagu elu.
Peaaegu.
liblikapüünised on liiga tühjad. Isegi seal lähedal pole liblikaid. Hoolimata sellest, et need banaanid haisevad üsna ausalt, liblikaid ei ole. Kas vihm siis tõesti viimase kui liblika eemale peletab?
Kui need banaanid otsa saavad on aeg kullakaevandusse järgmiste järele minna.
Linna sõites olid teel kaks surnud looma – aguuti ja laisik. Saan aru, et aguuti alla ajamine on õnnetus. Puud olid ose käänulise tee ääres ning loom jooksis ette. No mis sa teed.
Aga laisikust üle sõitmine ei saa ju olla õnnetus! See loom ei saa keset teed ootamatult ja märkamatult.
Miks siinsed inimesed ometi nii nõmedad ja laisad ja hoolimatud peavad olema!? Veel hullemad, kui päris prantslased.
Tagasi sõitsime lapsevanemakolonnis - autode reas, kus reeglina istusid roolis ennast täis ülekaalulisusele kalduvad tüsedamad mustad mehed. Vahele ka mõned naised. Neil olid kallimat sorti keskklassi autod ja nad olid uhkedd, et läksid oma lastele ise kooli järele, mitte ei lasnud koolibussil sama tööd teha. Nad üritasid igal võimalusel näidata sulle, et nende auto on ägedam ja kiirem. Ning kõige tähtsam oli teha hullumeelseid möödasõite koolibussist.
Sest nad on lihtsalt nii ägedad ja endast lugupidavad, et see kui bussitäis lapsi õnnetusse satub ongi õigem. Nende vanemad ju ei saanud oma autoga lapsele kooli järele minna.
Veel oli teel üllatavalt palju tervisejooksjaid. Enamasti oli tegemist suurte tagumikega naistega (vbolla olid just sell epärast koolis järel mehed – naised tegid trenni parasjagu).
Erinevus ratturitest – nemad on enamsti relatiivselt heas vormis mehed.
Iga päevaga tunnen üha valulisemalt, et ma ei saa nende inimestega koos lõpetamise puhul metsas mtu päeva sauna teha, kellega koos olen aastaid loengutes magamas ja praksides pannkooke tegemas käinud.
Siiatulekuga keerasin kõik isiklikud suhted pahupidi ja mul on kahju hoopis kursusekaaslaste kaotamisest.
Hõissa.
Veel jälle üks päev korraga tunne. Samasugune nagu oli detsembris ja jaanuaris. Et kohe saab muinasjutt läbi. Ei teagi kas see kord tasub kaugmuinasjutust iluusioone tekitada.
Papillon on hoolimata näilisest sündmustest tulvil olemisest üks venivamaid ja ebaõiglaselt paksematest raamatutest üldse
Blondie periood on asendunyd bitlite perioodiga. Või siis täpsemalt across the universi soundtrackiga.
Ilus muusika on lihtsalt… liiga ilus.
Peaaegu sama ilus nagu elu.
Peaaegu.
24 mai
tegelikult on riigipüha. Ja tegelikult mina järjekordselt olengi puhkama jäetud. Poisid on tõepoolest nädalavahetusega istanduse taimega katnud. Umbes ühe sammu korralikumalt, kui oleks olnud need taimed lihtsalt laiali visata, aga see pole enam minu asi. Plats oli poisse ja taimi täis ja töövahendid järjekordselt otsas – kamba peale on ainult kaks kirkat. Pärastlõunal hakkavad nad maasse auke kaevama, siis saab põhjalikumalt üle vaadata, millega nad seal tegelenud on.
Järelmärge:
Tegelikult oli nii, et tegin ära kõik, mis vähegi pähe tuli
(St koreografeerisin lühipala the smithsi järgi, panin liblikalõksudesse need banaanid, mis kaevanfusest tõime ja mis juba poolteist nädalat kinnises prügikotis olid käärind, et õiget aroomi omandada, joonistasin maailmakaardi ja kirjutasin paar kirja)
ning siis võtsin ikkagi sae ning läksin kände saagima. Madalamaks, noh. Suutsin seda tervelt paar tundi teha, enne kui saeketi jäädavalt nüristasin ja käed põhjalikult villi sain ning lõunale läksin.
Järgmiseks päevaks oli ülakeha nii valus, et tundus, et see kohe nekroosi saab ja küljest ära kukub. Hakkan ometi aru saama miks on kujunenud nii, et mehed teevad metsa ja tapavad karusid samal ajal, kui naised pühendavad ennast detergentide maailma ja kleitide salaelusse.
tegelikult on riigipüha. Ja tegelikult mina järjekordselt olengi puhkama jäetud. Poisid on tõepoolest nädalavahetusega istanduse taimega katnud. Umbes ühe sammu korralikumalt, kui oleks olnud need taimed lihtsalt laiali visata, aga see pole enam minu asi. Plats oli poisse ja taimi täis ja töövahendid järjekordselt otsas – kamba peale on ainult kaks kirkat. Pärastlõunal hakkavad nad maasse auke kaevama, siis saab põhjalikumalt üle vaadata, millega nad seal tegelenud on.
Järelmärge:
Tegelikult oli nii, et tegin ära kõik, mis vähegi pähe tuli
(St koreografeerisin lühipala the smithsi järgi, panin liblikalõksudesse need banaanid, mis kaevanfusest tõime ja mis juba poolteist nädalat kinnises prügikotis olid käärind, et õiget aroomi omandada, joonistasin maailmakaardi ja kirjutasin paar kirja)
ning siis võtsin ikkagi sae ning läksin kände saagima. Madalamaks, noh. Suutsin seda tervelt paar tundi teha, enne kui saeketi jäädavalt nüristasin ja käed põhjalikult villi sain ning lõunale läksin.
Järgmiseks päevaks oli ülakeha nii valus, et tundus, et see kohe nekroosi saab ja küljest ära kukub. Hakkan ometi aru saama miks on kujunenud nii, et mehed teevad metsa ja tapavad karusid samal ajal, kui naised pühendavad ennast detergentide maailma ja kleitide salaelusse.
23 mai, pühapäev
Tegelikult pon prantslastel peale lõdva käepigistuse ja hoolimatu suhtumise ka häid asju. Foie gras. Baguette. Leiba see küll ei asenda, aga omaette asjana on ta nunnu. Blouangerie-d, mis tehakse hommikul kell 6 lahti.
Muidu on töökas päev. Hommikupoolikul figureerisin firma kodulehe tarbeks desmoodiumifotodel. Neil olid üsna karmid kriteeriumid:
Inimene fotol pidi olema valge – otse seda küll välja ei öeldud, aga tehti tugev vihje, et pildil pean olema kas mina või O.
Inimene pidi tegelema desmoodiumi ‘korjamisega’
Inimese varustusse pidid kuuluma puhtad ilma nähtavate firmamärkideta riided ja matšeete. Kõigest peale viimase tingimuse saan ma aru.
Siis käisime Riga poes. Teel oli tamariin – istus käpad kõhu peal ja vaatas, kuidas autoga tema poole kihutasime. Peatasin auto pool meetrit enne teda ja vaatasin kuidas päridik, uudishimu rahuldanud, teelt ära hüppas.
Mida teel ei olnud, olid jalgratturid. Veel kuu tagasi olid, eriti nädalavahetusteti, meie mägitee suurtest ratturitesalkadest ja nende saateautodest umbes. Nüüd on vaid vahel näha üksikuid rattureid, ja needki on asju elutervelt võtvad harrastajad. Kas on tegemist vihmahooajaga kaasas käiva muutusega looduse rütmides või hoopis võistlusgraafikus? Kes teab.
Pärastlõunal viis O mu orkestrikoopa juurde. THE orkestrikoopa juurde – sellesama, mida eelnevalt üle kuu valedest kohtadest otsinud olime ja mis lõpuks üsna kodulähedaseks osutus (nimi tuleb sellest, et sinna peaks terve orkester sisse ära mahtuma).
See oli jõe peal (või all) kuuemeetrise joaga. Koopaosa oli küll väiksem, kui eelmisel leitud koopal. Küll olid aga selles koopas nahkhiired. Neid oli palju, tiirutasid kambakesi sügaval koopalaes ja õhk lõhnas guaana järele.
Reedel linna minnes nägime teel üht rohelist madu. Nunnu puumadu, tegime pilti. Pärast ütles ohtlike loomade raamat, et tegemist oli bothrops bilineatusega..
Eile oli esimene Euroopa Ülekaalulisuspäev. Selle puhul käisime boulangeries. Oli ka plaan macDonaldsisse minna, aga seal oli lihtsalt enneolematu järjekord. Veider fenomen. Juhuslikus restoranis saab seevastu üsna ruttu tellimuse kätte. Elagu harimatu elanikkond!
Samuti ei saanud ka Matoury mäele jalutama – üks ümber kukkund puu oli jalgrajal oleva puu ümber lükkand.
Ostsin turult eksootika ja teravate gastronoomiaelamuste näljas maracuijasid. Ramboutanihooaeg on praeguseks vist juba päriselt läbi.
Tegelikult pon prantslastel peale lõdva käepigistuse ja hoolimatu suhtumise ka häid asju. Foie gras. Baguette. Leiba see küll ei asenda, aga omaette asjana on ta nunnu. Blouangerie-d, mis tehakse hommikul kell 6 lahti.
Muidu on töökas päev. Hommikupoolikul figureerisin firma kodulehe tarbeks desmoodiumifotodel. Neil olid üsna karmid kriteeriumid:
Inimene fotol pidi olema valge – otse seda küll välja ei öeldud, aga tehti tugev vihje, et pildil pean olema kas mina või O.
Inimene pidi tegelema desmoodiumi ‘korjamisega’
Inimese varustusse pidid kuuluma puhtad ilma nähtavate firmamärkideta riided ja matšeete. Kõigest peale viimase tingimuse saan ma aru.
Siis käisime Riga poes. Teel oli tamariin – istus käpad kõhu peal ja vaatas, kuidas autoga tema poole kihutasime. Peatasin auto pool meetrit enne teda ja vaatasin kuidas päridik, uudishimu rahuldanud, teelt ära hüppas.
Mida teel ei olnud, olid jalgratturid. Veel kuu tagasi olid, eriti nädalavahetusteti, meie mägitee suurtest ratturitesalkadest ja nende saateautodest umbes. Nüüd on vaid vahel näha üksikuid rattureid, ja needki on asju elutervelt võtvad harrastajad. Kas on tegemist vihmahooajaga kaasas käiva muutusega looduse rütmides või hoopis võistlusgraafikus? Kes teab.
Pärastlõunal viis O mu orkestrikoopa juurde. THE orkestrikoopa juurde – sellesama, mida eelnevalt üle kuu valedest kohtadest otsinud olime ja mis lõpuks üsna kodulähedaseks osutus (nimi tuleb sellest, et sinna peaks terve orkester sisse ära mahtuma).
See oli jõe peal (või all) kuuemeetrise joaga. Koopaosa oli küll väiksem, kui eelmisel leitud koopal. Küll olid aga selles koopas nahkhiired. Neid oli palju, tiirutasid kambakesi sügaval koopalaes ja õhk lõhnas guaana järele.
Reedel linna minnes nägime teel üht rohelist madu. Nunnu puumadu, tegime pilti. Pärast ütles ohtlike loomade raamat, et tegemist oli bothrops bilineatusega..
Eile oli esimene Euroopa Ülekaalulisuspäev. Selle puhul käisime boulangeries. Oli ka plaan macDonaldsisse minna, aga seal oli lihtsalt enneolematu järjekord. Veider fenomen. Juhuslikus restoranis saab seevastu üsna ruttu tellimuse kätte. Elagu harimatu elanikkond!
Samuti ei saanud ka Matoury mäele jalutama – üks ümber kukkund puu oli jalgrajal oleva puu ümber lükkand.
Ostsin turult eksootika ja teravate gastronoomiaelamuste näljas maracuijasid. Ramboutanihooaeg on praeguseks vist juba päriselt läbi.
Thursday, May 27, 2010
Tuesday, May 25, 2010
kirjutage ja joonistage mulle
tahtsin südamest tänada kõiki, kes ika võtavad vahel vaevaks kirjutada (või postkaadri saata :). see teeb tuju nii-nii heaks alati.
aitäh!
ostan varsti jälle hästi palju marke ja kaarte ja hakkan neid saatma. lootuses et vahepeal mõnda uut lennulooduskatastroofi posti kinni ei pane.
ilusat ja head, lähen nüüd oma lapsele kooli järele
aitäh!
ostan varsti jälle hästi palju marke ja kaarte ja hakkan neid saatma. lootuses et vahepeal mõnda uut lennulooduskatastroofi posti kinni ei pane.
ilusat ja head, lähen nüüd oma lapsele kooli järele
Saturday, May 22, 2010
15, laupäev
eile sadas vihma ja tegime metsa.
Minu tähtis osa metsatöö juures oli olla vapustavalt läbimärg ja kummikutega mööda porilompe hüpata. Natuke oli ka kasulik ja kogusin üht taime. Seda on hea koguda – üks isend on poolteist meetrit pikk ja mitusada grammi. Enne päeva lõppu olin vappekülmas.
pärast tööd tulime õhtul linna. Mägiteel iiveldasin nagu alati (arvan, et ainus kord kui mul sellel teel ei hakanud kaassõitja rollis paha, oli lennujaamast tulles). Viisime Ri koju, poodi ei jõudnud. Me ei läinud linnapeale, sest ei viitsinud, me ei läinud poodi, sest oli hilja, me ei läinud randa kilpkonni otsima sest sadas nagu oavarrest.
Sellegipoolest sai magama alles peale südaööd. Samas, esimest korda pole mul pärast ööd kontoris füüsiliselt haige olla. Vähe magamisest uimane, aga vaheludseks on see isegi positiivne tunne.
Homikul tõime boulangeriest värsked suured saiakesed,
Ostsin turult asja, mille nimi on coeur de dragon ja banaane. Nüüd peab meeles pidama, et järgmisel pannkookimisel ikka õigeid kariibi kookose-banaani pannkooke teha.
Tegime rannas pikniku ja mängisime veepiiril. Ujuma ei läinud, sest oli möön. Mitte, et ma ei jaksaks paarkümend meetrit rohkem vedepiirini jalutada, aga vesi oli seoses möönaga liivast ja kividest paks. Ka peale tõusuaegset ujumist on pärast üleni liivapall olla.
Mõõnaaegne rand on samas hästi ilus ja mõnus. Tavaliselt vee all olev liiv on kõndimiseks ja tantsimiseks mõnusalt kõva, samas pehme ja vetruv. Sealt alla jooksvad veenired veavad tumedamaid ja väiksemaid liivaosakesi kaasa ja moodustub muster, mis natuke meenutab marmorit, natuke Jaapani maatikumaale.
Õhtul sain uue ekstsentrilise hobi. Ehk siis Shaolini munkade treeningu. Võtsin ette kõige algajamatele mõeldud variandi ja ei saanud nii mõnegi asjaga hakkama. Super! Vähemalt on nüüd eesmärk mille poole püüelda ja mõneks ajaks peaks trenn jälle huvipakkuv tunduma.
Asi, mille algajate treening eeldab kõiki kolme spagaati, kümneid rusikatel kätekõverdusi ja kiireid kõrgeid lööke ning asendivahetusi ei saa ju ometi kedagi külmaks jätta!
eile sadas vihma ja tegime metsa.
Minu tähtis osa metsatöö juures oli olla vapustavalt läbimärg ja kummikutega mööda porilompe hüpata. Natuke oli ka kasulik ja kogusin üht taime. Seda on hea koguda – üks isend on poolteist meetrit pikk ja mitusada grammi. Enne päeva lõppu olin vappekülmas.
pärast tööd tulime õhtul linna. Mägiteel iiveldasin nagu alati (arvan, et ainus kord kui mul sellel teel ei hakanud kaassõitja rollis paha, oli lennujaamast tulles). Viisime Ri koju, poodi ei jõudnud. Me ei läinud linnapeale, sest ei viitsinud, me ei läinud poodi, sest oli hilja, me ei läinud randa kilpkonni otsima sest sadas nagu oavarrest.
Sellegipoolest sai magama alles peale südaööd. Samas, esimest korda pole mul pärast ööd kontoris füüsiliselt haige olla. Vähe magamisest uimane, aga vaheludseks on see isegi positiivne tunne.
Homikul tõime boulangeriest värsked suured saiakesed,
Ostsin turult asja, mille nimi on coeur de dragon ja banaane. Nüüd peab meeles pidama, et järgmisel pannkookimisel ikka õigeid kariibi kookose-banaani pannkooke teha.
Tegime rannas pikniku ja mängisime veepiiril. Ujuma ei läinud, sest oli möön. Mitte, et ma ei jaksaks paarkümend meetrit rohkem vedepiirini jalutada, aga vesi oli seoses möönaga liivast ja kividest paks. Ka peale tõusuaegset ujumist on pärast üleni liivapall olla.
Mõõnaaegne rand on samas hästi ilus ja mõnus. Tavaliselt vee all olev liiv on kõndimiseks ja tantsimiseks mõnusalt kõva, samas pehme ja vetruv. Sealt alla jooksvad veenired veavad tumedamaid ja väiksemaid liivaosakesi kaasa ja moodustub muster, mis natuke meenutab marmorit, natuke Jaapani maatikumaale.
Õhtul sain uue ekstsentrilise hobi. Ehk siis Shaolini munkade treeningu. Võtsin ette kõige algajamatele mõeldud variandi ja ei saanud nii mõnegi asjaga hakkama. Super! Vähemalt on nüüd eesmärk mille poole püüelda ja mõneks ajaks peaks trenn jälle huvipakkuv tunduma.
Asi, mille algajate treening eeldab kõiki kolme spagaati, kümneid rusikatel kätekõverdusi ja kiireid kõrgeid lööke ning asendivahetusi ei saa ju ometi kedagi külmaks jätta!
16 mai, pühapäev
veidrate infektsioonidega tundub mul vedavat. Ärkasin hommikul põletikulise silmalauga. Midagi sellist oli ka pärast silmaoperatsiooni, aga praegu polnud vägimatki põhjust saada infektsioon. Lihtsalt ärkad ühel hommikul ja see on seal. Otse pisarakanali plommi juures. (kui tõesti leodub maailmas veel mõni inimene, eks ei tea – mul on alumistes pisarakanalites plommid. Sest olen lihtsalt nii äge ja hi-tech)
ebamugavus kiirgas üsna ruttu peavalu, mis terve päeva lihtsalt oli, ilma hullemaks või paremaks minemata.
Tegelikult polnud seal erilist vahet, sest niikuinii sadas ja pikka metsaskäiku jälle ei tulnud. Võiks arvata, et täieliku läbimärgusega harjub ära nagu iga teise asjaga, aga minu jaks pole see veel meeldivaks muutunud. Just see esimene hetk, kui tuleb märjad riided selga panna (sest nad ei kuiva ju ära, ainult nii palju, kui palju vesi raskusjõul alt nurgast välja tilgub).
Küll aga käisime väikeses soos. Seal olid mitmesentimeetrised konnakullesed ja niiiiii palju vett. Aga see ei seganud üldse, sest olime kummikutes. Lõpuks ometi tasus nende hiiglaslike kummist veepaakide saasavetamine ära. Vähemalt üks jalg jääb niimoodi kuivaks (teise kummiku ninas on auk:)
Ühelt poolt tahaks teha pilti ja metsas äge olla, teiselt poolt vabal päeval on kuivana hamakis kõlkumine vapustavalt mõnus asi.
Siin, kontekstist välja kisutuna, on igasuguste eesmärkide prioriteedid pea peale keerdunud. Kas ma üldse tahangi kooli tagasi minna? Lõpetama pean muidugi, aga uuesti kooli minna? Selleks, et looduses hulkuda, võib olla vabalt ka strippar või käsitööõpetaja.
veidrate infektsioonidega tundub mul vedavat. Ärkasin hommikul põletikulise silmalauga. Midagi sellist oli ka pärast silmaoperatsiooni, aga praegu polnud vägimatki põhjust saada infektsioon. Lihtsalt ärkad ühel hommikul ja see on seal. Otse pisarakanali plommi juures. (kui tõesti leodub maailmas veel mõni inimene, eks ei tea – mul on alumistes pisarakanalites plommid. Sest olen lihtsalt nii äge ja hi-tech)
ebamugavus kiirgas üsna ruttu peavalu, mis terve päeva lihtsalt oli, ilma hullemaks või paremaks minemata.
Tegelikult polnud seal erilist vahet, sest niikuinii sadas ja pikka metsaskäiku jälle ei tulnud. Võiks arvata, et täieliku läbimärgusega harjub ära nagu iga teise asjaga, aga minu jaks pole see veel meeldivaks muutunud. Just see esimene hetk, kui tuleb märjad riided selga panna (sest nad ei kuiva ju ära, ainult nii palju, kui palju vesi raskusjõul alt nurgast välja tilgub).
Küll aga käisime väikeses soos. Seal olid mitmesentimeetrised konnakullesed ja niiiiii palju vett. Aga see ei seganud üldse, sest olime kummikutes. Lõpuks ometi tasus nende hiiglaslike kummist veepaakide saasavetamine ära. Vähemalt üks jalg jääb niimoodi kuivaks (teise kummiku ninas on auk:)
Ühelt poolt tahaks teha pilti ja metsas äge olla, teiselt poolt vabal päeval on kuivana hamakis kõlkumine vapustavalt mõnus asi.
Siin, kontekstist välja kisutuna, on igasuguste eesmärkide prioriteedid pea peale keerdunud. Kas ma üldse tahangi kooli tagasi minna? Lõpetama pean muidugi, aga uuesti kooli minna? Selleks, et looduses hulkuda, võib olla vabalt ka strippar või käsitööõpetaja.
Subscribe to:
Posts (Atom)